Parapsühholoogia
8. Planetaarne aeg
Eelmises loengus käsitletud inimese ja kosmose vahelise harmoonia saavutamine sõltub nii inimese paranormaalsest vaimsest arengust kui ka teda ümbritsevatest ruumilis-energeetilistest kosmilistest seostest.
On selge, et mida rohkem on saadaval vaba ruumilist energiat, seda rohkem suudame oma tšakrate kaudu tajuda, seda rohkem eluenergiat võime üle kanda oma materiaalsele kehale või kiirata keskkonda, et avaldada sellele paranormaalset mõju.
Suurim osa Maa biosfääri ruumilisest energiast, teisisõnu kogu meie käsutuses olev ruumiline energia pärineb meie päikesesüsteemi taevakehadelt: nii nagu mis tahes muu orgaaniline või anorgaaniline keha, kiirgavad need oma psiivälja kaudu pidevalt ruumilist energiat, mis levib ruumis ja jõuab lõpuks Maa biosfääri.
Selle kiirguse tugevus ei ole alati nii ühtlane, kui sooviksime. See sõltub suurel määral:
– taevakeha massist,
– taevakeha asendinurgast ja kaugusest Maa suhtes;
– taevakeha asendinurgast ja kaugusest teiste taevakehade suhtes.
Seega sõltub meie käsutuses oleva ruumilise energia hulk ennekõike planeetide asukohast meie päikesesüsteemis.
Teadlased-astroloogid avastasid need seosed planeetide kiirguste vahel juba tuhandeid aastaid tagasi ja tegid empiiriliselt (kogemuste põhjal) kindlaks need taevakehade aspektid, mis mõjutavad inimeste elu positiivselt või negatiivselt. Uusimad uuringud füüsika valdkonnas (vt 6. loengut) on astroloogide avastusi täielikult ja veenvalt kinnitanud.
Meie kui parapsühholoogid selgitame nende seoste abil välja ajahetked, mil see kiirgus avaldab meie paranormaalsele tegevusele head või halba mõju. Niisiis käsitleme selles loengus planeetide asendite määramist, et seejärel järgmises loengus tundma õppida planeetide mitmesuguste võimalike asendite mõju.
Harjutustes jätkame enda harmoneerimist, mis jääb ka 9. loengu harjutuste teemaks.
Ülevaade maagia ajaloost jääb seekord ruuminappuse tõttu loengust välja, järgmises loengus räägime maagiast Rooma impeeriumis.
Maa kuulub koos veel kaheksa planeedi ja paljude nende looduslike kaaslastega meie planetaarsesse süsteemi, mis saadab Päikest selle liikumisel mõõtmatus kosmoseavaruses. Väikeste kõrvalekalletega (Merkuur – 7 kraadi, Pluuto – 17 kraadi) hajutatud ekliptika tasapinnal, mida võime endale ette kujutada kettana, tiirleb üheksa planeeti ümber keskmes asuva tähe Päikese, igal neist on oma orbiit, igal neist on oma kiirus, igaüks asub omal kaugusel. Vaid tiirlemissuund on kõigil sama.
Jõud, mis hoiab planeete nende korrastatud orbiitidel, on gravitatsioon (vt 1. loengut). Koos Päikesega kiirgavad peale gravitonide ka soojust neli suurt planeeti – Jupiter, Saturn, Uraan ja Neptuun. Päike kiirgab lisaks veel valguskvante, need peegelduvad teistelt taevakehadelt, mis iseenesest valgust ei kiirga. Maal, Jupiteril, Saturnil ja Uraanil on veel magnetväli ning Jupiter kiirgab ka raadiolaineid.
Koos ruumilise energia kvantidega, mida kiirgavad pidevalt kõik taevakehad proportsionaalselt oma massiga, moodustavad need kiirgused tervikuna energiavälja, mida läbib liikudes meie Maa ja mille tugevus kõigub sõltuvalt planeetide muutuvast asukohast.
Astroloogia ülesanne ongi nende võnkumiste ja Maal toimuvate eluprotsesside vahelise seose uurimine. See põnev teadus, mis lubab planeetide asendeid uurides (astroloogilises terminoloogias loetakse ka Päikest ja Kuud planeetideks) teha usaldusväärseid ennustusi, näiteks võib inimese sünnihetkest välja lugeda tema iseloomu ja elutee, on aga iseseisev teadusala, mida siin ainult põgusalt puudutame. Meid huvitab üksnes planeetide ruumilis-energeetiliste kiirguste mõju meie paranormaalsetele võimetele.
Nagu me juba teame, sõltuvad need kolmest tegurist:
1) meie käsutuses oleva vaba ruumilise energia hulgast,
2) moduleeritud ruumilise energia vabast kiirgusest ja
3) ruumilis-energeetilise informatsiooni vabast vastuvõtust.
Kõik kolm tegurit on tihedalt seotud planeetide astronoomilise asukohaga meie päikesesüsteemis.
Planeetide energeetilistest kehadest kiirguvate ruumilis-energeetiliste laineväljade kattumise tõttu võivad need väljad tugevneda või nõrgeneda. Järelikult langeb meie päikesesüsteemi planeetide jooksvast astronoomilisest asendist olenevalt Maale rohkem või vähem ruumilist energiat.
Meie käsutuses oleva ruumilise energia hulgast sõltub energiakogus, mida saame sissehingatava õhu ja tšakrate kaudu vastu võtta, et sel viisil täiendada oma materiaalse keha eluenergiat või avaldada paranormaalset mõju ümbritsevale maailmale, seetõttu on selge, et kokkuvõttes näitab planeetide asend, kuivõrd edukas või ebaedukas on meie töö.
Planeetide ruumilis-energeetilised aineväljad lisanduvad Maa väljadele, seetõttu tugevneb või nõrgeneb nende väljade summaarne tugevus ja see hõlbustab või raskendab ka paranormaalset mõjutamist: kasutame ju ruumilise energia laineid meediumina, mis vahendab paranormaalset teabevahetust või paranormaalset mõju ümbritsevale maailmale.
Enne kui peatume üksikasjalikumalt ruumilis-energeetiliselt positiivsetel või negatiivsetel ajahetkedel ja nende määratlemisel, vaatleme põhjalikult meie päikesesüsteemi ruumilis-energeetilisi seoseid.
