Parapsühholoogia

2. Teadvuse laiendamine

Avalikustatud

2 aastat tagasi

7. oktoober 2022

Esimeses peatükis uurisime erinevate mõjude füüsilise vastastiksidemeid. Teises peatükis võtame käsile nende sidemete vaimsed eeldused.

Kõiki meie tahteavaldusi – juhib teadvus. See sarnaneb väga arvuti protsessoriga, milles liideste kaudu mälupesadesse kogutud informatsioon moodustab loogilisi sidemeid. (Meie „protsessor“ – teadvus – ei tööta aga alati loogiliselt, põhjus on selles, et emotsioonid ei allu tahtele.)

Esitatud näite puhul on liidesteks meie meeleelundite retseptorid – silmad, kõrvad ja nahk –, info kogutakse lühiajalisse ja pikaajalisse mällu.

Vaimselt ettevalmistamata inimestel ei ole teadvus teatud takistavate tegurite, näiteks oma piiratuse ja vähese mahu tõttu, samuti koormatuse tõttu ebatõhusate mõtteprotsessidega suuteline alateadvuse kaudu aktiveerima chakraid, mis võimaldavad sügavamat mõjutamist psii-välja moduleerimise teel. Niisugune teadvus saab luua sideme ümbritseva maailmaga ainult keha lihaskonda juhtides.

Kui teeme harjutusi, mis parandavad meie keskendumist, kujutlus- ja meditatsioonivõimet, võime teadvuse suutlikkust ja mahtu märkimisväärselt suurendada. Harjutusi, mille abil võime kõiki psii-nähtusi realiseerida, käsitleme selle peatüki harjutuste jaos.

Kõik tahte „normaalsed“ avaldumised, mille kaudu me ümbritseva maailmaga sõnade, žestide, miimika ja tegude abil pidevalt suhtleme, saavad alguse meie teadvusest, meie „minast“, mis asub neokorteksis ehk ajukoores.

Teadvuse impulsid, mis panevad meie lihased liikuma ja kommunikatiivse süsteemi nimega inimene toimima, muudetakse meie aju juhtimiskeskustes närviimpulssideks ja saadetakse närvisüsteemi kaudu edasi vajalikesse kohtadesse kehas.

Ka kõiki tahte sügavamaid avaldumisi põhjustab ja juhib teadvus. Kuid see on võimalik ainult siis, kui vaheetapil sisse lülitada alateadvus, sest see on seotud energeetilise kehaga ning nadide ja meridiaanide süsteemide kaudu chakratega, mida aktiveerides võime meid ümbritsevat psii-välja moduleerida (vt esimese loengu jagu „Psii-väli“).

Kahjuks puudub „normaalsetel“ inimestel, kelle teadvus ei ole veel avardunud, teadvuse ja alateadvuse vahel kindel side. Ainult unes, narkootikumi- või alkoholiuimas, samuti spontaanselt tekkinud eriliste teadvuste seisundite korral tekib teadvuse kahe tasandi vahel lühiajaline side. Sellistel juhtudel võivad teadlikult avalduda alateadvuse arhailine sisu või spontaansed psii-nähtused.

Iga paranormaalse mõju eeldus ümbritsevale maailmale on niisiis sideme loomine teadvuse ja alateadvuse vahel, mis lubab meil lisaks veel ka otseselt mõjutada alateadvuse arhailist sisu ja isiklikku pärilikku informatsiooni (eelmise maise elu mäletamine!), samuti motoorseid protsesse meie kehas (psühhosomaatilistel põhjustel tekkinud haiguste ravi).

Kõik need protsessid toimuvad meie ajus, seepärast vaatleme kõigepealt aju ehitust ja funktsioneerimist, et seejärel uurida teadvuse avardamise võimalusi.

Kalade aju on väike. Maa kõige varasemas arenguetapis tekkinud elusolendite aju kujutas endast vaid väikest paksendit seljaaju otsas. Rohkem arenenud kaladel ulatub selle paksendi kaal juba kahe grammini ning on võrreldav kõrgemate loomade ajutüve või keskajuga. Enamikul praegu olemasolevatest kaladest on aju veelgi rohkem arenenud, sellel on lisaks ajutüvele ja keskajule ka juba ees- ning väikeaju. Tänapäevastel kahepaiksetel ja roomajatel võib täheldada vastupidiseid proportsioone, see on selgesti nähtav joonisel 1.

Kuid vanimate selgroogsete loomade säilmed annavad tunnistust, et nüüdisaegse aju peamised osad (suuraju, keskaju, väikeaju, vaheaju ja piklikaju, vt ka joonist 2) on olnud ammustest aegadest algelistes vormides olemas. Juba viissada miljonit aastat tagasi ujusid ürgmeredes kalataolised olevused, näiteks plakodermid ja ostrakodermid, kelle aju koosnes samadest põhiosadest kui inimaju. Ainult nende osade suhtelised suurused ja võimalik, et ka otstarve olid sel ajal teistsugused.

Arengu jätkudes, mille kestel tekkisid ainuraksetest algul lihtsaimad taimsed ja loomsed organismid ning neist omakorda – miljonite aastate kestel – kõik järjest keerulisemad hulkraksed, omandas aju järjest diferentseerituma kuju. Eesaju, suuraju ja väikeaju arenesid pidevalt ja muutusid suuremaks varem aju domineerinud osadest – seljaajust, ajutüvest ja keskajust. Need aju vanimad osad jäid pärast evolutsiooni iga etappi küll alles, kuid pidid oma funktsioone vastavalt arengule kohandama.

Nüüdisaegse inimaju ehitust näeme joonisel 2.

Vanad, algusest peale olemas olnud ajuosad ja hiljem tekkinud osad on neuroanatoomiliselt jäänud siiski iseseisvaks, seepärast võime praegu rääkida kolmest omavahel funktsionaalselt sõltumatust ajupiirkonnast, millest igaühel on eripärane intellekt, oma subjektiivsus, eriomane aja ja ruumi tajumine, oma mälu, oma eripärane motoorika ja muud funktsioonid. Ka neurokeemiline talitlus on neil ajupiirkondadel erinev. Näiteks neurokeemilised ühendid dopamiin ja koliinesteraas esinevad neis väga erinevates kontsentratsioonides.

Iga piirkond neist kolmest vastab ühele suurele arengufaasile.

Inimaju vanimad osad on seljaaju (vt ka 1. loengu jagu „Materiaalne keha“), piklikaju ja sild, mis moodustavad ajutüve, samuti keskaju. Selles piirkonnas asub paljunemise ja enesesäilitamise neuroloogilise mehhanismi põhiosa, sealhulgas südame, vereringe ja hingamise juhtimise keskus.

See piirkond on olemas ka kõigil teistel imetajatel, kuid kaladel, kahepaiksetel ja roomajatel hõlmab see peaaegu kogu aju, sellepärast nimetatakse seda reptiilseks kompleksiks ehk R-kompleksiks. See arenes välja mitusada miljonit aastat tagasi.

Reptiilset kompleksi ümbritseb limbiline süsteem (ladina keeles limbus – äär). Limbiline süsteem on olemas ka teistel imetajatel, reptiilidel on see vaid nõrgalt arenenud. Limbilise süsteemi areng algas umbes 150 miljonit aastat tagasi. Limbilise süsteemi peal asub ajukoor. See on kõige tugevamalt avaldunud evolutsiooniline moodustis. Mida kõrgem on imetajate arengutase, seda arenenum on tema ajukoor. Niisiis on see kõige rohkem arenenud inimestel ning hästi arenenud ka vaaladel ja delfiinidel. Ajukoore areng algas mõnikümmend miljonit aastat tagasi ja seda kiirendas oluliselt inimese ilmumine evolutsioonitasandile.

Aju „kolmainsuse“ kontseptsioon annab tunnistust tähelepanuväärsetest kokkulangevustest nende teaduslike järeldustega, millele oldi sõltumatult jõutud aju ja keha massi suhte uuringutel – imetajate ja primaatide ilmumisega kasvas nimelt hüppeliselt ka aju maht.

Igasugune evolutsioon, mida põhjustab elu struktuuri muutumine, on ülimalt ohtlik ja võib teatud asjaoludel viia hävitavasse tupikusse. Kuid fundamentaalsete muudatusteni võib jõuda ka uute süsteemide lisamise teel juba olemasolevatele.

Sellest mõttest lähtus saksa loodusteadlane, arst, botaanik ja zooloog professor Ernst Haeckel (1834 – 1919), kes töötas välja rekapitulatsiooniteooria.

Professor Haeckel toetas seisukohta, et imetajad (ka inimene) kordavad oma embrüonaalse arengu käigus täpselt oma eellaste evolutsioonilist teed.

