Parapsühholoogia
17. Maakiirgus
Hirm oli vallutanud Schwarzachi, 3146 elanikuga küla Dornbirni lähistel: kümne aasta jooksul oli seal vähki surnud 30 inimest, paljud kannatasid vähi, podagra, reuma, kõhukoolikute, unehäirete ja depressiooni all.
Asunduse vanima võõrastemaja omanik avab oma restorani vaid mõneks tunniks päevas pärast seda, kui üks teadjamees oli nõiavitsaga avastanud, et maja alt maapinnast kiirgub ohtlikke kiiri. Peremeest ennast on need juba „kahjustanud“: 39-aastast poissmeest vaevab podagra, ta põeb reumat ja sapiga pole kõik korras. Samad mured olid varem tema isal.
Külavanem ja kogukonna nõunikud hoolitsevad külaelanike ja loomulikult ka iseenda tervise eest: nad lasevad teadjamehel otsida „surmakiiri“ esmalt raekojast ja seejärel majahaaval ka kogu küla läbi käia. Külavanem ise õpib samuti nõiavitsa keerutama – „et olla täiesti kindel“.
Eksite, kui arvate, et see lugu leidis aset kunagi pimedal keskajal. Sellest „dramaatilisest juhtumist“ võis lugeda tervelt kaheksal leheküljel Saksa kõmuajakirja Bunte (kirjastus Burda) 1986. aasta maikuunumbris.
Teadusliku mõttelaadiga inimesed – nagu meiegi – vangutavad sellist nõdrameelsust lugedes vaid mõistmatult pead või naeratavad kaastundlikult. Kuid nad näevad ka suurt ohtu, tõsi küll, mitte „veesoontes“ või „maa kiirtes“, vaid juttudes nende väidetavalt kahjulikust mõjust tervisele: on ju teada, et hirm põhjustab haigusi.
Ja kui me selles ning järgmistes loengutes uurime üksikasjalikult nõiavitsa ja pendliga töötamise teooriat ja praktikat, siis ei ole see sugugi vana ebauskliku traditsiooni jätkamine, vaid põhjused on täiesti erinevad: me kasutame nõiavitsa ja pendlit üksnes indikaatorina, et registreerida ülitaju, mida me ei suuda veel puhtvaimselt tunnetada.
Seega võimaldab radiesteesia suhteliselt kergesti alustada tegevust sellistes paranormaalsetes valdkondades nagu psühhomeetria, telemeetria (19. loengu teemad) ning selgeltnägemine ajas ja ruumis (21. loeng). Nii õpime tajuma ruumilises mõttes lähedast või kauget tegelikkust ning mineviku, oleviku ja tuleviku sündmusi.
Niisugusest selgelt püstitatud eesmärgist hoolimata pühendame selles loengus palju ruumi niinimetatud „maa kiirtele“ ja nende näilisele toimele: aruteludes ja vaidlustes „maa kiirtesse“ uskujatega ei ole ükski loodusteaduslik argument nende haiglastele mõtetele vastu astumiseks tarbetu. On ütlematagi selge, et meie jaoks on igasugune sellelaadne tegevus välistatud. Kui aga keegi siiski palub meil oma korteris, majas, suvilas otsida „maa kiiri“ või midagi muud taolist, ei ole ometi tarvidust keelduda. Meil on ju selleks olemas füüsikaline mõõteriist – PPI-s välja töötatud häireväljade otsija, mis näitab absoluutse usaldusväärsusega tõeliselt kahjulikke (elektrilise päritoluga) häirevälju.
Muus osas piirdume nõiavitsa ja pendliga töötades vaid nende meie loengutes kirjeldatud kasutusvaldkondadega, mis ka ilma „maa kiiri” otsimata pakuvad meile laia kasulike ja huvitavate paranormaalsete tegevuste valikut.
Nii näiteks võime pendli abil ennustada loterii järgmise loosimise võidunumbreid, suurendades niiviisi oluliselt oma võiduvõimalust ja ühtlasi näidates välja tõelisi selgeltnägemisvõimeid.
„Maa kiired – nähtamatu oht kõigile“ … „Vähi jälgedes: maa kiired“ … „Maa kiirte tõttu oleme kõik haiged“ – selliste või samalaadsete pealkirjade all avaldatakse kollases ajakirjanduses artikleid salapäraste, füüsikaliselt tõestamatute „maa kiirte“ kohta, mis väidetavalt mõjutavad negatiivselt inimeste, loomade ja taimede psüühilist ja füüsilist heaolu ning põhjustavad ka igasuguseid haigusi, isegi vähki. Need artiklid suudavad tuhandeid ja tuhandeid inimesi pidevalt hoida hirmu ja õuduse mõju all.
Sulg tõrgub kirjeldamast, mida esitatakse „tõsiduse“ ja „teaduslikkuse“ varjus (sageli tsiteeritakse tuntud teadlaste kontekstist välja kistud ütlusi – ja seda nimetatakse “tõestuseks”), et tekitada sensatsiooni ja suurendada tiraaži.
Nii võib näiteks illustreeritud nädalaajakirjast, mille tavalised teemad on seks ja kriminaalsed jutud, saada teada, et vähki ei tohiks üldse olemas olla: „Kõige kindlam vahend vähi vastu on haiguse õige ärahoidmine ja see on nüüd võimalik.“ Elegantne hallipäine naine, kes meile seda täie tõsidusega räägib, on Erica Herbst ja ta pakub oma sõnutsi „uute ravimeetodite tutvustamise eraviisilist teenust“ …
Nagu Erica jutustab, pöördus ta 1968. aastal oma tuttavate traagiliste vähkihaigestumise mõjul saksa arsti ja Maa kiirguse uurija Ernst Hartmanni, raamatu „Krankheit als Standortproblem“ („Haigus kui asukoha probleem“) autori poole.
„See arst saatis mu nõiavitsa spetsialisti juurde. Pean ütlema, et algul olin umbusklikult meelestatud. Ma ei suutnud ette kujutada, et pahaloomulised kasvajad, reuma, unetus, veenipõletikud, kusepidamatus, depressioon ja paljud teised haigused võivad olla põhjustatud sellest, et voodi seisab ebasobivas kohas. Aga siis tuli see radiesteesik ja ma külastasin koos temaga kuut „vähimaja“. Minu hämmastuseks olid kõik juhtumid täpselt ühesugused: patsiendid magasid geopaatilises alas, teisisõnu kohas, mille all ristuvad veesooned.“
Teises samast väljaandest pärinevas näites antakse seejärel „teaduslik“ selgitus, miks võib tavaline põhjavesi (millega rahuldame suure osa oma igapäevasest veevajadusest) esile kutsuda nii muserdavaid tagajärgi. Selleks kasutatakse vene „kiirteeksperdi” professor Bogomolovi sõnu (venelase ütluste õigsust on raske kontrollida ja sageli pärineb sõna „ekspert“ vaid artikli autori ettekujutusest): „Me teame, et kui põhjavesi tungib läbi kivimite, tekivad elektromagnetilised nähtused. Kui vesi voolab kivimites, tekivad veeosakeste keerukad võnkumised.“
„Tuleviku ajakiri“ mis pooldab piiriteadusi ja astroloogiat, lisab omalt poolt, et „voolav vesi kutsub esile mõõdetavaid tuumamagnetilisi võnkumisi. See tekitab prootonite resonantsi Maa pinnal. Niisugune prootonite resonants võib muu hulgas induktsiooni kaudu mõjutada südamelihast ja normaalset südamerütmi.“
Lisaks põhjaveele on väidetavalt ohtlikud kiirgusallikad ka tektoonilised heitmed ja maakoore pinged – seda vähemasti isehakanud „maa kiirte spetsialistide” arvates. Nad propageerivad nimelt globaalse võrgu, 20 cm laiusega „ärritusribade“ olemasolu, mis katavad kogu maakera 2-meetriste vahedega põhja-lõuna suunas ja 2,5-meetriste vahedega ida-lääne suunas.
Nende arvates on olemas ka „kastmevõrk“, mille „ärritusribad“ on 10 cm laiused ja lõikuvad globaalse ruudustikuga diagonaalselt üksteisest 3,75 m kaugusel.
