Parapsühholoogia
22. Telekinees ja psühhokinees
Inimene sureb ja kohe jääb seisma ka tema seni korralikult käinud kell. Taldrikud lendavad õhus ilma igasuguse neid liigutava jõuta, pildid kukuvad seintelt, ootamatult lõhkevad neoonlambid nagu seebimullid. Arusaamatul põhjusel purunevad väärtuslikud joogiklaasid, mõranevad klaaskapid ja vitriinid. Esemed lähevad kaotsi ja ilmuvad mõne aja pärast jälle välja.
Me kõik oleme niisugustest juhtumitest kuulnud, nendest lugenud või lausa ise neid läbi elanud. Kõik see annab tunnistust, et on olemas teatud jõud, psüühiline energia, mis võib ülima füüsilise ja vaimse pinge hetkel vabaneda ning isegi mõjutada aineid ja esemeid.
Seda nähtust nimetatakse parapsühholoogias psühhokineesiks. Paljudes eksperimentides on tõestatud, et inimene suudab esemeid liigutada ja nende vormi muuta üksnes keskendudes, psüühilise energia abil.
Kärarikast sensatsiooni tekitas oma psühhokineetiliste eksperimentide ja trikkidega Iisraeli lusikapainutaja Uri Geller, kes teenis oma tavatust andest suurt kasu.
USAs korraldatakse juba palju aastaid kursuseid, milles osalejaid õpetatakse psüühilise jõu abil kahvleid painutama, pliiatseid liigutama, kirjaklambrite kuju muutma ja palle veeretama.
Kuid teadus ei pea psühhokineesi üksnes mänguks või seltskondlikuks meelelahutuseks. Paljudes instituutides ja ülikoolides on korraldatud uuringuid, et jõuda sellele mõistatuslikule nähtusele jälile. Üks parapsühholoogia pioneeridest oli professor Rhine Duke’i ülikoolist Põhja-Carolinas, kes korraldas selles valdkonnas tuhandeid laboratoorseid katseid.
Põhimõtteliselt võib igaüks meist, kes soovib oma võimeid proovile panna ja neid täielikult ära kasutada, endas välja arendada niisugused ebaharilikud võimed. Selleks on vaja vaid kannatlikkust ning täieliku usku endasse ja oma jõusse.
355. aastal leidsid Reini-äärses linnas Bingenis aset veidrad sündmused: inimesi heideti voodist välja, tohutu suured kivirahnud lendasid õhus, arusaamatud helid tekitasid inimestes hirmu ja paanikat. Viissada aastat hiljem toimus midagi taolist Bingeni lähedal Kemptenis, seekord kuulsid inimesed häält, mis rääkis, et selle mõistatusliku nähtuse põhjus on kohalike pühameeste ja mõnede külaelanike pahasoovlikud teod.
Vahetame nüüd tegevuskohta ja suundume Java saarele, ühele suurimatest Indoneesia saartest. Seal elas 1831. aastal 12-aastane tüdruk, kelle peale sadas tänaval ja vanemate korteris alatasa kivivihm. Mitte keegi ei teadnud, kust tulevad need kivid, mida võis näha alles kahe meetri kõrguselt. Kivid kukkusid tavaliselt tüdruku jalge ette ega teinud talle vähimatki viga. Nende hulgas oli ka selliseid, mis kaalusid kuni 9 kilo. Oli päevi, kus sadas alla kuni kaks tuhat kivi, need olid enamasti maakivid. Nähtust jälgivad inimesed võtsid mõned kivid, märgistasid ära, et neid teistest kividest eristada, ja viskasid 100 meetri kaugusel asuvasse mägiojja. Mõni minut hiljem tõusid kõik vette heidetud kivid ojast taas välja.
Kord kukkus puu otsast tüdruku jalge ette vili. Kõige sagedamini langes kive tüdruku ette suletud ruumis. Saare elanikud nimetasid niisugust kivisadu Gandarniks, nimetus oli välja mõeldud spetsiaalselt selle nähtuse jaoks.
1927. aastal teatati sündmustest Gottrebachis Kaschau lähistel. Neis mängis peaosa 13-aastane Tibor. Ta läks kord koos oma nõo Ladislausega kalale. Päev oli õhtusse jõudmas, kui korraga kukkus pilvitust taevast Ladislause õnge kõrvale kivi, mis ei teinud poisile endale mingit kahju. Nad korjasid peagi oma asjad kokku ja asusid koduteele. Ja siis hakkas taevast täiesti vertikaalselt alla sadama suurel hulgal kive, mis kukkusid enamasti poiste vahele. Kivid olid nähtavad ainult tagant, osa neist olid inimpea suurused. Võimatu oli aru saada, kust kivid tulid, sest need ilmusid nähtavale alles ühe meetri kõrgusel maast.
Ladislaus ja Tibor pistsid jooksu. See aga ei teinud asja paremaks. Kui nad olid jõudmas lähedalasuva trahterini, sadas kive juba nii tihedalt, nagu tulistataks neid kuulipildujast. Poisid sööstsid majja ning tõmbasid hinge. Niipea aga, kui nad tegid katset lahkuda, kordus taas kõik ja nad pidid tagasi pöörduma. Nüüd aga sadasid kivid juba ka maja sisemuses ja üks neist purustas kukkudes kaks joogiklaasi. Külalised, kes sel ajal trahteris viibisid, pidasid seda kellegi naljaks ja asusid aknaid sulgema. Nad ei aga suutnud peatada saladuslikku jõudu, sest kivid tungisid sisse ka läbi suletud luukide. Kõik langevad kivid olid väga kuumad ja peagi kadusid need kõik, alles jäi ainult üks.
Kõrtsmik oletas, et kukkuvad kivid on mingil moel seotud kahe uue külastaja ilmumisega, seepärast palus ta neil majast lahkuda.
Ladislaus ja Tibor väljusid trahterist ja jõudsid teha vaid mõne sammu, kui ülevalt hakkasid taas langema kivid, seekord olid need palju suuremad. Lapsed tormasid koju. Kuid pärast lühikest pausi kordus rünnak taas. Seekord ei sadanud enam ainult kivid, majas hakkasid ka liikuma esemed. Läbi klaasukse hakkas köögist välja ja sinna tagasi lendama söetükke. Samuti lendasid ühest toast teise Ladislause isa kollektsioonist pärinevad mineraalid.
Veidi hiljem, kui kivisadu oli lõppenud, läksid Ladislaus ja Tibor kirikusse. Teel sinna sadas korraga nende jalge ette raha. Kõigepealt kukkus alla 20-helleriline münt, seejärel 10-helleriline ja üks kroon, pärast veel 20 krooni.
Need nähtused lõppesid äkitselt, kui Tibor saadeti kaugel elava tädi juurde.
1967. aasta kevadel sai surma Bielefeldis elava proua B. mees. Ta sõitis autoga vastu tormi käes välja juuritud puud. Palju nädalaid enne oma surma ei saanud härra B. öösiti magada, teda vaevasid õudusunenäod, ta oli veendunud, et peab varsti surema. Seejuures hoidis ta instinktiivselt käsi pea kohal, just nagu end kaitsta püüdes. „Mulle tundub, et miski langeb mulle peale!“ kordas ta ikka ja jälle.
Mõni nädal pärast mehe surma purunes lese korteris ootamatult mitu konjakipokaali. Tükid lebasid nii, nagu oleksid need noaga pooleks lõigatud. Hiljem purunesid ka piimaklaasid ja üks kristallvaas.
Seoses sellega tekib küsimus: kas need on märgid surnult või tekivad need proua B. alateadvuse mõju tagajärjel? Paljud meist on selliste nähtuste kohta juba kuulnud, võimalik, et nad on ka ise pidanud üle elama midagi taolist, kui surmahetkel seisatub ootamatult kell, seintelt kukuvad alla maalid või purunevad lauanõud. Täpselt samamoodi tundub seletamatuna see, et kivid või muud rasked esemed eiravad raskusjõu seadust ja lendavad vabalt õhus.
Levitatsiooninähtusi täheldatakse nii elutute esemete kui ka inimeste juures, meile on teada fakte pühakute ja India joogade levitatsioonist.
Kuulus Šoti meedium Daniel Dunglas Home suutis liigutada esemeid, ta oskas tõsta ka enda ruumis lae alla ja sinna mõneks ajaks hõljuma jääda. Niisugust oskust nimetatakse levitatsiooniks (ladina keeles levitas – kergus), seda võimet on omistatud ka nõidadele (levitatsioon on 23. loengu teema).
