Parapsühholoogia
21. Selgeltnägemine
Selles loengus asume käsitlema selgeltnägemist. Selgeltnägemine on tajumise hetkel toimuvate ja meile tundmatute protsesside ülitaju.
Me eristame siin kolme liiki olukordi: kognitsioon, mis hõlmab tegelikke protsesse sõltumata meie olemise ajast, retrokognitsioon – mineviku tunnetamine ja prekognitsioon – teatud tulevikusündmuste ettenägemine.
Mitmesugustes olukordades kasutatakse sageli mõisteid selgeltnägemine, prohvetlus ja ennustamine, kuid neil kõigil on üks ja sama sisu.
PPI õppejõud lähtuvad kompleksse õppematerjali koostamisel ja terminite interpreteerimisel alati parapsühholoogia alustest. Kooskõlastatud ja üksteist täiendavate harjutuste eesmärk on meie parapsühholoogiliste võimete arendamine ja süvendamine, kuid need lubavad ka avastada ja vallandada meis kätkevaid võimete energiaallikaid ja reserve, mida vajame oma argielus oma ametialaste ja perekondlike kohustuste täitmisel.
Jaos „Maagia“ leiate jutustuse panusest, mille on parapsühholoogiale andnud Aafrika, selles tehakse informatiivne ekskursioon Musta mandri maagilistesse saladustesse ja antakse neile dokumentaalselt põhjendatud selgitus.
Selgeltnägemine ei ole mitte midagi muud kui ilmekas ettekujutus, selle kandumine ellu ja silmnähtavus, mis saavutatakse autosugestiooni või teadliku kujutluse abil, mida juhivad absoluutsed tahtepingutused.
Selgeltnägemise katsete korraldamiseks ja praktilisteks harjutusteks on vaja head tervislikku seisundit ja positiivseid emotsioone.
Vaimsete jõudude täiustamine peab teenima eranditult positiivseid eesmärke: oma isiksuse arendamist ja omakasupüüdmatu abi osutamist. Kui niisuguse abiga rahuldada oma materiaalseid huvisid, kaotab see oma tõhususe.
Kõik maine on hinge ettekujutused, mida me tajume oma materiaalsete meeleelundite abil. Surm katkestab need illusioonid ja ihust vabanenud hing lahkub kehast.
Niisiis ei ole meie praegune elu mitte midagi muud kui hinge ettekujutus, selle illusiooni taga peituv vaimne ja maagiline elu on reaalne, igavene ja purunematu.
Astraalse maailma avastamiseks on meil kaks võimalust:
– silmade abil, see tähendab väliselt, ärritades aju närvilõpmeid ja toimivaid paralleelseid psüühilisi allikaid;
– sisemiselt, arendades ja kaasates sisemisi meeleelundeid, mis omandavad tänu sellele astraalsete kujundite tajumise võime.
Mõlemad meetodid hõlmavad järjekindlat tšakrate süsteemi mõjutamist inimorganismis (vt 5. ja 9. loengut) ning loovad jõukeskuste või -piirkondade ühtlustamiseks vajalikud tingimused. Kirjeldatud harjutused näitavad, kuidas meie organismi tšakrate süsteemi silmade optilise ärritamise teel, teatud kindlal meetodil keskendudes ja fikseerides asjakohaste ajunärvide kaudu mõjutada ning organismi kõiki jõude aeglaselt ja süstemaatiliselt arendades oma ootusi, soove ning ettekujutusi paremini teostada.
Harjutused on jaotatud järgmistesse rühmadesse:
– abivahendite kasutamise ja psühholoogiliste eelduste loomise juhised,
– kõigi jõudude koondamine ühe eesmärgi, selgeltnägemise saavutamisele, samuti
– täieliku passiivsuse säilitamine nähtud kujundite ja sündmuste suhtes.
Kognitsioon (ladina keeles cognitio – tunnetamine, teadmine) tähendab kõigi praegu toimuvate protsesside „nägemist“, tajumist.
Seejuures ei ole üldse oluline, kui kaugel impulsse vastu võtvast inimesest midagi toimuma hakkab, sest informatsiooni vastuvõtmine ei ole aja suhtelistest struktuuridest sõltuv. Kosmilise ruumi füüsikalisi seadusi ei ole klassikalises teaduses küll mitte kunagi selgeltnägemisega seotud, kuid juba palju aastatuhandeid on neid protsesse täpselt kirjeldatud, on olemas teateid ja meieni jõudnud tõendeid sellest tavatust inimesele kingitud andest, mis avaldub väga harva.
Õigupoolest on iga inimene, kes suudab oma meeleelundeid juhtida, selgeltnägemiseks võimeline, „üliruumis“ tajudes ei ole ta ruumiliste ega ajaliste piiridega seotud. Sageli tehakse nähtule kahju, kui seda püütakse inimesele mõistetavasse keelde ümber panna. Paljud ülitaju nähtused, mis käivad läbi meie tsenseeriva loogilise mõtlemise filtri, kaotavad oma sümbolistliku tähenduse, sest me tunnetame informatsiooni sageli ainult kujundite näol. Vastuvõetud kujundite tõlgendamine ja hindamine sõltuvad neid vastu võtva isiku teadmiste tasemest ja intellektist, mis tähendab, et päritolu, hariduse, ühiskondliku seisundi ja küpsusastme erinevuse tõttu võib selgeltnägijate tõlgendustes esineda olulisi lahknevusi.
Meile on tuttavad ka hetked, mil saame ootamatult midagi teada, see võib olla seotud mingi probleemiga, mille kallal oleme kaua pead murdnud. Äkitselt ilmub teie ukse taha teadmata kadunud külaline, kuid seejuures ei hämmasta tema külaskäik teid põrmugi, sest juba pärast uksekella esimest helinat teadsite, et see saab olla ainult tema.
Või saame ilma saatja aadressita kirja, kuid teame juba ilma avamatagi selle sisu.
Kõigi nende nähtuste aluseks on vabade psüühiliste jõudude printsiip, need jõud levivad ruumis samamoodi nagu materiaalse kandjaga seotud kiirgused. Selle tulemus on inimese tohutu suurte vaimsete võimete maailma olemasolu, see on maailm oma oleluse ja toimimise seadustega.
Ameerika parapsühholoog dr Josef Banks Rhine Duke’i ülikoolist Durhamis (Põhja-Carolina osariik, vt 15. loengu harjutust 5), tõestas selgeltnägemise ja telepaatia nähtusi teaduslik-statistiliste meetodite abil. Selleks kasutas ta niinimetatud Zeneri kaarte (ülitaju võime määramise test), seejuures nimetas ta selgeltnägemist „mingi eseme või objektiivse sündmuse üleloomulikuks tajumiseks“.
Joonis 1. Selgeltnägemise võime määramise kaarditest. Telepaatiliste võimete määramise testis me välistasime selgeltnägemise kasutamise, seekord on meil selgeltnägemise testimisel vaja välistada telepaatia kasutamine. Seda on võimalik teha juhul, kui katse korraldaja (A) segab seljaga ülespoole pööratud kaarte, luues niiviisi nende täiesti juhusliku järjestuse, mis ei ole talle enne katse lõppu teada. Katsealuse (B) ülesanne on nüüd määrata kaartide õige järjestus. Lõplikul statistilisel hindamisel tehakse otsus selgeltnägemise võime olemasolu kohta kokkulangevuste esinemise sageduse põhjal.
Retrokognitsioon (ladina keeles retro – tagasi ja cognitio – tunnetamine, teadmine) on paranormaalne mineviku tunnetamine, ammu toimunud sündmuste, protsesside, juhtumite, katastroofide ja loodusõnnetuste tajumine, kui selgeltnägemine on suunatud minevikku. Selgeltnägemise võimeid omavad kogenud inimesed on avastanud paljusid minevikus toimunud kuritegusid ja andnud neile selgitusi. See selgeltnägemise vorm hõlmab kõiki neid minevikus toimunud protsesse, mis ei allu täielikult meie normaalsele tajule ja on seotud täiesti teistsuguste valdkondadega.
