Parapsühholoogia
25. Materialisatsioon ja teleportatsioon
Käesoleva loengu esimeses teemas „Materialisatsioon“ tuleb juttu mateeria, esemete, samuti elusorganismide loomisest; mateeria tekib praktiliselt mitte millestki või mingisugusest substantsist, mida parapsühholoogias nimetatakse ektoplasmaks ja mis lähtub meediumi – materialisaatori kehast.
Parapsühholoogia ajaloos tuntakse palju näiteid meediumidest, kes oskavad materialiseerida, seejuures on mõned neist hiljem paljastatud kui osaliselt petturid. Kuid ka teaduses kõlab hääli, mis arutlevad tõsiselt selle üle, kas elusolendid on ikka võimelised seni tundmatutel tingimustel tekitama neutroneid või prootoneid, mis võivad väljaspool keha organiseeruda esemeks. Materialisatsiooni all peetakse silmas ka esemete ootamatut ilmumist.
Samasugune mõistatuslik parapsühholoogiline nähtus on teleportatsioon, inimeste või esemete ruumiline, vahel ka ajaline ümberpaiknemine üleloomulikul teel, seejuures eristatakse spontaanset ja provotseeritud teleportatsiooni. On palju usaldusväärseid allikaid, milles teatatakse inimestest, kes kaovad äkki jäljetult oma asukohast ja ilmuvad seejärel välja teises kohas kusagil kaugemal.
Üks kõige kõmulisemaid teleportatsioone toimus oktoobris 1943, kui USA eskaadrimiinilaev Eldridge kadus Philadelphia sadamas mõneks minutiks kai ääres oma sildumiskohast ja ilmus pärast uuesti.
Teleportatsioon on niisiis seni veel mõistetamatute ja tundmatute jõudude demonstratsioon. Need jõud on ühest küljest meis varjatult olemas, teisalt aga kuuluvad tajupiirkonnast väljaspool asuvasse mõõdete ja tunnetuse maailma.
Neid nähtusi saab hinnata ainult võrdlevalt, analoogia põhjal olemasolevate füüsikaseaduste ja aksioomidega; teisalt annavad need võimaluse tajuda väljaspool meie tundmuste sfääri asuvat maailma ning on parapsühholoogilised selle sõna tõelises mõttes.
Materialisatsioon (ladina keeles materia – aine; asjastamine) on üldise parapsühholoogia üks kõige vaieldavamaid ja mõistatuslikumaid, kuid ka üks kõige huvipakkuvamaid nähtusi. See on parafüüsikaline protsess, kusjuures on tegemist sündmustega, mis algavad paranormaalselt-vaimselt, nende toime avaldub aga füüsikalis-materiaalses valdkonnas.
Selle parafüüsikalise protsessi ajal tekib orgaaniline või anorgaaniline aine, mida nimetatakse ektoplasmaks (kreeka keeles ekto – väline, plasma – voolitu, moodustatu). See on nähtav, kombatav ja pildistatav aine, mis väljub meediumi – materialisaatori – suust ja ninast. Niisugusest ektoplasmast võib ühe sekundi jooksul moodustuda inimese enam-vähem lõplik kujund. Seda fluiidset, peent, lausa tajutavat ainet suudavad tekitada väga andekad meediumid.
Sellest ainest moodustatud fantoomid jäävad püsima alates mõnest sekundist kuni ühe tunnini, nende kaudu avaldavad end surnud hinged, neid võib käega katsuda, pulssi ja hingamist on võimalik meditsiiniliselt mõõta, nendega saab vestelda.
Küsimusel inimelu päritolust ja eesmärkidest on parapsühholoogias peamine roll, nii nagu ka küsimusel, kas surm tähendab ikka tõesti elu lõppu laiemas mõttes.
Üks kõige tuntumaid materialiseerivaid meediume oli Eusapia Palladino Napolist (1854 – 1918), tema võimeid on uurinud ja kontrollinud paljud Inglismaa, Itaalia, Prantsuse, Saksamaa ja USA teadlased. Palladino oli talupoja tütar ja mitu korda, kui meediumivõimetest ei piisanud, tabati teda saamatutelt pettusekatsetelt, ent ometi andsid isegi umbusklikud kriitikud tema tavatute võimete kohta kinnitust.
Eusapia tekitas katsete käigus (tema kätest ja jalgadest hoiti eksperimentide ajal kinni või seoti need) koputuste või hoopide heli vastu mööblit või seinu, juuresviibijad tundsid oma kehal puudutust või nägid, kuidas esemed liikusid just nagu lükatuna mööda ruumi.
Mõnikord hakkasid hõljuma kardinad, sageli esines materialisatsioone, ilmusid kujundid, mida tekitas Eusapia ning mis võtsid inimeste käte ja jalgade vormi. Eusapia tavatud võimed avastas Itaalia parapsühholoog Damiani 1872. aastal Londonis, kui neiu ei olnud veel 20-aastanegi. Damiani pakkus talle tuge ja aitas arendada võimeid.
Esimene teadlane, kes Eusapia ülimaid meediumivõimeid tunnistas, oli doktor Ercole Chiaia. 1888. aastal kirjutas ta Cesare Lombrosole, tuntud psühhiaatrile, kriminalist-antropoloogile ja spiritismi, nagu tol ajal nimetati parapsühholoogiat, suurimale kriitikule kirja, milles tegi talle ettepaneku Eusapia Palladino tavatutes võimetes isiklikult veenduda.
„Tooli külge seotuna … või kinnihoitud kätega … tõmbab ta (Eusapia) enda poole läheduses asuvaid mööbliesemeid, need tõusevad üles, hõljuvad õhus … ja ta langetab need pikkamisi, just nagu oma tahtele allutades põrandale tagasi. Soovi korral tõstab ta mõne eseme veel kõrgemale ja sunnib siis seda laskuma. Ta tekitab pehmes kadentside rütmis helisid vastu seina, lage või põrandat.
See naine kerkib õhku, milliste nööridega ta ka seotud ei ole. Tundub, et ta püsib kõigi raskusjõu seaduste kiuste õhus just nagu diivanil; ta mängib muusikariistu – klaviiri, käsitrummi, tamburiini – neid sõrmedega puudutamata, näib, nagu mängiks neil nähtamatu majavaim.
Kui palju on tal käsi ja jalgu? Me ei tea seda. Samal ajal, kui umbusklikud vaatajad hoiavad kinni tema kätest ja jalgadest, ilmuvad meie silme ette teised käed ja me ei tea, kust need tekkisid.“
Mõne aasta pärast sõitis Lombroso tõepoolest Napolisse ja võttis meediumi seansist osa. See avaldas talle väga suurt muljet ja edaspidi pühendas ta end paranormaalsuste uurimisele.
Eusapia demonstreeris oma võimeid kogu maailmas. Ta käis Poolas, Prantsusmaal ja isegi USAs. Inglismaal, Cambridge’is andis ta 20 seanssi. Üht tema viimastest seanssidest külastas doktor Richard Hodson USAst. Dr Hodson oli kõigile hirmu nahka ajav paranähtuste uurija, keda peeti õigusega kõige edukamaks trikkide avastajaks.
Ja doktor Hodsonil õnnestus ka Eusapia pettuses paljastada. Ta pani tähele, et naine vabastas mitu korda märkamatult kontrolli all oleva käe või jala ja tekitas nii kujuteldava fenomeni. Psüühiliste uuringute ühing kutsus meediumi Inglismaale. Ühingu president Henry Sidgwick ütles sellega seoses: „Cambridge’is avastatud võtted ei jäta kahtlust selles, et meie külaline on pettur.“
Meedium tegi tõepoolest kelmusi, kuid Euroopa teadlased ja uurijad ei lasknud end sellest häirida. Nad põhjendasid oma arvamust sellega, et Hodson, kes püüdis Eusapia trikke avastada, kontrollis teda teadlikult pealiskaudselt ja provotseeris naist niiviisi pettusele. Nii nagu varemgi, olid nad Palladino ebatavalistes võimetes veendunud. Eusapia ise ei eitanud kunagi, et ta mõnikord pettis. Ta põhjendas seda sellega, et skeptiliselt häälestatud vaatajad võivad talle sisendada „trikkide“ kasutamist transiseisundis.
Mõni aasta hiljem juhtus doktor Hodsoniga sündmus, mis sundis teda järele mõtlema. Nooruses oli ta Austraalias armunud neidu, kelle vanemad olid religioossetel põhjustel abielu vastu. Hodson sõitis tagasi USAsse. Ta ei kuulnud neiust enam kunagi midagi, kuid jäi poissmeheks.