Alati kui neljateistkümneaastane Breemeni koolipoiss Heiner S. astus üle firma juhatuse hoone ukseläve, purunesid selle maja keldrilaos asuvad nõud. Peagi ületas kahjusumma juba tuhat Saksa marka. Abi paluti ka politseilt, kuid kõik oli asjata. Viimaks selgus, et kui poissi majas ei olnud, lakkas kummituste tegevus majas.
Heinerit uuriti Freiburgis, talle anti ülesanne lahti võtta üheksa tugevalt kinnitatud konksu koos puittüüblitega. See õnnestus tal mängleva kergusega. Järgnevate uuringute käigus ilmnes, et poisi suhted emaga olid väga pingelised, sest too keelas tal õpingud firmas ja poiss oli sisimas väga selle vastu.
Teaduslikud uurimused näitavad, et niisugused parapsühholoogilised nähtused nagu psühhokinees ja telekinees on seni veel tundmatud psüühilised võimed, potentsiaal, mida võiks kasutada ja arendada sihipäraselt suunatud harjutuste abil. Selliste võimete alged on olemas igas inimeses, need avalduvad sageli alateadlikult ja ootamatult, neid on vaja põhjalikult uurida ja hoolika vaatluse alla võtta.
„Ebatavaline kivivihm sadas 29. mail 1973 väikeses Belgia linnakeses, vihma põhjust ei ole seni veel suudetud selgitada,“ kirjutati ajalehes Frankfurter Rundschau, edasi järgnes: „Sellised müstilised nähtused esinesid ainult siis, kui läheduses viibis Korda 14-aastane poeg …“
On palju teateid lendavatest kividest, mis tungivad läbi majaseinte suletud ruumidesse just nagu mateeria läbi mateeria – seda on väitnud tunnistajad Austraalias, Indoneesias ja mõnedes Euroopa riikides. Šveitsi teadlane C. G. Jung peab samuti selle müstilise nähtuse tekke põhjuseks „psüühilist pinget, mis sellisel viisil väliselt lahendub“.
Grandioosset sensatsiooni ajakirjanduses ja üldsuse seas kutsusid 1967. aasta juulist 1968. aasta jaanuarini esile advokaat Sigmund Adami kantseleis Rosenheimis toimunud uskumatud sündmused. Kõigepealt hakkasid järjest läbi põlema kõik kaitsmed. Remontima kutsutud elektrik pidas seda halvaks naljaks – niipea kui ta kaitse välja vahetas, põles see jälle läbi ja valgus kustus, lisaks olid kõik kaitsmed pesas millegipärast 90 kraadi pööratud.
Seejärel tuldi appi elektrijaamast ja alustati põhjalikke uuringuid, sest telefonijaamas fikseeriti telefonikõnesid, mida ei pidanud keegi, seejuures helisesid advokaadi kantseleis kõik neli telefoniaparaati, ehkki kõnet ei olnud mitte keegi tellinud. Kontrollid ei andnud mitte mingisuguseid tulemusi, ka elektrivõrgu revidendid ei leidnud midagi: nelja nädala kestel lõhkesid nende juuresolekul lambid ja valgustid.
Kontrollikomisjoni esimehe silme all pööras end õlimaal, mis rippus kantselei vastuvõturuumis. Pööre oli nii tugev (umbes 320 kraadi vasakule), et harutas lahti isegi traadi, millega maal oli konksudele riputatud. Sama juhtus teiste piltidega. Koopiamasinast valgus pidevalt välja vedelat toonerit.
Kontrolliks võrku ühendatud ampermeeter näitas kuni 50-ampriseid vooluhüppeid, sellal kui voolutugevuse normaalne väärtus pidanuks olema vaid 10 amprit. Lülitati käima ka avariigeneraator, kuid mõistetamatud nähtused jätkusid. Kontrollkomisjoni juhi ettekandest ilmnes, et elektrivõrk oli korras, neid seletamatuid nähtusi põhjustasid ilmselt mingid jõud, mille päritolu ei olnud võimalik selgitada ja mis ei olnud mitte kuidagi tehniliste seadmetega seotud.
Siis liitus töörühmaga Freiburgi parapsühholoog professor Hans Bender. Pärast hoolikat kontrolli jõudis ta järeldusele, et „tänu elektrivoolu hüppeid registreerivate seadmete kasutamisele oleme saanud objektiivse tõendi spontaanse psühhokineesi olemasolu kohta“. Järgnevate uuringute käigus ilmnes, et salapärased sündmused esinesid üksnes siis, kui läheduses viibis büroo töötaja Annemaria Schabel, ja lõppesid alles pärast seda, kui ta puhkusele läks. Professor Bender küsitles põhjalikult Annemariat ja too tunnistas, et „kannatab tugeva sisemise pinge all“. Naine teatas oma ülemusele advokaat Adamile, et „vooluarvesti peaks nüüd otsekohe uuesti tööle hakkama.“ Ja arvesti hakkas tõesti tööle niipea, kui ta sellele vaid pilgu heitis.
Professor Bender tegi neid salapäraseid nähtusi uurides järelduse, et käesoleval juhul „on tegemist psühhokineesi ilminguga, teisisõnu võivad psüühilised jõud mateeriat mõjutada“. Ainuüksi Euroopas ja USAs on teada umbes 500 samalaadset juhtumit.
Sigaret jäi lauast 20 cm kõrgusele hõljuma, just nagu hoiaks seda nähtamatu käsi. Umbes neljakümneaastast naist, kelle käsi ümbritsevad rippuvad sigaretid, väriseb ja vibreerib tohutu suurest psüühilisest pingest, mis kurnab temast viimase jõu.
Endise Leningradi linna bioinformaatika uurimisinstituudi juht professor Leonid Vassiljev korraldas nõukogude inseneri abikaasa Niina Kulaginaga huvitava eksperimendi. Niina omas harukordset võimet liigutada laual esemeid, näiteks vaagnaid, klaase, tikke ja toiduaineid, neid seejuures sõrmeotsagagi puutumata. Samuti õnnestus Niinal käsi abiks võtmata peatada seinakella pendel. Niina suutis panna liikuma kompassi magnetosuti, selleks tegi ta käega 5 kuni 10 cm kaugusel kiireid ristikujulisi liigutusi. Veidi aja pärast hakkas magnetosuti tema soovitud suunas liikuma.
Niina Kulagina tavatud võimed ajendasid teadlasi teda põhjalikult uurima. Professor Teletski tegi 17. märtsil 1968 ajalehes Pravda järgmise avalduse: „Niina Mihhailova (Mihhailova oli meediumi neiupõlvenimi) valdab uut ja tundmatut energiavormi, mida on vaja loodusteaduslikel meetoditel määratleda ja klassifitseerida.“
Kõige raskem ese, mida Kulagina suutis liigutada, kaalus 500 g, selleks pidi ta kahe tunni kestel pingeliselt keskenduma, enne kui tal õnnestus oma oskusi näidata. Psühhokineetilisi võimete demonstreerimise ajal tõusis kõrge vererõhu ja südameatakkide all kannatava Niina Kulagina pulss 250-ni, niisuguse keskendumise ajal kaotas Niina kaalust kuni kaks kilogrammi. Seepärast oli vaja korraldada kõik eksperimendid arstide järelevalve all.
1967. aastal avaldas psühhiaatriaprofessor Jules Eisenbud raamatu „The World of Ted Serios“. See oli sensatsiooniline teos Ted Seriosist, neljakümneaastasest töölisest, kes tegi fotosid mõttejõul. Tal õnnestus luua „psüühilisi fotosid“ – kujundeid, mis ilmusid teadlikult või alateadlikult automaatse polaroidkaamera filmilindile. Seejuures vaatas Serios kaamera läätse läbi väikese kartongsilindri, keskendus, langetas järsult käe ja jäi tulemust ootama. Mõnikord oli vaja tunde oodata. Algul tekkis vaid üldine struktuur, mis omandas üha selgemad jooned ja muutus mingiks äratuntavaks objektiks: see võis olla näiteks Hiltoni hotell Washingtonis või Frauenkirche Münchenis.