Retrokognitsiooni erijuhus on psühhomeetriline retrokognitsioon (vt 19. loengut), mis uurib ja selgitab minevikusündmusi ning -olukordi induktori abil.
Teine retrokognitsiooni eriline vorm on eelmiste elude meenutamine ja usk neisse (samuti seoses regressiooniga) või siis minevikule tuginevad jutustused, nii nagu see oli krahv Saint-Germaini, ajaloo kõige saladuslikuma tegelase puhul. Ta oli aadlik, kes sündis umbes 1685. aastal ja suri 27. veebruaril 1784 Eckernfördes, ta nimetas end ka markii de Monferraks, krahv de Bellamariks, ševaljee Belldaniks, krahv Saltõkoviks ja krahv Tsarogiks. Ta ilmus ootamatult välja ja kadus taas lõputusse pimedusse, teatamata mitte midagi oma päritolu ega olemuse kohta.
Teatud allikatest on ilmnenud, et salapärane krahv oli hispaania kuninga Carlos II lese ja Madridis elava juudi-portugali pankuri ebaseaduslik poeg. Täiuslikult saksa, prantsuse, inglise, itaalia, hispaania, portugali, ladina, kreeka, juudi ja araabia keelt valdav krahv oli palju aastaid Prantsuse kõikvõimsa rahandusministri Charles Louis Auguste Fourquet’, Belle-Isle’i krahvi lemmik.
On teateid, et krahv Saint-Germain elas üle 150 aasta vanaks, kuid nägi välja väga nooruslik. Välimust aitas säilitada talle soovitatud Saint-Germaini tee, mis sai endale nime tema auks ja mis on müügil veel praegugi.
Krahvi sõbrad ja vaenlased pidasid teda väga rikkaks inimeseks. Tal oli palju kulda, lugematul hulgal aardeid ja vääriskive, krahvi peeti Rosenkreuzerite ordu salaliikmeks (vt 22. loengu jagu „Maagia“).
Joonis 2. Prekognitsioonivõime testimine kaartide abil. Selle testi abil uuritakse tulevaste sündmuste ennustamise paranormaalset võimet. Katsealune (B) ennustab sümbolitega kaartide järjestust, mille hiljem laob pärast kaartide segamist välja katse korraldaja (A). Seejärel võrreldakse katsealuse ennustusi kaartide faktiliste järjestustega, katse tulemust analüüsitakse samaviisi nagu eelmistes katsetes.
Prekognitsioon tähendab millegi eelnevat teadmist (ladina keeles prae – edasi), mingite tulevikusündmuste ettenägemist, tulevaste sündmuste tajumist, mida ei oodata ja mille toimumist ei ole varem osatud ette näha. Selle mõttenähtuse eriline keerukus seisneb selles, et põhjuslikkus (kausaalsus, ladina keeles causa – põhjus, seos põhjuse ja tagajärje vahel) kaob, kui kogemus eelneb ärritusele.
Silmaringi avardamiseks meenutame ka süsteeme, mille abil võidakse ennustuseni jõuda.
– Aeromantia: ennustamine pilvede kuju järgi.
– Alektroiomantia: jälgitakse linde, kes nokivad tähestikutähtede ette puistatud teri.
– Apantomantia: endeid tõlgendatakse juhuslike kohtumiste põhjal loomadega.
– Kapnomantia: tõusva suitsu kuju uurimine.
– Kausimomantia: tulle heidetud esemete jälgimine.
– Kromniomantia: ennustamine sibulavõrsete järgi.
– Hippomantia: põhineb hobusejälgede uurimisel.
– Onühhomantia: küüne kuju uurimine päikesevalguses.
– Phyllorhodomantia: uuritakse roosiõite vastu kätt löömisel tekkivaid helisid.
– Tiromantia: ennustused juustu abil.
Teatud ennustusvõtete kohta ei saa anda mitte mingisuguseid kommentaare, sest neisse ei suhtuta sugugi tõsiselt – nende puhul on tegemist protsessidega, mis alluvad täielikult juhuslikkusele.
Kuid on siiski ka ennustusvõtteid, mida ei tohi tõsise tähelepanuta jätta. Neist esimesel kohal on „Yijing“, „Muutuste raamat“ – muistsed hiina tekstid, mis on üle kolme aastatuhande mõjutanud mõtteviisi Hiinas ja kuulunud konfutsionismi klassikaliste kaanonite hulka. “Yijing“ on oraakellike tekstide kogum, mida on tuhandete aastate kestel täiustatud ja mis sisaldab asjakohaseid märkmeid (vt 18. loengut).
Algselt kasutasid „Yijingi“ oraaklid, kes vastasid küsimustele ainult „jah“ või „ei“. “Yijing“ omandas pikapeale ka eetilise väärtuse ja viimaks arenes see Hiina ennustuste kogumikuks.
1920. aastal ilmus Stockholmis raamat, milles jutustati kalur Anton Johansoni lugu. Johanson oli lihtne, kuid imetlusväärsete võimetega inimene: tal oli „nägemise“ anne, teisisõnu oli ta selgeltnägija. Johanson sündis 1858. aastal ja oli kaheksalapselise perekonna vanim laps, ta kasvas üles maal väga tagasihoidlikes oludes ja tema elu oli täis pingelist tööd. Ta oli teadmishimuline ja väga religioosne ning avastas varsti endas selgeltnägemise kalduvused. Tuttavad ja sugulased pidasid teda algul lihtsalt unistajaks, kuid 1907. aastal ennustas Johanson sugulase ootamatut surma. Too suri tõepoolest järgmisel päeval. Mõni nädal hiljem hakkas ta rääkima Titanicu nime kandva tohutu suure reisilaeva hukust. 1913. aastal andis ta teada eelseisvast sõjast, mis algab järgmisel aastal ja lõpeb Saksamaa kapitulatsiooniga.
Ta naerdi taas välja, eriti pärast seda, kui saadi teada, et ta kavatseb sõita Berliini Saksa keisrit hoiatama.
Järgnevatel aastatel nägi Johanson ette surma külvavaid epideemiaid, hävitavaid loodusõnnetusi ja kolme üksteisele järgnevat sõda, neil sündmustel oli Johansoni sõnutsi saatuslik tähendus.
1898. aastal kirjutas tuntud populaarteaduslike raamatute autor Morgan Robertson väljamõeldud jutustuse maailma suurimast reisilaevast, mis kandis nime Titan. See laev oli tema loomingulise fantaasia sünnitis, laeva veeväljasurve oli 70 000 tonni, pikkus 800 jalga (1 jalg on umbes 30 cm) ja mahutas 3000 reisijat. Hiiglaslikku aurikut viisid edasi kolm tohutu suurt sõukruvi.
Oma esimesel väljumisel avamerele ühel aprillikuu ööl põrkas laev kokku jäämäega.
Tegelikkuses olid maailma suurima reisiauriku Titanic, mis hukkus 1912. aasta aprillis proovisõidu ajal umbes samasugustel asjaoludel, tehnilised andmed järgmised: veeväljasurve 66 000 tonni, pikkus 825,5 jalga, kohti pardal 3000 reisijale ja laeval oli kolm sõukruvi.
19. sajandi lõpul leiti ühest Arthur Conan-Doyle’i kuulsa detektiivi Sherlock Holmesi järgi tuntud Baker Streeti läheduses asuvast majast elatanud inimese laip. Inimene oli tapetud tulirelvast ja surnukeha lamas juba ammu jahtunud kamina juures.
Sellal kui politsei jälgi otsis, sisenes majja noormees ja küsis võõrapärase aktsendiga, kas ta saab politseid kurjategija otsingutel aidata.
Noormehel paluti lähemale astuda. Ta silmitses kaua ohvrit ja ligines seejärel seinale, millelt avastati verejäljed. Noormees vaatles teraselt pritsmeid, uuris neid mitme nurga alt ja teatas siis täiesti tõsiselt: „Härrased, mõrtsukas on noor rikkast perekonnast pärinev mees, tapetu sugulane. Ta kannab vasakus püksitaskus alati väikest kuldkella.“ Uurijad vaatasid talle umbusklikult otsa, kuid kaks juuresviibivat ajakirjanikku suhtusid kuuldusse tõsiselt, sest tahtsid teada saada, kes on see kutsumata külaline.