Kord kutsuti ta ühe Ameerika meediumi seansile ja seansi ajal kuulis ta häält, mida ei tundnud keegi peale tema. See hääl pärines neiult, kellega ta kunagi abielluda soovis. Varsti pärast seda sai Hodson teada, et too suri mõni päev tagasi.
1975. aastal otsis ajakirjanik Clara Micinelli materjale 17. sajandil surnud San Severo vürsti Raimondo di Sangro, tuntud inimese kohta, kellele langes osaks üpris karm saatus. Vürsti kohta käis kumu, et ta oli okultist ja maag, kes ei põlanud ära musta maagiat ega mõrvu, et saavutada oma eesmärke ja võitu vaenlase üle.
Kord tutvus ajakirjanik ekstrasensiga, kes soovis jääda anonüümseks ja kelle nime ei tohtinud avaldada.
Selle ekstrasensi poole oli pöördunud vürst, et saada hilinenud rehabilitatsiooni.
Ekstrasenss teatas äkitselt „mitte kusagilt“ ilmunud vanadest ürikutest, need olid kirjutatud osalt veel kuivamata vedelikuga, mis meenutas verd. Saladuslikud ürikud kandsid vürsti täielikku allkirja või initsiaale R.d.S.S. Nende all oli kujutatud kolmnurk – sümbol, mida sageli kasutasid vabamüürlased.
Neis ürikutes palus vürst ikka ja jälle „taastada tema nimi ja au“. Ühes neist kirjutas ta jumalast: „Ta on tõeline valgus. Valgus, mida inimkond kogu oma arengu kestel kunagi luua ei suuda.“
Kord sattus ajakirjanik ekstrasensi juuresolekul tavatu sündmuse tunnistajaks: tema ees istuv ekstrasenss tõstis korraga peopesaga üles pööratud parema käe, surus sõrmed veidikeseks ajaks kokku ja avas siis uuesti. Tema peopesal lebas helklev südamekujuline ese, küünesuurune tükike kulda.
Jätkates pingelisi uuringuid ning otsinguid arhiivides ja raamatukogudes, leiab Clara Micinelli suure hulga materjali, mille põhjal kirjutab ta kolm raamatut: „Vürst San Severost“, „Aare San Severost“ ning „Jumal on loonud inimese ja vabamüürluse.“
Proua Andrea S. kirjutab: „Sel päeval, esmaspäeval jõudsin ma koju umbes kell 22. Jäin tööle kauemaks, et valmistada ette materjalid meie uue tähtsa kliendi jaoks.
Olin väga väsinud ega soovinud muud, kui vaid pikali heita ja uinuda. Kui olin söönud võileiva ja joonud klaasi piima meega, läksin vannituppa pesema.
Siis valasin endale veel klaasitäie piima ja istusin toas oma armsasse tugitooli. Lülitasin sisse väikese lambi, mis andis meeldivat mahedat valgust. Niipea kui olin istunud, vajusid mu silmad väsimusest iseenesest kinni. Mõne aja pärast ma ärkasin ja avasin silmad. Kuulsin korraga väga selgelt, kuidas keegi krabistab. Heli kordus, seejärel tekkis vaikus.
Ma ei pööranud sellele rohkem tähelepanu, arvasin, et see lihtsalt tundus mulle.
Veidi hiljem kuulsin jälle, kuidas keegi kraabib toa ust. Ma tõusin ja avasin ukse, kuid seal ei olnud kedagi. Kui tahtsin uuesti ust sulgeda, kõlas vaikne, vaevukuuldav koputus. Vaatasin alla ja ehmusin pööraselt. Minu ees ukselävel istus mu taksikoer Vakel, kes suri pool aastat tagasi.
Tundsin, kuidas ma näost kaameks muutusin. „Seda ei saa olla, see ei ole tõsi!“ käis peast läbi mõte.
Just nagu transis laskusin ma põlvili ja tahtsin Vakelit silitada, kuid ta haihtus tühjusesse. Ta oli korraga jälle kadunud.
Ohkasin sügavalt ja lülitasin sisse valguse. Näha ei olnud midagi. „Aga ikkagi!“ parandasin ma end, sest põrandal olid väga selgelt näha küünte jäljed, sellised, mida tekitavad kraapides koerad.
Läksin erutatult tagasi tuppa ja mõtlesin kaua sellest saladuslikust juhtumist … Püüdsin taibata sündmuse mõtet. Alles mitu nädalat hiljem sain aru, et olin olnud oma taksikoera Vakeli materialisatsiooni tunnistajaks.“
Teeme veel kord kokkuvõtte: mõlemad nähtused, nii materialisatsioon kui ka teleportatsioon põhinevad muutustel ajalistes ja ruumilistes struktuurides. Ainult et materialisatsiooni puhul tekib aine praktiliselt „mitte millestki“, sellal kui teleportatsiooni puhul kanduvad inimesed või esemed mõistetamatute jõudude toimel teise kohta, sageli tohutu suurte vahemaade taha.
On teadlasi, nende seas Ameerika füüsik Carl Sagan, kes pooldavad arvamust, et niinimetatud mustad augud on „aja ja ruumi väravad“ ning et arenenud tsivilisatsioonid kasutavad neid oma galaktikavahelistel rändudel, et lühikese ajavahemiku kestel ületada mõõtmatuid kaugusi.
Sest isegi kui kosmoselaeva kiirus oleks miljardeid kilomeetreid tunnis, kuluks ikkagi sajandeid, et jõuda lähimate päikesesüsteemide ja liikumatute tähtedeni.
Pärast mustade aukude avastamist oletasid mõned loodusteadlased, et seda nähtust kunstlikult tekitades saaks vähendada planeetidevaheliste rännakute aega inimea kestuseni. Sagan oletas niisiis, et „mustad augud võivad olla väravateks kaugetesse galaktikatesse ja ajastutesse“.
Kunstliku musta augu loomine nõuaks rohkem energiat, kui inimkond seda üldse kunagi toota suudaks. Füüsikud Albert Einstein ja Nathan Rosen töötasid välja niinimetatud Einstein-Roseni silla, staatilise musta augu lihtsa mudeli. Einsteini ja Roseni teooria järgi on meie Universumi aegruum kõver, nii et kui kosmoselaev sukeldub näiteks musta auku aegruumi ülemisel piiril ja ilmub uuesti välja alumisel piiril, siis satub see teise aegruumi. Kui aegruum on tasapinnaline – see on nüüdisajal laialt levinud tees – näeb Einstein-Roseni sild välja just nagu ussiauk.
Side mustade ja valgete aukude vahel (valged augud on mustade aukude vastandid, need kiirgavad osakesi ja kiirgust, kuid väljast ei saa sellesse miski tungida) teeb hüpoteetiliselt võimalikuks rändamise ajas. Musta augule andis nime asjaolu, et selles punktis on niivõrd tugev gravitatsioon, et isegi valguskiired ei pääse sealt välja.
Näiteks musta auku sisenev kosmoselaev lendab ajas „edasi“, nii kujutab Einstein-Roseni sild endast faktiliselt tohutu suurt ajamasinat.
Kuid tuleme tagasi loengu algul mainitud materialisatsiooni ja teleportatsiooni juurde.
Joonis 2. Võimalik rändamise viis läbi ruumi ja aja: on vaja kaht musta ja kaht valget auku, et saaks toimuda edasi-tagasilend tohutu suurte kauguste taha.
Kui sellised augud oleksid tõepoolest olemas, oleks see vaieldamatu tõestus, et ruumi ja aja ületamine on võimalik.
Inimeste või esemete materialisatsioon ei ole ajaga seotud, ometi on see suur ruumiline muutus, samamoodi nagu, muide, ka teleportatsiooni puhul. Kas sellest järeldub, et meie Maal on teatud kindlad punktid, millel puudub ruumilis-ajaline struktuur ja kus ei kehti klassikalised loodusseadused?
Samas me teame, et meie füüsiline maailm on üksnes osa kõrgemast, ajast, ruumist ja materiaalsusest sõltumatust maailmast, ning et selles maailmas on inimeses varjul palju suuremad võimed ja jõud, kui me veel senini arvame ja enda organismi tundma õppides teada oleme saanud.