Kellel pole vedanud ja ta magab just sellisel lõikumispunktil (seda nimetatakse ka energia salvestuspunktiks), ei tohiks üllatuda, kui ta kannatab unehäirete all või on isegi tõsiselt haigestunud (vt joonist 1, mis on võetud selleteemalisest „teaduslikust“ artiklist) …
Kuid meie elu ja tervist ei ähvarda mitte ainult maa sügavusest, vaid ka ülevalt pärinevad ohud. Üks “nõustajatest” – naisteajakiri – kirjutab: „Samasugune kiirgus langeb ka atmosfäärist, see on samuti võrelise struktuuriga. Need kiired moodustavad niinimetatud geopaatilisi ärritustsoone, st piirkondi, mis võivad pikaajalise mõju korral haigusi põhjustada. Nende ärritustsoonide ja võrevõrkude topelttsoonide erilised ristumiskohad võivad kahjustada tervist, eriti kui te selles kohas magate.“
Kuid paanikaks pole põhjust, selles on need meediaringkonnad üksmeelel. Sageli piisab, kui nihutada voodi ärritustsoonist välja või asetada madratsi ja keha vahele fooliumist, metallvõrgust või puhtast villast „kiirte eest kaitsev kate“. Ka maja ümber maasse kaevatud vasktraat võib ohtliku „maa kiirguse“ väidetavalt endasse imeda ja muuta selle nii kahjutuks.
Joonis 1. Eriti ohtlik on „maa kiirte spetsialistide” sõnutsi asjaolude kokkulangevus: lisaks mehe aseme alt läbi voolavale veesoonele lõikuvad samas kohas väidetavalt ka “globaalne võrk” ja “kastmevõrk”.
Kuid loomulikult tagab optimaalse kaitse spetsiaalselt „maa kiirte“ vastu loodud „kaitseseade“, mis keldrisse või voodi alla paigaldatuna „harmoniseerib taas tervisele kahjulikud võnkumised”. See võib olla valmistatud nii metallrestidest kui ka vaskpoolidest. Sellise „elektroonilise seadme“ tööpõhimõtet selgitab meile tootja juhend:
„Need maa kiirguse modulaatorid töötavad üldtuntud interferentsi põhimõttel. Teisisõnu on need tööpõhimõttelt inferentssaatjad, mis moduleerivad suurenenud destruktiivse koormuse tõttu „moonutatud sagedusi“ geopaatilistes tsoonides vastavalt Hertzi lainete põhimõttele selliselt, et organismi bioloogiliste funktsioonide normaalseks tööks vajalikud rakkude energeetilised võnkumised ei ole nende füsioloogilises toimivuses häiritud. Seega muudetakse häirivad sagedused selle seadme abil tasakaalustatud sagedusteks.
Seade vajab toiteallikaid ja elektriline laadimine toimub magnetilise pooli abil, mida ergastatakse võnkeimpulssidega. Need tekivad Maa magnetvälja nõrkade muutuste, samuti mootorite, kõrgsagedusseadmete, autode, sammude heli ja teiste allikate põhjustatud väliste magnetiliste või elektromagnetiliste võnkumiste tagajärjel.“
Inimesel, kellel on füüsikast natukenegi aimu, hakkab sellise mõttetu jutu peale paha. Tõesti, traatmähises tekib muutuva magnet- või elektromagnetvälja toimel elektriline pinge, mida nimetatakse induktsioonpingeks (sel põhimõttel töötavad kõik elektrimootorid, generaatorid ja transformaatorid). Ent kuna selle pinge sagedus on loogilistel põhjustel alati identne ergutavate magnetiliste või elektromagnetiliste väljade sagedusega, siis ei saa mingit juttugi olla „moonutatud sageduste moduleerimisest“. Ja kuidas üldse suudavad „Maa magnetvälja nõrkadest muutustest” põhjustatud võnkeimpulsid kanda „kaitseseadme” väikesesse mähisesse üle nii palju energiat, et see tekitaks „interferentsvälja”, mille mõju ulatuks üle kogu maja? (Seda, kuidas võib sammude heli põhjustada elektromagnetilisi võnkumisi, on parem üldse mitte küsida).
Sama kahtlaselt kui niinimetatud kaitseseadmete füüsikalise tööpõhimõtte selgitamine näevad välja arutlused kiirte tekkimise võimalike tekkepõhjuste üle, mille eest need seadmed meid kaitsma peaksid.
Näiteks kiirgab voolav vesi (vesinikoksiid, H2O) väidetavalt „maa kiiri”, mis mõjutavad negatiivselt bioloogilisi süsteeme või põhjustavad neis isegi tõsiseid häireid. Kuid kas kogu elu Maal ei ole siis alguse saanud veest? Ja kas 71% maapinnast ei ole mitte kaetud veega, kas maakoore 16 kilomeetri paksuses ülemises kihis ei ole vee osakaal 1%? Ja kas me ise ei sisalda siis 75% vett (niidutaimede veesisaldus on 70–80%, kurkidel 96%, kõrvitsal, rabarbril ja peasalatil 95%)?
Kuid aitab – „maa kiirte eksperdid” räägivad ju vaid voolava vee ohtlikkusest, sest „voolav vesi tekitab mõõdetavaid tuumamagnetilisi võnkumisi“, mis väidetavalt põhjustavad footonite resonantsi.
Meis võtab võimust vaikne õudus, kui meenutame, et 5–6 liitris veres, mis meie veresoontes pidevalt ringleb, on 55% vett. Voolavat vett, mis väidetavalt kiirgab lakkamatult neid kirjeldatud „maa kiiri“ …
Kuid siin suudab iga esimese kursuse füüsika üliõpilane meid rahustada. Ta teab, et magnetiline tuumaresonants põhineb magnetiliste aatomituumade ja väliste magnetväljade vastastikmõjul – mida näitab selgelt ka selle nähtuse nimi – ja seda ei saa mitte mingil juhul põhjustada mehaanilised impulsid ega hõõrdumine. Füüsikahuvilistele selgitame lühidalt magnetilise tuumaresonantsi põhimõtet: resonaatoritena toimivad need aatomite tuumad, millel on spinn, teisisõnu oma mehaaniline impulssmoment ja magnetmoment. Tuuma omavõnkesagedus võib staatilise magnetvälja muutudes häälestuda elektromagnetilise kiirgusvälja sageduse väärtusele. Kui mõlemad sagedused langevad kokku, tekib resonants ja tuumad hakkavad neelama kiirgusenergiat, mille väärtust saab muuta.
Näiteks magnetväljas tugevusega 14 teslat on prootonite omavõnkesagedus 60 megahertsi. See sagedus asub elektromagnetilise raadiokiirguse vahemikus ja tuumamagnetresonantsil, mis tekib magnetvälja sellise tugevuse juures, on raadiosageduslik spektroskoopia. Selle kiirguse abil võib näiteks meditsiinis keha läbi valgustada, kasutamata kahjulikku röntgenikiirgust. Selleks paigutatakse patsient torusse, milles tekitatakse tugev magnetväli. Seejärel mõõdavad detektorid välja neeldumist erinevates piirkondades ja arvutiga töödeldud mõõteväärtused teisendatakse ekraanil suure eraldusvõimega üksikasjalikuks kujutiseks, nagu näete näiteks joonisel 2.
Joonis 2. Nii kujutab tuumaspinn-tomograafia inimese koljut: selgelt on näha neokorteks, väikeaju, ajutüvi, seljaaju, hüpofüüs ja tserebrospinaalvedelikuga täidetud õõnsused, samuti selgroolülid ja lülidevahelised kettad.
Magnetresonaatori või tuumaspinn-tomograafiga samal põhimõttel töötavad ka prootonmagnetomeetrid. Need võimaldavad näiteks geoloogidel mõõta ülinõrku magnetvälju: proovist – tavaliselt võetakse veeproov – luuakse tugeva abimagnetvälja abil tuumaspinni pretsessioon. Pärast abivälja väga kiiret väljalülitamist ei lõpe see pretsessioon kohe, vaid kestab veel mitu sekundit kontuursagedusel, mis on võrdeline mõõdetava magnetvälja üldise tugevusega. Nii saab selle väärtuse fikseerida täpsusega 1 miljondik teslat.
Maa-alused „veesooned” on ka muudel põhjustel võimalike „ohtlike maa kiirte“ allikate hulgast välistatud. Enamgi veel, tegelikult on isegi nii, et … neid ei ole üldse olemas!
Igast geoloogia- ja hüdroloogiaalasest väljaandest võime lugeda, et Maa tühimikud on omavahel ühenduses ja neid täidab põhjavesi, mille panevad liikuma kalded või potentsiaalsete rõhkude erinevusest tingitud surve.
Legendi „veesoontest“ on paljud endale kindlalt pähe võtnud – nende hulgas on isegi akadeemikud –, kuid meie, parapsühholoogid, ei lähtu väljamõeldistest. vaid faktidest, seepärast vaatleme lühidalt, mida ütleb põhjavete kohta veeteadus, hüdroloogia. Nii vabaneme oma võimalikest pettekujutlustest ja saame ühtlasi abiks tõhusaid argumente vaidlusteks nendega, kes usuvad maa kiirtesse.