Meie päikesesüsteemi taevakehadel – nagu kõigil teistelgi orgaanilistel ja anorgaanilistel kehadel – on lisaks materiaalsele struktuurile veel ka energeetiline keha, mis kiirgab pidevalt ruumilist energiat. Viimaks Maa pinnani jõudva kiirguse tugevus sõltub järgmistest teguritest:
1) taevakeha massist,
2) selle asendinurgast ja kaugusest Maa suhtes ning
3) selle asendinurgast ja kaugusest teiste taevakehade suhtes.
Taevakehast kiirguv ruumiline energia on võrdeline selle taevakeha massiga, niisiis kiirgavad suurimad taevakehad mõistagi kõige rohkem ruumilist energiat. Näiteks Päike massiga 1 971 750 x 1024 kg kiirgab täpselt 19 143 korda rohkem ruumilist energiat kui Neptuun, mille mass on 102,95 x 1024 kg. Ja Pluuto, mille mass on 0,014 x 1024 kg, kiirgab nii vähe ruumilist energiat (1/143 500 000 osa päikesekiirgusest), et selle osa on teiste planeetide kiirgusega võrreldes tühine, seepärast jätame Pluuto edasistest arvutustest välja.
Joonisel 2 on mastaapselt kujutatud päikesesüsteemi taevakehade mõõtmete omavahelised suhted, tabelis on esitatud nende massid:
| Päike | 1 971 750,000 x 1024 kg | Jupiter | 1 899,398 x 1024 kg |
| Merkuur | 0,323 х 1024 kg | Saturn | 568,830 x 1024 kg |
| Veenus | 4,839 x 1024 kg | Uraan | 87,240 х 1024 kg |
| Kuu | 0,073 х 1024 kg | Neptuun | 102,950 x 1024 kg |
| Marss | 0,639 х 1024 kg | Pluuto | 0,014 x 1024 kg |
Kui suur osa taevakeha kiirgusest lõpuks Maani jõuab, sõltub selle taevakeha kaugusest. Ruumilis-energeetilise kiirguse seaduspärasused on samad kui valguskiirguse puhul. Küünla juures on valgus väga ere, kuid juba ühe-kahe meetri kaugusel on vaja silmi pingutada, et raamatu lehekülgedel tähti eristada. Loogikat kasutades jõuame väga lihtsa tõeni: nii kiirgusallika valgus- kui ka ruumilis-energeetiline kiirgus jaotuvad ruumis ühtlaselt. Kui kiirgust ei suunata ühepoolse varjestuse või fokuseerimise abil, näiteks paraboolset reflektorit kasutades mingis kindlas suunas, siis levib see ruumis sfääriliselt (nagu ringlained veepinnal, kuid kolmemõõtmeliselt). Kui kaugus allikast suureneb, levib kiirgus üha suuremale pinnale ja selle tugevus väheneb võrdeliselt kauguse ruuduga.
Vaatleme kiirguse levikut üksikasjalikumalt Neptuuni näite abil (joonis 3): planeedist 50 000 km kaugusel on kiirgussfääri pindala 31 400 000 000 km2. Lainefront, mis lähtub Neptuuni ruumilise energia energeetilisest kehast, on juba 50 000 km kaugusel planeedi pinnast 4 korda suurem, teisisõnu on selle pindala 4 x 3,14 x 100 000 x 100 000 = 125 600 000 000 km2) ja esialgne kiirgustugevus on vastavalt 4 korda vähenenud. Veel 100 000 km kaugemal, 150 000 km kaugusel Neptuuni pinnast laotub lainefront pinnale 502 400 000 000 km2 (4 x 3,14 x 200000 x 200000) ja kiirgustugevus on juba ainult 1/16 esialgsest.
See seletab väga lihtsalt asjaolu, et meie päikesesüsteemi suurtelt välisplaneetidelt langeb Maale oluliselt vähem kiirgust kui suhteliselt väikestelt taevakehadelt, mis asuvad Maa lähedal. Näiteks Kuult langeb Maale 32 680 korda rohkem ruumilise energia kiirgust kui Neptuunilt, ehkki Neptuuni mass on Kuu massist 1396 korda suurem.
Joonisel 4 on mastaapselt kujutatud tohutuid vahemaid meie Päikesesüsteemis.
Kuna kõik päikesesüsteemi planeedid tiirlevad ligikaudu ringikujulistel orbiitidel ümber keskse tähe – Päikese – ja Maa asub Päikesele üsna lähedal, siis võiks arvata, et Maa pinnale langeb enam-vähem ühtlane ruumilise energia kiirgus, teisisõnu võiksid siin valitseda ühtlased, muutumatud ruumilis-energeetilised tingimused.
Kuid astroloogia on juba piisavalt tõestanud, et see pole nii, sest sel juhul oleks planeetide asendi järgi võimatu ennustada inimese iseloomu ja eluteed juba tema sünnist alates. Ruumilis-energeetilised tingimused Maa biosfääris muutuvad olenevalt planeetide asendist.
Põhjuseks on laineväljade omadus kohtudes (kattumine, interferents), üksteist osaliselt või täielikult tugevdada või nõrgendada.
Kahest või enamast laineväljast koosneva summaarse lainevälja tugevnemine (konstruktiivne interferents) või nõrgenemine (destruktiivne interferents) sõltuvad paljudest tingimustest: kiirgusallikate kaugusest üksteisest, kiirguste sagedusest ja amplituudist, laineväljade kiirguse tugevusest üksteisega kohtudes ning ka sellest, kas need liituvad üksteisega positiivses või negatiivses faasis.
Kogu protsess on nii keeruline, et vaid vähesed füüsikud suudavad seda täielikult mõista. Seetõttu piirdume üksnes sellega, et püüame nähtust seletada kahe ilmeka näite abil, millest ühes väljade tugevus kahekordistub ja teises vaibub see täielikult, vaadake joonist 5.
Saime juba 5. loengust teada, et lainete tugevus muutub vaheldumisi kord maksimaalseks (positiivne faas), kord minimaalseks (negatiivne faas). Kiirgusallikast lähtuvate lainete harjad (a) ja põhjad (b) levivad ruumis kontsentriliste sfääriliste pindadena.
Kolmemõõtmelisi sfäärilisi pindu, milles laine on ühesuguses faasis, nimetatakse lainefrontideks. Kui teineteisega kohtuvad kaks samas faasis (c) lainefronti, tekib kahekordse tugevusega laineväli. Kui aga kohtuvad kaks vastupidises faasis (d) lainefronti – üks neist positiivses ja teine negatiivses faasis, summutavad need teineteist vastastikku ja kiirgus kaob jäljetult.