Noormees naeratas ja ütles: „Ma olen suur Tšeiro.“ Ta ulatas ajakirjanikule oma visiitkaardi. Seejärel jättis ta kõigi juuresviibijatega hüvasti. Politseinikud ja ajakirjanikud vaatasid talle vaikides järele ning koputasid endale sõrmega vastu laupa.
Kaks päeva hiljem avaldasid kõik ajalehed teate selle kohta, et politseinikud on arreteerinud mehe, kes osutus tapetu pojaks ja kes kandis vasakus püksitaskus kuldkella. Vaid vähesed teadsid, et Tšeiro oli krahv Louis de Armand. Tšeirot tunti paljude hämmastavate ennustuste järgi ja ta oli saavutanud tohutu suure populaarsuse Londoni salongides. Hiljem lahkus ta Londonist ja sõitis New Yorki, et avada seal oma detektiivibüroo.
Üks kõige tuntumaid spetsialiste, kes avastas kuritegusid oma üleloomulike võimete abil, oli hollandlane Gerard Krause. Kõige sagedamini kasutati teda meediumina. Krause ei vajanud oma töös kunagi mitte mingeid abivahendeid – ei klaaskuuli, nõiavitsa ega pendlit. Ta sai endale vajalikku teavet psühhomeetriliselt (vt 19. loengut), selleks ei olnud tal vaja uurida kuritöö toimepanemise kohta ega sellega seotud esemeid.
1956. aasta septembris võtsid Lõuna-Aafrika Vabariigis Durbani linna politseiga ühendust seitsmeteistkümneaastase Joy Aceni vanemad. Nende tütar oli väikeses Pinetowni linnakeses äkitselt kaduma läinud. Politsei alustas tütarlapse otsinguid, mis kestsid oktoobrikuuni. Seejärel teatati vanematele, et nende tütre leidmiseks ei ole enam mingit lootust. Kuid Joy vanemad ei andnud alla. Nad pöördusid koolidirektori Nelson Palmeri poole, kes oli juba pensionil ja keda tunti kui inimest, kes oskas kadunud asju otsida.
Elatanud härra kuulas vanemate ja neid saatvate politseinike jutustust tütarlapse kadumisest ja lubas teha kõik, mida suudab, et kadunud tüdrukut leida, kuid lisas seejuures, et ta ei ole kunagi proovinud kadunud inimesi otsida.
Nelson palus mõneks ajaks vaikust ja rahu, ta istus oma tugitooli ja keskendus. Näis, nagu oleks ta ümbritseva maailma täiesti unustanud. Ta läks üleni higiseks, lõõtsutas ja hingas kiiresti. Veerand tunni pärast hakkasid Nelsoni huuled liikuma ja võbisema.
Seejärel lausus ta tüdruku häälega järgmist: „Ma … olen surnud … minu keha on Hots Roachi lähedal kraavis … mees … mulle tungis kallale mees … ta … ta tappis mu!“
Palmer tõmbas veel mõne korra väga sügavalt hinge, avas seejärel silmad ja tõusis. Ta astus vaikides akna juurde ja vaatas kaua tänavale. Ta pühkis laubalt higi ja pöördus pikkamisi näoga teiste poole. Üks politseinik küsis Palmerilt, kas ta oskab oma sõnadele selgitust anda.
„Jah, sir, ma teen seda. Ma rääkisin tüdruku häälega. Ma tean, kus on tema laip. Teda katab õhuke mulla ja okste kiht, me leiame surnukeha väikese kraavi läheduses, mis asub siit umbes saja kilomeetri kaugusel. Tapja on umbes kolmekümneaastane mees, tema nimi on Clarence. Ta peidab tapariista oma aia taga kuuris.“
Politseinikud sõitsid otsekohe osutatud kohta ja leidsid sealt tüdruku surnukeha. Tema laubas oli kuuliauk.
Tütarlapse sõpru küsitledes said politseinikud teada, et too kohtas ühe oma koolikaaslase sugulast, kelle nimi oli Clarence van Buren. Mees arreteeriti järgmisel päeval ja talle esitati mõrvasüüdistus. Püstol leiti samuti osutatud kohast.
Hiljem selgitas Palmer, et ta ei tundnud tüdrukut, ei olnud kunagi temaga kohtunud ega teadnud tema olemasolust. Olid olemas tunnistajad, kes võisid seda täiesti usaldusväärselt tõendada. Sedasama kinnitasid ka üks politseinikest ja tüdruku vanemad, kes teadsid, et nende tütrel ei kunagi olnud mitte mingeid muid saladusi peale Clarence’i.
Inglise kunstniku Gilbert Stuarti juurde, kes oli kuulsaks saanud George Washingtoni portree maalijana, tuli kord lord Mulgrave. Lord andis Stuartile ülesande maalida oma venda kindral Phippsi, enne kui too võtab vastu vägede ülemjuhatuse Indias.
Kunstnik nõustus tellimust täitma. Kindrali portree valmis mõne päevaga, kuid detaile tahtis ta viimistleda pärast väejuhi ärasõitu.
Kui Stuart töö lõpetas, andis ta maali dr Mulgrave’ile üle. Ta võttis portree vastu ja tahtis kohe leida selle jaoks hästi valgustatud koha. Ta käskis portree üles riputada ja asus koos kunstnikuga seda vaatlema.
„Ei,“ teatas lord Mulgrave, „minu vend ei näe välja selline, portree jätab temast jubeda mulje!“
Kunstnik oli nördinud. Ta ütles: „Ma maalisin Teie venna sellisena, nagu teda nägin, milord.“
„Usun Teid, Stuart, kuid see ei ole minu vend!“ Kunstnik solvus ja lahkus sõnagi lausumata majast.
Mõne kuu pärast sai ta teada, et kindral Phipps kaotas ootamatult aru ja tulistas endale kuuli pähe.
Parapsühholoogias eristame me ülitaju kaht peamist vormi, need on selgeltnägemine ja telepaatia. Telepaatia all peetakse silmas taju, mille sisuks on subjektiivsed elamused – näiteks mõtted, tajud, tundmused –, sellal kui selgeltnägemise abil tajutakse informatsiooni objektiivsetest esemetest, protsessidest või sündmustest. Telepaatiliste võimete määramise katsetes osalejaid nimetatakse harilikult nende funktsioonist olenevalt kas impulsside saatjaks ja impulsside vastuvõtjaks või vastavalt agendiks ja pertsipiendiks.
Telepaatia ja selgeltnägemine erinevad teineteisest üksnes tajutavate aistingute sisu poolest, sest need on ühe ja sama funktsiooni kaks vormi, mitte kaks erinevat funktsiooni.
PPIs korraldatud parapsühholoogiliste eksperimentide käigus on tehtud kindlaks, et mõnikord võidakse selgeltnägemise kaudu tajumiseni jõuda telepaatia abil.
Peaaegu kõik meist on pöördunud abi saamiseks professionaalsete selgeltnägijate poole – kes huvist saada teada oma tulevikku, kes uudishimust, et tutvuda salapärase isiksusega.
Üllatunult kuulatakse selgeltnägija sõnu, et probleemi põhjus on nii- või naasugune, et kõigele saab leida lahenduse ja kogu probleem on suhteliselt kergesti lahendatav.
Niisugune juhtum on ette tulnud ka PPI õpilasel Andreas B.-l, kes jagab oma elamusi ja kogemust õppetöö otstarbel kasutamiseks.
Selgeltnägija oli umbes viiekümneaastane mees, ta jättis väga tõsise mulje, suhtles lihtsalt ja korrektselt.
Tema küsimused olid sihipärased, täpsed ja lakoonilised. Ta kirjeldas mõne lausega härra B. probleemi ja analüüsis seda.