Erinevalt spontaanselt tekkinud fotodest suutis Serios sihikindla tulemuse saavutamiseks vaid mõnikord leida õige „häälestuse“. Rothenburg ob der Tauberi linnavaatesse tekkisid tal mingid võõrad struktuurid, mis meenutasid küll Rothenburgi, kuid ei olnud tegelikkusele vastavad. Kõige tuntum on Seriosi kujutis ürginimesest, mis langeb täpselt kokku neandertaallase koopiaga Chicago ajaloomuuseumis.
Seriosil on õnnestunud ka muud psühhokineetilised fotod, näiteks vaade ühe firma peakorteri aknast Chicagos, fotod kenasti kaunistatud külamajadest linna lähistel, samuti sõprade ja tuntud isikute portreed.
Iga niisuguse kujutise loomiseks pidi Ted Serios kulutama oma füüsilist ja psüühilist energiat, mistõttu oli vahel vaja terve päev puhata. Järgmiste katsete energiakulu oli jällegi väga suur ja ta pidi jõuvarud enne taastama.
„Siis küsis Jehoova temalt: „Mis sul käes on?“ Mooses vastas: „Kepp.“ Jumal ütles: „Viska see maha.“ Mooses viskaski kepi maha, see muutus maoks ning ta põgenes selle eest.“ (2. Moosese 4: 2-3.) Need sõnad on võetud piiblist, see on üks näide, mis osutab telekineesi olemasolule. Loeme piiblist selle kohta veel.
Joosua raamatus antakse teada järgmist (Joosua 10:11): „Kui nad Iisraeli eest põgenedes Beet-Hooroni nõlvast alla läksid, heitis Jehoova nende peale taevast suuri raheteri kogu tee kuni Asekani, nii et nad surid. Rahe tõttu surnuid oli rohkem kui neid, kelle iisraellased tapsid mõõgaga.“ Ja Teises Kuningate raamatus on kirjas (6:5–6): Kui üks sulastest puud langetas, lendas tema kirvepea vette. Ta hüüatas: „Oh häda, mu isand! See oli laenatud!“ Jumalamees küsis temalt: „Kuhu see kukkus?“ Mees näitas talle koha. Siis Eliisa lõikas ühe puutüki, viskas selle vette ning kirvepea tõusis pinnale.“
Uues Testamendis jutustab Markus tormi vaigistamisest (Mk 4, 37-39): „Ja tõusis kange tuulispea ning lained viskusid paati, nii et paat juba täitus veest. Ja Jeesus oli paadi päras istepadjal magamas. Nad äratavad ta üles ja ütlevad Talle: „Õpetaja, kas sa ei hooli, et me hukkume?“ Ja Tema ärkas üles, sõitles tuult ja ütles järvele: „Jää vakka, ole vait.“ Ja tuul rauges ja järv jäi täiesti tüüneks.“
Samalaadseid juhtumeid esineb piiblis tihti. Meenutagem näiteks Jeeriku pasunaid, mille helid tugevdavad keskendumist ja mõttetegevuse jõudu nii, et müürid purunevad.
Müüride purunemise põhjuse üle arutletakse veel tänapäevalgi, on mitmesuguseid oletusi: alates väga tugeva purustusjõuga aatomipommi plahvatusest kuni jubeda maavärina ja tundmatut päritolu relvadeni.
Kõige tõenäolisem selgitus, mis on küll samuti pälvinud veidi kriitikat, on hüpotees kollektiivse mõttetegevusega esile kutsutud psühho- ja telekineetiliste jõudude toimest.
Mõned nüüdisaja juhtivad teadlased on seisukohal, et muistsed egiptlased kasutasid oma tohutu suurte püramiidide ehitamisel mõttelise mõjutamise jõudu, psühhotelekineesi ja levitatsiooni, et asetada kohale hiigelsuured plokid, millest mõned kaalusid kuni 600 tonni, sest tavaline inimene ei oleks suutnud selliseid mürakaid toona kasutatavate abivahendite abil liigutada.
Kivid, mis jäid äkitselt õhku rippuma? Kell, mis jäi ilma nähtava põhjuseta seisma, joogiklaasid, mis purunesid täpselt pooleks? Millised salapärased seletamatud jõud on siis nende nähtuste põhjuseks? Parapsühholoogid kasutavad nendest nähtustest rääkimiseks termineid psühhokinees ja telekinees.
Psühhokinees (kreeka keeles psiche = hing ja kinesis = liigutamine, liikumine) on puhtpsühholoogiline materiaalsete esemete mõjutamine ilma väliselt nähtava füüsilise toimeta. See mõjutamine võib olla kas alateadlik (tugev emotsionaalne erutus, eriti alaealiste sugulise küpsemise perioodil) või ka teadlik, esile kutsutud tahtejõu pingutusega.
Sellelaadseid näiteid esitasime jaos „Vaim ja ihu“.
Kui eksperimentaator ei avalda esemele otsest mõju, on tegemist telekineesiga (kreeka keeles tele = kauge ja kinesis = liigutamine, liikumine). Algul oletati, et sellised psühhokineetilised nähtused nagu materiaalsete esemete painutamine (vt jagu „Uri Gelleri maailm“) leiavad aset vaimsete jõudude vahetu toime tulemusena katseobjektile.
Uued teaduslikud uuringud, eeskätt inglise aatomifüüsika professori John Hastedi ja prantsuse metallurgi dr Crussardi mitmesuguseid metalle, kristalle ja orgaanilisi aineid käsitlevad uuringud on tõestanud, et psühhokineetilisi nähtusi tekitavad katseeseme psüühilise mõjutamisega esile kutsutud aatomstruktuuri muutused.
Materiaalsete esemete aatomstruktuuri muutumise tagajärjel võivad toimuda järgmised muutused:
– kuju (paindumine, venimine),
– kõvaduse ja
– mahu muutused.
Ameerika firma IBM insener Marcel Fogel lõikas Stanfordi ülikooli rakendusfüüsika professori dr Peter Starrocki ja kirurg Wilfred Leinsi skeptiliste pilkude all psühhokineetiliselt katki 3-millimeetrise raudtraadi. Enne seda oli Marcel Fogel, kes osales muu hulgas ka magnetlindiga seonduvates arendustöödes, üksnes mõttejõuga mõjutades suutnud painutada lusikat nii, et selle esialgset kuju oli võimatu kindlaks teha.
Californias õpetas endine kudumistööstuse spetsialist Lawrence Kennedy igale huvilisele psühhokineesi. Ainult kuus kursuse lõpetajat 500-st, kelle hulka kuulus ka terve akadeemikute rühm, suutsid sooritada lõpueksami ja tõestada oma oskust lusikat psühhokineetiliselt painutada.
Saksa teadlasel dr Walter Franckil, rahva- ja mittetraditsioonilise meditsiini kateedri juhatajal, kes oli budismi asjatundja ja oskas seda nüüdisaegsete teadustega siduda, õnnestus niisugusest terviklikust maailmavaatest lähtudes oma paranormaalseid võimeid arendada. Dr Franck väitis, et igal inimesel on paranormaalsed võimed olemas, need tuleb vaid teadvustada ja siis muutub võimalikuks neid treenides arendada. Selleks on vaja vaid pisut armastust valdkonna vastu, kannatlikkust ja tugevat tahtejõudu.
Doktor Francki väitel tekib õppeprotsessi ajal kordamiste tulemusena niinimetatud morfogeneetiline väli (väli, millel puudub materiaalne avaldusvorm ja mis seob kosmoses kõike üksteisega), mille loob kõigi kursustel osalejate kollektiivne potentsiaal. Morfogeneetilise välja termini võttis kasutusele bioloog Rupert Sheldrake, kes esitas endale küsimuse, miks tekitavad elusolendid peaaegu alati iseloomulikke vorme, mis määravad nende praeguse avaldumise. Teisisõnu tähendab see, et kõikide esemete ja protsesside struktuuril on maailmas juba olemas oma nähtamatu ette määratud vorm. Seejuures luuakse näidis, mille avaldumine muutub järjest tõenäolisemaks koos selle koopiate arvu kasvuga.
Seda teooriat saab üle kanda paljudele asjadele looduses, samuti inimelu sfääri. Toome näite: vesiniku aatomid on üle miljardi aasta käitunud füüsikaliselt alati teatud kindlal viisil, seetõttu tekib ka siin morfogeneetiline väli. See väli suudab teha uskumatut, näiteks võib üks aatom kunagi hakata käituma raua aatomina.