Ja tõepoolest: emaihus kasvades läbime staadiumid, mis on hämmastavalt kalade, reptiilide ja imetajate – veel primaatide hulka mittekuuluvate elusolendite – loodete sarnased.

Alles mitu nädalat pärast eostamist võtab loode äratuntavalt inimese kuju (seda on selgelt näha joonisel 5, millel on kujutatud, inimese, sea, linnu ja kala kolm embrüonaalset staadiumi).

Ka inimloote aju areneb seestpoolt väljapoole, algelisest nüüdisaegseks: kõigepealt areneb välja reptiilne kompleks, seejärel limbiline süsteem ja viimasena ajukoor. Vaatleme nende kolme ajupiirkonna funktsioone lähemalt.

Reptiilne kompleks täidab – ehkki evolutsiooni käigus on see mõistagi kohanenud ka keerulisemate ülesannetega – veel tänapäevalgi üldiselt samu funktsioone kui muistsel ajal lihtsaimatel elusolenditel: keha niisuguste motoorsete funktsioonide juhtimine nagu vereringe, hingamine, lihaste liikumine jne. Lisaks on reptiilsel kompleksil oma mälu, millesse on kogutud elusolendi kõik eelnevad kogemused. Need kogemused moodustavad kokku alateadvuse, millest tuleb selles loengus veel põhjalikumalt juttu.

Reptiilne kompleks koosneb järgmistest inimaju komponentidest:

seljaaju (medulla spinalis)
piklikaju (medulla oblongata)
sild ja väikeaju
keskaju.

Seljaaju sisaldab lisaks oma närviaparaadile ka arvukalt närvijuhteteid, mis ühendavad keha piirkondi ajukeskustega. Seljaaju on ümara kujuga ja umbes 45 cm pikkune (vt ka 1. loengu joonist 21.)

Piklikajust kuni seljaaju (conus medullaris) lõpuni kulgeb 31 närvipaari ehk spinaalnärvi. Spinaalnärvid koosnevad kõhtmisest ja selgmisest juurest. Seljaaju lõpp on seotud juurtšakraga. Juurtšakra kaudu vastu võetud vaba kosmilise energia põhiosa juhitakse seljaaju kaudu kõrgematesse tšakratesse (vt 1. loengu jagu „Bioenergeetiline vastastikmõju“).

Ajukoore motoorsetest piirkondadest saabuvad närviimpulsid, mis tekitavad tahtlikke liigutusi, jõuavad vastavatesse seljaaju rakusüsteemidesse, täpsemalt hallolluse esiosas asuvatesse eesmistesse sarvrakkudesse. Sarvrakud kannavad motoorsed impulsid üle perifeersetele närvidele, mis viivad need vajalike lihasteni ja tekitavad lihaserakkude kontraktsiooni (ladina keeles contractio – kokkutõmbumine).

Eesmised sarvrakud saavad ärritusi ka aju teistest osadest, samuti perifeeriast, teisisõnu naha või lihaskonna reflektoorseid funktsioone täitvatest närvidest. Need on refleksid, mis hoiavad näiteks meie pead normaalses asendis, see toimub meie jaoks alateadlikult. Ka muud refleksid, näiteks mõne kehaliigese painutamine või sirutamine pärast ebameeldivat või valulikku nahaärritust, samuti vegetatiivsed refleksid, näiteks põie või jämesoole tühjendamine, lähtuvad seljaajust ega allu meie teadlikule kontrollile.

Ärritused väikeajust jõuavad samuti eesmistesse motoorsetesse sarvrakkudesse. Need impulsid on vajalikud peamiselt tasakaalu säilitamiseks ja lihaseliste liikumiste täpsuse tagamiseks. Samas rakkude piirkonnas lõpevad ka aju teise piirkonna närvikiudude süsteemid, mis annavad infot automaatsetest kaasnevatest liigutustest, näiteks kätega vehkimisest käimise ajal või žestidest suulisel suhtlemisel.

Seljaaju hallolluse külgmistes piirkondades asuvatest rakkudest lähtuvad närvikiud, mis on seotud sümpaatilise närvisüsteemi haruga (vt joonist 1. loengu jaos „Materiaalne keha“). Need on olulised tahtele allumatus silelihaste töös, näiteks seedetraktis, soontes ning sellistes õõnsates elundites nagu emakas, sapi- ja kusepõis jt. See süsteem tagab ka paljude sisesekretsiooninäärmete töö (autonoomne närvisüsteem). Seljaaju tagumises osas asuvad närvikiudude süsteemid kannavad peamiselt infot surve, puudutuse, valu, vibratsiooni, temperatuuri ja asendimuutuste kohta. Need aistingud kantakse suuremas osas edasi aju kõrgematesse keskustesse.

Niisiis, kokkuvõtlikult: seljaajus on tõusvad ja laskuvad närvijuhteteed, samuti eraldi närviaparaat, ms juhib eelkõige seljaaju reflekse.

Seljaaju jätke pikkus on 2–2,5 cm. Väliselt paistab see olevat lihtsalt seljaaju pikendus (vt joonist 2). Kuid selle sisemine ehitus on keerulisem, eeskätt arvukate peaajuga seotud juhteteede ja nende kommuteerimise tõttu ajutüves.

Seljaaju jätke liitumise piirkonnas ajutüvega kontrollivad ja koordineerivad teatud rakkude rühmad neelamist, oksendamist, hingamist, kõne motoorikat, seedimist, mitmesuguseid ainevahetuse protsesse ja südametegevust. Energeetiline keha mõjutab hingamist ja südametegevust kõritšakra kaudu, mis on seotud seljaaju jätkega (vt 1. loengu jagu „Bioenergeetiline vastastikmõju“) ning võib sel moel teadvuse kõrgemates seisundites meid vahetult ja suunatult juhtida.

Sild ja piklikaju on otseses ühenduses seljaaju jätkega. Need koosnevad võimsatest kiudude kimpudest, mis seovad suurt aju väikeajuga. Need sidemed koordineerivad ennekõike tahtlikku motoorset käitumist ja tajumisaistinguid. Siin võib näitena nimetada mängu muusikariistadel. Piklikaju kohal asub õõnes ruum, mille põhi on lohkjas. Seal lõpeb enamik aju närvidest.

Keskaju moodustab suhteliselt kitsa vahelüli silla ja suuraju vahel, see on tähtis sensoorsete ja motoorsete ärrituste eraldusjaam. Paljusid tahtmatuid liigutusi, näiteks silmade kissitamist ereda valguse käes juhib keskaju.

Limbilises süsteemis on reptiilse kompleksi alateadvuse sisu seatud vastavusse ajukoore ärkveloleku seisundi analoogilise sisuga, need kutsuvad esile tugevaid emotsioone, mis võivad ulatuda tohutu suurte mastaapideni. Siin sünnivad armastuse ja vihkamise, hirmu ja vapruse, õnne ja depressiooni aistingud. Kui limbilist süsteemi elektriliselt stimuleerida, tekivad sümptomid, mis meenutavad psühhoosi või psühhodeeliliste/hallutsinogeensete narkootikumidega tekitatud seisundit. Tõepoolest, limbilises süsteemis asuvad paljude psühhotroopsete narkootikumide mõjusfäärid.

Limbilise süsteemi eri rakurühmad juhivad materiaalse keha motoorseid funktsioone, näiteks ainevahetust, kehatemperatuuri ja südamelöökide sagedust, samuti seksuaalset käitumist, und ja toitumist.

Limbilisel süsteemil on oma lühiajaline mälu. Sellesse koguneb materiaalse keha sensoorse süsteemi tajutud informatsioon ümbritseva maailma kohta ja selles säilib lühikest aega näiteks une või uimastite mõju ajal alateadvusest saadud teadvuse seisund. See informatsioon filtreeritakse ja edastatakse seejärel lõplikuks säilitamiseks ajukoore pikaajalisse mällu.

Haistmispiirkonda (cortex olfactorius), ühte vanimasse limbilise süsteemi ossa jõuab mitte ainult ninaga tajutav lõhnainfo, vaid ka sissehingatava õhuga vastu võetud vaba kosmiline energia, mis võib materiaalse keha elulisi funktsioone tugevdada ja varustab energeetilist keha uue energiaga.

Niisiis kujutab limbiline süsteem endast reptiilset kompleksi ajukoorega siduvat lüli – tugevaima bioenergeetilise vastastikmõju ala. Limbilise süsteemi koostisosad on muu hulgas järgmised:

hüpofüüs,
hüpotaalamus,
taalamus,
amügdala,
cortex olfactorius,
hipokampus.