Härra B. oli väga imestunud ja veidi isegi jahmunud, sest selgeltnägija ütlused iseloomustasid täpselt tema olukorda, millest ta rääkida ei kavatsenud. See inimene ei tundnud B.-d, ei olnud temaga kunagi kohtunud ega võinud tema elust midagi teada. Kust ta siis võttis selle teabe ja informatsiooni?
Härra B. vastas sellele küsimusele ise. Küsitluse ajal mõtles ta oma diplomitööst, sest oli lõpetamas oma õpinguid meie instituudis, seepärast kõlasid selgeltnägija sõnad järgmiselt: „Teid on ees ootamas edu, Teie praegused mured on seotud eksamiga!“
Praegu on härra B.-l juba selge, et nii edukas võimete demonstratsioon ei olnud seotud selgeltnägemisega, selgeltnägija kuulas lihtsalt telepaatiliselt mälus leiduvat sisu, mis tõusis närvipinge tõttu nii tugevalt esile, et muutus selles valdkonnas hästi treenitud inimesele tajutavaks.
Need, kes hakkavad end meie harjutuste abil arendama, saavad väga kiiresti selgeks, milline informatsioon jõuab nendeni telepaatiliselt ja millist informatsiooni võtab ta vastu selgeltnägemise teel.
Toome veel kord esile järgmised erinevused.
– Selgeltnägemine on objektiivsete protsesside ja sündmuste meelteväline tajumine.
– Telepaatia on subjektiivsete elamuste – mõtete, tajude, aistingute tajumine.
Nüüd tuleb meil lahendada aja ja ruumi mõistatus ning siduda nendega inimene. Aeg on inimmõtlemise algusest saadik mõjunud meisse nõiduslikult. Teatud mõttes on aeg meile laev, mille pardal oleme kõik vangid ja millel seilame läbi kogu oma elu. Aeg on meie jaoks armutu voog, mis kisub meid kõiki endaga kaasa ja mille eest me kogu oma maise elu kestel ei pääse. Me püüame osaleda laeva kursi määramisel, püüame mööduda kõigist ohtudest ja suunata laeva usaldusväärsetesse sadamatesse. Kuid kõik meie jõupingutused on asjatud ja meile saab selgeks, et me ei suuda oma saatust vältida. „Aeg on igavene voog, mis haarab oma pojad endaga kaasa,“ on öelnud poeet Isaac Watts.
Igal Maa elusolendil on oma bioloogiline kell, millega ta aega mõõdab. Inimesel on lisaks veel üks omadus, nimelt alateadvus, mis annab talle võimaluse eksisteerida reflekside abil, kutsuda mälust välja minevikku ning määrata oma vaimset asendit ruumis ja ajas. Sünnist kuni surmani allub kõik ja alati muutustele. Aeg on vahetu elamus, mille seob loodus inimesega kogemuste ja tunnetuse kujul, see lõpeb inimeses ning tekib veel etteaimatus ja olematus tulevikus. See tunnetus kristalliseerub täna, enne kui kaob minevikku.
Me kõik oleme rohkem või vähem, otseselt või kaudselt rääkinud ajast, öeldes kas või näiteks „meil ei ole aega“ või „oleks see aeg juba ometi möödas.“ Aga kindlasti on ette tulnud ka: „Ma kardan tulevikku!“ ja: „Praegu on just õige aeg!“
Midagi taolist leiame ka piiblist, Koguja raamatus (3:1-2) öeldakse umbes nii: „Kõigele on määratud aeg, aeg on igal tegevusel taeva all: aeg sündida ja aeg surra, aeg istutada ja aeg vilju koguda“.
Kuningas Richard II hüüab Shakespeare’i samanimelises näidendis: „Oo, tooge tagasi eilne päev, paluge ajal naasta“. Ja Herbert Spencer (1820–1903) mõtiskleb irooniliselt: „Aeg – inimene muudkui püüab teda tappa, kuid kokkuvõttes tapab ta iseennast.“
Kõik, mida teeme, on aja võimuses: meie emotsioonid, soovid, tegevused, kuid aeg ei hooli ei meie kõige kaunimatest ega ka kõige piinavamatest hetkedest. Aja olemuse dünaamilist käsitlust on väljendanud Läänemaailm, selle suuna äärmuslik esindaja oli Kreeka filosoof Herakleitos (540–480 eKr), kes ütles: „Kõik möödub, miski ei seisa paigal,“ ja: „Miski ei ole igavene, kõik voolab, kõik muutub“.
Läänest täiesti erinevalt on käsitletud aega Idamaades, eeskätt Indias, kus aega tajutakse pigem staatilise kui dünaamilise mõistena.
Kui vaatleme aega loogiliselt kui sündmuste voogu nende kronoloogilises järgnevuses, siis on olemas üksnes minevik ja tulevik; tegelik olevik, praegune hetk kaob katsesse seda püüda, hajub minevikku, möödanikku.
Niisiis jääb meil üle vaadelda ainult minevikku, mis hõlmab kõike möödunut, ja tulevikku, mis on kõik see, mis ei ole veel toimunud, kõik, mis seisab veel ees.
Seega ei ole olevik mitte midagi muud kui väljamõeldud kunstlik eraldusjoon mineviku ja tuleviku vahel.
- Telepaatia
– mõtete lugemine („ühendumine“)
– mõjutamine eemalt (vaimne ravitsemine eemalt)
– suhtlemine inimene-inimene, inimene-loom, inimene-taim
- Radiesteesia
– pendli kasutamine
– nõiavitsa kasutamine
- Psühhomeetria/telemeetria
– elutu mateeria mälu lugemine
- Regressioon
– eelmiste elude sündmuste meenutamine
- Selgeltnägemine
– kognitsioon (olevikusündmuste tajumine)
– retrokognitsioon (mineviku tunnetamine)
– prekognitsioon (tulevikku vaatamine)
- Psühhokinees/telekinees
– füüsilise jõu avaldamine materiaalsetele esemetele ja nende mõjutamine
– füüsilise jõu avaldamine energeetilistele väljadele ja nende mõjutamine
- Levitatsioon
– inimeste ja esemete vabastamine gravitatsioonivälja mõju alt
- Kehaväline projektsioon
– energeetilise keha eraldamine materiaalsest
– psii-nähtuste tekitamine energeetilise kehaga
- Materialisatsioon
– esemete ja inimeste tekitamine „mitte millestki“
- Teleportatsioon
– esemete või iseenda ümberpaigutamine ühest punktist teise ilma liikumiseta ruumis
J. V. Dunn on ajaprobleemide teadusliku uurimise teerajaja. Huvi selle valdkonna vastu tekkis temas siis, kui ta võitles sõdurina buuri sõjas Lõuna-Aafrikas, ta nägi seal sageli unes katastroofe, mis hiljem reaalses elus tõeliselt aset leidsid. Dunn töötas välja terve aja teooria, mis oli kohaldatav kõigile tavatutele nähtustele.
Teadlane esitas teesi, et olevik on osa universumist, mida tajub Mina (teadlane nimetab tajujat „vaatlejaks 1“), kes kogeb tervet hulka üksteisele järgnevaid Universumi tõelisi osasid. Seejärel toob ta sisse mõisted „aeg 2“, millega tuleb mõõta vaatleja 1 teed, ja võrdväärse „vaatleja 2“, kes järgneb vaatlejale 1. Vaatlejal 2 on vaba pääs vaatleja 1 ellu, tema minevikku, olevikku ja tulevikku, eriti siis, kui too magab. Niisuguse hüpoteesiga kirjeldas Dunn oma teooriat lakkamatu aja ja vaatlejate väljatõrjumise kohta ning esitas niisuguse väljatõrjumise analoogiks oma mudeli.
Kuidas siis siduda aja teooriat parapsühholoogiaga või meie vestluse teemaga, teisisõnu selgeltnägemise nähtusega? Psühholoogia langeb parapsühholoogiaga üldiselt kokku selles, et aja olemust ja koos sellega ka inimliku isiksuse olemust saab mõista vaid siis, kui selleks võetakse kasutusele ja uuritakse juhuseid, mis käsitlevad millegi ettemääratust, või siis üleloomulikke sündmusi. Tuleviku ettemääramine on paranormaalne võime, mis hõlmab endas teatud sündmuste tajumist ja „nägemist“ tulevikus (seejuures on täiesti ebaoluline, kas need sündmused toimuvad minevikus, olevikus või tulevikus).