Tänu teleportatsioonivõimele suudaks inimene tühise ajakuluga ümber paikneda ühest Maa punktist teise. See oleks praktiline ja majanduslikult kasulik, kui seda oleks kunagi võimalik realiseerida. Niisugust nähtust välistada või võimatuks pidada ei tohi.
Kui võtta võrdluse aluseks inimkonna vanus, on teadus viimaste sajandite kestel teinud tohutu suure hüppe edasi,. Näiteks raskete ioonide uurimiskeskuses Darmstadtis, mis on tuntuks saanud keemiliste elementide tootmise ja uurimise alal, on õnnestunud luua mateeriat „mitte millestki“.
Lisaks elementidele 107 ja 109 on nüüdisaegsetel „alkeemikutel“ õnnestunud luua element 108, mille aatomi tuum laguneb kahe tuhandiksekundi jooksul. Selleks oli kõigepealt vaja valmistada spetsiaalne aparatuur.
Vennad Willi ja Rudi Schneider, kes said hiljem ülemaailmselt tuntuks, sündisid 1903. ja 1908. aastal Braunaus Inni ääres, nende perekonnas armastati väga spiritistlikke mänge. Nende hulgas olid populaarsed laua liigutamine ja automaatkirjutamine. Willil avaldusid juba 16-aastaselt tavatud anded: kord, kui ta lähendas oma käe automaatkirjutamiseks kasutatavale kolmjalale, hakkas see liikuma ja jala külge kinnitatud pliiatsisüdamik kirjutas ootamatult nime „Olga“.
Pärast lühikest pausi jätkas laud kirjutamist ja selgitas, et Olga on Lola Montez (1818–1861), Baieri kuninga Ludwigi armuke.
Sellest hetkest alates sai Olgast Willi transtsendentaalne hing, kes (või kellega seotud saladuslik jõud) pani edaspidi toime hämmastavaid tegusid: esemed liikusid toas ringi, ehkki neid ei puudutanud keegi, tekkis ka ektoplasma ning nähtamatu tilluke „vaimu käsi“ asus juuresviibijaid puudutama ja silitama.
Nende sündmuste tunnistaja kapten Kotelnik kirjeldas, kuidas kord tõusis õhku toolil lebanud vaip ja nähtavale ilmus tilluke käsi: „Tahtsin käest haarata, kuid tabasin ainult tühjust ja ma sain tugeva hoobi.“
Pärast seda sai kaptenist Schneiderite alaline külaline ja ta jälgis Willit väga kriitiliselt. Noormehe võimetest hakati linnas rääkima ja peagi sai ta tuntuks ka välismaal. Braunaus käis sageli teadlasi, kes tahtsid Willi Schneideri tavatutes võimetes veenduda. Nende hulgas oli ka Albert vabahärra von Schrenck-Notzing (1862–1929), arst ja parapsühholoog, kes oli omal ajal töötanud koos Sigmund Freudiga.
Alates 1921. aasta lõpust tegi vabahärra Willi Schneideriga paljude aastate kestel katseid ja korraldas ühtekokku 124 seanssi.
Ajapikku hakkasid Willi Schneideri meediumivõimed kiiresti nõrgenema, Olga hakkas Willi asemel aitama nüüd tema venda Rudit. Poiss näitas end andeka meediumina hoolimata sellest, et oli kõigest 11-aastane.
Vendade isa Joseph Schneider fikseeris paljud nende meediumivõimed kirjalikult – õnneks, sest teda süüdistati peagi pettuses, kuid tänu märkmetele suutis ta tõestada, et kõik on tegelikkuses aset leidnud, ja süüdistus lükati ümber.
Rudi Schneider, kelle meediumivõimed samuti nõrgenesid, ei korraldanud hiljem enam seansse, ta töötas automehaaniku ja sõiduõpetajana ning suri 49-aastaselt verejooksu tagajärjel ajju. Vend Willi suri 10 aastat hiljem.
Veel aastaid tehti katseid süüdistada vendi pettuses, ometi ei ole kahtlust, et Schneideritel olid tõepoolest ebatavalised võimed ja nad on läinud parapsühholoogia ajalukku silmapaistvate materialisatsiooni meediumidena.
Teeme veel kord kokkuvõtte materialisatsioonist ja teleportatsioonist.
Materialisatsiooni alla kuuluvad:
– asjastamine (ektoplasma)
– astraalkehad
– bilokatsioon
– apport
– takistustest läbitungimine. Tajumine toimub visuaalselt või haptiliselt (kompimismeele kaudu)
Teleportatsioon tähendab
– inimeste või
– esemete
ruumilist ümberpaiknemist enda või võõra jõu toimel.
Meie soovime mõistagi ise samuti teha katset materialiseerida, juhindudes harjutusest 25.1: Süvendatud keskendumine, harjutusest 25.2: Tajumisvõime süvendamine ja harjutusest 25.3: Materialisatsioon.
Muistsetes legendides ja uskumustes jutustatakse sageli sellest, kuidas inimesed korraga õhus haihtusid, et mõne aja pärast samas või mingis teises kohas uuesti ilmuda.
Inimesi on kõikidel aegadel saladuslikult kadunud. Mõnikord tundub loogilisena selgitus, et temaga juhtus õnnetus ja teda ei leitud. Või et ta on avastamata jäänud kuriteo ohver. Ja ometi säilib kahtluseiva ka sellistel juhtudel – ennekõike siis, kui kadumine on jäljetu.
Sageli ei ole sellele tõepoolest loomulikku selgitust. Kas sellistel puhkudel ei ole asjasse segatud meeltevälisus? Võib-olla on olemas mingi teine dimensioon, kuhu võivad teatud tingimustel ümber paikneda inimesed ja esemed?
Oletame, et see on fantastiline ettekujutus. Kuid ometi – selle oletuse poolt räägib palju, isegi hämmastavalt palju.
Järgmistes katkendites tutvume lähemalt mõnede kõige huvitavamate teleportatsiooni (kreeka keeles tele – kaugus, ladina keeles portare – kandma) juhtumitega.
- Telepaatia
– mõtete lugemine („ühendumine“)
– mõjutamine eemalt (vaimne ravitsemine eemalt)
– suhtlemine inimene-inimene, inimene-loom, inimene-taim
- Radiesteesia
– pendli kasutamine
– nõiavitsa kasutamine
- Psühhomeetria/telemeetria
– elutu mateeria mälu lugemine
- Regressioon
– eelmiste elude sündmuste meenutamine
- Selgeltnägemine
– kognitsioon (olevikusündmuste tajumine)
– retrokognitsioon (mineviku tunnetamine)
– prekognitsioon (tulevikku vaatamine)
- Psühhokinees/telekinees
– füüsilise jõu avaldamine materiaalsetele esemetele ja nende mõjutamine
– füüsilise jõu avaldamine energeetilistele väljadele ja nende mõjutamine
- Levitatsioon
– inimeste ja esemete vabastamine gravitatsioonivälja mõju alt
- Kehaväline projektsioon
– energeetilise keha eraldamine materiaalsest
– psii-nähtuste tekitamine energeetilise kehaga
- Materialisatsioon
– esemete ja inimeste tekitamine „mitte millestki“
- Teleportatsioon
– esemete või iseenda ümberpaigutamine ühest punktist teise ilma liikumiseta ruumis.
Allpool kirjeldatud juhtumite tõepärasus on usaldusväärselt kinnitatud tunnistajate ütlustega. Need on inimesed, kelle korrektsus on väljaspool kahtlust, need inimesed on andnud sõna, et nad on kõike kirjeldanud nii, nagu see tegelikult toimus.
James Bern Worson osales Coventry maratonil. Teda saatsid kolm meest autoga. Nad sõitsid sportlasel tihedalt kannul, laskmata teda silmist. Korraga näis, et Worson lõi vaaruma. Ta karjatas valjult … ja kadus jäljetult. Ta ei puudutanud isegi maad. Ta lihtsalt kadus talle järele sõitvate inimeste silme ees. Teda ei ole hiljem kunagi nähtud, mitte keegi ei ole leidnud temast ainsatki jälge.
Vaatamata sellele, et teda ümbritsesid inimesed, kadus äkitselt kõigi nende nähes oma ratastoolist Owen Parphytt, kes elas Inglismaa linnakeses Shepton Mallet’s. Mitte keegi ei suutnud mõista, kuidas võis midagi niisugust juhtuda. Kuid kõik kinnitasid üksmeelselt, et kuulsid mõni minut enne seda iseäralikku paukuvat heli, millele nad ei osanud seletust anda. Kuidas võis oma ratastoolist kaduda liikumisvõimetu inimene? Ja veel jäljetult? Igaveseks?