Limbilise süsteemi tähtsaim koostisosa – niinimetatud põhinääre – on kahtlemata hüpofüüs, mida juhib ja mõjutab otsmikutšakra. Hüpofüüs on tšakraga seotud ninajuures asuvate närvilõpmete kaudu (vt 1. loengu jagu „Bioenergeetiline vastastikmõju“). Hüpofüüs suudab sissehingatavast õhust vastu võtta vaba kosmilist energiat ja anda seda edasi hormoonidele, mis juhivad lapse keha kasvu, mõjutavad sugulist küpsemist, reguleerivad vee eritumist ja teiste endokriinsete (hormonaalsete) näärmete tööd.

Endokriinse tasakaalu rikkumise tagajärjel tekkivad meeleolu kõikumised näitavad meile selgelt, kui tihe on limbilise süsteemi side meie meelteseisundiga.

Vaheaju alumist osa nimetatakse hüpotaalamuseks. Selles asuvad mitmesugused rakurühmad, mis kontrollivad elulisi funktsioone, sealhulgas kehatemperatuuri, ainevahetust, südamelöökide sagedust, seksuaalset käitumist, vedelike ja toidu tarbimist. Hüpotaalamust ja närvisüsteemi ühendab endokriinse süsteemiga väga tähtis side.

Taalamus asub vaheaju tagumises osas ja sisaldab peamisi rühmi, mis töötlevad eeskätt mitmesuguseid aferentseid ärritusi. See on omalaadse alateadvuse, samuti tähtsate emotsioonide tekkimise eeldus. Aju selle osa haigestumise korral võib täheldada naeru- või kisahoogusid.

Taalamusest lähtuvaid emotsionaalseid või primitiivseid reaktsioone töödeldakse ajukoores ja seejärel jõuavad need teadvusse.

Limbilisse süsteemi kuuluv amügdala ehk mandelkeha on tugevalt seotud agressiivsuse ja hirmuga. Sõbralike koduloomade amügdala elektriline stimuleerimine võib neis tekitada lausa uskumatuid hirmu- ja maruhoogusid. Ühel juhul tõmbus kodukass väikest valgest hiirekest nähes paanilises hirmus kägarasse. Teisalt muutuvad looduslikult metsikud loomad, näiteks ilves, pärast amügdala eemaldamist leebeks, nad lubavad ennast silitada ja puudutada.

Limbilise süsteemi häired võivad esile kutsuda raevu, hirmu või sentimentaalsust. Ka loomupärane ülitundlikkus võib anda samasuguseid tulemusi: niisugust haigust põdev inimene peab oma tundmusi seletamatuteks ja kohatuteks. Vähemalt mõnede emotsioonide valdkonnas teatud rolli mängivate endokriinsete limbiliste süsteemide nagu hüpofüüs, hüpotaalamus ja amügdala toime põhineb väikestel hormonaalsetel valkudel, mida need süsteemid eritavad ja millega aju teisi osi mõjutavad. Kõige tuntum neist on hüpofüüsi valk – adrenokortikotroopne hormoon, mis võib mõjutada selliseid vaimseid funktsioone nagu visuaalne mälu, hirm, tähelepanu kestus. Teatud väikseid hüpotaalamuse valke on katsete ajal avastatud kolmandas ajusagaras, mis ühendab hüpotaalamust taalamusega.

Limbilise süsteemi vanim osa on cortex olfactorius – haistmismeelega seotud osa. Inimesel on see nõrgalt arenenud, sest erinevalt loomadest, kes lõhnade järgi orienteeruvad, ei vaja ta seda enam. Kuid me peame teadma, et lõhnadel on emotsionaalne tähtsus.

Cortex olfactorius võib ninajuures asuvate närvilõpmete kaudu vastu võtta vaba kosmilist energiat ja seda edastada energeetilisele või materiaalsele kehale.

Inimese suutlikkuses midagi meelde jätta ja mäletada mängib olulist rolli hipokampus – limbilises süsteemis asuv struktuur. Algselt oli hipokampus üksnes lühiajaline mälu lõhnade salvestamiseks, millest oli kasu saagi jälitamisel või vastassoost partneri otsingul. Evolutsiooni käigus on see funktsioon – vähemasti inimese puhul – jäänud teatud määral teisejärguliseks. Hipokampus on muutunud üldiseks mäluks, mis kogub lühiajalisest sensoorselt tajutud aistinguid, ärritusi ja reptiilsest komplektist saabuva alateadvuse sisu näiteks une ajal. Hipokampus kõrvaldab liigse info ja saadab selle olulise osa pikaajalisse mällu, mis asub ajukoores.

Eesaju kahjustused põhjustavad kaladel initsiatiivi ja ettevaatlikkuse kadumist. Kõrgematel loomadel paiknevad need omadused ajukoores, see on paljude iseloomulikult inimlike tunnetuslike funktsioonide piirkond. Ajukoore võib jagada viieks suureks osaks:

otsmikusagar,
oimusagar,
kiirusagar,
kuklasagar,
väikeaju.

Otsmikusagar on seotud väga mitmekesiste vaimsete tegevustega. Siin asuvad niisuguste võimete füüsilised keskmed nagu mõtlemine, tundmine ja hindamine. Üks suurte püramiidsete rakkude rühm juhib ka liigutuste väga keerulisi järgnevusi. Motoorne kõnekeskus asub samuti aju selle osa esiküljel. Paremakäelistel asub motoorne kõnekeskus vasakus poolkeras, vasakukäelistel paremas poolkeras. Kui mingi vigastus ainult aju ühes pooles põhjustab kõnevõime kadumise, siis on seda teatud tingimustel võimalik taastada. Seda osa, mis juhib neid väga eriomaseid tahtlikke liigutusi, nimetatakse ajukoore motoorseks piirkonnaks.

Keha kogu lihaskonda kontrollivad ajukoore eri väljad. Üksikute rakkude ärritamine tekitab vastavate lihaste kokkutõmbumise (kontraktsiooni). Rakkude hävitamine kaotab täielikult tahtlike liigutuste võime. Need rakud juhivad ka kontraktsioonide ja lõdvestumiste järgnevust. Kui aju see piirkond on tugevalt kahjustatud, kaob selle pidurdav funktsioon, see võib põhjustada kestvat kontraktuuri ja lihaskonna tuimestumist (spastiline parees, halvatus).

Otsmikusagar on arvukate sidemete abil ühendatud ka taalamuse ja aju tagumise osa teiste piirkondadega. Siin seonduvad ärritused muude assotsiatiivsete tegevustega, mida seejärel tajutakse emotsioonidena. Sedamööda kuidas kasvab ühenduste arv sensoorsete ja emotsionaalsete ärrituste vahel, arenevad mitmekülgse mõtlemise ja kombineeritud otsustuste, samuti abstraktsete ettekujutuste füüsikalised alused.

Need võimed tervikuna kujundavad teadvuse ja isiksuse, niisiis tema „mina“, seepärast on võimalik teadvust ja isiksust positiivses suunas arendada, tugevdades teadlikult sidet nende vahel. See on saavutatav näiteks selles õppekavas esitatud harjutuste abil. Aju otsmikupiirkonna haigused kutsuvad aga sageli esile isiksuse negatiivseid muutumisi, vähendavad otsustusvõimet, terve mõistuse jõudu ja emotsionaalset enesekontrolli.

Silmadega saadav visuaalne informatsioon satub kõigepealt ajukoore tagaossa. Selles aju piirkonnas analüüsitakse optiliselt tajutavate esemete suurust, kuju, värvust ja liikumist, samuti kaugust nendeni. Sel moel identifitseeritakse neid ja eristatakse sarnaste omadustega objekte üksteisest. Nii võib kõrgel õhus asuvat objekti vaadeldes visuaalse kogemuse põhjal vahet teha, kas see on lennuk või lind (mälu optilised väljad).

Kuklasagara vigastus, näiteks tulirelvaga tekitatud haav, võib sageli rikkuda nägemisvälja. Ohvri kõik teised funktsioonid võivad säilida normaalsetena, kuid ta näeb ainult perifeerselt, sest nägemisvälja keskele on tekkinud must laik. Teistel juhtudel võivad tekkida tajumishäired, sealhulgas lainekujulised geomeetrilised häired nägemisväljas, samuti visuaalsed moonutused. Näiteks objekti, mis asub maapinnal paremal, võidakse tajuda 180° vasakule pööratuna ja õhus hõljuvana.

Suutlikkus siduda kuuldeärritusi visuaalsetega asub oimusagaras. Selle sagara kahjustamine võib põhjustada teatud liiki afaasiat (kõne tajumise võime kaotamist). On märkimisväärne, et kahjustatud ajuga patsiendid võivad täielikult mõista suulist kõnet, kuid ei saa aru kirjalikust tekstist või vastupidi. Nad võivad osata kirjutada, kuid mitte lugeda; nad võivad osata lugeda numbreid, kuid mitte tähti; nad võivad ära tunda objekte, kuid mitte värvusi. Ajukoore funktsioonide jaotus on selgesti nähtav, ei ole õige üldlevinud arvamus, et lugemine ja kirjutamine või sõnade ja numbrite äratundmine on väga sarnased võimed. Oimusagar on lisaks ka enamiku pikaajalise mälu infokogumise funktsioonide füüsiline alus. See annab inimesele võime mõelda tulevikust.