Olenevalt faasist tekib interferents ka siis, kui kohtuvad planetaarsed laineväljad. Võib juhtuda, et võtame selgeltnägemise ajal vastu teavet ümbritsevast maailmast kas tugevdatult, nõrgestatult või äärmisel juhul üldse mitte. Või siis võib meie moduleeritud ruumiline energia sihtmärgini jõuda vaid nõrgestatult või üldse mitte.
Järeldus: kui meil tekib probleeme vaba ruumilise energia vastuvõtmisega, meelteväliste tajudega või paranormaalsete mõjutustega, siis ärge järeldage sellest paranormaalsete võimete puudumist – põhjuseks võivad täiesti olla planeetide teatud asendid! Seetõttu on meil vaja õppida määrama planeetide kaldenurki üksteise ja Maa suhtes. Seejärel saame järgmises loengus esitatud aspektide positiivsete ja negatiivsete mõjude tabeli abil lihtsal viisil teada, kas meie valitud ajahetk on keerulisteks paranormaalseteks ülesanneteks – materiaalse ja energeetilise keha eraldamiseks või telekineesi, materialiseerumise või levitatsiooni harjutusteks – soodne või mitte. Võite ka pärast nende ülesannete täitmist kontrollida, kas ruumilise energia vastuvõtmise või mõne harjutuse ebaõnnestumise põhjus võis olla planeetide negatiivne ruumilis-energeetiline asend.
Päikesesüsteemi taevakehade asendinurkade määramiseks üksteise ja Maa suhtes on meil vaja mis tahes hetkel teada nende täpseid asukohti.
Kahjuks ei ole olemas tabelite kogu, mis sisaldaks neid andmeid iga päeva ja iga minuti kohta – selline raamat oleks tõenäoliselt üle meetri paks! Kuid ärge muretsege: on olemas niinimetatud efemeriidid, millest võime leida päikesesüsteemi taevakehade igapäevase asendi kell 00.00 universaalaja järgi (või keskpäeval, ajahetke valiku kohta on antud teave efemeriidide köite alguses).
Ööpäeva jooksul toimunud nihke järgi on lihtne välja arvutada planeetide asendid ükskõik millisel ajahetkel.
Erinevate ajahetkedega seotud viis näidet ja viis harjutust selgitavad meile, kuidas seda teha. Esitame loengu tekstis asjakohaste ajahetkede kohta väljavõtted „Saksamaa efemeriididest“.
Kirjastuses Otto Wilhelm Barth Verlag välja antud „Saksamaa efemeriidide“ VII köites on näiteks esitatud tähtede igapäevased seisud aastate vahemikus 1981 kuni 2000.
Enne kui saame efemeriididest leitud planeetide asendeid kasutada, peame veel kohaliku aja ümber arvutama universaalajaks ehk Greenwichi ajaks (UTC). Kõik efemeriidide andmed on esitatud vastavalt nullmeridiaanil kehtivale ajale.
Ajavööndid
| standardaja erinevus UTC-st | asukoht |
| rahvusvaheline kuupäevaraja | |
| UTC-12 | Ameerika Ühendriigid (Baker, Howland) |
| UTC-11 | Samoa, Uus-Meremaa (Niue), Ameerika Ühendriigid (Ameerika Samoa, Midway saared) |
| UTC-10 | Prantsusmaa (Prantsuse Polüneesia), Uus-Meremaa (Cooki saared, Tokelau), Ameerika Ühendriigid (Alaska: Aleuudid, Hawaii, Johnstoni atoll) (Põhja-Ameerikas Hawaii-Aleuudi standardaeg, HST) |
| UTC-9.30 | Prantsusmaa (Prantsuse Polüneesia: Markiisaared). |
| UTC-9 | Ameerika Ühendriigid (Alaska) (Põhja-Ameerikas Alaska standardaeg, AKST) |
| UTC-8 | Suurbritannia (Pitcairn), Kanada, Mehhiko, Ameerika Ühendriigid (Põhja-Ameerikas Vaikse ookeani standardaeg, PST) |
| UTC-7 | Kanada, Mehhiko, Ameerika Ühendriigid (Põhja-Ameerikas keskmäestiku standardaeg, MST) |
| UTC-6 | Belize, Tšiili (Lihavõttesaar), Costa Rica, Ecuador (Galapagose saared), Guatemala, Honduras, Kanada, Mehhiko, Nicaragua, Salvador, Ameerika Ühendriigid (Põhja-Ameerikas kesk-Ameerika standardaeg, CST) |
| UTC-5 | Suurbritannia (Bahama saared), Brasiilia, Caymani saared, Ecuador, Haiti, Jamaika, Kanada, Colombia, Kuuba, Panama, Peruu, Turksi ja Caicose saared, Ameerika Ühendriigid (Põhja-Ameerikas ida-Ameerika standardaeg, EST) |
| UTC-4.30 | Venezuela |
| UTC-4 | Kanada, Hollandi Antillid, Anguilla, Antigua ja Barbuda, Aruba, Barbados, Bermuda, Boliivia, Brasiilia, Suurbritannia (Briti Neitsisaared, Falklandi saared), Tšiili, Dominica, Dominikaani vabariik, Grenada, Guadeloupe, Guyana, Martinique, Montserrat, Paraguay, Saint Kitts ja Nevis, Saint Lucia, Saint Vincent ja Grenadiinid, Taani (Gröönimaa), Trinidad ja Tobago, Ameerika Ühendriigid (Puerto Rico, Ühendriikide Neitsisaared) (Põhja-Ameerikas Atlandi standardaeg, AST) |
| UTC-3.30 | Kanada (Newfoundland) (Põhja-Ameerikas Newfoundlandi aeg, NT) |
| UTC-3 | Argentina, Brasiilia, Prantsusmaa (Prantsuse Guayana, Saint-Pierre ja Miquelon), Suriname, Taani (Gröönimaa), Uruguay |
| UTC-2 | Brasiilia |
| UTC-1 | Roheneemesaared, Portugal (Assoorid), Taani (Gröönimaa) |
| UTC | Suurbritannia, Burkina Faso, Fääri saared, Gambia, Ghana, Guinea, Guinea-Bissau, Iirimaa, Island, Hispaania (Kanaari saared), Libeeria, Lääne-Sahara, Mali, Maroko, Mauritaania, Côte d’Ivoire, Portugal, São Tomé ja Príncipe, Senegal, Sierra Leone, Togo (Euroopas Lääne-Euroopa aeg, WET) |