Kuhu kadusid kolm majakavahti?
Nad läksid jäljetult kaotsi Eileen Moore’i majakast Flannani saartel. Seda juhust, millest räägiti ajaleheveergudel veel kaua, peetakse maailma üheks kõige saladuslikumaks.
Ühel talveõhtul väljus 16-aastane Charles Ashmore kodust ja läks lähedalasuvast kaevust vett tooma. Rohkem teda ei nähtud. Isa, vennad ja õed asusid teda otsima. Nende piirituks imestuseks katkesid nooruki jäljed äsjasadanud lumel poolel teel kaevule. Charles Ashmore ei tulnud enam koju. Järgmisel suvel kuulsid paljud inimesed, kes Charlesi isiklikult tundsid, üksteisest sõltumatult täpselt tema kaotsiminekukohas üpris selgelt tema anuvat häält …
Hääl neljandast mõõtmest
August Peck, elukutselt kohtunik, sõitis Gallatini (USA), et külastada oma vana sõpra David Langi. Lang nägi aknast teda majale lähenemas ja läks sõbrale vastu. Korraga kadus Lang paljude tunnistajate silme all. Algul arvati, et kohas, kus ta just nagu olematusse lahustus, on maapinnas auk või lõhe. Kuid ei. Otsinguid jätkati, samm-sammult käidi läbi 16 hektari suurune aas. Asjatult, David Lang jäi kadunuks.
Mõne aasta pärast panid Davidi lapsed tähele, et seal, kus läks jäljetult kaotsi nende isa, ei puutunud karjamaal viibivad loomad rohtu ja nii tekkis sinna kuuemeetrise läbimõõduga ring. Sealsamas kuulsid nad abi kutsuvat inimhäält. See kostis kusagilt sügavusest.
Sellest päevast alates kuuldi saladuslikku häält iga päev, kuid see jäi ajapikku järjest vaiksemaks ja lõpuks kadus. Taas alustati otsinguid, kuid need ei heitnud David Langi saladuslikule kadumisele valgust.
- Tuntud USA kirjanik ja teadlane Ambrose Bierce (1842 – 1913), kes sedalaadi juhtumeid uuris, pidas inimeste jäljetut kadumist niivõrd mõistatuslikuks, et loomupärased põhjused näisid talle olevat võimatud. Ta oli loomult skeptik ja pooldas järgmist teooriat. Nähtavas maailmas esineb midagi avauste ja tühjade kohtade taolist. Niisuguses avauses valitseb absoluutne „mittemiski“, oletab ta, seda tühjust ei läbi valgus, sest tühjuses ei ole mitte midagi, mis valgust juhiks. Seal „ei saa mitte midagi tunda, seal ei saa elada ega surra. Saab lihtsalt oleleda.“
- Katsed inimeste jäljetut kadumist seletada sarnanevad hämmastavalt teadlaste edumeelsete väidetega „mustade aukude“ olemasolu kohta kosmoses. Need on kunagiste tohutu suurte tähtede, st päikeste viimased jäänused. „Mustad augud“ muutuvad järjest väiksemaks ja tihedamaks ning tekitavad nii kujuteldamatult tugeva raskusjõu, et nad imevad nagu polüübid enda poole ümbritsevat mateeriat ja tõmbavad seda oma gravitatsioonilisse „kurku“. Kas see teaduslik „mustade aukude“ versioon võib anda seletuse inimeste ja mateeria mõistatuslikule kadumisele? Leidub tõendeid, mis seda kinnitavad.
- Veel huvipakkuvam on kolmas teooria. Selle kohaselt on lisaks meie maisele maailmale olemas veel üks paralleelne maailm. See läbistab meid ja hõivab sama ruumi, mis meie kolmemõõtmeline olelus. Mõnikord see „kuristik“ avaneb või tekivad lihtsalt avad. Nende kaudu võivad elusolendid ja esemed meie maailmast sattuda sellesse paralleelsesse maailma.
Inimeste jäljetu kadumine on jube. Seepärast on veel jubedam mõte, et terved inimrühmad võivad ühekorraga kaduda, nagu oleks maa nad neelanud. Seda on juba juhtunud, on olemas usaldusväärseid fakte.
Üks esimese maailmasõja kõige verisemaid lahinguid toimus Gallipolises, kohas, mida nimetati 60. kõrgendikuks, türklaste ja inglaste vahel. 28. augustil 1915 tõusis 4000-meheline polk First Forth Norfolk sellele kõrgendikule, et hõivata uus positsioon. Sel ajal oli 60.
kõrgendik pilve mähkunud. Otse sellesse pilve polk marssiski. Kui pilv lõpuks hajus, oli ka kogu polk viimse kui meheni kadunud. Mitte kedagi neist ei nähtud enam iial.
Kas võib 4000 inimest nii jäljetult kaotsi minna, et mitte kedagi ega midagi kunagi ei leita? Kui loogiliselt mõelda, siis ei! Aga ometi … Väeüksuse kadumise fakt on täpselt fikseeritud. Kolm endist Division Field Co. N.Z.E.E. kolmanda jao sõdurit olid ebatõenäolise juhtumi tunnistajaks ja kirjutasid alla mõistetamatule protokollile …
1937. aastal kestis sõda Hiina ja Jaapani vahel. Jaapanlased lähenesid Nankingi linnale. Vanemleitnant Li Fu Sien palus 3000-mehelist abiväge. Ta sai selle ning jaotas 3000 inimest 3-kilomeetrisele lõigule piki jõekallast. Järgmisel päeval olid kõik 3000 sõdurit jäljetult kadunud. Teised sõdurid, kes viibisid silla läheduses, ei kuulnud mitte mingeid kahtlasi helisid. Kas kogu väeüksus deserteerus – see olnuks keeruline – või alistusid nad jaapanlastele, kumbagi ei oleks saanud teha valvepostist möödumata.
Kuid mitte midagi niisugust ei olnud. Kõlab fantastiliselt, ometi on see tõsi: 3000 inimest just nagu lahustusid õhus, nii et neist ei jäänud jälgegi järele.
Briti sõdurite kompanii läks kaotsi Afganistanis. Kohe pärast nende kadumist korraldati otsingud. Leiti jäljed: sõdurite saapajäljed algul pehmes, seejärel juba kuivanud mudas. Kuid need jäljed katkesid järsult. Kõik need kulgesid ühes suunas. Ei olnud kõrvalekaldumisi vasakule ega paremale, ei olnud tagasipöördeid. Need lihtsalt katkesid. Mis siis juhtus? Kas tõesti sõdurid dematerialiseerusid? Võimatu! Või siiski … ?
Looduseuurija ja innukas kummaliste sündmuste koguja Ivan Zanderson tegi kindlaks: Maal on kohti, kus raskusjõu ja magnetilise külgetõmbe seadused ei kehti nii, nagu me harjunud oleme.
Zanderson nimetas neid kohti kuradite kalmistuteks. Arvukad juhtumid, kus inimesed läksid kaotsi just nendes piirkondades, viisid ta järeldusele, et Maal on kaksteist niisugust sümmeetriliselt paiknevat ala või anomaalset piirkonda, mis paiknevad üksteisest ühtlasel kaugusel mööda 72. pikkuskraadi, nende keskmete koordinaadid on aga 32 kraadi põhja- või lõunalaiust. Tema veendumust mööda tegutsevad neil „surnuaedadel“ elektrilised keerised, mis kannavad inimesi ja esemeid ühest ruumilis-ajalisest mõõtmest teise. Nende piirkondade hulka kuulub teiste hulgas Ida-Jaapanis asuv Kuradijärv – kuulsa Bermuda kolmnurga analoog. Muide, Bermuda kolmnurka tuntakse paremini sellepärast, et sinna sõidetakse sagedamini.
Selgeltnägijate teated Bermuda kolmnurga kohta kinnitavad, et selles piirkonnas kaovad väga saladuslikult laevad, lennukid ja inimesed. Vähem on teada, et selgeltnägijatelt on Bermuda mõistatuse lahendamiseks abi palutud.
25. jaanuaril 1975 sooritas Florida üks tuntumaid ekstrasensse Page Brynte koos kogenud lenduriga lennukil Cessna 172 lennu Kuradikolmnurka.