Kui kanname teooria üle inimelu valdkonda, on tulemus järgmine: kui indiviidide enamus on seisukohal, et mitte mingisuguseid paranormaalseid jõude ei ole olemas, siis ei avaldu niisugused nähtused mitte kunagi või juhtub seda väga harva. Mida rohkem inimesi hakkab sihipäraselt tegelema oma paranormaalsete võimete arendamisega, seda tugevamalt hakkavad need nähtused avalduma, seda lihtsam on paranormaalseid võimeid õppida ja treenida.
See teooria lähtub olemuselt austatud Briti biokeemiku Rupert Sheldrake õpetusest, kes postuleeris, et kõik vormid kosmoses juhinduvad harjumustest ja järgivad malle, mis on sündmuste kordumise tulemusena fikseeritud nähtamatutes transtsendentsetes konstruktiivsetes plaanides. Sheldrake nimetas selliseid plaane morfogeneetiliseks väljaks. See väli mähib võrguna endasse kogu reaalsuse. See väli juhib kõiki jõude kogu Universumis tohutu suurest ja ammendamatust, kogemusterikkast ideede varakambrist.
Hiljuti õnnestus psühhokineetiliste võimetega meediumil Karen Getslil ühe testi ajal psühhokineetiliselt painutada umbes 3 meetri pikkust laserikiirt. Katse ajal kontrolliti ja mõõdeti hoolikalt temperatuuri laseri sees ja selle ümber, mõõdeti õhu liikumist ruumis, õhuniiskust, mehaanilisi võnkeid ja õhurõhku.
Karen Getsl ei puudutanud laboris viibides kordagi laserit ega muid seal asuvaid seadmeid. Meediumi avaldatud toime laserikiirele fikseerisid ja registreerisid automaatselt viis meerikut. Katse ajal õnnestus laserikiirt neli korda psühhokineetiliselt painutada. Kateedri juhataja, füüsikaprofessor William Eidson ütles selle nähtuse kohta järgmist: „Kui me suudame õppida Karen Getsli tundmatut vaakumenergiat õigesti kasutama, tähendab see murrangut füüsikas.“
Zürichi psühhiaater dr Hans Näegli-Oserd uurib juba palju aastaid peenmaailma nähtusi. Kord sattus tema juurde 78-aastane proua L., kes oli nii meeleheitel, et ei teadnud, mis temast edasi saab. Proua L. jutustas, et tema korteris juhtub pidevalt arusaamatuid sündmusi, mis teda hirmutavad. Paljud esemed on muutnud oma asukohta, ehkki ükski inimene ei ole neid puudutanud. Vaiba alla tekivad mõnikord niisked laigud. Vaiba narmaid vedeleb igal pool, just nagu oleks neid keegi kääridega lõiganud. Asjad kaovad ja ilmuvad ootamatult jälle välja. Elutoa lambi küljes rippus veider juhe, mis võttis korraga silmuse kuju. Aeg-ajalt ütlevad üles kõik tehnilised seadmed.
Dr Näegli-Oserd märkis, et proua L. paranormaalsete nähtuste nimistus oli registreeritud üle saja mitmesuguse olukorra, milles tal oli võimalus ise veenduda ja hoolikalt üle kontrollida. Arst oli täielikult veendunud, et vanadaam on deemoni võimuses, ja arvas, et proua L. põeb kerges vormis haigust, mis kannab nime infestitatsioon (ladina keeles infestare = ründama). Teisisõnu on temasse asunud deemon, kes ei ole veel täielikult võimust võtnud. Arst püüdis patsienti niisugusest rünnakust terveks ravida ja oletas kõigepealt, et mingi sõltumatu viirastus või surnu hing võib inimeses põhjustada haiglaslikku käitumist ning see seletabki käesoleval juhul telekineetilisi nähtusi.
Ohio osariigis elav koduperenaine Ellen Fortson, nelja lapse ema, suutis edasi anda endas tekkinud elektrienergiat sõrmeotste kaudu, liigutades korduvalt lülitit. Juhtmestikus ei olnud enne seda voolu.
Glasgow ülikooli astronoomiaprofessor Archie Roy jutustab Šoti hüpnotisööri Robert Halperni ebatavalisest jõust. 38-aastane Edinburgi elanik avastas endas haruldase ande täiesti juhuslikult. Ühe katse ajal, mis toimus professor Roy juhtimise ja kontrolli all, õnnestus Halpernil eemalt pöörata tikutoosi 100 kraadi ja nihutada teises toas asuval laual suurt hulka piimapudeleid. 1981. aastal koges professor Roy ainulaadset retropsühhokineesi juhtumit, meie võime teha sedasama harjutuses 22.7: RETROPSÜHHOKINEESI TEST PENDLI JA MÜNTIDEGA.
Professor istus teleri ette, et vaadata ratsavõistluste ülekannet. Kui hobused toodi starti, tekkis professoril ootamatu tunne, et võitma peab hobune nimega Aldaniti. Niisiis istus professor mõtteliselt hobuse selga ja otsustas vastavalt oma jälgimiste teooriale võimendada ja tugevdada tulemust korduva tagasiside abil. Professor vaatas ratsavõistluste ülekande kordust vähemalt kuus korda. Nii ärkas ja tugevnes tema retropsühhokineetiline jõud ning võimalik, et see oligi professori õige eelaimduse põhjus. Igatahes hakkas professor tänu selle ennustuse õigsusele end kindlamalt tundma ja jätkas oma eksperimente veel kaua, et leida sellele nähtusele lahendus.
Temast räägiti esimest korda 1971. aasta suvel. 24-aastane iisraellane Uri Geller oli elukutselt estraadimaag. Erinevalt oma varieteekolleegidest keeldus Geller täielikult trikkidest rätikute ja küülikutega, tema tööesemed olid lusikad, metallvõrud, kellad ja lukud. Geller puudutas sõrmedega õrnalt lusikat ja see hakkas kohe painduma. Ta avas metallvõrusid kätega puudutamata ja parandas kelli üksnes neid vaadates.
Geller hakkas oma võimeid demonstreerima 1968. aastal, algul koolilaste ees, hiljem esines eraviisiliselt ka teistele ja lõpuks avastas ta tuntud Ameerika parapsühholoog Andrei Puharish. Seni ei olnud Geller lubanud oma võimeid eksperimentide abil kontrollida, kuid Puharishil õnnestus Gellerit veenda, et ta suhtumine on täiesti tõsine ja ta soovib teha tähtsat tööd.
Pärast arvukaid katseid ja demonstratsioone jõudis Puharish järeldusele, et Geller ei olegi üldse maag, vaid tõeline meedium, kes suudab oma psüühika abil mateeriat juhtida, teisisõnu on tal psühhokineetilised võimed.
Puharish sai palju teada Gelleri elust. Geller jutustas, et ta ei tea, kust ta on niisuguse jõu saanud, kuid ta tajus seda juba väikese lapsena. Kuueaastaselt avastas Geller, et ta suudab ema mõtteid lugeda. Kord tuli ema külaskäigult, kus oli raha peale kaarte mänginud. Väike Geller vaatas emale otsa ja nimetas täpse summa, mille ta kaotanud oli.
Kui Geller sai kooliaasta algul kingiks kella, mis käis valesti, silmitses ta seda väga tähelepanelikult ja märkas oma imestuseks, et kellaosutid hakkasid kiiremini liikuma. Kord restoranis suppi süües murdus Gelleril lusikas, lauanaabrite lusikad ja kahvlid hakkasid painduma. Sellised juhtumid tekitasid Gelleri vanemates nii suurt muret, et nad kavatsesid juba poja psühhiaatri juurde uuringule viia.
13-aastaselt oli Geller õppinud oma annet täielikult kasutama. Väga tugevalt keskendudes õnnestus tal tükkideks lõhkuda jalgratas. Koolis oskas ta kontrolltööde ajal lugeda usinamate õpilaste mõtteid, selleks pidi ta oma pilgu vaid kinnitama nende kuklale, et teada kõike, mis nende peas toimub. Nii sai ta alati häid hindeid.
Parapsühholoog Puharish oli Gellerist vaimustusest, sest teadlased olid juba kaua meediumide võimeid uurinud ja nad püüdsid jõuda jälile allikale, millest nood oma jõudu ammutavad. Tõsi küll, see ei olnud neil seni õnnestunud, sest enamik meediumidest ei suutnud oma võimeid vastavalt soovile sisse või välja lülitada. Näis aga, et Uri Geller võis oma ebatavalist annet juhtida alati, kui seda soovis.