Põhjavesi moodustub pinnasesse imbunud vihmaveest. Teel omavahel ühendatud põhjaveekogumiteni läbib vesi kõigepealt niiskusest küllastumata pinnase ülemise värske õhu juurdevooluga kihi. Selles kihis, mis koosneb mullaosakestest või kividest, õhust ja veest ning moodustab seetõttu kolmefaasilise süsteemi, kohtab tulevane põhjavesi – raskusjõu mõjul vabalt liikuv infiltratsioonivesi
– adhesioonvett, mis on end sidunud mullaosakeste või teatud mineraalidega ja
– poorivett, põhjavee põhimassist kapillaarselt tõusvat vett.
Maapinna sügavamatesse kihtidesse edasi liikudes satub infiltratsioonivesi niiskusega küllastunud pinnasekihti – kahefaasilisse kiviosakeste ja vee süsteemi. See kiht jaguneb suletud kapillaarseks ruumiks ja selle all olevateks omavahel ühendatud põhjaveekogumiteks.
Vesi tõuseb suletud kapillaarsesse ruumi mööda kapillaare põhjaveekihist. Kapillaarvee tõusu kõrgus sõltub kivimist või pinnasest: h = 30 : d (d on kapillaaride keskmine läbimõõt). Peenest liivast koosneva pinnase korral on see kõrgus 40–60 cm.
Kapillaarse ruumi alumise piiri moodustab põhjavee tase, teisisõnu omavahel ühendatud põhjaveekogumite ülemine pind. Siin on rõhk vees võrdne atmosfäärirõhuga (skeemidel on see tähistatud mustade kolmnurkadega).
Allapoole jäävad vett läbilaskvad kivimid on kuni põhjavee tasemeni veega täidetud. Need on alt või ülevalt piiratud vett mitte läbi laskvate kivimitega, mis ulatuvad omavahel horisontaalsuunas ühendatud pindadena sageli sadade ja tuhandete kilomeetrite kaugusele, alates mägedel ja kõrgendikel paiknevatest veelahkmetest kuni orgude veelahkmeteni või meredeni (joonis 3).
Vett läbilaskvad kivimid jagunevad üldiselt poorseteks ja õõnsateks põhjavee juhtideks: poorsed juhid on urbne pinnas, näiteks liiv, kruus või veeris, mis võib ulatuda kuni kümnete meetrite sügavusse, need on tavaliselt pinnase ülemised kihid. Õõnsad juhid on pinnase sügavamas osas paiknevad kõikvõimalikud purunenud või kõvad kivimid, mis ise vett hästi läbi ei lase. Sageli on neid kihte üksteise kohal palju ja neid eraldavad vett läbilaskvad kivimid. Need on looduslikud põhjavee reservuaarid ja sellistel juhtudel räägitakse põhjavee korrustest.
Põhjavee poorsete juhtide läbilaskvus sõltub nende pooride mahust ehk kasulikust pooriruumist: selle osa kivimi kogumahus on savis 5% ning ulatub kruusas ja liivas üle 30%. Kõvades kivimites sõltub põhjavee liikuvus peamiselt hüdraulilises mõttes tõhusatest kivimite liitekohtadest, näiteks ilmastiku mõjul või lahustumise tõttu tekkinud pragudest, samuti kihtide eraldustasapindadest. Tõhusate ja kasulike tühimike osakaal sõltub ka pinnase liigist: liivakivis, konglomeraatides ja graniidis moodustavad need tavaliselt alla 2% kivimi mahust, sellal kui lahustuvates lubjakivides (karstid) võib neid kohati olla märgatavalt rohkem.
Kuid kõigi põhjavee juhtide puhul on ühine see, et neis leiduv vesi ei seisa paigal, vaid voolab lakkamatult hüdraulilise neelu suunas, alludes Darcy seadusele: põhjavee voolukiirus Vr ~ Kgl, kus Kg on läbitavustegur ja l on põhjavee taseme kalle.
Poorsetes põhjaveejuhtides, mida esineb peaaegu kõikjal kogu Maa mullapinna all (põhjavett leidub ju isegi kõrbetes), tekivad laiad voolud ja vaid kõrbetes, kus need õõnsad juhid asuvad tavaliselt väga sügaval, võib põhjavee vool jaguneda suurema või väiksema arvu kanalite vahel. Kuid on vaieldamatult selge, et hüdrauliliste seaduste järgi ei saa põhjavee voolud kunagi ristuda või veelgi enam, vastupidises suunas voolata!
Joonis 3. Ülal: põhjavesi tekib aluspinnasesse imbuvast vihmaveest (infiltratsioon). Vett läbilaskvas pinnases – poorsetes kivimites ja pragudes – moodustub omavahel ühendatud veekogumite ruum, mida piiravad all või/ja üleval vett mitte läbilaskvad kivimid, ja põhjavesi voolab hüdraulilise neelu suunas. Veekihi pinnal, st põhjavee tasemel on atmosfäärirõhk (tähistatud mustade nooltega). All: vertikaalsete või horisontaalsete filtratsioonikaevude kaudu võib kuni kümnete meetrite sügavuselt, põhjavett läbilaskvatest kivimitest saada vett.
Tõsistes väljaannetes – kui neis üldse radiesteesia juhtumeid käsitletakse – võetakse seda asjaolu ka arvesse ja neis antakse sõna tõelistele hüdraulika asjatundjatele. Nii toimiti näiteks Saksamaa autohuviliste klubi ajakirja 1984. aasta septembrikuu numbris avaldatud teate puhul, milles oli juttu kiirtee nr 82 mõistatusest. Sellel tiheda liiklusega kiirtee täiesti sirgel põhja-lõunasuunalisel 500-meetrisel lõigul Kissingi ja Schwabhofi vahel juhtus pidevalt õnnetusi. Politsei sõnutsi „on see üks kõige avariilisemaid kohti kogu Eichach-Fritbergi maapiirkonnas.“
Ajakirja artiklis esitati küsimus: „Miks lähevad juhid selles väga hea nähtavusega alas alati möödasõidule, pööramata tähelepanu vastutulevatele sõidukitele? Miks ei püsi juhid ikka ja jälle „arusaamatul põhjusel“ (sõnad politseiteadetest) sõiduteel ja sõidavad kraavi? Ja miks juhtub enamik neist avariidest põhja poole liikuvate sõidukitega?“
Et välja selgitada põhjus, palkas ajakirja toimetus mitu nõiavitsa spetsialisti ja nad leidsid kohe vastuse: sagedased õnnetused juhtuvad tee all kulgeva põhjavee voolu tõttu ja paljudes kohtades lõikuvad need veesoontega – selline oli nende diagnoos.
Võime juba ette kujutada, mida arvasid kohe pärast seda küsitletud hüdroloogid: „Baieri veemajandusameti veeotsingu teenistuse kõrgharidusega töötajad ei aktsepteeri seda selgitust. Selle autotee all ei saa esineda mingeid kindlalt tuvastatavaid põhjavee voole. Ümbruskaudne pinnas koosneb noorest peenest klastilisest materjalist, läbi nende kulgeb lai aeglane vool paralleelselt Lechi jõega. Siin on vett peaaegu igal pool.“
Seega on „veesooned“ õnnetuste põhjusena kindlalt välistatud. Kuid millised välismõjud põhjustavad siis sagedasi õnnetusi?
Kui vaatame joonisel 4 maantee nr 2 kriitilise lõigu skeemi, mille koostas ajakirja toimetus nõiavitsa spetsialisti Willi Pentzini eskiisi järgi, ja tuletame meelde fakti, et enamik avariisse sattunud juhte sõitis lõunast põhja suunas, näeme selle mõistatuse lahendust: kõiges on süüdi kõrgepingeliin, mis ületab nürinurga all maanteed õnnetuskohtadest lõuna pool!
Joonis 4. Nõiavitsa spetsialistid leidsid kiirtee A2 kriitiliselt lõigult väidetavalt vähemalt 12 „lõikuvat veesoont“. Avariide statistika: 1980 – 12 avariid, 4 hukkunut. 1981 – 12 avariid, 9 hukkunut. 1982 – 11 avariid, 12 vigastatut. 1983 – 9 avariid, 5 vigastatut ja 1 hukkunu (originaalkaart pärineb Saksamaa autohuviliste klubi ajakirjast).
Nagu me 14. loengust juba teame, tekivad selliste kõrgepingeliinide all vahelduvad elektromagnetilised väljad, mille tugevus võib kuni 60 korda ületada loodusliku päritoluga väljade tugevust. Ehkki need väljad avaldavad autojuhile suhteliselt lühikest aega mõju, piisab väga tundlike inimeste tähelepanu ja keskendumisvõime märgatavaks nõrgendamiseks mõnesekundilisest toimeajast (need mõjud on sarnased mõjuga, mida avaldavad samuti liiklusõnnetuste arvu kasvu põhjustavad atmosfääriväljade häired, vt 14. loeng).