Kiirusagar suudab töödelda eriti peeni aistinguid, näiteks mitmesuguseid kompimisaistinguid. Käeshoitavate üksikesemete kaalu, vormi ja struktuuri eristamine eeldab laitmatu parietaalse aju olemasolu. Aju selle piirkonna funktsioon on ära tunda objekte kompimise teel, kui me neid ei näe.

Kiirusagar on seotud kroontšakraga, seepärast saame selle abil vastu võtta kosmilise energia moduleeritud kiirgust, kui asume kõrgema teadvuse seisundis (vt 1. loengu jagu „Bioenergeetiline vastastikmõju.“)

Väikeaju asub kolju tagaosas ja koosneb paljudest kihtidest, mida ühendavad kaks suurt küljesagarat ja keskmine paaritu väikeaju-uss (vermis cerebelli).

Arvukad väikeaju koore rakud võimaldavad luua mitmekesiseid sidemeid pea- ja seljaaju vahel. Väikeaju on tähtis ühenduslüli ajupiirkondade vahel ning tänu bioenergeetilisele vastastikmõjule ka materiaalse ja energeetilise keha vahel.

Väikeaju peamine funktsioon on suhteliselt üldiste liikumiskavatsuste muundamine konkreetseteks liigutuste järgnevusteks. Seda nii keha enda väga erinevate liikumiste puhul kui ka pea, keha ja jäsemete lihaste harmoonilise koostöö tagamiseks. Näiteks sellised lihtsad liigutused nagu sulepea võtmine, kasutamine ja käestpanek nõuavad paljude üksiklihaste koordineeritud kontraktsioone.

Väikeaju kooskõlastab niisiis inimese liikumiskavatsusi. See sünkroniseerib ja koordineerib liikumist ennast, selle ulatust, suunda, kiirust ja jõudu silmade liikumisega. Väikeaju vigastus tekitab liikumise üldisi häireid.

Ajusse saabub ümbritseva maailma ja meie keha füüsilise seisundi kohta pidevalt infot. Osa sellest infost satub vahetult aju motoorsetesse keskustesse, osa lühi- ja pikaajalisse mällu ning me teadvustame vaid murdosa kõigest sellest.

Meie „normaalse“ teadvuse mahu suure piiratuse põhjused on järgmised:

kogu saabuv informatsioon peab läbima teadvuse kitsa kanali, mille läbilaskevõime on vaid 16 bitti (informatsiooni) sekundis;
jooksva hetke kestus, teisisõnu ajavahemik, mille kestel tuntakse ära teadvustatud muljed vastastikku seotud tervikuna, on kõigest 10 sekundit;
emotsioonid blokeerivad või nõrgendavad suuremal või vähemal määral meie teadvuse tööd;
meil ei ole vahetut juurdepääsu oma alateadvuse sisule.

Meie teadvus on juba täielikult koormatud „normaalse“ rutiinse mõttetööga, samuti sidemete loomisega, et tunnetada ümbritsevat maailma, seepärast ei ole selles rohkem vaba mahtu, et tajuda paranormaalseid mõjusid. Teadvuse olemasoleva mahu avardamiseks on mitmesuguseid võimalusi. Me võime meditatiivsete harjutuste abil (need on esitatud loengu harjutuste jaos) õppida suurel määral vähendama oma emotsioonide mõju või neid täiesti välja lülitama, moodustama infoühikutest suuri plokke, üldistama, blokeerima ümbritseva maailma ja keha seisundi kohta teadvusse saabuvat informatsiooni, pikendama jooksva hetke kestust, samuti looma sidemeid teadvuse ja alateadvuse vahel.

Kõiki neid teadvuse avardamise võimalusi hakkame käsitlema oma õppekavas. Enne kui asume asjakohaste harjutuste juurde, vaatleme teadvuse ja alateadvuse mõistet.

Alateadvus, mille all peetakse psühholoogias sageli silmas peamiselt „teadvustamatut“, koosneb arhailiste, see tähendab muistsetest aegadest pärinevatest reptiilse kompleksi mälude sisust, niinimetatud arhetüüpidest, esivanemate isiklikust geneetilisest infost, samuti materiaalse keha sensoorsete retseptorite ja energeetilise keha tšakrate kaudu pidevalt vastuvõetavast informatsioonist ümbritseva maailma kohta.

On käitumisviise, mida ei pea inimene või loom pärast sündi õppima, ta tuleb ilmale juba koos nendega. Iga imik „teab“ automaatselt, kuidas hingata, neelata ja karjuda, ta ei ole seda kunagi õppinud. Iga töömesilane teab, kui palju mett on vaja panna kärjekannu, enne kui asetada sinna muna ja sulgeda „inkubaator“ kaanega (kuid ta ei õpi kunagi kärjekannudesse mett lisama, kui mesinik need tühjaks pumpab, sest tema kindlalt omandatud teadmised ei allu muutustele). On olemas liik mardikaid, kes oskavad sarapuulehest välja lõigata täpselt niisuguse tüki, et see pingejõudude mõjul ise kookoniks keerdub, milles vastsed ohutu ulualuse leiavad (matemaatikud on välja arvutanud, et mardika tehtud lõikejoon vastab täpselt keerulisele kõverale, mis arvestab kõiki pingejõudusid puulehes). Ja herne-teramardika vastne teab, et ta peab enne nukustumist tegema ava veel pehmesse herneterasse, et kõvenenud hernesse sügisel mitte kinni jääda.

Kust pärinevad kõik need õppimata, sünniga kaasa saadud teadmised, mida üldiselt nimetatakse instinktiks? Tuletame kõigepealt meelde, mida oleme õppinud aju arengu kohta:

muistsetel elusolenditel moodustas reptiilne kompleks aju domineeriva osa, limbiline süsteem ja ajukoor olid seevastu nõrgalt arenenud;
reptiilne kompleks koos limbilise süsteemiga reguleeris nende lihtsa ehitusega elusolendite kõiki motoorseid funktsioone;
evolutsiooni käigus suurenesid limbiline süsteem ja ajukoor, kuid reptiilne kompleks säilitas oma algsed funktsioonid modifitseeritud vormis;
reptiilsel kompleksil on oma mälu, mis töötab sõltumatult limbilise süsteemi lühiajalisest mälust ja ajukoore pikaajalisest mälust.

Kui võtta veel ka arvesse, et reptiilse kompleksi mälu sisu on salvestatud geneetilises pärilikus materjalis ja DNA kandub pärilikult edasi ühelt põlvkonnalt teisele, siis saab selgeks, et reptiilses kompleksis kogunevad kogemused elust enesest ja seda miljardite aastate kestel.

Seda fakti kinnitavad kõige paremini muistendid draakonitest paljudes maailma kultuurides. Nii näiteks kuulutab Jumal Uue Testamendi Kolmandas Moosese raamatus välja igavese vaenu roomajate ja inimeste vahel, kristlikus legendis on Püha Georg (Püha Jüri) lohe alistaja. Põhjala kangelasmuistendis tapab Sigurd kuldaardeid valvava lohe Fafniri, et need temalt vallutada. Inglismaal tuntakse madu nimega Lambton Worm, kelle võitis noor lord, Hiina mütoloogias kehastavad draakonid taevaste jõudude võimu.

Praegu on selge, et draakonid olid tegelikult soomusloomad, kes elasid Maal üle 60 miljoni aasta tagasi. Sel ajal ei olnud inimesi veel olemas, aga kui leiti esimesed sauruste jäänused, olid lood draakonitest juba muutunud muistenditeks, niisiis pidid teadmised nende loomade kohta pärinema üksnes inimeste endi peast.

Reptiilsesse kompleksi abil kogutakse ja päritakse edasi mitte ainult arhetüüpe, vaid ka isiksust kujundavat tähtsat infot. Seda tõendavad ühemunakaksikute uurimisel saadud tulemused.

Esimene näide on Johnist ja Johnist. Nad on kaksikud, kes 43 aastat tagasi, peagi pärast sündi lahutati, mõlemate kasuvanemad panid neile nimeks John. Mõlemad abiellusid neiuga nimega Angela, mõlemad lahutasid ja abiellusid teist korda Jeaniga. Ühel Johnil oli poeg James Allan ja ka teine ristis oma poja James Allaniks. Mõlemal oli lapsepõlves koer nimega Buster. Mõlemad närisid küüsi, mõlemad olid koolis matemaatikas tugevad ja õigekirjas nõrgad.