Missis Brynte tahtis oma selgeltnägemisvõimeid kasutades saladusliku kolmnurga kohta rohkem teada saada. Ta langes transsi. Selles seisundis siirdus ta minevikku ja suutis luua ühenduse piloodi teadvusega, kes veidi varem koos oma lennukiga seal igaveseks kaduma läks. See, et ta võis teatada piloodiga ühenduse loomisest, andis aimu, mis seal perioodiliselt toimub.
Teine selgeltnägija, Georg Harrison oskas samuti luua teatud olukordades minevikus asuvate inimestega vaimset kontakti. Ka tema lendas 21. jaanuaril 1975 hukatusliku kolmnurga kohal. Ta andis selle sündmuse kohta tõeliselt sensatsioonilist infot.
Atlantast pärit piloot Jim Block elas seal läbi hämmastava sündmuse (USA ajalehe National Enguirer teatel). Ta lendas oma Cessnaga pilve sees. Aparaadid lennuki pardal lakkasid töötamast. Kui ta viimaks pilvest välja pääses, avastas lendur oma imestuseks, et liigub 150 miili kaugusel oletuslikust kohast vastupidises suunas. Seda ei ole võimalik loogiliselt seletada, samuti ei saa lugeda põhjuseks eksitust.
Joonis 3. Bermuda kolmnurk ja kurikuulus Kuradikolmnurk. Jim Block on ka praegu kindlalt veendunud, et tundmatu jõud teleporteeris ta koos lennukiga sinna.
Piloot Jack Wakely sooritas 1964. aasta novembris üksiklennu Nassaust Miamisse. Ta teatas saladuslikust juhtumist, kus lennuki üle võttis näiliselt võimust „elektrilise jõu allikas või nähtamatu jõud“.
Algul hakkasid kandvate pindade ülemised osad nii eredalt helkima, et pimestasid teda, seejärel ütlesid üles aparaadid. Wakely kuulub nende väheste õnneseente hulka, kes on võitluses surmakolmnurga saladuslike jõududega eluga pääsenud.
Haide küttimise laev Wild Goose oli laeva Caicos Trader järel puksiiris. Laeva Wild Goose kapten Joe Tully magas oma kajutis. Ta ärkas sellest, et teda haaras kaasa tugev veekeeris. Kapten püüdis keerisest välja pääseda, kuid oli ikka veel vee all. Õnneks leidis ta nööri ja tõusis selle abiga 20 meetri sügavuselt üles pinnale. Puksiiri ei olnud enam näha. Ta pääses ime läbi.
Hiljem jutustati talle, mis juhtus. Laeva Caicos Trader meeskond nägi, kuidas Wild Goose mattus udupilve ja võimas keeris hakkas laeva põhja kiskuma. See jõud oli nii tugev, et ka Caicos Traderit ähvardas kaasatõmbamise oht. Seepärast raius meeskond kiiresti puksiirköie läbi ja lahkus ohtlikust piirkonnast. Wild Goose kadus igaveseks. Kapten Tully oli ainuke ellujääja.
Kapten Don Henry oli oma puksiiriga, mille pikkus oli 50 m ja mootorite võimsus 2000 hj, teel Fort Lauderdale’i. Ootamatult laskus pukseeritava laeva kohale, mida veeti 300 m pikkuse köie otsas, veider pilv. Taevas oli sel ajal täiesti pilvitu. Silmapiir, vesi, taevas – kõik tundus kaduvat. Elekter läks ära, kompassid olid rivist väljas. Kapten tundis, nagu kannaks mingi saladuslik jõud puksiiri edasi, kuid ei tule sellega täielikult toime.
„Pöörasin gaasikäepideme lõpuni,“ jutustas ta hiljem. „Ma ei näinud, kuhu me ujume või kuhu kandume – tahtsin üksnes kiiremini pääseda selle jubeda jõu käest, mis meie laevu vedas.“ Kaptenil oli õnne: ta suutis tõepoolest laeva kahjustusi vältida ja lähima sadamani sõita.
Teine sündmus, mis leidis aset 180 aastat tagasi, jutustab Benjamin Butthursti kadumisest. Mees töötas Briti välispoliitilises teenistuses ja tahtis 29. novembril 1809 Berliinis hotelli lähistel võtta tõlla, kuid kadus jäljetult. Rohkem ei ole teda nähtud. Hoolimata sellest, et politsei, jälitusteenistus ja vabatahtlikud otsisid läbi iga ruutdetsimeetri, oli maa inglase just nagu neelanud.
Ameerika ekstsentrik ja kirjanik Charles Hoy Fort (1874 – 1932), kes kogus paljude aastate kestel üle 100 000 ajaleheväljalõike saladuslike, tähelepanuväärsete ja seletamatute, sageli juhuslike ja paranormaalsete nähtuste kohta, koostas neist neli raamatut, mis said endale hiljem ühise nime „Charles Forti raamatud“ ja avaldati ühingu Fortean Society toetusel1941. aastal. See raamat on ka praegu asendamatu abivahend kõigi parapsühholoogide jaoks, kes teevad iseseisvalt vaatlusi ja uuringuid.
Charles Fort määratles teleportatsiooni järgmiselt. „See kujutab endast inimeste ja esemete ümberpaiknemist märkimisväärsele kaugusele nende asukohast või isegi elupaigast tuntud või tundmatute jõudude mõjul.“ Fort jättis seejuures tähelepanu alt kõrvale autoteleportatsiooni, mis toimub ilma võõra psüühika vahenduseta.
Ta kirjeldab oma raamatus lisaks Benjamin Butthursti kadumise juhtumile ka Sherman Churchiga toimunut, kes 1900. aastal jälgis Michigani järve läheduses August Millsis puuvilla ketramist ja kadus alatiseks.
1620. aastal väitis noor nunn Maria Agredast, et ta käib lennates korrapäraselt „3000 km kaugusel Mehhiko indiaanlaste jumano hõimu juures ja veendub seejuures alati, et Maa on kerakujuline.“ Kloostri juhtkond ei uskunud ühtki tema sõna, sest õde Maria ei olnud minutikski kloostrist lahkunud.
Nunna sõnu hakati kuulda võtma pärast seda, kui paavsti ametlik jumano hõimude misjonär, isa Alonso de Benevidos kaebas 1622. aastal paavstile, et indiaanlastele, keda ta pöörab katoliku usku, peab jutlusi „daam sinises“, kes jagab neile ristikujukesi ja roosipärgi.
Isa Benevidos vestles põhjalikult õde Mariaga, ta imestas väga, kui palju oskas nunn jutustada jumano hõimu tavadest ja keelest ning meenutada isegi mõnd inimest. Pühamees kontrollis üksikasjalikult õde Maria ütlusi ja tegi kindlaks, et nunn on tõepoolest indiaanlaste juures käinud, sest, kõik, mis ta jutustas, vastas tegelikkusele. Nii pidi isa Benevidos õde Maria jutustusi uskuma, ehkki ta oli ikka veel ülimalt skeptiliselt häälestatud ja andis korralduse nunna mitte silmist lasta.
Niisugust teleportatsiooni liiki, kus inimene viibib korraga kahes kohas, nimetatakse bilokatsiooniks (vt 23. loengut). Esemete ilmumine suletud ruumi, näiteks eespool juba mainitud ristikujukesed või roosipärjad, nimetatakse parapsühholoogias appordiks.
Inimajaloo muistsetes pärimustes jutustatakse inimeste seletamatutest ja saladuslikest kadumistest ning nende järgnevast naasmisest. Röövijateks peeti kogemustepagasist, haridusest ja religioossest maailmavaatest olenevalt kas jumalaid, vaime, haldjaid või uuemal ajal ka maaväliseid olendeid.
See kõik tuleneb soovist kanda oleluse teise valdkonda üle kõik, mida ei saa seada vastavusse tavapärase, tuntud või päritud kogemusega; niisugune käitumine ei anna oma elu objektiivseks hindamiseks ja kaitseks piisavaid eeldusi.
Briti muuseumis Londonis säilitatakse koopiat loost, mille tõepärasust kinnitavad kolm tunnistajat. See lugu on nii fantastiline, et näib väljamõeldud muinasjutuna.
1678. aastal võttis doktor Moore koos kolme lähima sõbraga ette reisi Iirimaale. Nad ööbisid väikeses külavõõrastemajas, pidutsesid ja vestlesid mitmesugustel teemadel. Doktor Moore jutustas oma lapsepõlvest, mil teda mitu korda röövisid haldjad. Ainult kohalike nõidade maagia päästis ta etteaimamatust saatusest.