Selle seletuse vastu sageli kasutatav argument – et auto kere on füüsikalistelt omadustelt Faraday puur ja seega ei allu selles viibijad väljade mõjule – ei vasta tõele. Piiratud ruumi on võimalik elektriväljade eest varjestada, kui ümbritseda see omavahel ühendatud metallseinte või traatvõrguga. Niiviisi jaotuvad laengud mööda pinda ja suletud ruum jääb välja mõjust vabaks. Kuid läbi autode suurte akende pääsevad elektromagnetilised lained siiski salongi või tungivad sellesse isegi takistamatult (juhul, kui pool elektrivälja sageduse lainepikkusest on Faraday puuri avade suurusest väiksem).
Kergesti korraldatav katse annab meile selle kohta tõestuse. Autos tuleb lihtsalt sisse lülitada kaasaskantav transistorraadio. Kui raadiosaated on kuuldavad, tähendab see, et elektromagnetilised lained jõuavad selle antennini.
Sama katsega on lihtne tõestada laialdaselt reklaamitud „kiirte eest kaitsvate katete“ mõttetust: kui raadio nendega katta, peaks see täiesti vait jääma või tekitama vaid vaevukuuldavaid helisid, kui kiirgus kattekihis tõepoolest neeldub.
Ka mõned kirglikud nõiavitsa keerutajad kahtlevad metallkatete tõhususes. Kuid, muide, sellistel põhjustel, mis ilmselgelt näitavad nende teadmiste taset ja on sageli nii naeruväärsed, et sunnivad füüsikat tundvat inimest üksnes mõrult muigama.
Nii näiteks kirjutab radiesteesik Wolf Egger „Nüüdisaegse radiesteesia käsiraamatus”, et plii- ja alumiiniumfoolium ei vähenda kiirte mõju. “Vastupidi, taimedega tehtud katsed on näidanud, et mõlemal metallil on elule hävitav mõju. Lisaks on plii radioaktiivse lagunemise saadus ja seega kiirgav aine, mis on samuti elule väga kahjulik.“ Me kõik teame füüsikaõpikust, et plii on uraani kõigi looduslike lagunemisahelate püsiv lõppsaadus ja seetõttu enam ei kiirga. Samuti kaitseb plii gamma- ja röntgenikiirguse küllastatud energia eest.
Radiesteesik Eggeril on selle kohta oma arvamus: „Kas plii kaitseb röntgenikiirguse eest? Iga arst, kes kasutab pliipõlle, saab seda hõlpsalt ise kontrollida. Tal on vaja vaid Geigeri loendur põlle all sisse lülitada. Tõenäoliselt tiksub see samamoodi kui ilma kaitsva põlleta … Võib-olla uued põlled ehk isegi kaitsevad, kuid teatud küllastuse saavutamisel muutub see küsimus problemaatiliseks.“
Nüüd me siis lõpuks teame: plii võib endasse koguda massivabu ja energiarikkaid kvante. Härra Egger väärib füüsika Nobeli preemiat – enne teda ei ole veel ükski inimene suutnud avastada energiarikkaid kvante, millel ei ole massi …
Kuid tuleb ette hullematki. Õled, tavalised õled (!) võivad ohtlikust, näiteks kujuteldavate veesoonte kiirgusest isoleerida – nii vähemasti väidab Egger: „Olukord on teistsugune, kui asetada veesoone kohale õlekott. Nõiavitsa pöörlemine lakkab õlgede kohal. Siin võib rääkida kui mitte täielikust varjestamisest, siis vähemalt vee kiirguse tugevast nõrgenemisest.“
Kommentaarid on liigsed ning oleks tühi ajakulu süveneda kõikidesse vaimuvaestesse radiesteesiateemalistesse ajaleheartiklitesse ja raamatutesse. Võime niigi olla täiesti kindlad, et põhjaveest, maapõuest, atmosfäärist või kosmosest ei kiirga bioloogilistesse süsteemidesse otseselt ega kaudselt ohtlikku kiirgust. Ainult vesi tegi võimalikuks elu tekke ja on selle olemasoluks vältimatult vajalik; geomagnetilise pulsatsiooni mõju (siia kuuluvad Maa elektri- ja magnetväljade pulsatsioon ning atmosfääri ülemises osas esinevad pulsatsioonisarnased ioniseerimisprotsessid) elusolenditele ei ole veel kunagi tõestatud ning kosmiline kiirgus on mõjutanud meie planeedi pinda 4 miljardit aastat, siinset elu hävitamata ja selle arengut kahjustamata.
Ärrituse või häirete geopaatilised tsoonid on samuti puhas väljamõeldis, samamoodi nagu „kastmevõrk“, „globaalne võrk“ ja „veesooned“, kurikuulsad „surmakiired” eksisteerivad vaid professionaalsete panikööride ettekujutuses. Me ei unusta selliseid artikleid lugedes kunagi, et ajalehed ja ajakirjad elavad sensatsioonidest ja reklaamipindade müügist (sageli leiame „toimetuse juhtkirja“ kõrval reklaamkuulutusi, milles niinimetatud kaitseseadmete tootjad pakuvad oma väärtusetuid tooteid), et radiesteesiat käsitlevate raamatute autorid püüavad edu saavutada vaid ülitaju buumi arvel, ja lõpuks, et elukutselised nõiavitsa keerutajad, kes „otsivad eluruumides kahjulikku kiirgust“, teenivad kaaskodanike surmahirmu arvel head raha.
Aga kuidas siis saab nii olla, küsime endalt, et nõiavitsa või pendliga radiesteesik tuvastab „geopaatilisi ärrituspiirkondi“ peaaegu igas korteris, mille elanikud kurdavad halva füüsilise ja (või) vaimse enesetunde üle? (On iseloomulik, et need paiknevad enamasti magamistoas, otse voodi peatsi all.) Ja et kui muudate voodi asendit, kaovad unetus ja muud unehäired, peavalud ja migreen, uimasus pärast ärkamist või psüühilised haigused?
Loomulikult mängib siin olulist rolli esiteks psühhosomaatiline efekt, mille tekitab veendumus, et tervisehäired on põhjustatud eranditult „maa kiirte“ mõjust ja kaovad automaatselt, niipea kui nihutada voodi „väljade mõjust“ vabasse kohta (sellise vaimse eneseravitsemise tõhusust tunneme oma kogemusest).
Teiseks võivad sellised sümptomid olla põhjustatud häireväljade mõjust, mida ei tekita kujuteldavad „veesooned” ega „atmosfääri võrestruktuurid”, vaid mitmesugused elektromagnetilised tehnilised seadmed meie ümber.
Kui uurime mõõteseadmega – näiteks PPI-s välja töötatud häireväljade otsijaga – eluruume, et selliseid tehnilisi häirevälju avastada, leiame neid paljudes kohtades ja peaaegu alati ka voodite peatsist. Sest siin, umbes pea kõrgusel, on seina sisse paigaldatud elektrijuhtmestik, mis toidab vooluvõrgu pistikupesi voodist paremal ja vasakul. Ja inimesele, kes kogu öö seal magab, avaldab mõju selle juhtmestiku ümber leviv elektromagnetiline vahelduvvoolu väli …
PPI teaduslike töötajate korraldatud uuringud andsid kõigil juhtudel faktilist kinnitust, et nõiavitsa ja pendliga avastatud kiired on eranditult tehnilist päritolu: nendes haigete inimeste magamistubades, kus radiesteesikud leidsid veesooni, näitas häireväljade otsija anomaalse tugevusega elektromagnetilisi vahelduv- või elektrostaatilisi välju, mida põhjustasid mitmesugused allikad – elektrijuhtmestik, telerid, raadiod, kütteseadmed jne. Pärast voodite ümberpaigutamist, pingestatud juhtmete lahtiühendamist või elektriseadmete eemaleviimist lõppesid kaebused tervisehädade üle väga kiiresti (vt ka 14. loeng).
Kas see tähendab, et meie kui tõsised, teaduslikult mõtlevad parapsühholoogid peaksime loobuma traditsiooniliste radiesteesia abivahendite kasutamisest ja töötama ainult füüsikaliste mõõteriistadega?
Sellele küsimusele ei saa vastata lihtsalt jah või ei.
17. ja 18. loengus näeme, et pendel ja nõiavits ei ole iseenesest mõõteseadmed, vaid kõigest osutid mõõteriistale nimega inimene, ning pendli võnkumine ja nõiavitsa tiirlemine suudavad näidata ümbritseva maailma kohta ainult sellist teavet, mida ta on võinud saada ülitaju teel.
Pole tähtis, kas tegemist on teabega minevikust, olevikust ja tulevikust, lähedastest või kaugetest sündmustest, nähtamatust või varjatust – selle teabe informatiivne väärtus sõltub alati neid vahendeid kasutava radiesteesiku ülitajuvõimetest.