Puharish hüpnotiseeris Urit 1971. aasta 1. detsembri hommikul, et saada niiviisi midagi teada tema ande tekke põhjustest. Hüpnoosiseansi ajal jutustas Geller sündmusest, mis juhtus temaga kolmeaastasena. Ta jalutas ühes Tel Avivi pargis ja korraga nägi, kuidas tema kohale jäi rippuma helklev kerakujuline ese, see lähenes Urile ja tekitas kõrgetoonilisi helisid. Uri just nagu suples selle kera valguses ja langes mitte midagi tundmata maha. Gelleri jutustuse ajal kuulis Puharish kogu aeg mingit häält, mida ta iseloomustas kui ebamaist ja metalset.
- Telepaatia
– mõtete lugemine („ühendumine“)
– mõjutamine eemalt (vaimne ravitsemine eemalt)
– suhtlemine inimene-inimene, inimene-loom, inimene-taim
- Radiesteesia
– pendli kasutamine
– nõiavitsa kasutamine
- Psühhomeetria/telemeetria
– elutu mateeria mälu lugemine
- Regressioon
– eelmiste elude sündmuste meenutamine
- Selgeltnägemine
– kognitsioon (olevikusündmuste tajumine)
– retrokognitsioon (mineviku tunnetamine)
– prekognitsioon (tulevikku vaatamine)
- Psühhokinees/telekinees
– füüsilise jõu avaldamine materiaalsetele esemetele ja nende mõjutamine
– füüsilise jõu avaldamine energeetilistele väljadele ja nende mõjutamine
- Levitatsioon
– inimeste ja esemete vabastamine gravitatsioonivälja mõju alt
- Kehaväline projektsioon
– energeetilise keha eraldamine materiaalsest
– psii-nähtuste tekitamine energeetilise kehaga
- Materialisatsioon
– esemete ja inimeste tekitamine „mitte millestki“
- Teleportatsioon
– esemete või iseenda ümberpaigutamine ühest punktist teise ilma liikumiseta ruumis
See hääl rääkis: „Me leidsime Uri pargist, kui ta oli kolmeaastane. Ta on meie liitlane, kes peab inimkonda aitama. Tookord pargis salvestasime me temasse programmi, sest inimkond on maailmasõja äärel ja Urist saab see, kes aitab katastroofi ära hoida. Ta on väljavalitu ja omab tohutu suurt jõudu …“
Pärast ärkamist ei saanud Uri aru, mis oli temaga toimunud, ta ei mäletanud mitte vähimatki ega rääkinud mitte kunagi sellest. Loomulikult leidus palju skeptikuid, kes pidasid Gellerit meisterlikuks nõiaks, kes kasutab oma tempudeks kõige kaasaegsemaid võtteid. Kuid parapsühholoog Puharish suutis katsete objektiivsuse siiski tõestada, ta välistas otsekohe kõik trikid ja igasugused illusioonid.
Kui Uri saabus 1972. aasta juunis Münchenisse, ei andnud üks reporter talle hetkekski rahu ja palus tal midagi teha publiku jaoks. Geller mõtles järele ja vastas: „Kuidas te suhtute sellesse, kui köisraudtee vagun poolel teel seisma jääb?“
Reporterid jäid niisuguse vastusega rahule ja valisid Gelleri tavatu jõu demonstratsiooniks välja Hochfelleni köisraudtee. Vagun suundus üles ja Geller asus sellele keskenduma. Selleks ei kulunud kaua aega. Vagun jõudis alla tagasi, kuid veel ei olnud midagi juhtunud. Mõne aja pärast läks vagun järgmisele ringile, seisis üleval veidi ja hakkas uuesti laskuma. Uri kukkus korraga jalult, reporterid märkasid seda ja tahtsid tagasi minna, kuid korraga – keegi ei oodanud enam seda – jäi vagun poolel teel seisma. Köisraudtee operaator võttis ühendust elektrikeskjaamaga, sealt vastati talle, et ootamatu seisaku põhjus oli rakendunud kaitse. Süsteemi kontrolliti hoolikalt, kuid selle tahtlikku kahjustamist ei avastatud.
Kord esines Geller Briti televisioonis, see oli ühel pühapäevasel päeval kell 12. Geller oli juba varem teatanud, et kavatseb keskendudes painutada kõiki lusikaid ja kahvleid Inglismaal. Vaatajad, kes midagi sellist täheldavad, peavad sellest teatama telefoni teel. Ja pühapäeval, varsti pärast etteantud aega hakkasidki helisema telefonid: paindus 300 kahvlit ja lusikat, üle tuhande remontivajava kella hakkas õigesti käima, nagu oleksid need alati olnud korras.
Ühe raadiosaate ajal kuulis Inglise koduperenaine Dora Portman Uri Gelleri häält, kes pani oma kuulajatele ette võtta kätte mõni söögiriist ja püüda seda keskendumise abil painutada. Naise imestuseks tõmbus leemekulp tema käes keerdu ja email sellel hakkas pragunema. Tuntud saksa raketiehituse spetsialist Werner von Braun, kes elab ja töötab USAs, tundis Uri Gelleri võimete vastu suurt huvi ja kutsus teda oma koju neid esitlema. Seal õnnestus Gelleril kuldne kihlasõrmus Brauni peopesal lapikuks vajutada. Mõne aja pärast avastas Braun, et taskuarvuti patarei, mille ta vahetas alles hommikul, oli täiesti tühjaks saanud. Niipea kui Geller taskuarvuti enda kätte võttis, hakkas see jälle tööle. Pärast seda juhtumit oletas Werner von Braun, et Uri Geller suudab ise toota elektrienergiat.
1970. aastate lõpus avaldasid füüsikud Helmut Schmidt ja Evans Harris Walker oma vaatluste teooria. See väitis, et niisugused paranormaalsed nähtused nagu psühhokinees ja telekinees kuuluvad olemuselt kvantfüüsika valdkonda. Schmidti teooria abil formuleeriti elegantne ülitaju matemaatiline mudel, mis sisaldas üksnes teatud füüsilisi eeldusi ning hõlmas ka meediumi füsioloogiat ja parapsühholoogiat.
Evans H. Walker asus neis kahes valdkonnas tööle ja esitles uut „varjatud mitmekülgsuse“ taju, mille aluseks olid tema oletust mööda kvantreaktsioonid. Lisaks sellele püüdis ta sõnastada väga laiaulatuslikku üliloomuliku taju ja psühhokineesi teooriat, mis hõlmas lisaks uuele arusaamale teadvusest ka kvantfüüsika maailma.
Niisiis on meil vaja lähemalt tutvuda kvantfüüsika põhimõtetega ja muuta see meile kättesaadavamaks. Me kanname oma harjumuspärasest argielust pärinevad sündmused, mida jälgime, üle esemetele, millel on meie jaoks „normaalne“ tähtsus. Kõik need esemed on struktuurid, mis koosnevad miljarditest aatomitest. Niisuguses tohutu suures hulgas ei tõuse mõningate pisimate koostisosade, näiteks neutronite või elektronide tavatu käitumine esile.
Kui võtame aluseks Newtoni füüsika seadused, saame öelda, et kui „normaalse suurusega objekte“ kiirendada valguse kiirusele lähedase kiiruseni, hakkavad avalduma omalaadsed relativistlikud efektid.
Et seda olukorda või protsessi kujundlikumalt mõista, võtame aluseks põhjuslikkuse näite piljardis, seejuures eeldame, et piljardikuul põrkub lauaservast reeglipärase nurga all ja jätkab liikumist sama kiirusega. Kuid kvantide ja elementaarosakeste maailmas ei ole see võimalik. Kui kujutame endale ette, et piljardikuul on elektron ja üks aatom vastab piljardilaua servale, siis on kõik põrked määramatud, sest elektron võib pärast põrget liikuda mis tahes suunas.
Igale võimalikule teele, mida mööda võib liikuda elektron, vastab oma statistiline tõenäosus, see aga tähendab, et kui aatom sisaldab suurt hulka elektrone, võivad need liikuda mööda erinevaid radu vastavalt nende jaoks kehtivatele tõenäosustele. Siit võime teha järelduse, et iga subatomaarse tasandi sündmuse jaoks saab teha statistilise ennustuse.