Sel ajal, kui ta lugu jutustus, sisenes võõrastemajja ootamatult rühm mehi, nad võtsid doktori kinni ja viisid ta endaga kaasa. Doktor Moore sõdis kõigest jõust vastu, sõbrad tulid talle appi, kuid kõik oli asjata. Dr Moore viidi toast ära. Peremees oli, nii nagu kõik iirlased, saladuslike juhtumite asjatundja ja ta pani ette kutsuda sinna kohalik nõid, võib-olla suudab tema aidata. Nõid andis teada, et arsti on nähtavasti röövinud haldjad ja ta on kusagil vangis. Meest oleks võimalik päästa, kuid ainult juhul, kui ta terve öö kestel mitte midagi ei söö ega joo. Seejärel süüvis nõid iseendasse ja, tänapäevases keeles öelduna, mediteeris. Doktor Moore oli igatahes järgmisel hommikul jälle oma sõprade juures, näljase ja janusena, kuid vigastamata. Ta ei mäletanud, mis temaga juhtus.
Tuleme tagasi meie aega ja läheme Argentinasse. Oli imekaunis päev 1968. aasta mais. Arst doktor Vidal koos abikaasa ja sõpradega – teise abielupaariga – sõitsid kahe autoga mööda laia maanteed suurele kauaoodatud peole.
Sõbrad sõitsid ees, Vidalid nende järel ja nautisid imelist loodust. 2 tundi hiljem ei olnud Vidalid veel peopaika jõudnud. See tegi sõpradele muret ja nad asusid koos tuttavatega otsingutele. Kuid ei Vidaleid ega nende autot nad ei leidnud.
Kaks päeva hiljem helistati Vidalite sugulastele Maipos Argentina saatkonnast Mehhikos. See oli doktor Vidal ise, kes endast teada andis.
Kui Vidalid Buenos Airese lennuväljale saabusid, ümbritsesid neid otsekohe sugulased, sõbrad ja reporterid, kes tahtsid kuulda selle saladusliku seikluse kõiki üksikasju.
Doktor Vidali jutustus oli asjalik, kuid samal ajal fantastiline: sel ööl sattusid nad mööda linnalähedast maanteed sõites ootamatult tihedasse läbitungimatusse uttu …
Rohkem doktor Vidal ei mäletanud. Kui abikaasad toibusid, seisis nende auto maantee ääres täiesti tundmatus kohas. Arst kontrollis, kas paagis on kütust, ja nad sõitsid edasi, kuid ei teadnud, kus nad üldse viibivad. Nad küsitlesid möödujaid ja said hämmastusega teada, et asuvad Mehhikos, 6000 km kaugusel oma sihtkohast Argentinas.
Doktor Vidal jutustas hiljem, et nii tema kui ka abikaasa kaotasid mõneks ajaks teadvuse, nad ei mäleta mingeid üksikasju. Ta ei suutnud oma seiklust loogiliselt seletada.
Kas on võimalik sundida inimesi ja mateeriat „kunstlikult“ kaduma? Maa struktuur ei ole tegelikult nii muutumatu, nagu see meile näib. On tõesti võimalik, et inimesi ja asju saab meie ruumilis-ajalisest struktuurist „välja rebida“. Aga kuhu? Kas on olemas sellised mõisted nagu ümberpaiknemine, moonutus ning aja ja ruumi katkemine? Võimalik.
Kui on olemas loomulikud sissetungid meie ruumilis-ajalisse struktuuri ning sellest tingitud inimeste ümberpaiknemine teise mõõtmesse, siis peaks midagi taolist olema võimalik ka tahtlikult ja kunstlikult.
Selliseid katseid on tehtud, tõsi küll, rangeima saladuskatte all. USA laevastik ei ole kunagi tunnistanud niinimetatud Philadelphia eksperimenti, kuid üht-teist selle hämmastava katse kohta inimkonna ajaloos on siiski avalikuks tulnud. Sellest teatas keegi Carlos Miguel Allende, kes oli sensatsioonilise eksperimendi tahtmatu tunnistaja.
Kõik sai alguse 1943. aasta oktoobris Philadelphia laevatehases. Einsteini ühtse välja teooriale tuginedes tegi USA sõjalaevastik katset mõjutada sõja kulgu uut tehnikat arendades. See pidi olema katse eesmärk. Eskaadrimiinilaeva Eldridge ja selle meeskonda mõjutati ülitugeva elektromagnetilise väljaga. Laev muutus nähtamatuks ja sellises seisundis – „dematerialiseerituna“ – teleporteeriti see Newarki sadamasse, mis asus 100 km kaugusel. Kui väli välja lülitati, asus eskaadrimiinilaev taas oma endises kohas.
Katse õnnestus, kuid tagajärjed olid katastroofilised: pardal asuvad inimesed kas hukkusid või moonutusid jubedalt. Tunnistaja Carlos Allende teatas õudsete moonutuste kohta järgmist. „Mõnede meeskonnaliikmete kontuurid muutusid häguseks, nad tardusid. Osa neist langes sügavasse transsi. Nad rääkisid veidraid sõnu: „voolu käes vangis“ või „siirupisse kinni kleepunud.“ Seejuures peeti silmas hüperpooli toimet.“
Allende jutustas ka sellest, mis juhtus mõnega neist inimestest. „Üks neist läks naise, lapse ja kahe meeskonnaliikme silmade all läbi oma korteri seina ja … teda ei nähtud enam kunagi. Kaks meeskonnaliiget põlesid ära. Teised alustasid baaris „Siemens Lounch“ kaklust. Korraga nad kahvatusid ja kadusid ning ilmusid seejärel uuesti just nagu udust. Kohalikus ajakirjanduses jutustati sellest juhtumist üksikasjalikult.“
Teadlane doktor Morris Jessop, kes sai Alliendelt kirja, oli täpse katset kirjeldava info üle hämmastunud ja palus tal rääkida ka muudest üksikasjadest. Allende tegi oma vastuses ettepaneku oma jutustuse tõepärasuse kinnitamiseks teda hüpnotiseerida või kasutada valedetektorit. Kuid selleni ei jõutud, sest sündmused arenesid kiiresti. Doktor Jessop kutsuti ootamatult Mereväeuuringute keskusesse (ONR – Office of Naval Research). Seal näidati talle tema enda hiljuti ilmunud raamatut, mille kohta oli Alliende äsja kirjutanud omas kirjas. Raamatule oli lisatud käsikirjalisi kommentaare ja ääremärkusi. Doktor Jessop tundis ära Alliende käekirja. Too kirjeldas uusi Philadelphia eksperimendi üksikasju.
ONR huvi kommentaaride vastu selles raamatus, mis oli teadmatul viisil nende kätte sattunud, osutus liigselt suureks. Nad avaldasid raamatu koos ääremärkustega, mistõttu läks see kõrgemates sõjaväelistes ringkondades liikvele. See sõjaväelaste elav huvi oli tavatu – vähemasti eksperimendi vastu, mis ONR kindlal väitel „ei olnud kunagi toimunud …“
Ei ole tänase päevani teada, kas eksperimenti selle katastroofilistest tagajärgedest ja mõjudest hoolimata jätkati.
Sellest hetkest peale läks Allende jäljetult kaotsi. Doktor Jessop suri 1959. aastal loomulikku surma.
1844. aastal elas Pärsia linnas Shirazis Mirza Ali Muhammed Bab („värav”), kes väitis end olevat Ristija Johannese sugulane. Selles rollis valmistas ta ette jumala, Bahaullahi tulekut, kelle eelkäija ta ise oli, sest taotles enda jumalikkuse tunnistamist.
Kuid see jumalikkus ei päästnud teda õudsest lõpust: 1850. aastal andis Pärsia šahh käsu ta hukata, seejärel asusid musulmanid tema pooldajaid julmalt ja armutult jälitama.
Babi hukkamisega on seotud arvukaid legende. Kui sõdurid tahtsid teda kambrist ära viia, vestles too parajasti oma sekretäriga ja ütles surmaotsust täide viima tulnud meeskonnale: „Mitte ükski maine võim ei saa mind vaikima sundida! Ma räägin Said Husseiniga oma jutu lõpuni!“
Kuid sõdurid võtsid mehe siiski kinni ja viisid hukkamiskohta. Seal taheti ta maha lasta koos ühe Babi jüngriga, kes soovis koos temaga surma kaasa minna.