Järelikult võib hea paranormaalse ettevalmistusega radiesteesik tehniliste häireväljade otsimisel saavutada samu tulemusi kui PPI häireväljade otsija kasutaja. Ja ometi on aparaat sedalaadi eriülesannete jaoks sobivam: siin näeb inimene, kes uuringu tellis (ja selle eest tasus) osuti kõrvalekallete järgi skaalal selgelt häireväljade tegelikku olemasolu ja nende tugevust. Kui tal peaks tekkima kahtlusi, võib ta ise läbi teha samad mõõtmised ja saada sama tulemuse.
Kuid igasuguse selgeltnägemisega seotud teabe puhul, mida tšakrad paranormaalse arengu algastmes veel alateadlikult tajuvad, sobivad indikaatoriks kõige paremini pendel ja nõiavits, muude sama heade füüsikaliste mõõteriistadega neid asendada ei saa. Senikaua kuni me 21. loengu harjutuste abil, mille teemaks on selgeltnägemine ruumis ja ajas, ei ole õppinud selgeltnägemisega seotud infot puhtvaimselt mõistma ja tõlgendama, on need (pendel ja nõiavits) meile väärtuslikud – õigupoolest lausa asendamatud – abilised selleks, et
– saada vastuseid mis tahes küsimustele;
– võtta vastu informatsiooni ning teavet sündmuste kohta minevikust, olevikust ja tulevikust;
– tunnetada inimeste iseloomuomadusi;
– diagnoosida inimeste, loomade ja taimede haigusi;
– tuvastada psiivälja olemasolu ja tugevust;
– leida peidetud ja kaotatud asju või teadmata kadunud inimesi, samuti
– otsida arheoloogilisi muistiseid või maavarasid.
Kuid see kõik on võimalik vaid siis, kui unustame enamiku sellest, mida oleme teistest allikatest seni radiesteesia kohta lugenud või kuulnud, ning kui peame pendlit ja nõiavitsa edaspidi üksnes indikaatoreiks. Need lihtsalt vahendavad kosmoenergeetilist teavet, mida ise ülitaju kaudu tunnetame.
Läbi aegade on preestrid ja teadjamehed, arstid ja oraaklid, astroloogid ja ennustajad pendleid valmistanud – riputanud peenikese niidi või keti külge metallist või muid ainest esemeid, et vastu võtta tundmatut teavet, sealhulgas ka minevikust või tulevikust. Nimetissõrme ja pöidla vahel hoitav pendel võib võnkuda mööda sirgjoont, ellipsit või ringikujuliselt, nende võnkumiste tähenduse on eelnevalt kindlaks määranud pendlit kasutav isik.
Muistses Hiinas oli pendli kasutamine valitsejate või aristokraatide privileeg. Juba 6000 aastat tagasi kandsid keisrid pendlit alati endaga kaasas ja kasutasid seda otsuste langetamisel.
Vana-Kreeka koolides, mis olid ühtlasi meditsiinikoolid, õpiti ka pendliga töötamist. Indiast levis see saladus Egiptusesse, sealt edasi Kreekasse ja hiljem Rooma.
Nii näiteks püüdsid kreeka nõiad välja selgitada 4. sajandil pKr elanud Rooma keisri Valensi järeltulijat. Nad seadsid tuppa üles väikese loorberipuust laua (niiviisi nähtavasti kuulsa Delphi oraakli Pythia kolmjalga imiteerides) ja asetasid sellele mitmest metallist valmistatud kausi. mille servale oli graveeritud 24 tähte. Üks valgetesse linastesse riietesse riietatud inimestest pöördus jumalate poole ja hoidis kausi kohal niidiga sõrmust. Sõrmus hakkas võnkuma ja osutas järgemööda kord ühele, kord teisele tähele. Neist pidi moodustuma oraakli ennustus …
Ajaloolane Ammianus Marcellinus jutustas, kuidas see katse kulges: „Sõrmus osutas tähtedele t – h – e – o, millest nõiad järeldasid, et otsitav nimi on Theodor. Keiser laskis hukata nii tolle Theodori kui ka mõlemad nõiad.“
Kuid pärast Valensit tuli võimule Theodosius, kelle nimele lisandus hiljem tiitel Suur. Ja õnnetu Theodor pidi eluga hüvasti jätma üksnes seepärast, et nõiad ei mallanud vastust lõpuni oodata.
Roomast jõudis pendli kasutamise tava Lääne-Euroopasse ja paljude sajandite jooksul ennustati siin niidi otsa riputatud sõrmuse abil. Ja Nibelungide sõrmus, mille abil leiti taas üles Reini jõkke uputatud kullaaare, oli samasugune pendel.
XIII sajandi algul pidas kristlik kirik paavsti korraldusel võitlust tolleaegsete pendliennustuste levitajate vastu, kes vajusid lõpuks ajapikku unustusse.
Alles XVIII sajandi lõpus hakati uuesti pendli abil ennustama. Prantsuse teadlased professorid Aimard, Triston, De France, Gerbois ja Chevrolet, saksa tervishoiunõunik E. Clasen ja Austria loodusteadlane Karl Freiherr von Reichenbach töötasid kaua, et välja selgitada, miks võngub pendel erinevate esemete kohal erinevalt. Nende järeldused näivad meile tänapäeval naeruväärsed.
Näiteks põhjustab kõikidele esemetele ja elusolenditele omane positiivne ja negatiivne radioaktiivsus (mida see siis ka ei tähenda) väidetavalt pendli võnkumisi, sama juhtub erineva polaarsusega magnetväljade (ja teatud mittemagnetiseeruvate metallide), mittepolaarsete elektriväljade ja kurikuulsate „maa kiirte“ puhul. Kui hoida pendlit horoskoobi kohal, põhjustavad selle võnkumised „planeetide kiirgust“ ja fotodega töötades pildistatute „hingamist“ …
Iga konkreetse kasutusotstarbe jaoks olid välja töötatud omad „radiesteesiliselt eriti tundlikud” pendlite kujud ja pendlitesse tehti väikseid tühimikke materjaliproovide jaoks, mida kavatseti selle pendli abil uurida. Ja pendlite endi materjalil oli samuti tähtis roll. Soovitati näiteks „kasutada pendlit materjalist, mis on radiesteesikule astroloogiliselt sümpaatne“.
Kes on sündinud Lõvi tähemärgi all, mille valitseja on Päike, peab kasutama kullast või topaasist pendlit. Kes on sündinud Kaljukitse tähemärgi all, mille valitseja on Saturn, peab kasutama seatinast või malahhiidist pendlit, sest „need sideahelad (planeet – tähemärk – sfääri kihid – metall ja mineraal) on isiksuse energiavoo kandjad ja tugevdavad nii olendi aurat kui ka väliste kiirte tajumise jõudu …“
Pendli abil võib teha tööd metalli- ja mineraaliproovidega, fotode ja geograafiliste kaartidega, horoskoopide ja käekirjanäidistega, aga ka looduses. Kui juhindute raamatutest, mis õpetavad pendliga töötamist, võite võnkumiste suuna ja kuju (sirgjoon, ellips või ring) põhjal, samuti pendli kõrvalekalde tugevuse järgi teha järeldusi ainete omaduste kohta, tuvastada maavarade, kadunud inimeste või esemete asukohti, määrata niinimetatud veesoonte suunda või hinnata inimeste ja loomade enesetunnet. „Kui asetada pendli alla näiteks tükk kulda, näete pendli rahulikku tiirlemist paremale ja kulla puhtusest sõltuva suurusega laiu ringe … Kui töötada samamoodi hõbedaga, tiirleb pendel ringikujuliselt vasakule … Nii tekivad kahe suure vastaspooluse peamised võnkumised: kuld – hõbe, Päike – Kuu, solaarne – lunaarne, mees – naine, positiivne – negatiivne, vaim – hing.”
Alljärgnevas esitatud tabelid vanast raamatust, mis õpetab pendliga töötamist, näitavad meile, kuidas peavad nii uuritav aine kui ka pendli valmistamiseks kasutatud materjal mõjutama pendli võnkumist.
Tabel vanast raamatust
Kogenud radiesteesik kasutab mõistagi dünaamilist ringi, mille on leiutanud professor Johann Karl Baer. See on 360 kraadiks jagatud ring, mis kasutatakse ka astroloogilise kaardi koostamiseks. Pendlit hoitakse ringi keskpunkti kohal, see võngub sirgjooneliselt edasi-tagasi, osutades gradueeritud skaala mingisse punkti, mille järgi määratakse juurdekuuluva ainete tabeli abil kindlaks uuritav aine. „Ringi esimene veerandis (0º–90º), mida ühelt poolt piiravad kuld ja vesinik (0º) ning teiselt poolt pallaadium (90º), asuvad absoluutselt positiivsed elualgete koostisained (toitained, idud, lilled, lilleõite kroonlehed, eeterlikud õlid, vürtsid ja munakollane). Teisisõnu paiknevad ringi esimeses veerandis ained, mis annavad embrüole munas ja taime idule tema kestas esmase toidu …” (Professor Molbergi fiktiivsest kirjavahetusest „Kirjad Chule“.)
