Merit Raju – raamatus UUE AJASTU INIMESED

Tere, ongi valmis! Kõige värskem eksemplar. Kaua see aega võttis? Mul võttis kolm aastat.

Ma olen kõiki su raamatuid lugenud, eriti seda esimest „Vaba ja metsik“, mis mind väga toetas ja innustas tol hetkel, kui ma just tahtsin ka saavutada vabadust ja metsik hing oli mu kehas nagu vangis.

Minul ka 15 aastat tagasi oli esimese raamatu idee – kuidas mina sobin midagi kirjutama.

Nii tore, et mina julgesin, tore, et sina julgesid ja näed, sellest on abi ja inspiratsiooni inimestele.

Mis see uus ajastu sinu jaoks tähendab? Minu jaoks algaski uus ajastu siis, kui ma hakkasin endalt küsima, kes ma olen, mis ma tahan? Hakkasin elama enda unistuste, soovide järgi. Hakkasin oma südant kuulama.

Nii tore, ma mõtlesin enda jaoks, et mida ma vastaks, kui sina küsiks, et mida see minu jaoks tähendab – täpselt sedasama. Mõtlesingi, et südame järgi elamist ja äratundmist, et mis see meie tee on. Sest niimoodi saavad kõik olla kõige õnnelikumad, ma arvan.

Millega sa täna tegeled aktiivselt või mis su elus on uut?

Ma abiellusin eelmisel aastal. See gong ongi meie pulmakingitus ja see on maa elemendi gong sellepärast, et me lähme kergesti lendu ära Tauriga. Emotsionaalselt sellistesse meditatiivsetesse seisundisse, nii et meil on natuke vaja maandust ja praktilisust ka, muidu on see südame järgi lendamine lihtsalt. Mul on sulle ka raamat, mis ma sellest inspiratsiooniks kokku panin, teistele ka, „Püha armastus“. Palun, see on sulle. See on see, mida ma olen nüüd kaks aastat kirjutanud ja koos Tauriga jagame ka oma teadmisi paarisuhtest. Ma ei saa öelda, et me ei ole 150 aastat koos olnud, võib olla oleme. Me oleme vist väga intensiivselt koos, kuna meil mõlemal on selline kodune töö. Tauri tegelikult läkski praegu välja trenni tegema. See tähendab, et me saame palju kogemusi hästi kontsentreeritult, kogu aeg ninapidi koos olles. Ja saame oma emotsioonidega tööd teha, iseenda ja teineteise emotsioonidega. Sellised koolitused meil ka tulevad, sarnasel teemal. See on see, millega me praegu tegeleme.

Kuidas te üksteist ära tundsite, et tema on see õige, kui te kohtasite?

Me oleme rääkinud omavahel ka, et see on silmade järgi ja naeratuse järgi. See on nii-öelda tavaline armumine, et tunned sellist tugevat tõmmet ja äratundmist. Ja muidugi algus oli ka hästi lihtne ja kerge, selle järgi me saimegi aru, et täiesti tahame pühenduda teineteisele. Kui on mingid emotsionaalselt raskemad hetked, siis me teame, et me oleme teineteisele pühendunud ja et me tuleme välja ja läbi sellest. Kõigest sellest on seal raamatus ka juttu, ei ole ainult roosiõite sajust, vaid ka sellest, kuidas me praktiliselt päriselt neid asju teeme ja raskustest üle saame, mõne minutiga isegi. Iga lähedane suhe toob nähtavale igasuguseid enda traumasid ja arengukohti, mida üksinda on väga lihtne läbida, pigem lihtne. Aga kahekesi on väiksed võimendid küljes, teise inimese võimendid.

Kuidas teie suhtes Merit on, kui teil on mingid erimeelsused, lahkarvamused, kuidas teie need lahendate? Kuidas te jõuate üksmeelele?

Pöördume mitte teineteisest eemale, vaid teineteise poole. Algul arvasime, et võib olla on eraldi olemine, kui on stress või pinge. Või erimeelsused, et võtame natuke mõtlemisaega, rahunemise aega eraldi, et äkki see on just hea. Siis mõtlesime, et äkki on hea kirjutamise aega võtta. Me tahame ja ma arvan, et enamik inimesi tahab üldiselt ikkagi harmooniat. Kuigi meil on pingeline ja kuigi teine ajab närvi, siis me lihtsalt teame, et meil on see sõrmus ja me oleme otsustanud, et me oleme koos ka selles stressihetkes. Ja siis me hingame koos aeglaselt ja iga väljahingamine on aina pikem ja rahulikum ja aeglasem, ka rääkida ei ole mõtet sellel ajal. Vahepeal mõtlesime, et äkki on hea kohe rääkida ja selgitada, kuidagi see läheb ikkagi nagu õigustamiseks ja mingisugused sellised hääletooni lisad tulevad sinna vestlusse, mis tegelikult ei tundu turvaline, ei ole hea ja mugav tunne. Ehk siis me kõigepealt otsustasime, et ei räägi mitte midagi. See hingamine kestab umbes kaks minutit. Me teame, et pärast seda saame rääkida ja siis me räägime nagu peegeldades. Ehk siis anname ühele korraga sõna, et ei ole nii, et said täiesti valesti aru ja ma mõtlesin seda hoopis nii. Kuigi ma tahaksin seda aeg-ajalt öelda ja pööritan mõttes silmi, et kas päriselt sai niimoodi aru saada sellest, aga saigi. Ma kuulsin, et Alar Tamming olevat vist öelnud, et arusaamatus on norm ja arusaamine on juhus. Selles mõttes see ongi nii, et enamasti saadaksegi täiesti erinevalt aru. Ja sellest me siis lähtumegi ja siis me tõesti uudishimuga juba selles rahu seisundis suudame kuulata, et mis seal teisel siis öelda on ja mis kogemus temal oli sellest. Muidu see lahkuminek ühiskondlikult nii, see ei tööta, et siis ma võtan järgmise kaaslase. Noh, võib-olla see on natuke ka sellest tarbimisühiskonnast, et kui ei tööta, siis saab ju uue tellida endale. Meie pigem nagu remondime ja vaatame, kas saab ikkagi taaskasutada.

Mõtlesin veel selle peale, et paberraamatud tunduvad vanaaegsed, juba viissada aastat vana idee, et meil on ju internet. Tegelikult paberraamatu lugemine rahustab närvisüsteemi, samas kui ekraani vaatamine on nagu kaks espressot. Täiesti võimalik on tegelikult ühe päevaga lugeda üks raamat läbi. Meie ekraanivabadel päevadel. Meil on nädalas korra ekraanivaba päev. Tihtipeale me veedame selle nii, et loeme kuskil 250 lehekülge päevas.