Üldiseks imestuseks jäi Babi jünger pärast surmavaid laske hukkamisseina ette elusana seisma, nöörid aga, millega oli kinni seotud Bab, vedelesid läbilõigatuna maas. Bab ise oli jäljetult kadunud.
Kasarmuala piirati otsekohe ümber ja iga nurgake otsiti hoolega läbi. Lõpuks leiti prohvet oma vanast kambrist, kus ta istus samamoodi nagu enne hukkamisele viimist ja oli oma sekretäriga vestlusse süvenenud.
Bab viidi teist korda ära ja ta teatas väärikalt: „Olen nüüd öelnud kõik, mida veel ütlema pidin!“
Ta lasti otsekohe maha. Rahvasuu räägib, et pärast tema surma möllas linna kohal terve päeva torm.
Seda sündmust tuleb niisiis lugeda teleportatsioonijuhtumiks, ehkki niisugust laadi kuuldusi ei ole võimalik kontrollida.
Brasiilia etnograaf ja kirjanik Carlos Castaneda, kes õppis USAs, tutvus seal Yaqui suguharu indiaanlasega, don Juan Matusega, kellest sai hiljem tema õpetaja ja kellelt ta õppis võlumiskunsti.
Castaneda jutustab ühest mõistatuslikust sündmusest, mis juhtus tema ja don Juaniga Mehhikos. See sündmus avaldas talle uskumatut mõju, sest ta tundis esimest korda elus teleportatsiooni iseenda peal. See juhtus kolmapäeva hommikul, kui Castaneda ja don Juan leppisid kokku kohtuda ühe lennukompanii büroo ees. Kirjanik avastas seejuures, et pisut eemalt jälgib teda sõber, kellega ta hiljuti vestelnud oli. Castaneda vihastas väga ja andis sellest don Juanile teada. Indiaanlasest võlur pani Castanedale ette pöörata väiksele kõrvaltänavale ja minna seejärel lennukompanii büroosse.
Kuid sõber jälitas teda edasi. Raevunult pöördus Castaneda don Juani poole ja tõmbas hinge – samal hetkel sai ta indiaanlaselt ülitugeva hoobi selga ning oli korraga sattunud lennukompanii büroosse.
Castaneda suutis vaevu jalule jääda ja ta vaatas mitu korda enda ümber. Ta nägi ümbrust nagu läbi uduloori, astus ebakindlalt edasi ja jõudis, just nagu kiiresti keritud filmis, vastasasuva avatud ukseni, mis viis Mehhiko City peatänavale – Paseo de la Reformale.
Tänaval, teisel pool ust vabanes ta vaevaliselt oma tardumusest. Ta rahunes pikkamisi ja nägi viimaks kõike enda ümber selgelt. Imestusega avastas ta, et ei viibi Paseo de la Reformal, vaid Lagunilla turul, mis asub 2 kilomeetrit eemal.
See oli sama koht, kus ta leidis mõni päev tagasi oma sõbra don Juani. Toimuvast vähimatki aru saamata püüdis Castaneda uuesti siseneda lennukompanii ruumi.
Kuid ukse asemel oli nüüd hämmastaval kombel üksnes turulettide rida. Ja – mida ta veelgi rohkem imeks pani – tema kõrval paremal seisis leebelt naeratades don Juan.
Indiaanlane võttis Castaneda käest kinni ja talutas teda edasi, rahustavalt vesteldes. Castaneda pani tähele, et tema jalatallad olid muutunud just nagu poorseks ja tekitasid märkimisväärset kummitaolist aistingut. Samal ajal avastas ta, et tema peopesad ja jalatallad olid tulikuumad, samuti ninasõõrmed ja silmalaud.
Don Juan hoidis jätkuvalt temast tugevalt kinni, sest tahtis teada, mis sõbraga juhtus.
„Mis juhtus?“ küsis Castaneda. Kuid yaqui ei vastanud, ta ütles vaid, et Castaneda peab loobuma püüdlustest kõike mõistusega seletada.
Hiljem arutas Castaneda juhtunut sõbraga ja jõudis järeldusele, et see seletamatu sündmus ei viinud teda mitte ainult kaks kilomeetrit algsest asukohast eemale, vaid liigutas teda ka ajas mitme päeva võrra.
Samuti seletas don Juan Castanedale, miks ta tema lennukompanii büroosse tõukas. Ta kasutas ära asjaolu, et aeg ja tingimused olid just nimelt sel hetkel eriti soodsad, ja lisas veel, et teda ennast ei olnud füüsiliselt üldse turul.
Philadelphia eksperimendis saavutati eskaadrimiinilaeva teistkordne ümberpaiknemine tehniliste vahenditega, see tähendab, et ümberpaiknemine oli tahtmatu kõrvalnähtus, sest mereväe esmane kavatsus oli muuta laev magnetvälja abil nähtamatuks. Me ei püüa laskuda üksikasjadesse, sest tunneme parapsühholoogidena suuremat huvi selle nähtuse psühhoesoteeriliste aspektide vastu.
Vaadelgem ennekõike doktor Vidali juhtumit, kes teleporteeriti koos oma abikaasaga 6000 km kaugusele. Kõik see toimus väljaspool tema soovi ja tahet, see on muide omane enamikule teleportatsioonijuhtumitest. Seda nimetatakse spontaanseks teleportatsiooniks.
Carlos Castanedaga juhtus see tänu sellele, et yaqui-võlur don Juan kasutas teadlikult oma vaimset jõudu, samamoodi nagu prohvet Babi puhul, kes ise end teleporteeris, niisugust teleportatsiooni nimetatakse provotseeritud teleportatsiooniks.
Nagu juba oleme teada saanud, on inimeste ülekandumine ühest kohast teise toimunud üpris lühikese aja jooksul, mõnikord on teleporteeruva inimese siirdumine esialgsest lähtepunktist lõpp-punkti kestnud minuteid.
Millel see nähtus põhineb? Kas see on väline saladuslik jõud, mis „saadab“ vastutulijaid teele, või on teleportatsioon kõigi teatud kindlale eesmärgile, nimelt aja ja ruumi ületamisele suunatud psüühiliste jõudude sisemise koondamise tulemus?
Ja nagu alati – me püüame harjutuse 25.4: TELEPORTATSIOON abil õppida psii-teadvuse seisundis tahtlikult omaenese keha ümber paigutama ühest kohast teise.
Seoses sellega viitame Charles Berlinile, kes oma bestselleris „Bermuda kolmnurk“ teatab intsidendist, mis leidis aset Ameerika lennukompanii National Airlines lennukiga. Lennuk reisijatega pardal oli Miami lennuväljal pikkamisi maandumas. Korraga kadus Boeing lennujuhtimiskeskuse radariekraanilt ja ilmus 10 minuti pärast täiesti ootamatult uuesti.
Kui lennuk oli maandunud, ei suutnud kapten ja tema meeskond mõista, miks oli lennujuhtimiskeskuse personal nii erutatud ja väitis, et kõiki lennukis viibijaid ei oleks 10 minuti kestel just nagu olnud. Meeskond võrdles otsekohe parda- ja käekelli lennujuhtimiskeskuse kelladega. Ilmnes, et lennuki kellad olid 10 minutit maha jäänud.
Eriti hämmastav oli juhtum selle poolest, et umbes 20 minutit enne intsidenti võrreldi pardakelli kontrollkellaga ja erinevusi ei olnud, samuti olid õiged personali käekellad lennuki pardal.
Veel üks teade eksperimendist, mis peaks ajendama suhtelisuse teooria õigsust praktikas kontrollima. Lennukisse paigutati ülitäpne aatomkvartskell, kontrollkell jäi maa peale.
Pärast lennuki tagasijõudmist tehti kindlaks, et kell, mis pidi taluma kiirendust lennukis, oli maha jäänud. Tõsi küll, erinevus oli sekundi miljardikosades, kuid ometi selgelt määratav.
Märgatavalt suurem ajaline nihe, nimelt 10 minutit, avastati lennukompanii National Airlines lennukis pärast seda, kui lennuki meeskond ja lennujuhtimiskeskus olid oma kelli võrrelnud.
Ajavahemik 10 minutit tähendas, et lennuk pidi olema viibinud väljaspool füüsilist reaalsust, teises mõõtmes, teises ajas. Kuidas võis lennuk teise mõõtmesse sattuda? Nähtavasti mitte oma energia jõul, sest neli turbiini ei ole kindlasti piisav selleks, et tõusta orbiidile ümber Maa.