Loomulikult võib pendliga töötades juhtuda vigu, sest „kiirgusõpetusest on teada, et pendli kasutamise ajal mõjutavad seda või üksteist neli kiirguspinget – neid tekitavad pendli all asuvad esemed, pendli enda materjali omadused (pendli mass), lähedane ja kauge keskkond ning inimene, kes pendlit hoiab või puudutab. Sellise mõju tagajärjel tekkivad aistingud on meelevaldsed ja refleksiivsed. Seda tuleb alati meeles pidada, kui soovite vigu ja eksimusi vältida. Seetõttu tuleks kõikidesse tulemustesse, isegi kui need lõppkokkuvõttes on õiged, nendeni jõudmise protsessis ettevaatlikult suhtuda. See selgitab ka ebatäpsusi pendli liikumises ja diagrammides mõnedel radiesteesikutel.“ (Georg Kirchneri raamatust „Pendel ja nõiavits“, Genf, 1977).
Nüüdisajal saab radiesteesik aga hoolt kanda, et tema tegevuses selliseid eksimusi ei juhtuks. Näiteks väljaanne „Maagilised kirjad“ nr 5 (Wolfenbüttel, 1926) annab järgmisi soovitusi. „Võta puidust laud (ilma sahtliteta) ja isoleeri see Maa magnetkiirgusest, asetades laua jalad klaasist alustele. Sea kõik vajalikud esemed teisele lauale käeulatusse. Need tuleb samuti asetada isoleerivale aluspinnale, nt klaasile, linoleumile, kummile jms. Erijuhtumitel sobib sinine klaasplaat, mis on asetatud veidi suuremale linoleumist või kummist alusele. Nii oled kohe algusest peale kõrvaldanud vigade allikad ja vähendanud segavaid häireid. Istu või seisa näoga magnetilise meridiaani suunas, see tähendab lõuna suunas.“ Õige töökorraldus pendli kasutamisel on ka tulemuste täpsuse seisukohast oluline. Radiesteesik Hans Steigenberger ütleb selle kohta järgmist:
„Et töö oleks täpne, on vaja kasutada neutraalset alust. Kõige lihtsam on võtta kaks lehte puhast kirjapaberit. Nagu teada, on paber samuti bipolaarne, niisiis on selle üks pool positiivne ja teine negatiivne. Seda on pendliga kontrollides lihtne kindlaks teha. Kui asetada paberilehed positiivse ja negatiivse küljega kokku, moodustub neutraalne alus, mis ei sunni selle kohal olevat pendlit kalduma.“
Kuidas tuleb pendliga töötades istuda? Kui vähegi võimalik, seljaga põhja suunas. Võib istuda ka seljaga itta, kuid mitte läände ja mitte mingil juhul lõunasse (RGS nr 131, lk 63).
Pendliga töötamise juhised, mida siin katkenditena esitasime, on olemas peaaegu igas radiesteesiaõpikus. Kuid need tekitavad paljudel meie kaasaegsetel pendli kasutamise vastu eelarvamusi ja nad peavad radiesteesikuid okultistlikeks unistajateks. Need juhised hirmutavad ka paljusid pendlitööst huvitatud inimesi sellest ülitaju vormist eemale: „Füüsikalised selgitused tunduvad olevat liiga kahtlased, võnkumiste tõlgendused on liiga keerulised ja üksikute väljaannete väited selleteemalistes publikatsioonides on liiga vastuolulised.“
Ent kurat pole sugugi nii kohutav, kui teda maalitakse, ja pendliga töötamine osutub lihtsaks ja sisukaks, kui vaid heita kõrvale igivana ballast, mis on sellesse parapsühholoogia valdkonda kogunenud.
Unustame niisiis kõik, mida oleme pendliga töötamise kohta kunagi kuulnud või lugenud, muigame vaikselt „vana kooli“ radiesteesikute väljaütlemiste üle ja peame pendlit selleks, mis see tegelikult on – teabe paranormaalse tajumise indikaatoriks ja mitte millekski muuks.
Iga keha, mis on võimeline pöörlevalt liikuma teljel, mille kinnituspunkt asub keha raskuskeskmest kõrgemal, on füüsikalises mõttes gravitatsiooniline või füüsikaline pendel (sideeriline pendel, nagu paljud professionaalsed radiesteesikud oma töövahendit nimetavad, on sama asi. Pendlile välja mõeldud suurepärane nimetus, mis peaks nähtavasti rõhutama selle okultseid omadusi, on tuletatud kas kreekakeelsest sõnast sideros – raud või ladinakeelsest sõnast sidos – täht). Pendlist rääkides võidakse mõelda nii jäika keha sellisel kujul, nagu see leiab kasutust näiteks kellapendlina, kui ka suvalise massiga objekti, mis on riputatud niidi või millegi taolise külge.
Maa keskpunkti suunatud raskusjõu mõjul püüab iga pendel saavutada vertikaalset tasakaaluasendit. Kui anda pendlile horisontaalselt mõjuva jõuga liikumisenergiat, võngub see seni, kuni õhutakistus ja gravitatsioon liikumisenergia summutavad.
Radiesteesias kasutatavad niidi otsa riputatud pendlid (neid hoitakse tavaliselt nimetissõrme ja pöidla vahel), võivad sõltuvalt jõu toimimise suunast võnkuda sirgjooneliselt, elliptiliselt või ringikujuliselt.
On tähelepanuväärne, et pendli võnkumise sagedus v ja tiirlemise ringsagedus ω ei sõltu selle massist ega materjalist, vaid üksnes raskuskiirendusest g ja pendli pikkusest l. (Kirjanduses sageli esinevad väited, et tööks mingite kindlate ainetega sobivad samasugusest või sarnasest materjalist pendlid, põhinevad ekslikul ettekujutusel, nagu tekiks pendli ja radiesteesilise objekti vahel vastastikside, mis avaldub tõmbumise või tõukumisena.)
Valemist
järeldub niisiis, et mida pikem on pendel, seda aeglasemalt see võngub või tiirleb. Pendel lühikese, 10 cm pikkuse niidi otsas võngub täpselt 3 korda kiiremini kui 100 cm pikkuse niidi otsas (raskuskiirendus on 40. geograafilisel laiuskraadil 9,80147 m/s2 ja 50. laiuskraadil 9,8153 m/s2).
See suhe on meie edasiste pendlikatsete jaoks väga oluline.
Pendli pikkust muutes võime reguleerida reageerimisaega ja niiviisi ühtlasi pendli tundlikkust.
Asjaolu, et need mõlemad tegurid sõltuvad ka pendli massist (mis, nagu teame, ei mõjuta mitte kuidagi võnkesagedust), on täiesti selge: 100 g kaaluva pendli võnkuma panemiseks tuleb rakendada neli korda suuremat jõudu kui 25-grammise pendli puhul. Kuid seevastu salvestab raske pendel endas rohkem liikumisenergiat kui kerge pendel, võngub pärast liikumisenergia lisamise lõpetamist kauem ja kaldub vähem kõrvale oma liikumissuunast, kui seda mõjutavad häirivad jõud (näiteks sammud töö ajal pendliga looduses). Järeldus: raskemat pendlit kasutades väldime märgatavalt pendli võnkumise või tiirlemise häireid, kuid seda tundlikkuse vähenemise ja reageerimisaja suurenemise arvel.
Joonis 8. Soovituslikke lauapendleid ja pendel tööks looduses.
Pendli kuju ja selle valmistamise materjal mõjutavad pendli võnkumisomadusi seevastu ebaoluliselt. Kergest materjalist (näiteks plastmassist) pendlil on pinna ja massi suhe suurem ja seetõttu on selle õhutakistus suurem kui raskest materjalist (messingist, rauast jne) pendlil. Kuid sellest erinevusest tulenev aeglustav mõju on sedavõrd väike, et ei ole praktiliselt tajutav. Sama kehtib ka õhutakistuse suurenemise, halva voolujoonelisuse ja tasakaalustamata energiakadude puhul, mis on iseloomulikud asümmeetrilise kujuga pendlitele (püramiidsed pendlid, „antennidega“ pendlid jne).
Vastus küsimusele, milliseid pendleid peaksime oma katsetes kasutama, kõlab seega nii.
Mis tahes ese, mida saab niidi, keti või millegi muu külge siduda nii, et kinnituspunkt on raskuskeskmest kõrgemal ja seda saab võnkumise ajal kahe sõrme vahel hoida, on pendlina kasutamiseks sobiv.
Vaid pendli massi ja pikkuse puhul tuleb – sõltuvalt kasutamise viisist – kindlasti vahet teha: – laua ääres istudes kasutame katseteks pendlit kaaluga 10–30 g ja pikkusega 10–30 cm,
– tööks looduses peaks pendli kaal olema 80–120 g ja pikkus 80–120 cm.