| UTC+1 | Madalmaad, Albaania, Alžeeria, Andorra, Angoola, Belgia, Benin, Bosnia ja Hertsegoviina, Suurbritannia (Gibraltar), Hispaania, Itaalia, Austria, Kamerun, Kesk-Aafrika, Kongo, Kongo Demokraatlik Vabariik, Kosovo, Horvaatia, Liechtenstein, Luksemburg, Makedoonia, Malta, Monaco, Montenegro, Namiibia, Niger, Nigeeria, Norra, Poola, Ekvatoriaal-Guinea, Prantsusmaa, Rootsi, Saksamaa, San Marino, Serbia, Slovakkia, Sloveenia, Šveits, Taani, Tšaad, Tšehhi, Tuneesia, Ungari, Vatikan (Euroopas Kesk-Euroopa aeg, CET) |
| UTC+2 | Botswana, Bulgaaria, Burundi, Egiptus, Lõuna-Aafrika, Iisrael, Jordaania, Kongo Demokraatlik Vabariik, Kreeka, Küpros, Läti, Lesotho, Liibanon, Liibüa, Leedu, Jordani Läänekallas, Malawi, Moldova, Mosambiik, Rumeenia, Ruanda, Sambia, Soome, Svaasimaa, Süüria, Türgi, Ukraina, Valgevene, Venemaa (Kaliningradi oblast), Eesti, Zimbabwe (Euroopas Ida-Euroopa aeg, EET) |
| UTC+3 | Bahrain, Djibouti, Eritrea, Etioopia, Iraak, Jeemen, Keenia, Komoorid, Kuveit, Madagaskar, Qatar, Prantsusmaa (Mayotte), Saudi Araabia, Somaalia, Sudaan, Tansaania, Uganda, Venemaa |
| UTC+3.30 | Iraan |
| UTC+4 | Araabia Ühendemiraadid, Armeenia, Aserbaidžaan, Gruusia, Mauritius, Omaan, Prantsusmaa (Reunion), Seišellid |
| UTC+4.30 | Afganistan |
| UTC+5 | Kasahstan, Malediivid, Pakistan, Tadžikistan, Türkmenistan, Usbekistan, Venemaa |
| UTC+5.30 | India, Sri Lanka |
| UTC+5.45 | Nepaal |
| UTC+6 | Bangladesh, Bhutan, Suurbritannia (Diego Garcia), Kasahstan, Kõrgõzstan, Venemaa |
| UTC+6.30 | Austraalia (Kookosesaared), Myanmar |
| UTC+7 | Austraalia (Jõulusaar), Indoneesia, Kambodža, Laos, Tai, Venemaa, Vietnam. |
| UTC+8 | Austraalia, Brunei, Filipiinid, Indoneesia, Hiina, Malaisia, Mongoolia, Singapur, Taiwan, Venemaa |
| UTC+9 | Indoneesia, Ida-Timor, Jaapan, Korea, Belau, Venemaa |
| UTC+9.30 | Austraalia |
| UTC+10 | Austraalia, Mikroneesia, Paapua Uus-Guinea, Põhja-Mariaanid, Venemaa, Ameerika Ühendriigid (Mariaanid) |
| UTC+10.30 | Austraalia (Uus-Lõuna-Wales: Lord Howe) |
| UTC+11 | Mikroneesia, Salomoni saared, Uus-Kaledoonia, Vanuatu, Venemaa |
| UTC+11.30 | Austraalia (Norfolki saar) |
| UTC+12 | Fidži, Kiribati, Marshalli saared, Nauru, Prantsusmaa (Wallis ja Futuna saared), Tuvalu, Uus-Meremaa, Ameerika Ühendriigid (Wake) |
| UTC+12.45 | Uus-Meremaa (Chathami saared) |
| UTC+13 | Tonga |
Tabelis on esitatud ajavööndid ja neisse kuuluvad riigid. Märgid “+” (Greenwichist ida pool) ja “-” (Greenwichist lääne pool) näitavad vööndiaja erinevust maailmaaja suhtes. Näiteks Saksamaal on kasutusel Kesk-Euroopa vööndiaeg, mis on Greenwichi ajast ühe tunni võrra ees.
Eestis kehtib Ida-Euroopa vööndiaeg, mis on Greenwichi ajast kahe tunni võrra ees. Suurbritannias, Hispaanias ja Alžeerias on kellad keeratud ühe tunni võrra ette ja ka seal näitavad need Kesk-Euroopa aega.
Vööndiaja arvutamisel tuleb erilist tähelepanu pöörata sellele, et paljudes riikides on kasutusel lisaks veel suveaeg. Seetõttu langeb näiteks Saksamaal kohalik aeg alates märtsikuu viimasest pühapäevast (kell 2) kuni septembrikuu viimase pühapäevani (kell 3) kokku maailmaajaga, mistõttu ei ole kohalikku aega siis vaja Greenwichi ajaks ümber arvestada.
Sellel kaardil on Maa jagatud 24 ajavööndiks. Arvud kaardi ülemises servas näitavad vööndiaega, mis vastab kellaajale 12.00 Greenwichi järgi; arvud kaardi alumises servas näitavad tundide arvu, mis tuleb kohalikule ajale lahutada või liita, et leida sellele vastav Greenwichi aeg.
Maa pöörlemise tõttu ümber oma telje teeb kulminatsioonipunkt, s.t. Päikese kõrgeim asend taevavõlvil 24 tunni jooksul tiiru ümber ekvaatori. Maa on jagatud 360 pikkuskraadiks (meridiaanid), niisiis liigub kulminatsioonipunkt kiirusega 15 kraadi tunnis. Et igas riigis saabuks keskpäev umbes sel ajal, kui Päike on jõudnud oma kõrgeimasse asendisse, on Maa jagatud 24 ajavööndiks. Seejuures erinevad kõrvuti paiknevate riikide vööndiajad üksteisest ühe tunni võrra (välja arvatud Uus-Meremaa, India, Sri Lanka, kus vööndiaegade erinevus on pool tundi). Võrdlusmeridiaaniks on nullmeridiaan, mis läbib Inglismaa linna Greenwichi. Maa pöörleb põhjapoolkeralt vaadates itta ja Päike liigub üle taeva näiliselt idast läände, seetõttu nihkub aeg igas järgmises nullmeridiaanist ida pool asuvas ajavööndis tunni võrra õhtu poole ja riikides, mis asuvad algmeridiaanist lääne pool, tunni (või poole tunni) võrra hommiku poole.
Näide: kui Saksamaal on Kesk-Euroopa aja järgi keskpäev, siis on Inglismaal kell alles 11 (Lääne-Euroopa ehk Greenwichi aeg) ja Indias juba 17.30.