Teise näitena võib nimetada kaksikuid Edat ja Fredat. Teadmata teineteise olemasolust, töötasid mõlemad ühes ja samas telefonifirmas samal ametikohal, abiellusid ühel ajal, sünnitasid ühel ajal poja ja mõlemal oli collie tõugu koer nimega Lady.

Võib nimetada terve rea iseloomulikke omadusi, mille kohta on teada, et need on sünnipärased: kehakuju, hääl, žestid, kõnnak, temperament, iseloom ja intellekt põhinevad geneetilisel materjalil, vaid nende arengut mõjutab ümbritsev maailm.

Ka palju haigusi võivad olla pärilikud. See ei ole hämmastav, sest seljaaju jätke, mis kuulub reptiilsesse kompleksi, reguleerib ja kontrollib keha füüsilisi protsesse (vt ka jagu „Reptiilne kompleks“). Pärilike haiguste hulka kuuluvad artriit, soonte spasmid, migreen, tuberkuloosi eri liigid ja teised. Ka mitmesugused psüühilised häired võivad olla päritud esivanematelt.

Meie planeeti pommitavad lakkamatult kiirgusosakesed (kvandid), mis jõuavad meieni kosmose sügavustest, need katavad biosfääri – Maa elusa kesta – tiheda elektromagnetiliste väljade ja lainete võrguga.

Kosmiline kiirgus pärineb Universumi kõige kaugematest piirkondadest. See koosneb kõrgenergeetilistest korpusklitest, prootonitest, alfaosakestest (heeliumi aatomi tuumadest), elektronidest, positronidest, neutriinodest, footonitest jne.

Need osakesed kannavad valgus-, ultraviolett-, röntgen-, gravitatsiooni- ja raadiokiirgust ning nende allikad on tähtedevahelised objektid: supernoovad kiirgavad ettekujutamatul hulgal footoneid, supernoovade jäänused – pulsarid (neutrontähed) – ja ka mustad augud kiirgavad kõrgenergeetilist raadiokiirgust. Linnutee ja teiste galaktikate keskmest jõuavad meile lisaks valguslainetele ka gravitatsiooni- ja muud lained.

Meie Päikesesüsteemi planeedid mõjutavad samuti oma magnet- ja gravitatsiooniväljaga Maa biosfääri ning järelikult kõiki füüsikalisi ja bioloogilisi protsesse. Nende mõju arvestamisest lähtuvad muu hulgas kõik astroloogilised arvutused.

Eriti tugev on Päikese ja Kuu mõju. Päike kiirgab igas suunas pidevat nähtavat valguskiirte voogu (footoneid), röntgenkiirgust, elektriliselt laetud osakesi ja raadiolaineid, osa neist jõuavad Maani.

Lisaks sellele pidevale kiirgusele saadab Päike meile ka häirivaid kiirgusi, mis tekivad Päikese pinnal näiteks pursete korral (kromosfääri pursked, protuberantsid jt) ja vallandavad lugematul hulgal elektriliselt laetud osakesi, samuti tugevat elektromagnetilist kiirgust.

Ühe või kahe päeva pärast jõuavad laetud osakesed Maa lähedusse, enamik neist paigutub piki Maa magnetvälja jõujooni ja moodustab niinimetatud Van Alleni vööndi. Ülejäänud suudavad Maa magnetvälja vastumõju siiski ületada ja magnetpooluste kohal atmosfääri tungida.

Need laetud osakesed ringlevad atmosfääris suure kiirusega ja see tekitab kaks efekti.

Atmosfääri alumistes kihtides (kuni 100 km kõrguseni) ioniseeruvad õhu gaasilised osakesed ja see tekitab helendumisnähte – virmalisi (see on nähtus, mis meenutab põhimõtteliselt neoonlampide helendumist).

Atmosfääri ülemistes kihtides – ionosfääris – tekitavad osakesed oma magnetvälja, mis mõjutab Maa loomulikku magnetvälja ja põhjustab magnettorme, mis häirivad raadiosidet ning magnetkompasside tööd. Kõige tugevam on „segavate“ kiirguste mõju päikeseplekkide aktiivsuse ajal. Päikeseplekid on jahedamad piirkonnad Päikesepinnal, mis tekivad Päikese magnetvälja häirete tagajärjel. Suurte päikeseplekkide magnetväli võib olla 10 000 korda tugevam Maa magnetväljast.

Päikeseplekkide läbimõõt võib ulatuda 100 000 kilomeetrini, kõige väiksemate päikeseplekkide läbimõõt on umbes 150 km. Nende arvukus muutub tsükliliselt, perioodiga umbes 11,2 aastat. Pärast iga tsüklit muutub magnetiline polaarsus, niisiis kestab täielik tsükkel umbes 22,5 aastat.

Kuu asub Maale lähedal ja mõjutab oma gravitatsiooniväljaga tugevalt Maa biosfääri, põhjustades muu hulgas Maa magnetvälja muutumist.

Lisaks elektromagnetilise spektri kiirgustele jõuavad Maale ka vaba kosmilise energia ja kosmiliste objektide ruumilise energia kvandid, mis, nagu iga teinegi keha, kätkevad endas kontsentreeritud kosmilist energiat, need kiirgavad osa sellest pidevalt välja. Kõigil neil kiirgustel on „informatsiooniline sisu“, teisisõnu kannavad ja edastavad need teavet olukorrast kosmoses igal ajahetkel. Osa sellest informatsioonist suudavad Maa elusolendid vastu võtta kolmel viisil:

a) kaudselt biosfääri kaudu, mida mõjutavad kosmilised jõud ja mille signaale registreerivad kõik elusolendid oma retseptorite abil;

b) vahetult materiaalse keha somaatiliste rakkude kaudu, mille fermentide tootmist mõjutavad lisaks DNAsse salvestatud pärilikkusele väljastpoolt ka ultraviolettkiirgus ja elektromagnetilised väljad;

c) vahetult energeetilise keha tšakrate kaudu, mis suudavad vastu võtta kosmilise energia kiirgust ja edastada selle informatsioonilist sisu aju reptiilsesse kompleksi. Samas muudavad tšakrad osa sellest energiast elu energiaks ja annavad edasi materiaalsele kehale.

Saabuva kiirguse intensiivsus ei ole püsiv, sest kõik kosmilised objektid on pidevas liikumises. Seetõttu võib juhtuda, et objektid katavad üksteist või muutub kiirguse langemisnurk, mis võib põhjustada kiirguse täielikku katkemist või nõrgenemist. Maa pöörlemine ümber oma telje ja tiirlemine ümber Päikese, samuti Kuu tiirlemine ümber Maa on ühtlased, seepärast on kiirguse mõju rütmiline. Need on bioloogilised rütmid, millele alluvad kõik organismid alates ainuraksetest kuni inimeseni.

Tähtsamaid bioloogilisi rütme ja nende mõju kirjeldab alljärgnev nimistu.

NIMETUS	FUNKTSIONAALNE MÕJU
Mitmeaastased rütmid	Evolutsioon Populatsioonide kõikumised
Üheaastane rütm	Kasv – involutsioon Paljunemine
Kuine rütm	Viljastuvus – viljatus
Nädalane rütm	Regeneratsioon, ravi
Päevane rütm	Assimilatsioon – dissimilatsioon Uni – ärkvelolek Kogumine – väljaandmine
Tunnine rütm	Aktiveerumine – deaktiveerumine Toonuse tõus – toonuse langus
Minutiline rütm	Vereringe, peristaltika
10-sekundiline rütm	Sissehingamine – väljahingamine Motoorika, liikumine
Sekundiline rütm	Südamelöögid, ajutegevus Närvide töö (ärritamine – puhkus) Rakumembraanide depolarisatsioon – repolarisatsioon

Kogu elu ei kulge siiski kindla malli järgi ja selle põhjuseks on planeetide kiirgus. Need tiirlevad eri kiirusega ümber Päikese (mõnel planeedil võib kuluda ühele tiirule ümber Päikese isegi sadu aastaid) ja see loob eeldused muutusteks (niisuguste muutuste arvutamine ja neist lähtuvate tõlgenduste tegemine on astroloogia ülesanne).

Bioloogiliste rütmide mõju, taimedele, loomadele ja inimesele on nii mitmekesine, et esitame siin üksnes mõned näited.
Teatud puuliigid (näiteks hiidsekvoia) elavad sadu aastaid vanaks. Nende tüve ristlõiget vaadates võib näha, et aastaringide mõõtmete ja tiheduse muutused vastavad täpselt päikeseplekkide aktiivsuse 11,2-aastasele perioodile. Päikese aktiivsuse rütmilisus mõjutab mitte ainult puude kasvu, vaid ka ookeanivee taset või elektromagnetilise välja tugevust Maal, seda kujutab ilmekalt joonis 11.