Meie järgmisteks katseteks vajalikud pendlid – lauapendli ja pendli tööks looduses võime valmistada ise.
Fotodel (joonis 8) on kujutatud PPI hinnangul kõige sobivamaid pendleid. Asjaolu, et valida on antud kahe erineva kujuga lauapendli vahel, ei tohiks meid eksitada: mõlemad sobivad ülesande täitmiseks ühtviisi hästi, olenemata sellest, kas kasutame tavalist messingist pendlit või kullassepa käsitsi valmistatud spiraalset hõbedast, kullast või isegi plaatinast pendlit – see sõltub meie isiklikust eelistusest ja stiilist, samuti rahalistest võimalusest.
Istume nüüd lõpuks ometi laua taha ning võtame lauapendli niidist (või ketist) pöidla ja nimetissõrme abil kinni, nagu näidatud joonisel (pendli pikkuse võime vabalt valida, mässime liigse osa ümber teise sõrme, et see ei ripuks alla ega segaks pendli võnkumist). Selle käe küünarnuki, milles hoiame pendlit. asetame mugavalt lauale ja langetame rannet nii, et pendel saab laua pinnast pisut kõrgemal vabalt kõikuda.
Nüüd keskendume ja püüame pendliga käe rannet võimalikult rahulikult hoida – see peaks olema isegi täiesti paigal. Samal ajal kujutame väga pingeliselt ette, et pendel võib hakata võnkuma. Tõepoolest, pendel hakkab peaaegu kohe edasi-tagasi kõikuma. Algul vaikselt, väikese amplituudiga, ja siis järjest suurema hooga.
Sama lihtne on pendlit jälle peatada: selleks kujutame lihtsalt ette, et pendel ripub liikumatult püstasendis.
See katse õnnestus meil ilma eelneva harjutamise või õppimiseta ja nüüd esitame õigustatult endale küsimuse: kas pendlitöö on üldse seotud parapsühholoogiaga või on see lihtsalt mäng, milles motoorsete liikumiste projektid muutuvad lihaste (tõsi küll, tähelepandamatult väikesteks) liigutusteks.
Praegusel juhul on õige viimane väide, sest iga amatöör võib pendli siin kirjeldatud meetodil otsekohe mis tahes suunas ja mis tahes jõuga võnkuma panna. Vaatleme nüüd lähemalt, kuidas seda õigesti teha.
Ajukoore assotsiatiivsetes väljades tekib pendli soovitud liikumise ettekujutamise tõttu aeglaselt tugevnev aju pindnegatiivne potentsiaal, milles sisaldub liikumise neuroloogiline projekt ja mida nimetatakse valmisolekupotentsiaaliks. Umbes 800 ms kestel levib see aju kõikidesse motoorsetesse piirkondadesse (väikeaju, põhituumad, taalamus ja motoorne korteks – vt 11. loengu jooniseid) ja seostub koos neisse salvestatud omandatud või kaasasündinud käitumismallidega (need juhivad tahtmatuid või kaasnevaid liigutusi) liikumisprogrammiks.
Igas tahtlikus liikumises sisaldub teatud määral tahtmatuid või kaasnevaid liigutusi. Neid juhitakse programmiliselt kaasasündinud või omandatud käitumismallide abil, sest nende liikumiste käivitamine võiks teadvuse üle koormata, üksikliigutuste kulg oleks liiga aeglane selleks, et tagada pidev koordineeritud liikumine. Kaasasündinud ehk pärilike programmide näited on hingamine, kõndimine, enda sügamine. Elu kestel lisandub neile arvukalt omandatud programme: meenutagem kas või spordi- või kutseoskusi, näiteks harjutusi riistvõimlemises või masinakirja, need muutuvad pärast mõningast treeningut peaaegu automaatseks.
Valmis liikumisprogrammi neuroloogilised impulsid liiguvad läbi püramidaalsete ja ekstrapüramidaalsete motoorsete kanalite, läbi ajutüve ja seljaaju ning sealt eferentsete närvikiudude kaudu (vt 11. loeng) efektoriteni, praegusel juhul pendlit hoidva käe lihasteni.
Positiivsel juhul põhjustaksid need siin vastavalt 11. loengu jaos „Neuroloogilise reguleerimise protsessid” kirjeldatud mehhanismidele selgelt tajutavaid ja tunnetatavaid kontraktsioone, mis tekitavad pendli soovitud võnkumisi, kui enne tegelikku „võnkumiseks antud käsklust“ ei oleks tehtud vastuolulist otsust, et ranne peaks olema ruumis liikumatu. Niiviisi programmeeritakse ette säilitamise toonus. Randmelihaste venitusretseptorid reageerivad nüüd mis tahes kõrvalekaldele valitud asendist ruumis tegevuspotentsiaalide plahvatusliku vooga, mis jõuab mööda tundlikke närvikiude seljaajju. Ümberlülituseta satuvad need motoorsed ärritused seejärel motoorsete kiudude kaudu tagasi samade lihaste lõpp-plaatidele ja põhjustavad nende kontraktsiooni. Venitusretseptorite poolt määratud kõrvalekalle kompenseeritakse täpselt ja lihaste esialgne pikkus taastub.
Kui see refleksidega juhitav lihaste pikkuse reguleerimise süsteem (vt ka 11. loengut) kord juba käivitunud on, korrigeerib see omal viisil loomulikult ka kõiki järgnevaid liikumiste motoorseid impulsse. Praegusel juhul summutab see niisiis need kontraktsioonid, mille otstarve on liikumiste programmi „töö pendliga“ täitmine.
Tagajärg: lihased, mis peavad varustama pendlit liikumisenergiaga. et see võnkuma hakkaks, ei saa täielikult kokku tõmbuda, sest otsekohe pärast liikuma hakkamist taastavad need refleksiivselt oma esialgse pikkuse.
Kuid lühike võbelemine, mis tekib samaaegselt liigutuse algusega (ja tekitab algasendi reflektoorse taastumise eest vastutavates venitusretseptorites tegevuspotentsiaali), teeb piisavalt tööd, et avaldada pendlile minimaalset sensoorselt tajumatut jõudu. Pendel saab kiirenduse ja hakkab kergelt võnkuma.
Iga järgnev võbin lisab uut jõudu ja kuna enamik sellest jõust salvestub kumulatiivselt liikumisenergiana pendlisse, võib see edasi võnkuda. Pendel tõuseb kõrgele nagu kiik, millele lapsepõlves vaid kergete tõugetega lõpuks sellise hoo sisse andsime, et see peaaegu üle võlli käis.
Joonis 10. Liikumise „normaalne“ ja paranormaalne käivitamine.
Neuroloogilise teabe voogu motoorses süsteemis (vasakul) sihipäraste motoorsete liigutuste ajal näitab meile keskmine vertikaal. Neuroloogilist ja kosmoenergeetilist infovoogu töötamise ajal pendliga on osaliselt kujutatud paremal ja see on tähistatud topeltjoontega.
Järelikult võimendab pendel liikumisprogrammidest pärinevaid ning kortikaalsetes ja subkortikaalsetes struktuurides tekkivaid lihaste kokkutõmbeid, mida tavaliselt ei tajuta.
Sama kehtib ka paranormaalse töö kohta pendliga, ainus erinevus on see, et seejuures ei tekita liigutuste programme meelevaldselt esilekutsutud ettekujutusmudelid (ideomotoorsed projektid), vaid ümbritsevast maailmast pärinev kosmoenergeetiline teave, mis voolab pidevalt tšakratest alateadvusse.
Hiljem (pärast 21. loengut, mille teema on selgeltnägemine ruumis ja ajas) omandame oskuse teadvustada seda infovoogu, mis võib anda meile teavet ümbritseva maailma kõigi tegelike olude ja sündmuste kohta (sest iga orgaaniline ja anorgaaniline keha kiirgab pidevalt kosmilise energia impulsse), samuti õpime tunnetama minevikku ja tulevikku – vahetult frontaalkorteksis, nii nagu see juba praegu toimub mõtete telepaatilise edastamise puhul.
Kuid esialgu – senikaua kuni me pole veel sisse lülitanud asjakohaseid „sideliine“ vastuvõtvate tšakrate ja oma teadvuse vahel – on pendel meile abivahend igat liiki ülitajus (isegi hiljem, juba professionaalse tegevuse ajal jääme sageli ikka veel pendlit kasutama, kuid siis ennekõike selleks, et kliendile näitlikult demonstreerida oma tööd ja sellega seotud oskusi).
Et pendel saaks meie käes täita oma funktsioone ümbritseva maailma alateadlikult tajutava kosmoenergeetilise teabe indikaatorina, peame esmalt siiski läbi tegema harjutuse 17.1: PENDLI TÖÖ PROGRAMMEERIMINE ning kinnistama oma motoorsetes piirkondades (põhituumades, väikeajus, taalamuses, motoorses ajukoores) mitmesugused pendliga töötamise programmid (engrammide moodustamise kohta vt 11. loengut). Ainult sellised etteantud käitumismudelid võimaldavad – nagu näitab neurofüsioloogiliste funktsioonide skeem joonisel 10 – välja töötada mõtestatud liigutusprogramme pendlit hoidva käe lihaskonna juhtimiseks, et saavutada pendli mõtestatud tähenduslik võnkumine.