See teooria võiks tõestada paranormaalsete sündmuste põgusust ja raskesti tõestatavust. Paranormaalsetel nähtustel on niisiis üksnes tõenäosuslik iseloom, samuti on teada, et need võivad väljuda aja ja ruumi piiridest. Seda tõestavad prekognitsioon ja telepaatia.
Londoni aatomifüüsika professor John B. Hasted uuris metallvarda murdumiskatsete käigus psühhokineesi ja selgitas välja, et metalli psühhokineetiline mõjutamine muudab aatomstruktuuri nii, nagu seda ei suuda ükski okultne jõud. Lisaks avastas ta, et aatomid võivad teleporteeruda ja ilmuda uuesti välja teistes kohtades, kus neid olla ei tohiks. See kõik viib järeldusele paralleelsete universumite olemasolust, selliste universumite olemasolust, mis on meie universumi suhtes subuniversumid. Tavatsetakse arvata, et neid ei asusta üliinimlikud olendid ega saladuslikud vaimud, ei, meie ise oleme nende universumite osa.
Professor Hasted analüüsis eksperimentide käigus pika aja kestel psühhokineetilist jõudu, mida omasid tema katsealused.
Mainitud metallvarrastele kinnitas ta vöötindikaatorid, mis tekitasid elektrisignaale, kui metalliosakesed hakkasid kontsentreeritud psühhokineetilise mõju all deformeeruma. Et testimine oleks võimalikult objektiivne, asusid katses osalejad mitme meetri kaugusel metallist, et garanteeritult välistada igasugused manipulatsioonid.
Hapra metalli painutamine teatud nurga alla nõuab aega, sest liiga kiiresti painutades võib see lihtsalt murduda, deformatsioon on saavutatav ainult pikkamisi mõjutades. Spetsialistide keeles nimetatakse seda voolavuseks. Kuid neis katsetes täheldasid füüsikud metalli paindumist aja jooksul, mis jäi kriitilistest intervallidest väiksemaks, teisisõnu oli metalli psühhokineetilise mõjuga tekitatud voolavus vastuolus selle tavaliste omadustega.
Hasted arvas, et keemilised omadused on rohkem levinud, erilisem ja sügavam tajumise vorm, kui arvatakse. Nii oli ta veendunud selles, et kõik meediumivõimetega katses osalejad „näevad“ rohkem, kui ta ise tajuda suudab. Samuti oli ta arvamusel, et meediumivõimetega inimesed on siduvad lülid paralleelsete universumite vahel ja nad suudavad paralleelsete universumitega ühendusse astuda.
Professor Hasted rakendas oma teooriat ka tulistel sütel käimise nähtusele, millest ta ei otsinud ainuüksi mentaalse loomusega põhjuseid. Tema teooriast lähtudes on olemas reaalne füüsikaline barjäär, juba mainitud universumi pind, mis tegelikult päästab inimeste jalataldu kõrbemisest.
Ühel katses osalejal õnnestus käivitada väike elektrimootor, mida ta hoidis vabalt käes. Siit tegi teadlane järelduse, et kahe universumi energeetiliste tasemete vahel on erinevus, mis niisugust protsessi põhjustab.
Professor Hasted lisas oma uurimuses: „Olen veendunud, et see, mis toimub metalli painutamisel, ei ole miski muu kui aatomite ümberpaiknemine ja nii me tõestame psühhokineesi olemasolu.“
Olles tutvunud teadlaste hüpoteesidega paralleelsete universumite olemasolu kohta, püüame neid nüüd siduda meie argieluga.
Meie hulgas ei ole inimesi, kes ei oleks kunagi midagi kaotanud ega mõelnud, et sinna ei ole midagi parata. Kuid siis ilmub asi ootamatult uuesti välja, just nagu mitte millestki tekkides. Me seostame sellist kadunud asjade taasleidmist eelkõige oma meeleelundite tajumisteravuse ajutise muutuse, mälulünkade või hajameelsusega. Kuid mingi ebameeldiv aisting jääb just nimelt sellepärast, et sellist juhtumit ei saa mitte kuidagi seletada, sest puuduvad igasugused ratsionaalsed argumendid.
Nüüd aga püüame kõiki neid meie läbielatud olukordi põhjendada psühhokineesist lähtudes.
Kui on olemas teleporteeruvad aatomid, mis võivad välja ilmuda mingis muus kohas, miks siis ei või midagi taolist juhtuda ka meie argielust pärinevate esemetega, mis koosnevad samasugustest aatomitest? Ent on ka võimalik, et virgutame seejuures ise alateadlikult ellu psühhokineetilised jõud, mis võivad põhjustada mitte ainult esemete liikumist ruumis, vaid ka nende ümberpaiknemist teise ruumi, mis asub mingis muus mõõtmes.
Professor Hastedi seisukoht ongi just nimelt see, et näiteks psühhokineesi valdavad meediumid transpordivad niisuguseid objekte nagu Uri Gelleri kahvlid ja lusikad oma tavatut jõudu kasutades läbi teiste universumite, teisisõnu kasutavad nad praegu veel tundmatuid mõõtmetevahelisi kanaleid.
Siin tekib üks väga huvitav aspekt, teooria, mis võib hõlmata väga palju. Muidugi ei ole seda võimalik teoks teha meie käsutuses olevate meeleelundite abil, kuid ärgem pidagem kõike seepärast veel muinasjutuks. Me oleme alles jõudnud kõikide teadmiste lähteni ja me teame ka, et meie Universum on täis avastamist ootavaid saladusi.
Ameerika parapsühholoog ja bioloog Josef Banks Rhine korraldas Duke’i ülikoolis Põhja-Carolinas lisaks selgeltnägemise võimete testidele (21. loeng) ka psühhokineesi võimete teste.
Nendel katsetel kasutati täringute komplekti. Katsealune püüdis mõttejõu abil, st üksnes soovides mõjutada täringut nii, et see pööraks ette varem kokku lepitud külje. Meie võime teha seda katset harjutuses 22.3: TÄRINGUTE PSÜHHOKINEETILINE MÕJUTAMINE.
Selles professor Rhine’i eksperimendis püüab katsealune mõtteliselt seada täringute külgi vastavalt eelnevalt kokku lepitud kombinatsioonile. Täringuid heidab professori enda konstrueeritud masin, et mehaanika abiga välistada igasugune muu mõjutamine. Eksperimendis kasutatakse varjatud fotoaparaati, mis pildistab täringuid pärast iga heidet. Nii kontrollitakse tulemusi, mida kirjutab üles katses osaleja.
Tänu oma positiivsetele eksperimentidele ja testidele veendus professor Rhine lõplikult psühhokineesi olemasolus ja selles, et niisuguseid võimeid võib esineda igal inimesel, ehkki küll erineval tasemel. Psühhokineesi tuleb vaadelda kui niisuguse jõu ja võimete olemasolu mingil indiviidil.
Tehakse ja on tehtud palju kriitilisi märkusi, mis peavad psühhokineesi huliganismiks või okultismiks, aga on ka kommentaare, mis ei anna sellele nähtusele mitte vähimalgi määral rahuldavat selgitust.
Kogu maailma parimates laborites – USAs, Venemaal, Inglismaal, Prantsusmaal ja Itaalias korraldatud katsete tulemused ei ole suutnud selle nähtuse tühjasõnalisele eitusele lõppu teha.
Klassikalist teadust peetakse eelkõige „füüsikalise maailma kirjeldamise viisiks“ ja alles teises järjekorras vahendiks, mis annab täheldatavale asjade seisule vastuse. Teooriaid välja töötades kasutatakse kujutluslikke mudeleid, mis peegeldavad endas varem saadud kogemust.
Mõttemaailma muutumine hakkab avalduma tuumafüüsikutel, sest mudelitel, mille abil püütakse selgitada elementaarosakeste käitumist, on oma eripärased omadused.
Aeg kulgeb vastassuunas, osakesed võivad ühes kohas kaduda ja teises välja ilmuda, läbimata seejuures nende kohtade vahelist ruumi, ja see meenutabki meile paralleelsete universumite võimalikku olemasolu.
Universum on jagamatu: kõik on kõiges. Üks teadlastest ütles selle kohta nii: „Universum on nagu matrjoška: kui avad esimese nuku, näed selle sees järgmist ja nii kestab see lõputult. Mitte keegi ei tea, kus on universumi algus, mitte keegi ei tea, kus see lõpeb.“ Arusaama universumi jagamatusest peavad õigeks paljud uurijad ja teadlased.