Et leida kohaliku aja järgi Greenwichi aeg, tuleb niisiis toimida järgmiselt:
– kui asute Greenwichist ida pool, lahutage kohalikust ajast üks tund iga ajavööndi kohta, mis jääb teie ja Greenwichi vahele,
– kui asute Greenwichist lääne pool, liitke kohalikule ajale üks tund iga ajavööndi kohta, mis jääb teie ja Greenwichi vahele.
– Kui saate negatiivse tulemuse, on see eelmise päeva aeg (näide: kui lahutame kellaajast 2.20 kolm tundi, saame eelmise päeva Greenwichi aja 23.20).
– Kui tulemus ületab 24 tundi, on see juba järgmine päev (näide: 23.10 pluss neli tundi on järgmise päeva Greenwichi aeg 03.10).
Nüüd aga vaatleme näiteid, kuidas leida kohalikule ajale vastav Greenwichi aeg.
Esimene näide:
Asukoht: Hamburg (Saksamaa)
Kuupäev: 5. juuli 1960
Kellaaeg: 19.20
Kohalik aeg ……………………… 19.20
Ajavööndite vahest tulenev kohaliku aja erinevus Greenwichi ajast on -1.00.
Ajahetk Greenwichi järgi ………. 5. juuli 1960 kell 18.20
Teine näide:
Asukoht: Viin (Austria)
Kuupäev: 10. oktoober 1922
Kellaaeg: 00.02
Kohalik aeg ……………………… 00.02
Ajavööndite vahest tulenev kohaliku aja erinevus Greenwichi ajast on -1.00.
Ajahetk Greenwichi järgi ………. 9. oktoober 1922 kell 23.02
Kolmas näide:
Asukoht: Pittsburgh (USA)
Kuupäev: 30. juuni 1948
Kellaaeg: 19.35
Kohalik aeg ……………………… 19.35
Ajavööndite vahest tulenev kohaliku aja erinevus Greenwichi ajast on +5.00.
Ajahetk Greenwichi järgi ………. 1. juuli 1948 kell 00.35
Neljas näide:
Asukoht: Melbourne (Austraalia)
Kuupäev: 20. veebruar 1940
Kellaaeg: 7.00
Kohalik aeg ……………………… 7.00
Ajavööndite vahest tulenev kohaliku aja erinevus Greenwichi ajast on -10.00.
Ajahetk Greenwichi järgi ………. 19. veebruar 1940 kell 21.00
Viies näide:
Asukoht: Montevideo (Uruguay)
Kuupäev: 18. märts 1925
Kellaaeg: 8.20
Kohalik aeg ………………………8.20
Ajavööndite vahest tulenev kohaliku aja erinevus Greenwichi ajast on +3.00.
Ajahetk Greenwichi järgi ………. 18. märts 1925 kell 11.20
Öisesse taevasse vaadates näeme lugematul hulgal igasuguse heledusega tähti. Osa neist moodustavad näilisi kujundeid, mis meenutavad meile maiseid vorme: need on tähtkujud.
Enamik tänapäeval tuntud 88 tähtkujust kannavad vanakreeka müütidest pärinevaid nimesid. Mõned neist on pärit veelgi iidsematest aegadest. Babüloonia astronoomid andsid neile nime juba aastatel 2000–1000 eKr.
Kõige paremini tuntakse tähtkujusid, mis on taevalaotuses nähtavad ekliptika tasapinnal: kui vaatame Maa põhjapoolkeralt planeedi orbiitide (ja Päikese näiva orbiidi) suunas, näeme Kalade, Jäära, Sõnni, Kaksikute, Vähi ja Lõvi tähtkuju, lõunapoolkeralt vaadates on näha Neitsi, Kaalude, Skorpioni, Amburi, Kaljukitse, Veevalaja ja – vähemalt osaliselt – Kalade tähtkuju. Nende tähtkujude järgi on nimetatud ka sodiaagimärgid.
Kui vaadata Maalt, tiirlevad Päike, Kuu ja päikesesüsteemi planeedid oma orbiitidel, mille kalle ekliptika tasapinnast kõrvale ei ületa 16°. Päike läbib kogu sodiaagi täpselt aastaga, siseplaneedid mitu korda aastas ja aeglaselt liikuvad välisplaneedid jõuavad aasta jooksul läbida vaid osa ringist.
See asjaolu ajendaski astrolooge 2000 aastat tagasi valima sodiaagi lähtepunktiks, mille järgi määrata päikesesüsteemi taevakehade asendeid. Nad jaotasid sodiaagiringi 30 kraadi kaupa kaheteistkümneks võrdseks osaks (segmendiks) ja nimetasid need osad tähtkujude nimede järgi.
Sodiaagi alguseks (0°) valiti punkt, kus Päike asub 21. märtsil – kevade alguses, pööripäeval. Sealt edasi läbib Päikese näiline orbiit Jäära tähtkuju, 21. aprillil siseneb see Sõnni, 21. mail Kaksikutesse ja nii edasi, kuni pärast Kalade tähtkuju läbimist jõuab Päike taas kevadpunkti.
Kui me sodiaagimärke taevas vaatleme, ei asu need tänapäeval enam neis kohtades, mille määrasid muistsed astroloogid. Põhjuseks on pretsessioon (Maa telje suuna aeglane muutumine).
Maa telg ei paikne risti Maa orbiidi tasandiga ja järelikult ka mitte ekliptikaga, vaid pöörleb vurritaoliselt. Sellise Maa telje pöörlemise tõttu perioodiga 25 800 aastat (üks platooniline aasta) näeme taeva nähtavat osa iga aasta samal päeval pisut nihkununa.
Umbes 2000 aastat tagasi asus Päike kevadisel pööripäeval Jäära tähtkuju alguses (seetõttu tähistab see punkt sodiaagis ka tänapäeval kevade algust). Praeguseks on kevadise pööripäeva asukoht nihkunud peaaegu Kalade tähtkuju algusesse. Niisiis on Päike kevadiseks pööripäevaks jõudnud Kalade tähtkujusse. Ja veel 2000 aasta pärast on Päike kevade algushetkel juba Veevalajas.