Einsteini suhtelisuse teoorias on neljanda mõõtme mõiste sõnastatud nii, et geomeetrilised ruumilised mõõtmed – kõrgus, laius ja sügavus – on seotud ajaga ühtseks ruumilis-ajaliseks järjepidevuseks. Niisiis, aeg kujutab endast neljandat ruumilist mõõdet.
Me võime liigitada ruume mõõtmete arvu järgi.
- Ühemõõtmelised: punkt või kriips.
- Kahemõõtmelised: pikkus ja laius moodustavad pinna.
- Kolmemõõtmelised: kõrguse lisandumisega muutub pind ruumiks, milles liigume.
- Neljamõõtmelised: tegur t (aeg) muudab kolmemõõtmelise ruumi neljamõõtmeliseks ruumilis-ajaliseks järjepidevuseks.
Teleportatsiooniks nimetatakse protsessi, milles inimene kandub tundmatute jõudude abiga ühest kohast teise. Kui ühest kohast teise kandub ese, nimetavad parapsühholoogid seda nähtust appordiks (vt 22. loengut, psühhokinees), kui toimub kõva mateeria, näiteks seina läbistamine, on tegemist penetratsiooniga.
Peaaegu igaüks meist on vähemalt korra sattunud olukorda, kus ta tahaks väga muutuda nähtamatuks või sekundi murdosa kestel viibida mingis kauges kohas. Põhjuseks on enamasti argus või hirm ebameeldivate kohtumiste või olukordade ees, tõelise või kujuteldava ohu ees. Tõsi, neid soove võivad tekitada ka muud väga saladuslikud jõud.
Ühest niisugusest juhtumist teatab meile õpilane Ralf S., kes sõitis esmaspäeva hommikul väikesest külast, kus ta elas, rajoonikeskusesse eksamit andma.
Härra S. oli väga erutatud, ta närvitses, sest ei olnud õppeaine tundmises kindel, ta ei teadnud kõike, mida oleks olnud vaja teada, ja oli väga rusutud.
Kuid anname sõna talle endale.
„Tihe liiklus ei lubanud mul pöörata pilku tänavalt, ehkki mõtlesin kogu aeg oma eksamist. Lisaks kõigele sadas tuhkjashallist taevast lakkamatult vihma ja see rikkus mu niigi halba tuju.
Ma sõitsin edasi, hammustades ärevusest keelt ja valjult tõreldes hoolimatute autojuhtide üle.
Veidi hiljem taandusid mind vallanud muljed tagaplaanile, tajusin kehas veidrat aistingut, ma täitusin ebamäärase soojusega ja tundsin viivuks, et mina ei ole mina.
Ma tunnetasin veel oma keha, kuid näis, et see eiras kõiki korraldusi, mida talle andsin. Ma ei suutnud liigutada kätt ega jalga, kuid hingasin kergelt, isegi vabamalt kui tavaliselt.
Minu kõrvades, minu peas hakkas kostma undamist ja koputusi, kuid ma ei pööranud sellele mitte mingit tähelepanu.
Minu silmade ees – või elundite ees, mida silmadeks pidasin – hakkasid moodustuma punased ringid, need pöörlesid tohutu kiirusega, kuid täiesti helitult. Ma kartsin, kuid tundsin samal ajal, et olen endas täiesti kindel.
Kui olin taas suuteline selgelt mõtlema, seisin oma autoga selle hoone hoovis, milles pidi toimuma eksam.
Väljusin hämmastunult autost, sest mul polnud vähimatki aimu, kuidas olin siia sattunud. Tõsi küll, ma teadsin, et sõitsin mööda peatänavat, peatusin enne ristmikku ja seejärel jätkasin sõitu, aga see oli ka kõik.
Olin just nagu täiesti välja lülitatud. Ja nüüd olin veelgi rohkem erutatud, sest kartsin, et olen kaotanud mälu. Mu käed värisesid, kirjutasin vaevaga oma nime kohalviibijate nimekirja.
Sisenesin ruumi, kus võeti vastu eksamit, ja jäin ootama, mis edasi juhtub. Tarvitses mul aga vaid istuda, kui mind valdas suur enesekindlus. Vastasin kiiresti kõigile kirjalikele küsimustele ja andsin paberilehe ära. 10 päeva pärast sain teada, et sain eksamil üllatavalt hea hinde.
Ma ei tea tänase päevani, mis tookord juhtus. Rääkisin kord sellest sündmusest oma parapsühholoogiaga tegelevale sõbrale. Ta arvas, et see võis olla teleportatsiooni läbielamine ja ma pean tundma rõõmu, et olen üldse midagi taolist kogenud.
Algul võis oletada, et olin lihtsalt väga süvenenud oma mõtetesse, kuid pärast korduvaid kontrolle ning läbitud tee ja aja täpset kordamist tuli see võimalus välistada. Mis siis tegelikult juhtus?
Mõni päev hiljem panin kirja kõik tundmused ja muljed, mida tundsin selle tavatu sündmuse ajal. Võib-olla õnnestub mul teleportatsioon kunagi veel kord läbi elada.
Sellest ajast alates ei suhtu ma „sellistesse asjadesse“ enam skeptiliselt ja minu senine eelarvamuslikkus on asendunud suure huviga selle seletamatu nähtuse vastu.
Hakkasin sellel ja teistel parapsühholoogilistel teemadel lugema kõike, mis kätte sattus.
Sain tõelise maitse suhu. See, mida ma kogesin, ei oleks saanud loodusseadustest lähtudes juhtuda – kuid ma elasin selle läbi just nimelt oma kehaga.
Ajapikku olen kokku puutunud tõepäraste teadetega paljudelt inimestelt maailma igas sopis, kes on midagi niisugust läbi elanud, kuid olen alles palju aega hiljem ise või sõprade õhutusel söandanud oma tavatust kogemusest rääkida või seda kirja panna.
Toimetanud Ylar Lindepuu
Eesmärk: Keskendumise süvendamine kuni mitmesuguste esemete vaimse „taastekitamiseni“.
Toime: Süvendatud keskendumine väljavalitud esemele viib meid sellisesse seisundisse, et me peame selle eseme „vaimselt taastekitama“, just nagu materialiseerima.
Abivahendid: Märkmik ja pliiats.
Harjutuse kulg…
Harjutuse kestus…
Harjutuste sagedus…
Harjutuste täpsemad selgitused leiame Harjutusvihikust
Eesmärk: Kujutame mõtteliselt ette küünalt.
Toime: Küünalt ette kujutades valmistame ette oma tajumisvõimet ja saavutame esemete materialisatsiooni seisundi.
Abivahendid: Must või tumesinine küünal, märkmik, pliiats.
Ettevalmistused…
Harjutuse kulg…
Harjutuse kestus…
Harjutuste sagedus…
Harjutuste täpsemad selgitused leiame Harjutusvihikust
Eesmärk: Materialiseerime „mitte millestki“ mitmesuguseid esemeid.
Toime: Vaimset „mudelit“ järjest tihendades loome selle tõepoolest „mitte millestki“ (tegelikkuses kasutame muidugi meid pidevalt ümbritsevat energiat) – me muudame energiat mateeriaks.
Abivahendid: Ei ole vaja.
Harjutuse kulg…
Harjutuse kestus…
Tsükli kestus…
Harjutuste täpsemad selgitused leiame Harjutusvihikust
Eesmärk: Oma keha ajakadudeta ümberpaigutamine ühest kohast teise, mis asub esimesest väga kaugel.
Toime: Tugeva usu abil teleportatsiooni edusse dematerialiseerime oma materiaalse keha, et see tekiks esialgsel kujul kaugemas teises kohas.
Abivahendid: Ei ole vaja.
Harjutuse kulg…
Harjutuse kestus…
Tsükli kestus…
Harjutuste täpsemad selgitused leiame Harjutusvihikust
Toimetanud Ylar Lindepuu
Peatükk 26: Tarkade kivi
Parapsühholoogia kursust lõpetava loengu põhiteema on salapärane tarkade kivi. Kõigi maade ja ajastute alkeemikud on paljude tuhandete aastate kestel otsinud saladuslikku eliksiiri, mis pikendaks inimese eluiga ja muudaks talle evolutsiooniga ette määratud ajaraame tema enda soovi kohaselt.