Sõltuvalt vastusest, mille meie alateadvus salvestunud või ümbritsevast maailmast pidevalt saabuvast kosmoenergeetilisest teabest meie (mõtteliselt) esitatud küsimusele leiab, täidetakse automaatselt vajalik eelnevalt etteantud tegevusprogramm.
Loomulikult võime – kui ülesanne seda nõuab – asendada omandatud programmid ka asjakohaste programmidega, luues enne pendlikatse alustamist lihtsalt sobiva kujutluspildi. See vastab “normaalsete” liikumiste alguse ideomotoorsele projektile, nagu meile näitab ka joonisel 10 kujutatud neurofüsioloogiliste funktsioonide skeem, ja võib isegi sattuda vastuollu harjutuses 17.1 õpitud käitumismudelitega.
Kuid me ei ole oma suutlikkuses pendliga alateadvuses olevat kosmoenergeetilist teavet vastavate programmidega tajutavaks muuta eksimatud: võib esineda ka pendli vääri võnkumisi, mis on põhjustatud sellest, et me – mõistagi alateadlikult – eelistame teatud numbreid, tähti või mõisteid pendli kooditabelis või mingeid punkte geograafilisel kaardil, fotol, kehal või maastikul, millest lähtume pendliga töötamisel, ja et me loome ideomotoorse kujutlusmudeli, mis sunnibki pendlit selle poole kalduma.
Selle – muide, ainuvõimaliku – vigade allika välistamiseks peame edasiste praktiliste pendlikatsete käigus ja oma hilisemas kutsetegevuses alati järgima järgmist reeglit.
Enne küsimuse esitamist loome visuaalse taju abil pendliga töötamise mudeli kujutise, kuid kustutame selle siis uuesti teadvusest ja keskendume eranditult küsimuse sisule.
Niipea kui tunneme, et pendel meie käes võngub ühtlaselt ja tugevalt (vertikaaljoone suhtes 30- kuni 45-kraadise nurga all), suuname mõistagi pilgu jälle pendlile ja selle alusele – lõppude-lõpuks on ainult visuaalselt võimalik selgusele jõuda, millist vastust näitab pendel omandatud või kasutusele võetud tööprogrammi kasutamisel. Teeme seda näiteks järgmises jaos kirjeldatud pendlikatsetes küsimuste ja vastuste meetodil või pendlitöös graafiliste kujutisega või looduses, mis on järgmise loengu teema.
Töö pendliga küsimuste ja vastuste meetodil kooditabeli kohal või ilma selleta võimaldab meil
– tunnetada ülitaju mis tahes ruumilisel kaugusel asuvates kohtades, samuti
– tunnetada minevikku, olevikku ja tulevikku suunatud ülitaju, tarvitsemata omada selgeltnägemise võimet. Samas valmistab töö pendliga puhteideetiliselt ette selle ülitaju kõrgemat vormi, aktiveerides osalevaid kosmoenergeetilisi struktuure: vastuvõtvad tšakrad “ärkavad“, luuakse nadide sidemed kortikaalsete struktuuridega. Järelikult ei ole selliste pendlikatsete nagu harjutus 17.2: TÖÖTAMINE PENDLIGA LAUA KOHAL eesmärk mitte ainult paranormaalne “tõe leidmine“, vaid ka (ja see on isegi esmatähtis) ettevalmistumine puhteideetiliseks selgeltnägemiseks ruumis ja ajas.
Kõik küsimused, millele saab vastata ühemõtteliselt jah või ei (näiteks: Kas see või mingi teine sündmus toimub? – Kas minu homne ettevõtmine õnnestub? – Kas härra Meier on terve? – Kas proua Müller valetas? – Kas ma võidan nende numbritega loterii järgmisel loosimisel? – Kas minu krundil leidub maavarasid? jne), esitame endale lihtsuse mõttes alati harjutuse 17.2 soovitusi järgides.
Kui aga vastata on võimalik ainult mõisteid või suurusi täpsustades (näiteks küsimused nimede, mõistete, koha, hulga, arvude ja summade, omaduste, haiguste, konkreetsete sündmuste jms kohta), peame vastavalt harjutuse 17.3: TÖÖ PENDLIGA KOODITABELI KOHAL soovitustele kasutama niinimetatud kooditabelit. Selles on poolringi paigutatud numbrid 0 – 9, tähestiku tähed A – Z ning kirjavahemärgid ! ja ?.
Vastavalt harjutuse 17.1 „suuna osutamise programmile“ võime oma pendlil lasta kooditabeli kohal võnkuda ning sel viisil tähti ja numbreid ükshaaval lugedes saada mis tahes sisuga ning piiramatul hulgal teavet.
Paraku on see meetod suure hulga andmeühikute väljaselgitamise vajaduse tõttu mõnevõrra tülikas ja aeganõudev. Seetõttu on PPI-s koostatud tööks pendliga ka teisi kooditabeleid. Need sisaldavad terviklikke mõisteid või numbrikombinatsioone, mis on kohandatud sobivaks mingile teatud küsimuste ringile.
Neid kooditabeleid tutvustatakse järgmises loengus, milles käsitletakse pendlitööd geograafiliste kaartide ja fotodega, samuti tööd pendli ja nõiavitsaga looduses. Esitatud on ka kaks keemiliste elementide kooditabelit, mis on meile suureks abiks maakide ja mineraalide, energeetiliste maavarade, samuti igat liiki vedelate ja gaasiliste ainete leiukohtade määramisel, vääriskivide kooditabeli, mis aitab meil neid väärtuslikke mineraale tuvastada, samuti meditsiinilise kooditabeli elundite haiguste ja nende diagnoosimise kohta.
Täname, et oled meiega! Täiendame artiklit ajaressursside ilmnemisel…
Toimetanud Ylar Lindepuu
Maakiirguse mõõtmine ja
pendli kasutamine I
Eesmärk: Pendli tööprogrammide tugev kinnistamine (engrammide moodustamist vt harjutuses 11.4) motoorsetes piirkondades.
Omandatavad oskused: Posthüpnootiliste sisenduste abil kinnistame tugevalt liikumiste ideomotoorsed projektid oma motoorsetes piirkondades. Alati, kui meie alateadvus vastab talle esitatud küsimusele, rakendub nende abil asjakohane liikumisprogramm, mis innerveerib pendlit hoidva käe lihaseid.
Harjutuse kulg…
Harjutuse kestus…
Harjutuste sagedus…
Eesmärk: Vastuse saamine mõtteliselt esitatud küsimustele pendli etteantud võnkumiste abil.
Toime: Mis tahes küsimusi, mida me psii-teadvuse seisundis viibides oma alateadvusele esitame, võrreldakse seal ümbritseva maailma kosmoenergeetilise teabega (see voolab lakkamatult läbi meie tšakrate või koguneb hippokampuse süsteemis).
Kui vastus on leitud, luuakse automaatselt vastav teave (oleme seda õppinud harjutust 17.1 sooritades) – programm tööks pendliga, mis neuroloogilise liigutuste programmina innerveerib seejärel pendlit hoidva käe lihaseid.
Abivahendid: Messingist lauapendel, spiraalne pendel või mis tahes muu pendel kaaluga 10 kuni 30 grammi.
Harjutuse kulg…
Harjutuse kestus…
Harjutuste sagedus…
Eesmärk: Saada vastuseid mõtteliselt esitatud küsimustele arvude, tähtede, nimede ja mõistete kohta pendli võnkumiste abil kooditabeli kohal.
Toime: Mis tahes küsimusi, mida me psii-teadvuse seisundis viibides oma alateadvusele esitame, võrreldakse ümbritseva maailma kosmoenergeetilise teabega.
Vastuse saamiseks käivitub automaatselt neuroloogiline liikumisprogramm, mis innerveerib pendlit hoidva käe lihaskonda nii, et pendel võngub täpselt vastust sisaldava kooditabeli vektori (või selle osa) kohal.
Abivahendid: Messingist lauapendel, spiraalne pendel või ükskõik milline muu 10–30-grammine pendel, küsimuste ja vastuste kooditabel (näidis on lisatud).
Harjutuse kulg…
Harjutuse kestus…
Harjutuste sagedus…
Toimetanud Ylar Lindepuu
Järgmine peatükk 18: Maakiirguse manuaalne tuvastamine
Käesolevas, teises radiesteesiat käsitlevas loengus käsitleme pendli ja nõiavitsaga töötamise teemasid pigem praktilisest kui teoreetilisest küljest.