Kuid astroloogilises praktikas ja ruumilis-energeetiliste suhete arvutamises ei oma see nihe vähimatki tähtsust: lõppude lõpuks ei avalda Maa biosfäärile diferentseerivat mõju mitte sageli miljonite valgusaastate kaugusel asuvad kinnistähtedest koosnevad ja sodiaaki kuuluvad tähtkujud, vaid eranditult üksnes meie enda päikesesüsteemi taevakehad. Ja nende taevakehade asendite määramine sodiaagiringi abil ei olene sodiaagi tähtkujude tegelikest asenditest.
Joonise 7 ülemises osas on näidatud sodiaagi tähtkujude tegelikud asendid ekliptika tasapinnal päikese orbiidi suhtes; allpool on kujutatud horoskoobi sodiaagisegmendid, nii nagu need tänapäeval sodiaagi tähtkujude suhtes paiknevad.
Millised on Päikese, Kuu ja päikesesüsteemi planeetide asendid teatud kindlatel ajahetkedel, kus need asuvad sodiaagisegmentides ja seega ka astroloogilisel kaardil, seda saame teada efemeriididest. Näeme lõiku efemeriididest, milles on esitatud andmed 1960. aasta juuli kohta (ja on seega seotud esimese näitega) joonisel 10.
a) Selles veerus on antud kuupäevad, mille jaoks kehtivad kellaajal 0.00 (või keskpäeval – olenevalt efemeriididest) järgmistes veergudes osutatud planeetide asendid ekliptika tasapinnal, kui vaadelda päikesesüsteemi taevakehade sodiaaki Maalt.
b) + c) Kõik planeedid tiirlevad ümber Päikese samas suunas. Ekliptikast põhja pool asuv vaatleja tajub nende liikumist näiliselt vastupäeva tiirlemisena (seetõttu kantakse kõik taevakehade asendid astroloogilisele kaardile vastupäeva liikudes).
Sellist liikumist nimetatakse direktiivseks, vastupidises suunas liikumine on retrograadne liikumine.
Niisugune eristamine omab tähtsust planeetide näiva liikumise vaatlemisel. Need näivad orbiidid, mis kujutavad endast tegeliku liikumise projektsiooni taevasfäärile, tekivad kahe liikumise: Maal asuva vaatluspunkti pideva nihkumise ja vaadeldava planeedi enda liikumise koosmõjul.
Seetõttu võib planeedi liikumine orbiidil mingil teatud ajal näida retrograadsena. Kui Maa liigub opositsioonis (Päikese ja Maaga samal sirgel) asuvast planeedist oma suurema nurkkiiruse tõttu mööda, siis vaatleja näeb projektsioonis vastassuunalist liikumist. Sama kehtib ka siseplaneedi kohta alumises konjunktsioonis (st kui planeet ja Maa asuvad samal pool Päikest ja planeet möödub Maast).
Retrograadsuse nähtust on lihtne mõista, kui kujutada endale ette teel veoautost mööduvat sportautot. Ka siin näib, nagu liiguks veoauto tagurpidi, ehkki see sõidab sportautoga samas suunas.
Punktides, kus planeetide direktiivne liikumine muutub retrograadseks, on nende asend statsionaarne.
Ajahetke, millest alates muutub planeedi liikumine retrograadseks, tähistatakse efemeriidides tähega R. Hetke, kui planeedi liikumine muutub taas direktiivseks, tähistatakse tähega D.
d) Nendes neljas veerus näeme Neptuuni, Uraani, Saturni ja Jupiteri asukohakraadide väärtusi.
Nende välisplaneetide tiirlemisperiood ümber Päikese on pikk, alates 11,9 aastast (Jupiter) kuni 247 aastani (Saturn), seepärast liiguvad need sodiaagis vaid mõne kraadi võrra aastas. Seetõttu võime kuni üheminutilise täpsusega arvutustes loobuda nende hetkeasendi arvutusest ja kanda astroloogilisele kaardile andmed, mis on efemeriidides esitatud asjakohase päeva kohta kell 0.00 või keskpäeval.
Näide. Neptuuni asukoht oli 5. juulil 1960 6°25′ (6 kaarekraadi ja 25 kaareminutit) Skorpioni tähemärgis. Teeme niisiis astroloogilise kaardi vastavas sektoris, 6. ja 7. jaotuse vahele (nagu me juba teame, tuleb mööda ringi liikuda vastupäeva) väikese märgi, mis tähistab planeedi asukohta, ja kirjutame täpse kraadide väärtuse selle kõrvale. Lisame veel tähe R, mis näitab, et planeedi liikumine on retrograadne.
Täpselt samamoodi märgime astroloogilisel kaardil teiste planeetide asendid.
e) Päikese, Kuu ja kiirete planeetide (Marss, Veenus ja Merkuur) puhul peame kõigepealt võtma pliiatsi ja arvutama minutilise täpsusega nende asukohad, sest need muutuvad päeva jooksul märgatavalt. Õpime näidete abiga seda tegema.
Kõigepealt selgitame välja valitud planeedi asendi etteantud päevale eelneval päeval. Arvutus on lihtne, sest meil on vaja vaid (olenemata sellest, kas efemeriidid on koostatud keskpäevase või kesköise seisuga maailmaaja järgi) leida erinevus planeedi asukohtade vahel kahel teineteisele järgneval päeval.
Merkuuri puhul näeb see arvutus meie esimeses näites välja nii.
Merkuuri asukoht (Longitude, tähistame seda lühidalt Long) oli 5. juulil 1960 0°10′
Merkuur Long 6. juulil 1960 – 00°10′.
Liikumine ühe ööpäeva kestel 0°09′.
Eksperimentaator soovib neid andmeid kasutades teha telekineesi harjutuse kell 19.20 Kesk-Euroopa aja järgi, st kell 18.20 Greenwichi aja järgi. (Meie arvutused peavad lähtuma Greenwichi ajast, sest efemeriidid on koostatud Greenwichi aja järgi).
Kui efemeriidid on koostatud ajahetke kohta kell 0.00 maailmaaja järgi (sellest antakse teada iga tabeli esimesel leheküljel), siis tuleb kindlaks määrata planeedi liikumine pärast ajahetke kell 0.00 (pärast südaööd) ). Meie näites on see liikumine 18 tunni 20 minuti kestel. Nimetame seda planeedi liikumise lõiku intervalliks.
Kui efemeriidid on koostatud ajahetke kohta kell 12.00 (keskpäeva kohta), peame päeva teisele poolele kavandatud harjutuste puhul leidma ajavahemiku alates kella 12.00-st ja välja arvutama vastava planeedi liikumise selle aja kestel. Harjutuste puhul, mida teeme päeva esimesel poolel, arvutame ajavahemiku alates harjutuse toimumise hetkest kuni kella 12.00-ni ja seejärel määrame sellest lähtudes intervalli.