Tekib küsimus, kas inimhinge arengut võib kujutada sirgjooneliselt tõusvana. Võime vastata, et reinkarnatsioonide (ümberkehastumise) ahelad või mingid muud arengufaasid ei põhine sirgjoonelistel protsessidel, sest paljud arenguprotsessid toimuvad samaaegselt ning mõjutavad üksteist mitmekesiselt. Tõenäoliselt saame rohkem selgust, kui kasutame siin mõistet „paljumõõtmelisus“. Samuti tasub mõtiskleda selle üle, et sirgjooneline areng nõuab ka aja samasugust kulgu. Ometi jääb mulje, et füüsilisele ajale on olemuslik keerulisem struktuur, kui seda varem arvati, sellel puudub tähtsus puhtpsüühiliste protsesside jaoks, mis toimuvad väljaspool meie ruumilis-ajalist kontiinuumi. Siit saame teha järelduse, et on olemas kõrgem tase, millel toimuvad kõik sündmused ja elamused teatud mõttes korraga.
Ruumilis-ajalist kontiinuumi, meie Universumit kirjeldatakse füüsikas nelja mõõtme abil, neljas mõõde on aeg. Aeg on vastandatud ülejäänud kolmele ruumilisele mõõtmele (pikkus, kõrgus, laius) ja seda tajutakse kestusena. Igale sündmusele, mis toimub mingis teatud kohas ja teatud ajalõigul, vastab teatud joon selles ruumilis-ajalises kontiinuumis. Matemaatiline neljamõõtmeline kaugus kahe punkti vahel on täpne etteantud tingimus, sellal kui ruumiline või ajaline kaugus eraldi sõltuvad erinevate vaatlejate liikumisest.
On veel olemas ka esoteeriline mõtlemise süsteem, mille kohaselt on reaalsed ja mõjutavad materiaalset tulevikku mitte ainult faktilised, vaid ka kõik muud neid asendada võivad ettekujutlused. Seejuures sõltuvad neile vastav tegelikkus ja tõelisus sellest, kuivõrd tugevalt on emotsionaalses mõttes koormatud vastavad alternatiivid, see tähendab soov või mure; niisuguse „tõenäolise“ mineviku mõju tegelikkusele saab mingil määral korrigeerida. Sedasama kinnitab ka kehastunud vaimu ilmumine, kes on saanud endale pseudonüümi Seth. See vaim avaldab ennast automaatkirjutamise teel Ameerika kirjanikule Jane Robertsile. Niisiis ei saa olemas olla vaid ühtainukest tulevikku, mis meid ees ootab ja mida ei ole võimalik vältida.
Me teame ka, et aja olemusega seonduvad lummavad tundmused loovad paranormaalseid protsesse. Nende hulka kuuluvad ka eelaimdused, ilmutused, üleloomulikud protsessid ning vaimude soovitud või soovimatu ilmumine.
Minevikku vaadates suudab selgeltnägija leida kadunud asju või näha möödunud sündmusi nii, nagu toimuksid need praegu ja oleksid seega kättesaadavad. Tulevikku on samuti võimalik kogeda, kuid seejuures tuleb lähtuda eeldusest, et tulevik on juba olemas ja muutub seepärast samuti kättesaadavaks.
Ameerika psühholoog William James (1842–1910) kasutas terminit „näiv olevik“. Tema tõlgenduse järgi on see ruumi ja aja väike piirkond, mis sisaldab kõike seda, mida suudab vaatleja teadlikult ühe pilguga tajuda. Teadlane H. F. Saltman kasutas seda teooriat eelaimduste ja üleloomulike jõudude uurimiseks ning oletas, et näiv olevik on teadvuse jaoks väiksem kui alateadvuse jaoks. Niisiis on võimalik, et mingi sündmus, mis teadvuse jaoks asub tulevikus, asub alateadvuse jaoks näivas olevikus.
Filosoof Henri Bergson oletab, et aju ülesanne on aja kahandamine üheks hetkeks. Ameerika parapsühholoog Lawrence Leshan aga väidab, et „alateadvuses ei mängi aeg ega ruum mitte mingisugust rolli, seal ei ole selliseid mõisteid nagu eile, täna või homme; tundub, nagu seisaks aeg lihtsalt paigal“. Samal seisukohal ollakse nüüdisajal kvantmehaanikas.
Selgeltnägemine on lihtsalt tajumine teadvuse paranormaalseid võimeid kasutades. Selgeltnägemise oskusi on võimalik saavutada ka narkootiliste ainete abil, kuid me ei soovita neid Teile mitte mingil juhul!
Selgeltnägemise võime võib avalduda unes (me räägime sellest järgmistes loengutes), hüpnoosi ajal, teadliku sisendamise tulemusena või sünnipärase andena (väga sageli Iirimaal, Šotimaal, Lõuna-Saksamaa maapiirkondades ning mõnedes Euroopa ja Aasia idamaades). Niisugust võimet nimetatakse ka „teiseks näoks“.
Selgeltnägemine soodustab sündmuste tajumist, mis toimuvad olevikus (kognitsioon), minevikus (retrokognitsioon) ja tulevikus (prekognitsioon).
Klassikaline teadus on selgeltnägemise protsessi ennast seniajani eitanud. Kuid on olnud ja on praegugi teadlasi, kes on tunnistanud ja tunnistavad sisemise nägemise võimalust, mille abil tajutakse mineviku- ja tulevikusündmusi. Nende suhtumine on olnud positiivne, nad ei ole kunagi eitanud niisuguste nähtuste olemasolu võimalust.
Lisaks sellele on paljude USA osariikide ülikoolides ja instituutides korraldatud tõsiseid selgeltnägemise uuringuid teaduse kõigi reeglite kohaselt.
USA Põhja-Carolina osariigi Duke’i ülikooli professor dr J. B. Rhine on juba palju aastaid uurinud telepaatilisi nähtusi. Samalaadseid uuringuid on ka varem korraldatud, kuid dr Rhine töötas välja okultsete nähtuste uurimise teadusliku meetodi, mis põhineb suure hulga testide statistilisel analüüsil. Dr Rhine’i meeskond töötas täringute ja kaartidega. Duke’i ülikoolis korraldatud kaartidega katsetes püüdsid katsealused ära arvata kaarte, mida samal hetkel vaatlesid teised isikud. Seejuures oli vaieldamatult tegemist tõelise telepaatilise eksperimendiga.
Kuid mõne testi käigus õnnestus katsealustel see, mida ei osanud keegi oodata: ära arvata kaartide järjestus spetsiaalses pakis, milles neid segati. Kui katsete tulemused viisid järelduseni, et niisugust efekti ei ole mitte kuidagi võimalik saavutada tavalise ennustamisega, ei jäänud Dr Rhine’il ja tema kollektiivil muud üle, kui tunnistada täiesti uut nähtust: selgeltnägemist.
Meie võime need testid läbi teha harjutuses 21.8: SELGELTNÄGEMISVÕIME TESTIMINE KAARTIDE ABIL ja harjutuses 21.9: PREKOGNITSIOONIVÕIME TESTIMINE KAARTIDE ABIL.
Üliõpilane Pavel Stepanek märkis, et tal esines testimise käigus tavatult suur hulk täpseid tabamusi.
Eriti hästi töötas ta oma lemmikkaartidega, mida tundis ta ära ka siis, kui need olid peidetud ümbrikku ja segatud omavahel nii, et isegi katse korraldaja ei teadnud enam, millised kaardid tema ees lebavad. Stepanek arvas õigesti ära iga kaardi olenemata sellest, millisesse ümbrikusse see teiste kaartide juurde oli pandud.