Päikeseplekkide aktiivsustsüklid mõjutavad nii loomi kui ka inimesi. Uuringud on näidanud, et paljude haiguspuhangute tekkesagedus ja intensiivsus korreleeruvad hästi päikeseplekkide aktiivsuse tugevnemise või nõrgenemisega. See kehtib nii epideemiliste haiguste kohta alates tavalisest gripist ning lõpetades difteeria ja kooleraga kui ka südame ja veresoonkonna haiguste, psüühiliste häirete ja teiste mitteepideemiliste haiguste kohta.

Fotoperiood ehk päevaaja pikkuse muutumine aasta jooksul mõjutab taimede idanemist, kasvukiirust ja õitsemist, loomade talveund, lindude rännet, putukate paljunemist ja põlvkondade vahetust. Inimestel täheldatakse mitmesuguste haiguste tekke sõltuvust aastaajast.

Kuu tiirlemise ning tõusude ja mõõnade rütm muudab biosfääris öist valgustatust, õhurõhku, temperatuuri, Maa tuulte ja magnetvälja toimet, samuti veetaset. Taimede kasv ja viljasaak sõltuvad Kuu tiirlemisperioodist ümber Maa (27,3 päeva), õhtul ja öösel jahti pidavate loomade aktiivsus sõltub Kuu heledusest.

Täiskuu ajal muutuvad inimesed agressiivsemaks. Philadelphia politseivalitsuse teadaandes nenditakse, et „inimesed, kelle asotsiaalsel käitumisel on psüühilised juured – süütajad, kleptomaanid, hooletud autojuhid, alkohoolikud, vägivallatsejad – muutuvad aktiivseks, kui Kuu kasvab, ja rahunevad, kui Kuu hakkab kahanema.“ Munaraku küpsemisaeg naistel on samuti seotud Kuu rütmiga, seda tõestas Tšehhi psühhiaater Eugen Jonas. Tema uuringud näitasid, et naise munarakkudel on kalduvus valmida samas Kuu faasis, milles naine ise sündinud on.

Nädalase rütmi taktis võnguvad õnnetusjuhtumite ja enesetappude, samuti südameinfarktide sagedus, päevasele rütmile alluvad füüsilised ja vaimsed võimed, haiguste algus ja avaldumine jne.

Kõigi nende rütmide toime füüsiline ja psüühiline avaldumine on järgmine: materiaalse keha närvisüsteem, energeetilise keha nadide ja meridiaanide süsteem saadab

a) retseptorite abil tajutud signaalid ümbritseva maailma ärritajatelt,
b) somaatilistesse rakkudesse vahetult vastu võetud kosmilise informatsiooni ja
c) tšakratega vastu võetud ruumilis-energeetilise informatsiooni

edasi aju motoorsetesse keskustesse, kus need koos isiku päriliku informatsiooni ja arhetüüpidega käivitavad kõiki füüsilisi ja psüühilisi protsesse reguleerivad juhtimismehhanismid.

Ümbritsevast maailmast saadud informatsiooni, isiku päriliku informatsiooni ja arhetüüpide kogum moodustavad selle, mida me nimetame alateadvuseks.

Alateadvus saadab materiaalsele kehale selle sünnihetkest alates informatsiooni, mida on vaja rakkude loomiseks ja keha motoorsete funktsioonide reguleerimiseks. Veidi aega pärast sündi täidab alateadvus seda ülesannet iseseisvalt, ilma teadvuse abita. Teadvust hakkame käsitlema järgmises jaos.

Esimestel maistel elupäevadel jätkab meie elu oma puhtvegetatiivset kulgu samamoodi nagu enne sündi emaihus. Informatsioon ümbritsevast maailmast, mida võtame vastu oma meeleelundite sensoorsete retseptoritega, jõuab täies mahus aju motoorsetesse keskustesse, kus see muudetakse juhtimpulssideks, mis hoiavad käigus keha füüsilisi funktsioone.

Vastsündinu võib ümbritsevat maailma tajuda juba silmade ja kõrvade, samuti kompimis- ja haistmismeele abil, kuid ta reageerib nendele tajudele puhtinstinktiivselt. Nii näiteks mõjub ema hääle kõla talle rahustavalt, ehkki ta ei saa öeldust aru, või haarab ta esemeid, mida näeb, kuid mille otstarvet ei tea.

Väike laps hakkab alles järk-järgult mõistma kuuldavate sõnade mõtet või nähtavate esemete funktsionaalset tähendust. Ta õpib omavahel seostama teda ümbritseva maailma protsesse ja esemeid tema endaga, ta hakkab ennast teadvustama kui isiksust, hakkab teadvustama oma „mina“.

Lisaks informatsioonile ümbritsevast maailmast tajub inimene ka informatsiooni oma materiaalse keha sisemistest füüsilistest seisunditest, ta võib näiteks tunda valu või nälga. Unes, samuti narko- või alkoholijoobe seisundis võib ta tajuda ka mingit osa oma alateadlikust informatsioonist.

Me mõistame niisiis teadvuse all elamuste komponente, mis tõusevad kõigest läbielatust küllaltki selgelt esile ja mille kohta meil tekib mulje, et oleme neile vastu seadnud oma „mina“.

Teadvus on tähtis eeldus ka intellektuaalse tegevuse jaoks, sest see hõlmab endas teadmisi ning suutlikkust probleeme mõista ja lahendada, see tähendab mõelda. Tänu suurele sensoorsete aistingute, mälupiltide ja muljete hulgale, mis tekivad teiste inimestega suheldes, kogume palju teadmisi. Kuid need mitte ainult ei akumuleeru, vaid hakkavad juba varasest lapsepõlvest alates ka üksteisega seostuma.

Nii kujuneb kohe algusest peale välja tegutsemiskord, mille puhul väheneb tugevalt ebakindluse aisting, mida tekitab ümbritsevast maailmast saadud informatsiooni subjektiivne interpreteerimine.

Kui jälgime oma isiklikke läbielamisi, jääb meile mulje, et meie teadvuse sisu muutub pidevalt. Lisaks võime tõdeda, et meie mõtted, mis moodustavad suure osa teadvusest, seavad need elamused teatud kindlal viisil vastastikustesse suhetesse. Eeskätt salvestuvad meie teadvuses tugevalt neist mõtetest tehtud järeldused.

Meie teadvusse saabuv informatsioon mõtetest, muljetest, materiaalse keha sisemisest füüsilisest seisundist, mälestustest ja tegudest aitab meil ajas, ruumis ja isiksusena orienteeruda.

See orienteerumisvõime, mida tavaliselt kitsendavad teadvuse piiratus ja limbilises süsteemis tekkivad emotsioonid, lubab meil hõivata teatud kindla koha meid ümbritsevas maailmas, kuid see võime võib suuremal või vähemal määral nõrgeneda. Keskmise inimese jaoks võib sellisest teadvusest täiesti piisata, kuid parapsühholoog peab suutma nii teadvuse mahtu avardada kui ka oma emotsioone välja lülitada või neid tahtejõuga ohjata, et olla mis tahes hetkel võimeline avaldama end ümbritsevale maailmale paranormaalset mõju.

Oleme pidevas ühenduses meid ümbritseva maailmaga sel moel, et võtame oma meeleelundite retseptorite, somaatiliste rakkude ja tšakrate abil vastu informatsiooni ja edastame ka ise kõne, keha üldiste motoorsete funktsioonide, miimika ning meid ümbritseva psii-välja kaudu infot.

Seejuures on see infovoog 10 000 000 korda suurem voost, mida suudab töödelda meie teadvus. Täiskasvanud inimese teadvus võtab vastu ainult 16 bitti infot sekundis (bitt on ühes sõnumis sisalduva informatsioonimahu mõõtühik), sellal kui meeleelundite retseptorid, teisisõnu silmad, kõrvad, nina ja nahk, samuti energeetilise keha tšakrad võtavad vastu 109 (üks miljard) bitti infot, samal ajal edastame ise kõne, miimika, üldise motoorika (motoorika on keha liikumisfunktsioonide kogum) ja psii-välja kaudu 107 bitti informatsiooni.

Teadvuse piir on niisiis 16 bitti sekundis. Jooksva hetke kestus, teisisõnu ajavahemik, mille tajumist iseloomustab sõna „praegu“, on 10 sekundit, keskmise inimese teadvuse maht on seega 160 bitti.