Selleks otstarbeks on kõigis efemeriidides olemas proportsionaalsete logaritmide tabel, millest on lisatud väljavõte ka meie loengu tekstile. Leiame tabelist planeedi liikumise logaritmi (lühendatult Log) ööpäeva kestel. (Meie näite puhul on Merkuuri liikumise logaritm ööpäeva jooksul 0º09′). Kirjutame välja ka aegade erinevuse (meie näite puhul 18 tundi 20 minutit).
Vaatleme tähelepanelikult joonist 14, kus on näitlikult kujutatud, kuidas kõike seda teha.
Liidame mõlemad väljakirjutatud väärtused ja saame nii tulemuseks planeedi liikumise logaritmi intervalli kestel. (Meie näite puhul on see logaritm Merkuuri liikumisest 5. juulil 1960 18 tunni 20 minuti kestel). See arvutus näeb välja nii:
Log 0º09′ = 2.2041
liita Log 18.20 + 0.1170
18 tunni 20 minuti kestel toimunud liikumise logaritm on 2.3211
Sel viisil arvutatud logaritmiline liikumine tuleb taas muuta geograafiliseks, et leida planeedi asend meid huvitaval hetkel. Seda saab samuti teha meie logaritmide tabeli abil. Sellest tabelist tuleb nüüd leida arv, mille väärtus on kõige lähedasem meie arvutatud Log-väärtusele.
See arv on 2,3133. Vaatame tabeli veergu „tunnid või kraadid“ ja saame sealt väärtuse 0º, veerust „minutid“ saame väärtuse 7 minutit. Nii leidsime planeedi – meie näites Merkuuri – liikumise väärtuseks 18 tunni 20 minuti kestel 0º7′. (Seda liikumist hakkamegi edaspidi nimetama intervalliks.)
Nüüd on saadud intervall vaja veel lisada efemeriidides näidatud planeedi asukoha väärtusele või sellest väärtusest lahutada.
Kui efemeriidid on koostatud ajahetkeks kell 0.00 maailmaaja järgi (nii nagu näiteks meie kasutatud Saksamaa efemeriidides, alates III köitest), toimime järgmiselt.
Kui planeet, mille asendit teatud hetkel soovime määrata, liigub retrograadselt (meie näites on see nii Merkuuri puhul alates 4. juulist), lahutame leitud intervalli planeedi asukohast vastaval päeval kell 0.00.
Kui planeedi liikumine on aga direktiivne (meie näites jälle Merkuur alates 29. juulist), lisame leitud intervalli planeedi asendile keskööl (kell 0.00).
Kui efemeriidid on koostatud ajahetkeks kell 12.00 (Saksamaa efemeriidid, I ja II köide), leiame planeedi asendi valitud hetkel järgmiselt.
Kui planeet liigub retrograadselt, liidame päeva esimesel poolel valitud hetke puhul intervalli keskpäevase asendiga ja pärastlõunal valitud hetke puhul lahutame intervalli keskpäevasest asendist.
Kui planeet liigub direktiivselt, lahutame päeva esimesel poolel valitud hetke puhul intervalli keskpäevasest asendist ja pärastlõunal valitud hetke puhul liidame intervalli keskpäevasele asendile.
Meie näites näeb see välja nii.
Asend 5. juunil 1960 kell 0.00 Long = 0º10′
lahutame intervalli (liikumine 18 tunni 20 minuti kestel) – 0º07′
Planeedi asend valitud hetkel on 0º03′.
Selle asendi märgime ära astroloogilisel kaardil, seejärel kordame kogu arvutust iga kiire planeedi jaoks. Püüame meie näidetes seda tegevust kujutada põhjalikult ja järjekindlalt. Kuid kõigepealt õpime pähe ja jätame meelde planeete tähistavad sümbolid.
Päike
Maa
Kuu
Merkuur
Veenus
Marss
Jupiter
Saturn
Uraan
Neptuun
1. NÄIDE
Kõigepealt määrame aeglaste planeetide asukohad.
Neptuun – 06º25′ – retrograadne liikumine
Uraan – 19º02′ – retrograadne liikumine
Saturn – 15º17′ – retrograadne liikumine
Jupiter – 26º53′ – retrograadne liikumine
Need pikkuskraadid kanname oma astroloogilisele kaardile muudatusteta (ilma täiendavate arvutusteta), sest need planeedid ei muuda ühe päeva jooksul oluliselt oma asendit.
(Vt tabelit 1, kõik väärtused selles kehtivad ajahetkel kell 0.00 maailmaaja järgi.)
Asume arvutama kiirete planeetide asendeid valitud ajahetkel. Kõigepealt peame leidma Log-väärtuse valitud hetke ja efemeriidides antud hetke erinevusest, sest seda on meil vaja kõikides arvutustes.
Meid huvitab kellaaeg 18.20 Greenwichi aja järgi ja meie efemeriidid on koostatud ajahetkeks kell 0.00 maailmaaja järgi, ajaline erinevus on niisiis 18 tundi 20 minutit. Kirjutame selle erinevuse Log-väärtuse logaritmide tabelist välja: see on 0.1170. Nüüd võime hakata arvutama üksikute planeetide asendeid.
Päike:
Long 6. juulil 1960 13º55’09”
Long 5. juulil 1960 12º57’58”
Ööpäevane liikumine – 00º57’11”
Log 00º57’11” = 1.4025
liidame Log 18. 20 + 0.1170
Intervalli Log-väärtus on 1.5195
Intervall – 0º44′
Asend 5. juulil 1960 kell 0.00 12º57’58”
lisame intervalli + 0º44′
Asend valitud ajahetkel on 13º41’58”
Kuu:
Long 6. juulil 1960 05º52′
Long 5. juulil 1960 19º16′
Liikumine ühe ööpäeva kestel 14°36′.