Hologrammil on imepärased omadused, mis demonstreerivad väga selgelt universumi jagamatust. Hologramm on võimsa lasertehnika abil tehtud kolmemõõtmeline foto esemest.
Laser on valguskiirguse võimendamise või tugevate koondatud kiirte tekitamise seade. Selle kiir on väga puhas ja koosneb ainult ühesuguse pikkusega lainetest. Valguslained on sünfaassed, need liiguvad täiesti korrapäraselt, nii-öelda käivad üht jalga.
Hologrammi taastamiseks ei kasutata läätsi, filmilindil on näha korrapäratu heledate ja tumedate kujundite segadik. Kui filmilinti laseriga valgustada, tekib kolmemõõtmeline kujutis. Filmilint sarnaneb aknaga, mille kaudu näeme kujutist. Kui vaatleja muudab vaatenurka, võib ta näha üksikasju, mis jäid talle eelmisest asendist nähtamatuks. See aga ei ole võimalik tavalistel kolmemõõtmelistel fotodel, sest neil juhtudel ei saa kujutise muutuva vaatenurga alt näha.
Lõikame nüüd hologrammist välja väikese tüki ja valgustame seda laseriga – saadav kujutis on eelmisest pisut erinev, teravus on väiksem ja me vaatleme seda läbi väiksema „akna“. Kuid vaatleja saab ka nüüd vaatenurka muutes eseme teisi tahke näha.
Niisiis sisaldab hologrammi iga väike osa kodeeritud informatsioonikogu esemest nii, nagu see nägi välja asendis, milles tehti hologramm.
Laser sisuliselt dekodeerib selle informatsiooni, et luua vaatlejale mõistetav ja tajutav, kujutisele vastav sõnum.
Me võime nüüd oletada, et ka igas esemes või hinges sisaldub kodeeritud kujul informatsioon kogu Universumi kohta. Kuid me ei saa mitte ainult informatsiooni, me võime ka käivitada ja sihipäraselt häälestada oma psüühilise energia, mis ei ole mitte midagi muud kui meie endi vaimne jõud – see saab alguse meist, selle vibratsioone ei saa mitte kuidagi mõõta –, et liigutada esemeid või muuta mateeria kuju.
Tuntud füüsik ja parapsühholoog professor Helmut Schmidt töötas välja niinimetatud retropsühhokineesi – tagasiulatuva toimega psühhokineesi, mille abil saaks mõjutada ja muuta toimunud sündmusi. See on olemuselt juhuslike sündmuste generaator (seadme töö lähtub juhuslike sündmuste põhimõttest elementaarosakeste tasandil, nimelt radioaktiivsest lagunemisest), mis on sedavõrd võimendatud, et meie meeleelundid saaksid seda tajuda.
Professor Schmidti generaator kasutas tööks strontsium-90 aatomite lagunemist. Seade töötab järgmiselt: aatomite lagunemisel tekkivat kiirgust registreerib Geigeri loendur, mis on ühendatud elektrilise lülitusskeemiga. Kui Geigeri loendur saab impulsi, tekib elektrilises skeemis üks kahest võimalikust olukorrast. Niiviisi avaldab juhuslike sündmuste generaator mõju „juhuslikule“ vastastikmõjule kahe seisundi vahel täpselt samamoodi, nagu mündi heitmisel. Seejuures annab generaator, kui see on juhuslik, 50% juhtudest tulemuseks „kulli“ ja 50% juhtudest „kirja“.
Koostöös psühhokineetilisi võimeid omavate meediumidega õnnestus mõjutada seadme tööd nii, et üks seisund hakkas esinema sagedamini kui teine. Fakt oli muljetavaldav: niisuguse tulemuse juhusliku saavutamise tõenäosus on ligikaudu 10 miljonit ühele.
Seejuures selgus, et psühhokineesi puhul ei toimu mitte mingisugust energiaülekannet ja see toimib nii, et „juhuslikud sündmused asenduvad korrapärastega ega allu enam puhta juhuslikkuse seadusele“. Siit võime teha järelduse, et süsteem saab informatsiooni, kuid mitte energiat.
Füüsik Evans G. Walker uuris teadvuse rolli vaatlustes palju täpsemalt ja põhjalikumalt kui Helmut Schmidt. Walker lähtus eeldusest, et inimajul on kolm tähtsat andmete töötlemise süsteemi.
Üks neist süsteemidest asub aju alateadvuslikus osas, teine on seotud aju protsessidega, mis edastavad informatsiooni teadvusse. Kolmas süsteem, mida peetakse Walkeri teooria järgi keskseks, on palju keerulisem.
Teadlane oletas, et teadvusele alluvad närvid on üksteisega seotud mitte tavalise keemilise juhtivuse reaktsiooni kaudu, vaid elementaarosakeste tasemel. Nii tekib täielik ja ühtne kogum omavahel seotud osakesi, millele Walker omistas ülimalt keerulise seisundi.
Edasi väidab Walker, et inimese teadvus on ekvivalentne peaaju „teadvustatud“ rakkude elementaarosakeste seisundite varjatud mitmekesisusega ja tänu sellele toimub aju juhtimine. Nii on osa sellest aju informatsiooni töötlevast süsteemist alati valmis katkestama väljaspool aju asuvate elementaarosakeste määramatute seisundite „kollapsi“, seda protsessi nimetas Walker tahteks. Tahte abil on võimalik meie maailma psühhokineetiliselt mõjutada ja see on kõigi paranormaalsete nähtuste allikas.
Walkeri arvates on teadvus reaalne, kuid see ei ole siiski tavaline ihuline omadus. Tänu teadvuse võimalustele on võimalik mõjutada elementaarosakeste süsteemi varjatud mitmekesisust ja kutsuda esile samasuguseid füüsikalisi efekte nagu näiteks psühho- ja telekineesis.
Tahe saab mõjutada elementaarosakeste süsteemi mittelokaalset varjatud mitmekesisust ja seepärast ei piira selle aktiivsust ruum ega aeg.
See oli Walkeri jaoks veenev argument selle poolt, et inimene suudab mõjutada möödunud sündmusi. Siin kohtame taas samalaadset nähtust, ainult et täiesti vastupidise prekognitsiooni puhul (vt 21. loengut) on tegemist tulevaste, st meie ajalisel tasemel veel toimumata sündmuste ennustamisega selgeltnägemise abil.
Sellest lähtudes võib oletada, et aeg ei ole konstantne suurus, vaid meid läbistav mitmekesisus, lisaks ei saa aega jagada ainult minevikuks, olevikuks ja tulevikuks, sest kõik need kolm komponenti on ühte sulandunud ja tihedalt üksteisega läbi põimunud.
Nüüdisaegse parapsühholoogia terminoloogias, spetsialistide keeles hõlmab psühhokinees telekineesi mõistet. Laias mõttes peab ka levitatsioon (vt 23. loengut) – füüsikaliselt seletamatu inimeste või esemete vaba hõljumise nähtus – eeldatavalt tuginema psühhokineesiga esile kutsutud raskusjõu toime katkestamisele. Samuti võib pidada samasse valdkonda kuuluvaks teleportatsiooni (25. loeng) – inimese või eseme teisaldamist ühest kohast teise.
Psühhokineesi mõiste ei sisalda endas mitte ainult esile kutsutud füüsikalisi liikumisprotsesse, vaid ka teisi seni füüsikaliselt seletamatuid protsesse, st paranormaalseid nähtusi. Neist tähtsaimad on järgmised.
Levitatsiooni täheldatakse sageli fanaatiliselt usklike pühade inimeste puhul. Paljud tänapäeva meediumid on raskusjõu seaduse kiuste samuti võimelised lendu tõusma ja ruumis või õhus hõljuma jääma. Levitatsiooniks nimetatakse mingi eseme või inimese telekineesiga esile kutsutud hõljumise võimet.
Juba paljude sajandite kestel on tunnistajad teatanud inimeste ootamatust kadumisest ja nende üllatuslikust uuesti väljailmumisest. Neil juhtudel on tegemist inimeste spontaanse ümberpaiknemisega ajas ja ruumis, see on võimalik kas teiste inimeste või iseenda psüühilist energiat kasutades. Mõni kaduja ilmub välja juba lühikese aja pärast, teised võivad teha seda alles pärast paljusid aastaid. Nähtus on siiani jäänud mõistatuseks, ehkki selles valdkonnas on korraldatud tõsiseid teaduslikke uuringuid.