Täiesti erilise eksperimendi korraldas astronaut Edgar D. Mitchell maavälises ruumis kosmoselaeva Apollo 14 lennu ajal Kuule. Sel ajal püüdis Mitchell keskenduda viie Zeneri sümboliga kaardi kujundite edastamisele neljale inimesele Maal. Maale jõudis 51 mõttesaadetist 200-st. See ei olnud sugugi halb tulemus, kuid Mitchelli see siiski ei rahuldanud. Hiljem asutas ta Californias psüühiliste nähtuste uurimise instituudi.
Ameerika selgeltnägija Jane Dickson, kes kandis Washingtoni ametliku selgeltnägija tiitlit, suutis ette näha paljusid poliitilisi sündmusi (sealhulgas kallaletungi president Kennedyle). Ta koostas nimistu kümnest kõigi aegade suurimast meediumist, siinjuures peetakse meediumi mõiste all silmas vaid vaimseid selgeltnägemisvõimeid.
- Evangelist Johannes, piibli ilmutusraamatu autor.
- Gautama Buddha.
- Prohvet Jesaja, kes nägi ette Iisraeli rahva vabanemist Babüloni orjusest ja Jeruusalemma uut tõusu kuulsusele.
- Vaarao Amenhotep IV, tuntud ka kui Ehnaton, kes kehtestas muistses Egiptuses monoteismi – ühe jumala kultuse.
- Püha Simeon, jutlustaja Jeruusalemma templis.
- Anna, juutide jumala alandlik teener. Simeon ja Anna külastasid Mariat Kristusega templis ja ülistasid teda kui oma rahva vabastajat.
- Püha Teresa, erakordne müstik ja üks kõige tähelepanuväärsemaid naisi Euroopa ajaloos.
- Nostradamus, renessansiajastu selgeltnägija, kelle oleviku- ja tulevikuennustusi me uurime tänini.
- Emanuel Swedenborg, XVIII sajandi filosoof ja teosoof. Ta kirjeldas oma teostes vaimset maailma, millega oli oma sõnutsi pidevas ühenduses.
- Lev Tolstoi, vene kirjanik ja müstik, kelle püüdlused õiglusele ja pühadusele said paljudele eeskujuks.
Itaalia arst dr Calligari, kes praktiseeris XIX sajandi lõpus, tegeles oma uurimustes inimnaha problemaatikaga. Meie keha pinnal on punktid ja alad, mida ärritades saame mõjutada oma siseelundeid, ning lisaks neile ka piirkonnad, mille kaudu võime esile kutsuda tundeid ja mõtteid. Tuletage näiteks meelde „kananahka“ ja eriti tundlikke erogeenseid alasid.
Hiina arstid avastasid selle tuhandeid aastaid tagasi ja on seda avastust haigete inimeste ravil kasutanud.
Meie naha pinnal asuvad punktid ja jooned, mis on seotud siseelundite ja ajuga.
Me püüame doktor Calligari katsete ja eksperimentide alusel leida treenides mõjutuspunkte, mis aitavad meil avastada parapsühholoogilisi võimeid, samuti neid arendada ja süvendada. See harjutus on täiesti ohutu, vajalikud abivahendid on väga lihtsad.
Me kasutame selleks mündisuurust vaskseibi, valmistame ka neutraalsest materjalist (puidust) käepideme. Selle väga lihtsa abivahendiga sensibiliseerime vastavaid mõjutuspunkte nahal.
Joonise abil jätame meelde punktide asukohad, mida on vaja sensibiliseerida. Asetame seibi valitud punktile ja jääme ootama reaktsiooni teket.
Sensibiliseerime parempoolse põlveõndla all asuvat punkti (põlve keskkohast umbes 2 cm väljaspool ja 6 cm põlveõndla alumisest piirist allpool asuv punkt).
Seejuures tekivad järgmised aistingud:
– huulte värin;
– külmatunne põrna piirkonnas;
– valu parema jala välisküljel.
On väga tähtis mõjutuspunktid täpselt lokaliseerida, kuid juba pärast mõnd harjutuskorda ei tekita see enam meile raskusi. Mõjutuspunkte tuleb otsida seni, kuni me need avastame.
Seda harjutust tuleb mõistagi teha ülima rahu ja lõõgastumise seisundis, vastasel juhul võib harjutus anda valesid tulemusi ja halvemal juhul võib toime üldse mitte puududa. On tähtis olla nende eksperimentide korraldamise ajal kannatlik, sest mõjutuspunktide leidmisest ja nende sensibiliseerimisest kuni vastava reaktsiooni tekkeni võib vahel kuluda kuni 30 minutit. Kui oleme eksperimenti tehes liiga pikaldased, võivad saavutatud tajumisvõime ja punkti tundlikkus uuesti kaduda. Ajapikku omandame intuitiivselt selle harjutuse õige intensiivsuse ja kestuse tunde.
Veidi enne elektromagnetiliste lainete avastamist esitasid füüsik Grueks ja keemik Ostwald hüpoteesi kiirguste kohta, mida nad hiljem nimetasid aju raadiolaineteks. Aju elektrivoolude esmaavastaja postuleeris psüühilise energia, mis sõltub elektrilainetest ja tekitab resonantsinähtuse teise inimese psüühikas.
Seejärel varjestati elektromagnetilised lained Faraday puuriga samamoodi nagu raadiolainete puhul, kuid see ei häirinud parapsühholoogilisi nähtusi.
On teada, et kõigi füüsikaliste lainete tugevus väheneb võrdeliselt kauguse ruuduga, niisiis ei piisa ka meie aju tühisest energeetilisest võimsusest selleks, et avaldada tajutavat toimet liiga suure vahemaa taha. Kuid Inglise matemaatik Sowel ja füsioloog Shefer ei pidanud seda teooriat täiesti võimatuks.
„Parapsühholoogilistele nähtustele ei saa anda füüsikalist seletust,“ nentis füüsik Pascal Jordan, nõustudes nii Duke’i ülikooli professori Rhine’i teesidega, mis väitsid, et psüühika toime on mittefüüsikaline.
Nüüdisaegses kõrge tehnilise taseme ja hullumeelse elutempoga maailmas on kõigil inimestel järjest raskem keskenduda, ehkki argielu just seda meilt alatasa nõuab. Ükskõik mida me ka ei tee – dikteerime kirja, maalime maali või täidame ankeeti – igaks tööks on vaja koondada tähelepanu, et seda õigesti ja hästi teha.
Ka selgeltnägemine ei ole ilma tähelepanu koondamata võimalik. Siin on keskendumine vajalik seepärast, et eesmärk on saavutatav ainult tähelepanu täielikult ülesande täitmisele suunates.
Keskendumine on üks tähtsaimaid oskusi, mida iga inimene peab endas arendama, et tunnetada kõige olulisemat oma elus ja suunata kõik oma mõtted „teatud kindlasse punkti“ (vt. 3. loengut).
Keskendumine tähendab ühe mõtte või kõigi mõtete suunamist teatud esemele, samuti kõigi mõtete ühendamist ühes punktis. Teisisõnu on see oskus koondada sihipäraste tahtepingutuste abil oma tähelepanu teatud objektile või tegevusele, millele end pühendame, sõltumata muudest sel hetkel häirivatest kõrvalmõjudest ega ümbritsevast keskkonnast. Siia sobivad William Atkinsoni sõnad: „Tee täie jõuga seda, mida kavatsed teha – tee seda ülima tõsidusega“. Igaüks meist on kahtlemata enda peal tunda saanud, et motoorne või mõtteline aktiivsus ilma vajaliku süvenemiseta tekitab üksnes tühje energiasähvatusi, sellal kui arupidamine ja süüvimine ilma sihipärase tegevuseta lõpevad jõuetute, mitte mingisugust toimet omavate mõttemõlgutustena.
Vibulaskur sihib noolega märki ja suunab keskendunult kogu oma jõu märklaua keskkohta, et saavutada parimat tulemust.
Sel hetkel ei saa teda segada miski, mitte miski ei saa häirida tema tähelepanu: tema jaoks ei ole praegu olemas mitte midagi muud peale märklaua ja punkti selle keskel.