Niisugune teadvuse informatsioonilise mahu piiratus sunnib meid tegema valikuid suurest saabuva informatsiooni hulgast, seepärast pääseb teadvusse vaid tähtsaim osa sellest, sellal kui muu info suunatakse vahetult edasi motoorsetesse keskustesse ja alateadvusse. Niisugune informatsiooniline tagasiside tekitab erinevuse olemasoleva infohulga ja teadvuse tegeliku mahu vahel (suhe on 1:107), seepärast nimetame seda negatiivseks tagasisideks. Selle negatiivse tagasiside ahelas asub muu hulgas ka mälu, mille üldine infomaht on 10e kuni 109 bitti, seepärast saame seda infot meelde tuletada vaid järk-järgult. Teadvuse piiratus muudab võimatuks ümbritseva maailma mis tahes paranormaalse mõjutamise inimteadvusega, sest see kõrvaldab teadvusse saabuvast ja sellest väljuvast informatsioonist kõik muu peale eluliselt hädavajaliku. Nii pääseb teadvusse vaid lühiajalisse ja pikaajalisse mällu salvestatud info, kuid mitte alateadvusse kogutud info, enamgi veel, takistatud on alateadvuses leiduva info vahetu ja tahtlik töötlemine, mis võiks anda teadmisi näiteks mineviku või ajakohaste kosmiliste asjaolude kohta.

Et jõuda suure eesmärgini, mille seadsime endale õppetööd alustades – saavutada suutlikkus mis tahes hetkel paranormaalselt mõjutada meid ümbritsevat maailma –, peame samm sammult avardama oma teadvuse läbilaskevõimet, samaaegselt suureneb siis ka teadvuse maht. Selleks on vaja eeskätt teha vaimseid harjutusi, mis võimaldavad meil jõuda teadvuse viie kõrgema seisundini:

a) ärkveloleku teadvus,
b) ilmsi nähtavate unenägude seisundid,
c) transiseisundid,
d) meditatiivsed seisundid,
e) kosmiline teadvus.

Meie teadvusse jõuavad piiratud kiirusega, 16 bitti sekundis, pidevalt informatsioon ja emotsioonid, et seejärel mõtteliselt ühineda assotsiatsioonide ahelaks. Kuid teadvusse mahub vaid umbes 160 bitti infot ja see ülesanne koormab ta üle. Kui kavatseme teadlikult ette võtta mingi argipäevategevusest keerukama, teisisõnu paranormaalse tegevuse, peame kõigepealt vabastama teadvuses koha asjakohaste mõtteprotsesside tarbeks. Seda võime teha neljal viisil:

a) lülitades välja emotsioonid, mis võivad täita suure osa meie teadvusest, niiviisi selle mahtu piirates ja funktsionaalset võimekust vähendades (harjutus 2.1),

b) harmoneerides meie keha võnkumised, mille vahendusel tühjenevad meie aju motoorsed keskused ja väheneb teadvusele saadetav info keha seisundi kohta (harjutus 2.2);

c) täites kogu teadvuse mahu üheainsa informatsiooniga (ühe sõna, ühe mantraga), misjärel teadvus ei saa rohkem vastu võtta informatsiooni ümbritseva maailma ja keha seisundi kohta (harjutus 2.3). Blokeeritud informatsioon suunatakse nüüd otse alateadvusse ja aju motoorsetesse keskustesse;

d) üldistades kogu teadvuses sisalduva mitmekesise informatsioon üheks üldiseks informatsiooniks. Nii tekib teadvusse rohkem ruumi ja selle maht kasvab tavamahu 160 bitiga võrreldes mitmekordseks (harjutus 2.4).

Teadvuse ärkveloleku seisundis avardub meie teadvuse maht ja mõttetegevus kiireneb. Oleme võimelised igal hetkel emotsioonidest vabanema, harmoneerima oma keha kuni viimse rakuni, võtma vastu vaba kosmilist energiat, ühtlustades oma keha võnkumised vaba ruumilise energia võnkumistega.

Teadvuse ärkveloleku seisundis ei ole me veel paranormaalseks tegutsemiseks võimelised, kuid see on üks selleks vajalikke eeldusi. Seda on ka ilmsi nähtavate unenägude seisundid, millesse õpime sisenema järgmiste loengute harjutuste abil.

Transiseisundites hakkama avaldama paranormaalset vaimset mõju meid ümbritsevale materiaalsele maailmale (psühhokinees), harjutame selgeltnägemist, loome telepaatilisi sidemeid, materialiseerime, ületame raskusjõu ja teeme oma esimesed katsed väljaspool keha.

Meditatiivsetes seisundites suudame meenutada eelmisi maiseid elusid, tugevdades sidet teadvuse ja alateadvuse vahel, ja meile muutub kättesaadavaks arhailine alateadvus. Psii-võimed hakkavad siin juba nii tugevalt avalduma, et meie paranormaalse mõjutamise suutlikkusel ei ole enam piire.

Ja viimaks – kosmilise teadvuse seisundis oleme võimelised ühendust võtma kõigi Universumis asuvate objektide teadvuse sisuga. Mitte miski ei jää meile enam varjatuks, mitte miski ei ole meile enam võimatu!

Toimetanud Ylar Lindepuu

Teadvuse laiendamine

Põhiharjutus

Eesmärk: Meditatiivne ettevalmistus teiseks teadvuse astmeks.

Toime: Sõna monotoonsuse abil harmoneerime motoorsed keskused ja amügdala, nii raugevad kõik ärritused ja emotsioonid.

Seda harjutust ei sobi teha kohe pärast sööki või ravimite manustamist, kõige parem on harjutada pärast ärkamist või veidi enne magamaminekut. Ruum, kus harjutate, peab olema küllaltki vaikne, mitte miski ei tohi teid segada. Eelistatav on mahe valgustus.

Harjutuse kulg: Istume mugavasse tugitooli ja lõdvestume. Seejärel hingame pikalt ja sügavalt sisse, mõeldes samal ajal sõnale „sisse“. Me ei jää hinge kinni hoidma, vaid hingame kohe välja, mõeldes samal ajal sõnale „välja“.

Pärast esimest sügavat sisse- ja väljahingamist ei juhi me hingamist enam teadlikult, see kulgeb loomupäraselt. Kuid mõtleme siiski iga sissehingamise ajal sõnale „sisse“ ja väljahingamise ajal sõnale „välja“.

Võime selle meditatiivse hingamise ajal venitada mõttes helisid nii, et kogu meditatsiooni kestel kõlaks meie peas meeldival venitatud toonil „s-s-i-i-s-s-s-s-e-e-e“ või „v-v-ä-ä-l-l-j-j-a-a-a“.

Me ei mõtle kogu meditatsiooni kestel sellest, kas teeme harjutust õigesti. Kui unustame mõelda „sisse“ või „välja“ sellepärast, et meie mõtted kaldusid kõrvale, siis võime järgmise sissehingamise algul hakata uuesti neile sõnadele mõtlema. Kui need sõnad hakkavad väga pikkamisi hääbuma ja me tunnetame ainult hingamist, on meie harjutuse eesmärk täidetud: oleme muutunud rahulikumaks.

Sõnad on siin vajalikud selleks, et koondada tähelepanu hingamisele: meditatsiooni rahulikumates faasides, kui me sõnu enam ei vaja, „kaovad“ need ise. Kuid me ei tohi sattuda eksiteele ega jääda ootama sõnade kadumist: need kaovad ise, kui on õige aeg.

Harjutuse kestus: Mediteerime niiviisi igal hommikul ja õhtul 20 minutit.

Tsükli kestus: Selle harjutuse minimaalne kestus on kaks nädalat. Samuti teeme seda harjutust siis, kui soovime saavutada teadvuse teist, kolmandat ja neljandat astet. Seda harjutust võib soovitada ka lihtsalt rahunemiseks.

Põhiharjutus

Harjutuse eesmärk: Keha lõdvestamine ja harmoneerimine vaba kosmilise energia võnkumistega.

Toime: Keha võnkumiste ühtlustamine vaba kosmilise energia võngetega valmistab meid ette ümbritseva maailma paranormaalseks mõjutamiseks, sest vajame selleks kandva meediumkeskkonnana vaba kosmilist energiat. Keha võnkumiste harmoneerimine vabastab lisaks meie aju motoorsed keskused koormusest ja viib järk-järgult selleni, et me ei tunneta enam oma keha.

Ettevalmistav harjutus: Heidame mugavalt diivanile või voodile ja süüvime esimesse teadvuse astmesse (harjutus 2.1). Kui on saabunud täielik rahu (on kadunud mõtted ning sõnad „sisse“ ja „välja“), alustame süüvimist teadvuse teise astmesse.

Põhiharjutus: Jäädes lamavasse asendisse, lubame oma kehal täielikult „langeda“: lõdvestame seda nii, kuidas vähegi suudame. Selleks kontrollime igat üksikut lihasterühma, keha iga piirkonda eraldi ja lõdvestame neid järgmiselt.