Log 14º36′ = 0.2159
liidame Log 18.20 + 0.1170
Intervalli Log-väärtus on 0.3329
Intervall – 11º09′
Asend 5.07.1906 kell 0.00 19º16′
lisame intervalli + 11º09′
Kuu asend valitud ajahetkel on 30º25′
Merkuur
Merkuuri asendi oleme juba välja arvutanud: see on 0º03′
Veenus
Long 6.07.1960 ….17º36′
Long 5.07.1960……-16º22′
Liikumine harjutuse sooritamise päeval -01º14′
Log 01º14′ ……………….. 1.2891
liidame Log 18.20 + 0.1170
Intervalli Log-väärtus – 1.4061
Intervall – 0º57′
Veenuse asend 5.07.1960 kell 0.00 …… 16º22′
liidame intervalli + 00º57′
Veenuse asend valitud ajahetkel – 17º19′
Marss
Long 6.07.1960 11º16′
Long 6.07.1960 10º33′
Liikumine valitud päeval -00º43′
Log 0º43′ = 1.5249
liidame Log 18.20 + 0.1170
Intervalli Log-väärtus on 1.6419
Intervall – 0º33′
Marsi asend 05.07.1060 kell 0.00 10º33′
liidame intervalli + 00º33′
Marsi asend valitud ajahetkel on 11º06′.
Kanname arvutatud asendid astroloogilisele kaardile. Nii olemegi määranud planeetide asendid meie näite jaoks.
Toimetanud Ylar Lindepuu
Sügavam
keskendumine
Me rääkisime 7. loengus vajadusest saavutada harmoonia ümbritseva maailmaga. Saime teada, et sellele suunatud harjutused arendavad lisaks paranormaalsetele võimetele ka oskust mõista inimeste ja olukordade olemust. Samalaadseid harjutusi on lisatud ka selle loengule.
Harjutus 8.1: Välkkiire keskendumine (1)
Harjutus 8.2: Akustiline kujutlemine (1)
Harjutus 8.3: Akustiline kujutlemine (2)
Seda, mida keskendumis-, kujutlus- ja meditatsiooniharjutuste puhul saavutame kõrvaltoimena, võime teadlikult saavutada kaemuslikes harjutustes.
Sedamööda kuidas me kaemuslikes harjutustes süüvime ja inimeste või nende kunstiteoste üle (proosa, luule, kujutav kunst või muusika) mõtiskleme, näiteks harjutuses 8.4: LUULE TAJUMINE, mõistame järjest sügavamalt oma lähedasi ja nende käitumise motiive ning inimlikku olelust üldse.
See mõistmine annab meile kahekordset kasu: esiteks kergendab elu koos teiste inimestega, teiseks aitab neid paranormaalselt mõjutada. On ju selge, et kui näeme oma lähedaste iseloomu, temperamenti ja hinge peenimaid liikumisi läbi, on meil nendega kergem suhelda. Sel viisil võime ennustada nende käitumist ja reaktsioone ning ennetada neid nii eraelus, ametialases kui ka ühiskondlikus suhtlemises. Paranormaalse valdkonna kohta kehtib sama: suunatud mõju saab avaldada ainult sellele (käesoleval juhul lähedastele), mida või keda teatakse ja tuntakse.
Nii nagu ei saa ilma eelneva professionaalse õpinguta „mõjutada“ arvutit, ei suuda inimest telepaatiliselt või hüpnootiliselt mõjutada see, kellele on võõrad vaimsed põhimõtted ja kujundid.
Seepärast jätkame nüüd kaemuslike harjutusega, mida igaüks meist peab tegema täiesti ausalt.
Eesmärk: Järgmise nelja võttega vähendame oluliselt paranormaalse keskendumise aega.
Toime: Järjest keerulisemaks muutuvate keskendumisharjutustega ja nende sagedase kordamisega langetame närviteede ja ajukeskuste ärritusläve (vt 6. loengut). Inimene, kes süvendab jõe põhja, muudab niiviisi voolu kiiremaks. Samamoodi tõstame ka meie ärritusläve langetades elektrokeemiliste impulsside liikumise kiirust ja suudame siis mõistagi ka kiiremini paranormaalselt keskenduda.
Esimene aste…
Teine aste…
Kolmas aste…
Neljas aste…
Harjutuse kestus…
Tsükli kestus…
Harjutuste täpsemad selgitused leiame Harjutusvihikust
Eesmärk: Kujutlusoskuse arendamine, teadvuse ja alateadvuse sideme tugevdamine.
Toime: Indias, muistses Siiamis, Khmeeri impeeriumis, Hiinas ja Jaapanis on juba 2000 aastat enne igasuguseid meditatsioone olnud olemas muusika, millel ei ole kaldaid, põhja, raskust: toonid, mis lendavad helesiniste suitsupilvede järel ära, kumedad gonglöögid, flöödi kõrged helid … Idas teadsid inimesed, et muusika suleb väljapoole vaatavad silmad ja avab ukse sisemusse.
Meie püüame samuti vabastada mõtte- ja alateadvuse kujundeid muusika abil, arendades ühtlasi kujutlusvõimet.
Valgustus: Lilla.
Abivahendid: Helikandja, valige endale välja rahulik ja meeldiv “muusikapala”, mida soovite kuulata.
Harjutuse kulg…
Harjutuse kestus…
Tsükli kestus…
Harjutuste täpsemad selgitused leiame Harjutusvihikust
Eesmärk: Selle harjutuse eesmärgid on samad kui harjutuses 7.8. Me viime oma teadvuse harmooniasse ümbritseva maailmaga ja arendame oma kujutlusvõimet.
Toime: Selles harjutuses ei kasuta me helide tekitamiseks ühtki abivahendit. Oja vulinat üksnes kujutledes arendame kujutlusvõimet veelgi paremini kui harjutuses 7.8.
Abivahendid: Äratuskell.
Harjutuse kulg…
Harjutuse kestus…
Tsükli kestus…
Harjutuste täpsemad selgitused leiame Harjutusvihikust
Eesmärk: Süüvimine inimhinge, ergastades emotsioone ja aistinguid.
Toime: Tundmuste, emotsioonide ja kujundite abil, mille on vabastanud luuletuse emotsionaalne sisu, õpime tundma inimlikke (ja meie endi) tunnetamise seadusi. See lihtsustab meil hingelist suhtlemist lähedastega.
Abivahendid: Mis tahes luuletus (võimalikult ilmekas), mis avaldab meile muljet.
Harjutuse kulg…
Harjutuse kestus…
Tsükli kestus…
Harjutuste täpsemad selgitused leiame Harjutusvihikust
Toimetanud Ylar Lindepuu
Järgmine peatükk 9: Planeetide kosmilise energia väljad
Selle loenguga lõpetame Maa biosfääri energeetiliste sidemete kirjelduse. Oleme kõik päikesesüsteemi taevakehade asendid astroloogilisel kaardil juba tähistanud, seepärast on meil kerge määrata nende omavahelisi nurkasendeid, kasutades aspektide malli, mis näitab meile kohe kõik ühe taevakeha nurkasendid teiste taevakehade ja Maa suhtes.