Suurendusklaasi efekt
Tuletame meelde nooruspõlves mängitud mängu. Füüsikalisi aluseid, millel see mäng põhineb, me ei tundnud ja need ei pakkunud ka meile huvi, aga see ei seganud meid seda mängu ikka ja jälle mängimast ning sellest rahuldust saamast. Keegi poisipõngerjatest võttis luubi, suurendusklaasi, ja hoidis seda paberitüki kohal, kuni paber päikesekiirte toimel süttis. Lihvitud klaas koondas ja suunas päikesevalguse ühte punkti ning seal tekkis leek. Meie teemaga seoses võime öelda, et „keskendumise suurendusklaas“ korrastab meie mõtted, ühendab ja suunab need eesmärgile.
Kui meil õnnestub teha midagi täielikult keskendununa, säästame niiviisi märgatavalt energiat, aega ja närve. Keskendumisvõime arendamine tundub meile algul väga keerulisena, aga nii nagu lihaste arendamiseks on vaja treenida, tuleb ka keskendumisvõime arendamiseks palju vaeva näha.
Meie sooviksime eespool öeldule veel lisada, et keskendumine tähendab koondumust, kuid mitte pingutust. Me ei asu võitlusse oma sihitult jooksvate mõtetega, vastupidi, me püüame vältida igasugust võitlust, sest nii võime jõuda vaid vastupidise tulemuseni.
Tõeline keskendumine õnnestub üksnes täieliku lõdvestumise seisundis, milles koondumus tekib just nagu iseenesest.
Soovitame teha seda võimet arendavat harjutust mitte ainult sellepärast, et keskendumine ja koondumus on selgeltnägemise saavutamiseks vajalikud tingimused, vaid ka sellepärast, et seda on vaja meie igapäevases töös ning meis peituvate oskuste ja annete täielikuks realiseerimiseks.
Selles jaos kirjeldatud harjutus õpetab suunama tähelepanu mingile väljaspool meie keha asuvale esemele. Harjutades muutub meie tähelepanu pingeliseks ja tugevaks, nii arendame oma keskendumisvõimet ja see annab meile igapäevases elus eeliseid.
Võtame kätte mingi täiesti neutraalse eseme, näiteks pliiatsi. Suuname sellele viie minuti kestel kogu oma tähelepanu. Vaatleme pliiatsit igast küljest ega mõtle mitte millestki muust peale pliiatsi. Mõtleme, kuidas sellega ümber käia, pliiatsi otstarbest, kuidas võib sellega töötada, tuletame meelde pliiatsi tootmisprotsessi, valmistamiseks kasutatavad materjalid.
Nüüd ei ole kogu maailmas mitte midagi peale meie ja pliiatsi. Me ei pööra hetkekski tähelepanu pliiatsilt kõrvale. Algul püüavad mõtted alatasa meie kontrolli alt väljuda, need on nagu metsik hobu, keda püütakse taltsutada, kuid me ei lase oma enesekindlust kõigutada. Sel hetkel võime tunda kerget väsimust, kuid me ei anna sellele järele. Suuname püüdlikult oma tähelepanu pliiatsile.
Võime harjutust mitmekesistada, asendades oma tähelepanu objekte pidevalt järjest ebahuvitavamate esemetega. Mida igavam on ese, seda rohkem energiat kulutame selle vaatlemisele ja seda parema tulemuse annab harjutus.
Kord jõuab kätte aeg, mil me mõistame, et meil ei ole selle harjutuse järele enam vajadust. Oleme juba õppinud juhtima oma tähelepanu igas olukorras, sest oskame soovi korral keskenduda mis tahes esemele, objektile või teisele inimesele. See harjutus arendab meie parapsühholoogilisi võimeid, tõstab meie taju tundlikkust ja parandab meeleelundite funktsionaalsust.
Harjutus on mõeldud meie teadvustatud tähelepanu arendamiseks ja see aitab niiviisi meie psüühilisi funktsioone teadvustatult aktiveerida.
Meie igapäevased ajalehed ja ajakirjad on täis tervist tõotavaid kuulutusi prohvetitelt, ravitsejatelt, selgeltnägijatelt ja ennustajatelt. Lahendamatuid probleeme ei ole, ei ole inimelu tahke, mille nad oleksid tähelepanuta jätnud. Niisugused õilsad lubadused võivad kriitiliselt meelestatud lugejas tekitada vastandlikke tundeid ja ta küsib iseendalt, miks need isehakanud eluabilised ennast müüma peavad, nad võivad ju heita pilgu tulevikku või vaadata ükskõik millise inimese saatust, mis tavalistele inimestele on kättesaamatu. Nad võivad muuta oma saatust nii, et saada sellest mis tahes kasu, olgu see siis inimlik õnn või finantsilised ja materiaalsed eelised. Vastus sellele küsimusele on ilmne.
Innuga töötavad ja oma tegevusse täie vastutustundega suhtuvad selgeltnägijad ning ekstrasensid püüavad vältida igasuguseid oma valdkonnaga seotud kuulujutte. See on neile oluline, sest niisugused kuulujutud üksnes rikuvad nende töö mainet. Kui inimene kasutab oma jõudu teiste hüvanguks, siis laieneb see hüvang ka talle endale, kui ta aga pöörab oma ande teiste inimeste vastu või kasutab seda isiklikuks rikastumiseks, sunnivad needsamad jõud teda peagi naasma lähtekohta.
Paljudel juhtudel ei jätku isehakanud prohvetitel sisemist küpsust ega usku iseenese jõusse, nad kasutavad klientuuri enda ego esiletõstmiseks ja ebakindluse allasurumiseks.
Selgeltnägemise jõud ja selle energia ei ole alati ühtviisi suur. Igal inimesel on omad head ja halvad päevad, nii kõigub ka selgeltnägijate tase ajas, kuid nad oskavad seda oma töös tänu enesetunnetusele ja kogemuslikkusele produktiivselt arvestada.
Selgeltnägija vastutusrikka töö üks peamisi tingimusi on usk iseenese jõusse, samuti intuitiivse aimamise suutlikkus teda usaldavate inimestega suhtlemisel.
Selgeltnägija tegevus ei piirdu üksnes selgeltnägemise aspektidega, see on seotud praktiliselt kõigi inimtegevuse ja vaimuelu valdkondadega, näiteks psühholoogiaga, seepärast on selgeltnägijale väga kasulik ka siin oma teadmisi avardada, nii täiustuksid ja areneksid tema tulevikuprognoosid.
Samamoodi soodustavad hiroloogia ja astroloogia selgeltnägija arengut ning tema kogemuste süvenemist selles valdkonnas.
Niisiis, kes tunneb kutsumust selgeltnägija elukutse vastu ja kavatseb sellega spetsialistina tegelema hakata, peab oma teadmiste taseme tõstmiseks ja ametialase meisterlikkuse täiustamiseks läbi tegema instituudis välja töötatud astroloogia ja hiroloogia kursuse.
Kvalifitseeritud selgeltnägemise spetsialistil peavad olema järgmised omadused:
– enesekindlus,
– positiivne meelestatus oma töösse ja hea suhtumine inimestesse,
– psüühiline tasakaalukus,
– siirus,
– oskus teadvustada oma vastutustunnet,
– tervis ja füüsiline heaolu,
– tahtejõud ja valmisolek pidevalt areneda,
– oskus jälgida pidevalt Kuu faase (noorkuu, veerandid, poolkuu ja täiskuu),
– korrapärane mediteerimine,
– keskendumise harjutused,
– vaoshoitus,
– mõõdukas alkoholitarbimine,
– hoidumine medikamentidest.
Põhjalikumat infot ja praktilisi nõuandeid parapsühholoogiliseks tegevuseks leiate õppekursuse viimasest loengust.
Tajumise omapära järgi eristatakse kaht tüüpi inimesi –kujundlikult ja sõnadega mõtlevaid. Me saame peamiselt visuaalseid aistinguid, seepärast ei ole kujundlikult mõtlevatele inimestele informatsiooni näitlik mõtestamine eriti raske. Erinevalt neist on teist tüüpi inimeste jaoks kujundliku mõtlemise harjutused hädavajalikud.