Lõdvestame täielikult parema pöidla … vasaku pöidla (suuname oma mõtted vastavatele kehaosadele ja laseme neil „kaasa rännata“) …parema nimetissõrme … vasaku nimetissõrme … parema keskmise sõrme … vasaku keskmise sõrme … parema nimetu sõrme … vasaku nimetu parema sõrme … vasaku väikese sõrme … parema … kogu vasak käelaba on lõdvestunud … kogu parem käelaba … kogu vasak käsi … kogu parem käsi …

Parem jalalaba on lõdvestunud … vasak jalalaba … parem jalg … vasak … pea … nägu … (nägu peab olema tõepoolest lõdvestunud) … kael … kukal … rind … selg … alakõht … neerude piirkond … puusad …

Kogu me keha on lõdvestunud … kõik elundid … lihased ja kõõlused … luud ja seljaaju … veri ja veresooned … närvid … näärmed … süda … aju … (südant ja aju lõdvestame veel korra ning teeme seda eriti hoolikalt) …

Kõik meie keha rakud on lõdvestunud … need harmoneeruvad vaba kosmilise energia võnkumistega.

Harjutuse võib lugeda edukalt sooritatuks, kui tunneme kehaosades, millele on parajasti suunatud meie mõtted, soojust ja raskust.

Harjutuse kestus: Seda lõdvestavat harjutust teeme iga päev üks või kaks korda pärast ärkamist või enne magamaminekut. Teeme harjutust nii kaua, kuni me oma keha enam ei tunneta.

Tsükli kestus: Lõdvestame oma materiaalset keha iga päev vähemalt kolme nädala kestel nii, nagu näites kirjeldatud.

Põhiharjutus

Harjutuse eesmärk: Teadvuse tühjendamine saabuva informatsiooni blokeerimise teel.

Toime: Üheainsa sõna pideva kordamise tulemusena täitub kogu meie teadvus sellega nii, et informatsioonile ümbritsevast maailmast ja materiaalsest kehast ei jätku enam ruumi. Niisugune teadvuse blokeering viib selleni, et me kaotame ümbritseva maailma taju. Meie keha, emotsioonid ja teadvus vabanevad mõtteprotsesside tarbeks, mida õpime tundma hiljem.

Harjutuse kulg: Kui oleme ära õppinud sisenema teadvuse kahte esimesse astmesse, võtame käsile teadvuse kolmanda astme.

Selleks on meile vaja mantrat ehk sõna, millele täielikult keskenduda. Võime kasutada allpool esitatud sõnu või valida ise sõna, mis peab kõlama kaunilt. Mitte mingil juhul ei tohi kasutada emotsionaalselt „laetud“ sõna, samuti sõnu, mis tekitavad tugevaid assotsiatsioone või ärritust. Sõna peab hakkama meie teadvuses kõlama ja tekitama sundimatu rahu tunde. Kui sõna on ebatavaline või salapärane, aitab see veelgi paremini teadvust argipäevamõtetest ja muredest vabastada.

Kui soovime lähedasele inimesele rääkida oma mantrast, peame olema veendunud, et ta suhtub sellesse lugupidavalt ega hakka selle üle naerma. Meie endi jaoks omandab see mantra ajapikku erilise tähenduse ja lubab igal ajal teadvuse vabastada.

Kordame iga järgnevat mantrat mõttes või vaikse häälega, et valida neist välja meie jaoks kõige meeldivamalt ja rahustavamalt kõlav:

Maa-ilm / Ra-hu / Ru-um / Ah-nam / Shi-rim / Ra-ma.

Kui mitte ükski neist sõnadest ei tundu teile lähedasena, leidke ise endale sobiv sõna.

Kui oleme leidnud endale mantra, võtame mugavalt istet. Peatame pilgu meeldival objektil, näiteks toataimel, ja lausume valjusti mantrat. Kordame mantrat rütmiliselt ja monotoonselt, tunneme seda tehes naudingut. Me mängime mantraga, eksperimenteerime selle kõlaga, end pehmelt mantra rütmis edasi-tagasi kiigutades. Mantrat pidevalt korrates vaigistame järk-järgult häält, kuni see muutub vaikseks sosinaks.

Seejärel lõpetame täielikult mantra kuuldava lausumise, suleme silmad ja jääme kuulama, kuidas mantra meie sees heliseb, täielikult teadvust täites.

Lõdvestame mantrale mõeldes näolihased, kuulame, kuidas mantra meie teadvuses „tiirleb“.

See ongi meditatsioon – rahulikult istuda ja lubada mantral teadvuses tiirelda; lasta sellel omapäi kas valjemaks või vaiksemaks muutuda, kaduda ja uuesti tekkida, aeglustuda või kiireneda.

Meditatsioon on nagu aerudeta paadi triiv jõel: meile ei ole vaja aere ja meil ei ole sihti.

Harjutuse kestus: Igapäevase harjutuse kestus on 20 minutit. Pärast mediteerimise lõppu jääme veel 2–3 minutiks rahulikult istuma. Seejärel võime tõusta.

Tsükli kestus: Mediteerime 2–3 nädalat või vähemasti seni, kuni õpime oma teadvust täielikult mantraga täitma.

Põhiharjutus

Harjutuse eesmärk: Teadvuse mahu avardamine informatsioonikilde visuaalseteks ühikuteks üldistades.

Toime: Iga ese kannab endas sadu üksikuid informatsiooniühikuid, mis iseloomustavad näiteks selle suurust, kuju, värvust, materjali, koostist jne. Kui suudame seda eset oma teadvuses visuaalselt tajuda üldise pildina, siis hõivab see teadvuse mahust sadade ühikute asemel üheainsa. Nii saame samal ajal vastu võtta ka muud informatsiooni ja teadvuse maht suureneb.

Abivahend: Ükskõik milline tavapärane ese.

Harjutuse kulg: Valime meditatsiooniobjektiks loomupäraselt ette sattunud meeldiva välimusega eseme, näiteks lilleõie, taime, ilusa kivi või muu. Sobib ka küünlaleek, jälgige vaid, et te ei pingutaks silmi üle. Asetame valitud eseme enda ette lauale silmade kõrgusele. Eseme kaugus silmadest peab olema pool meetrit kuni meeter. Taust peab olema neutraalne, et see meid ei häiriks.

Istume laua juurde, millel asub meditatsiooniobjekt, ja peatame sellel pilgu. Kuid me ei keskendu esemele, vaid lubame sellel lihtsalt sattuda oma vaatevälja ja teadvusse. Me ei püüa teadlikult mõelda esemest, me ei arutle näiteks selle üle, mis see on, milline on selle tähendus, kuidas seda nimetatakse ja millisesse esemete kategooriasse see kuulub. Aga kui meie teadvuses selliseid mõtteid tekib, on see positiivne märk.

Niisiis – vaatleme eset nii, nagu seda teeks laps: selle külge klammerdumata, neutraalselt. Seejuures on tähtis mitte põrnitseda, sest see pingutab silmi üle.

Meditatsiooni ajal võib pilk mööda eset libiseda, me ei takista seda, sest iga silmade liikumine on osa „nägemisest“.

Paljudele meist käib eseme kestvalt lapse pilguga vaatamine üle jõu, seepärast koosneb see meditatsioon reast järjestikustest katsetest. Hoiame eset 7–10 sekundit vaateväljas (see ajavahemik võib soovi korral olla lühem või pikem), seejärel suleme silmad ja püüame eset ette kujutada kinnisilmi. Kui see meil kohe ei õnnestu, tuleb katset järjest korrata. Mõne päeva või nädala pärast hakkame meditatsiooniobjekti oma teadvuses nägema kinnisilmi sama selgelt kui avatud silmadega.

Harjutuse kestus: Teeme seda harjutust iga päev hommikul või õhtul, korraga mitte kauem kui 5 minutit. Pärast harjutuse lõppu jääme veel veidikeseks ajaks suletud silmadega istuma, esemele pilku heitmata.

Tsükli kestus: Süüvime teadvuse neljandasse astmesse 3 nädalat järjest iga päev.

Toimetanud Ylar Lindepuu

Järgmine peatükk 3: Vaimsed abivahendid

Teises peatükis tutvusime, et paranormaalseid nähtusi saab esile kutsuda ainult teadvuse kõrgemates seisundites. Nende seisundite saavutamiseks tuleb avardada piiratud teadvust ja laiendada selle mahtu.

Sarnased postitused:Aju Ajukoor Alateadvus Arhetüübid Ärkveloleku teadvus Esimene teadvuse aste Hinge jõud Inimese pärilik informatsioon Kolmas teadvuse aste Limbiline süsteem Neljas teadvuse aste Reptiilne kompleks Teadvus Teadvuse avardamine Teadvuse laiendamine Teadvuse piiratus Teine teadvuse aste Ümbritsevast maailmast saabuv informatsioon

Järgmine postitus

1. Kosmiline energia

Eelmine postitus

3. Vaimsed abivahendid

Teadlik Maailm

2. Teadvuse laiendamine

Teadvuse laiendamine

Järgmine peatükk 3: Vaimsed abivahendid

võib veel meeldida