Üksteisele järgnevad harjutused on, nii nagu ka eelmiste loengute harjutused, koostatud visuaalse mälu kujundamise ja arendamise eesmärki silmas pidades.
Selgeltnägemise võimete harjutamiseks ja täiustamiseks kasutatakse praktilistes tundides klassikalisi vahendeid ja esemeid, näiteks kristallkuuli või musta peeglit (vt 5. loengut). Abivahenditena võib kasutada suitsutuspreparaate: viirukit, sandlipuu koort, mürri, luuderohtu ja lavendlit. Spetsiaalne meie instituudis valmistatud lamp (20 vatti, violetne valgus) tugevdab ja teravdab meie tundlikkust.
Kes kavatseb selle valdkonnaga tõsiselt tegelema hakata, peab harjutusi algusest peale täpselt protokollima, see aitab oma võimeid põhjalikult jälgida.
Võib juhtuda ka nii, et mõne seansi ajal ei toimugi midagi, teisisõnu ei näe te mitte midagi. Ärge mingil juhul fikseerige seda „mitte midagi“ negatiivse tulemusena, vastupidi, see peab teile andma indu üles kirjutada iga üksikasi. Me võime endas arendada parapsühholoogilist taju vaid siis, kui saame oma tegevusmallide ja tajude vormidest ettekujutuse ning suudame neid integreerida individuaalsete väljendusvormidega oma töös.
Toimetanud Ylar Lindepuu
Selgelt-
nägemine
Eesmärk: Keha lihaskonna teadlik kontroll on eduka ja sihikindla keskendumise ning koondatud mõtlemise eeldus.
Toime: Tänu kontrollile oma keha üle õnnestub meil vabaneda segavatest ja tähelepanu hajutavatest teguritest (helid, olukorra mõju), mis häirivad meie teadlikku taju. Nii hakkab tahe kui korraldav jõud avaldama vahetut toimet mõistusele ja kehale.
Abivahendid: Suitsutuspreparaadid (suitsutusanum, viiruk, lavendel, mürr).
Harjutuse kirjeldus…
Harjutuse kestus…
Harjutuste sagedus…
Harjutuste täpsemad selgitused leiame Harjutusvihikust
Eesmärk: Pingeline süüvimine ja keskendumise tugevdamine kui vajalik selgeltnägemise seisundisse kandumise eeldus.
Toime: Pendli abil süvendame keskendumist, kaartide abil tõstame oma teadliku tähelepanu ja mõtete koonduvuse kvaliteeti.
Abivahendid: Pendel, valgest kartongist kaart (formaat C6), millele on punaste tähtedega kirjutatud soovitud omadus, näiteks keskendumine, intuitsioon, selgus, tunnetus. Suitsutusvahendid (viiruk, lavendel).
Harjutuse kirjeldus…
Harjutuse kestus…
Harjutuste sagedus…
Harjutuste täpsemad selgitused leiame Harjutusvihikust
Eesmärk: Selles harjutuses on kristallkuul meile keskendumise objekt. Seda jälgides võime aistida oma sisemist tunnetust, avastada meie tegelikkuse teise külje uusi sfääre ja tasapindu, tajudes neid visuaalselt.
Toime: Kõik mida näeme või läbi elame, on võinud toimuda juba palju aastaid tagasi, kuid sama võib toimuda ka olevikus või tulevikus. On kindlaks tehtud, et läbi kristallkuuli vaadates avardame ja süvendame oma teadvust.
Abivahendid: Selgeltnägemise kuul, väike lamp, suitsutusvahendid (sandlipuu koor, viiruk), selgeltnägemise harjutuse protokolli vorm.
Harjutuse kirjeldus…
Harjutuse kestus…
Harjutuste sagedus…
Märkused…
Harjutuste täpsemad selgitused leiame Harjutusvihikust
Eesmärk: Minevikust, olevikust või tulevikust pärinevate stseenide, sündmuste ja inimeste visuaalne tajumine, kasutades keskendumise objektina musta peeglit.
Toime: Peegli must kattekiht aitab meil jõuda kujundliku selgeltnägemiseni, sest sel juhul ei toimu footonite peegeldumist, must värvus neelab valguse täielikult.
Abivahendid: Must peegel ja selgeltnägemise harjutuse protokollivorm.
Harjutuse kirjeldus…
Harjutuse kestus…
Harjutuste sagedus…
Harjutuste täpsemad selgitused leiame Harjutusvihikust
Eesmärk: Selgeltnägemine ärkveloleku seisundis, teadvuse juures, keskendumise abivahendeid kasutamata.
Toime: Harjutame teadvustatud selgeltnägemist, sest poolenisti teadvusetult või hüpnootilise une seisundis võime kaotada kontrolli nähtud informatsiooni üle ja moonutada kujundeid.
Abivahendid: Suitsutusanum, suitsutusvahendid (viiruk, sandlipuu, lavendel).
Ettevalmistav harjutus…
Harjutuse kulg…
Harjutuse kestus…
Harjutuste täpsemad selgitused leiame Harjutusvihikust
Eesmärk: Võtame lähedase inimese foto, et õppida selle harjutuse abil selgeltnägemist ja arendada oma sensitiivset taju.
Toime: Eksperiment fotoga tugevdab meie sensitiivse taju võimeid. Me aktiveerime oma kosmilise energia ja kõrvaldame niiviisi lainete pidurdava toime meie ärkveloleku seisundile. Tänu sellele suudame jälgida ja vastu võtta sündmusi, protsesse ning stseene, mis jäävad meie tavaliste meeleelundite eest varjule.
Harjutuse kirjeldus…
Harjutuse kestus…
Harjutuste sagedus…
Harjutuste täpsemad selgitused leiame Harjutusvihikust
Eesmärk: Valime nüüd selgeltnägemise objektiks mingi konkreetse hoone, lossi, templi või kiriku. Loomulikult suundume oma füüsilises kehas sinna, kus soovime mingi aja kohta midagi teada saada. Isikliku ja psühhoatmosfäärse kontakti kaudu püüame oma objektiga luua ruumitu ja ajatu sideme.
Toime: Tänu sisemisele kontaktile selgeltnägemise objektiga hakkavad meie sisemise silma ees tekkima kujundid ja stseenid, mis pärivad selle hoone, lossi, templi või kiriku lähedasest või kaugemast minevikust. Me elame ilmnevaid nähtusi läbi samamoodi, nagu nende toimumise ajal elanud inimesed.
Harjutuse kirjeldus…
Harjutuse kestus…
Harjutuste täpsemad selgitused leiame Harjutusvihikust
Eesmärk: Selgeltnägemise võimete määramine.
Abivahendid: Viis psii-testi (ülitaju) määramise kaarti, kaks tabelit, eraldav vahesein, katse korraldaja.
Katse korraldamise kulg…
Testimise kulg…
Harjutuste täpsemad selgitused leiame Harjutusvihikust
Eesmärk: Selle testi abil uurime oma ühe selgeltnägemise vormi – prekognitsiooniga seonduvaid võimeid.
Toime: Prekognitiivse selgeltnägemise teel saame usaldusväärseid andmeid oma võimete kohta tajuda tulevasi, seni veel realiseerumata sündmusi.
Abivahendid: Psii-testimiskaartide komplekt, must eraldav vahesein, katseprotokoll, katse korraldaja.
Märkused…
Testimise kulg…
Harjutuste sagedus…
Harjutuste täpsemad selgitused leiame Harjutusvihikust
Toimetanud Ylar Lindepuu
Järgmine peatükk 22: Telekinees ja psühhokinees
Inimene sureb ja kohe jääb seisma ka tema seni korralikult käinud kell. Taldrikud lendavad õhus ilma igasuguse neid liigutava jõuta, pildid kukuvad seintelt, ootamatult lõhkevad neoonlambid nagu seebimullid. Arusaamatul põhjusel purunevad väärtuslikud joogiklaasid, mõranevad klaaskapid ja vitriinid. Esemed lähevad kaotsi ja ilmuvad mõne aja pärast jälle välja.