Juba paljude sajandite kestel on tunnistajad teatanud inimeste ootamatust kadumisest ja nende üllatuslikust uuesti väljailmumisest. Neil juhtudel on tegemist inimeste spontaanse ümberpaiknemisega ajas ja ruumis, see on võimalik kas teiste inimeste või iseenda psüühilist energiat kasutades. Mõni kaduja ilmub välja juba lühikese aja pärast, teised võivad teha seda alles pärast paljusid aastaid. Nähtus on siiani jäänud mõistatuseks, ehkki selles valdkonnas on korraldatud tõsiseid teaduslikke uuringuid.
Penetratsiooniks (ladina keeles penetrate – läbitungimine) nimetatakse nähtust, kus üks mateeria tungib teise, paljud nimetavad seda nähtust viirastuseks. Siin on vaja korraldada põhjalikke ja igakülgseid uuringuid. Mõnede hüpoteeside kohaselt saab penetratsiooni selgitada vaid juhul, kui me eeldame neljanda mõõtme olemasolu, mis aitaks dematerialisatsiooni ja sellele järgnevat rematerialisatsiooni teostada.
Esineb inimesi, kes võivad ootamatult seestpoolt süttida, neist saavad vahel spontaanse isesüttimise ohvrid. Niisugust nähtust nimetatakse parapsühholoogias pürokineesiks (kreeka keeles pyro = tuli). Sellist isesüttimist tekitavad samuti psühhokineetilised jõud.
Venemaa meediumil Niina Kulaginal tekkisid psühhokineetiliste eksperimentide korraldamise käigus täiesti ootamatult peopesades iseenesest tulesädemed. Nende sädemete pikkus võis ulatuda kuni 10 sentimeetrini ja kord süütasid need meediumi kleidi. Ainult tänu ühele juuresviibinud teadlasele õnnestus Niina surmast päästa. Kulus väga kaua aega, kuni põletushaavad paranesid, kuid Niina ei ole veel praegugi üle saanud šokist, mille ta sel korral läbi elas. Ometi nõustus ta psühhokineetilistes eksperimentides osalemist jätkama.
Kogu maailmast saabub pidevalt teateid seletamatutest ravimisjuhtumitest mõttelise või psüühilise mõjutamise abil, näiteks psüühilise mõjutamisega tehtud kirurgilistest operatsioonidest, teadvuse toimest bioloogilisele süsteemile. Tuletagem meelde Filipiini ravitsejate teatraliseeritud etendusi, nende Brasiilia kolleegide praktika veidrustest hoolimata saavutatud tavatuid tulemusi ja viimaks Garri Edwardit, üht Inglise kuulsaimat vaimset ravitsejat.
Mõned ravitsejad, kes on tänu ajakirjanduse liiga agaratele ja ebakriitilistele püüdlustele saavutanud kiiret edu, on pärast hoolikaid jälgimisi ja kontrolle osutunud šarlatanideks ja petturiteks. Kuid on ka palju tõelisi ravitsejaid, kes kasutavad oma tavatut andi mitte isiklikuks rikastumiseks, vaid oma lähedaste raviks, tundmata seejuures muret oma isikliku maine ja kuulsuse leviku üle. Kes mõtleb teisiti, see ei ole omandanud vaimse ravitsemise põhiprintsiipe.
Me jutustasime juba jaos „Mõistatuslikud nähtused“ Ted Seriose vaieldamatult tõestatud võimetest, ta suutis oma psüühilisi võimeid kasutades tekitada filmilindile kujutisi.
Samalaadne võime on olnud ka mõnedel Tiibeti munkadel, kes on tänu visale ja pikale keskendumisele suutnud luua nähtavaid mõttelisi kujutisi.
Dermograafiaks nimetatakse kirjamärkide tekitamist elusa inimese nahale psühhokineetilise energia koondamise teel.
Stigmad (kreeka keeles stigma = märk, tähn) on haavad inimese kehal, mis ei ole tekkinud välisel põhjusel, näiteks selliseid, nagu pühal Franciscusel Assisist. Need on tihedalt seotud psüühiliste protsessidega, näiteks religioosse ekstaasiga. Tohutu lugupidamise ja austuse pälvis Therese von Konnersreuth, kes oli enne surma pikkade aastate kestel voodihaige ja toitus üksnes armulaualeivast. Erilist vaimustust äratas tema haritus, ta innustas paljusid teadlasi väga julgetele avastustele ja teooriatele.
Laua liikumise seansi ajal asetavad kõik osalejad oma käed kolme jalaga laua pinnale. Kõigepealt lepitakse kokku märkide tähenduses. Näiteks laua ühe jala kerkimine tähendab „jah“, teise jala kerkimine tähendab „ei“ ja kolmanda jala kerkimine tähendab „Ma ei tea.“
Seejärel asetavad kõik seansis osalejad korraga peopesad laua pinnale, veidi aja pärast hakkab laud küsimustele nende esitamise järjestuses vastuseid andma.
Mida rohkem inimesi seansis osaleb, seda rohkem võib saada vastuseid ja seda tugevam on reaktsioon, sest iga seansis osaleja alateadlik jõud toob kollektiivsesse olukorda kaasa uut energiat (vt 20. loengu 1. harjutust).
Nagu on juba selgunud, võib keha või eset mõjutada psüühilise jõuga, sellel omadusel põhinevad niisugused kollektiivsed mängud nagu joogiklaasi või laua liigutamine (vt harjutusi 8 ja 9).
Poltergeistiks nimetatakse viirastuslikke nähtusi, st spontaanselt taastuvat psühhokineesi. Poltergeistid võivad liigutada laudu, võtta pilte seintelt maha, neid pöörata, lõhkuda kappe, vitriine ja toole. Nad tekitavad ilmudes palju müra, neile meeldib tembutada.
Püüame veel korra koondada ja klassifitseerida psühho- ja telekineetilised nähtused ning liigitada need toime järgi rühmadesse.
Mehaanilis-füüsikaline mõjutamine:
– painutamise nähtused,
– ainete koostise muutused,
– materialiseerimise efektid.
Bioloogiliste süsteemide mõjutamine:
– ravitsemine psüühilise mõjutamise abil,
– kirurgia psüühilise mõjutamise abil,
– ravitsemine eemalt.
Teadvuse mõjutamise tulemusel tekivad:
– mõtteline pildistamine,
– helilised nähtused / häälte salvestused.
Objekti spontaanne ümberpaiknemine ajas ja ruumis:
– teleportatsioon,
– penetratsioon,
– poltergeist.
Raskusjõu toime ajutine katkestamine:
– levitatsioon.
Psühhokinees, nii nagu kõik parapsühholoogilised nähtused, on puhtteoreetiliselt mittemõõdetav ja tajumatu, kuid ometi olemasolev energia. Seda on tõestatud paljudes maailma laborites arvukate katsete ja testidega.
Kuid psühhokineesi ümbritseb seniajani müstika oreool ja see on väga ebaõiglane, sest just nimelt psühhokineesi vasturääkivused füüsikaseadustega on kõige väiksemad ja paljudel juhtudel isegi kinnitavad neid.
Meie kasutuses ei ole nüüdisaegse tehnikaga varustatud kaasaegseid laboreid, nii nagu teaduslikes uurimisinstituutides ja ülikoolides, samuti ei ole meil ülisuurt finantsilist eelarvet, et saaksime paljude aastate kestel tegelda täpsete teaduslike uuringutega.
Me rahuldume sellega, mis meil on, me saavutame põhimõtteliselt samasuguseid tulemusi vahenditega, mida saame praktikas piiranguteta kasutada. Igal inimesel, kes õpib meie parapsühholoogia kursusel, on täiesti võimalik läbi teha meie instituudi soovitatud eksperiment. Me tahame selle eksperimendi abil tõestada psühhokineetilise energia olemasolu. Me saame seda energiat näidata, kui muudame selle tajutavaks oma keha kui meediumi, kui energiakandja, kui selle avaldumise vahendi abil.
1961. aasta novembris kutsus ülemaailmselt tuntud astronoom Otto Struve juhtivaid teadlasi USAsse Green Bank observatooriumi. Selle kohtumise teema oli muude tsivilisatsioonide olemasolu tõenäolisus meie galaktikas; nõupidamise käigus arutati nendega kontakti loomise võimalusi, käsitleti ka tehnilisi probleeme ja otsiti ühiseid teid nende lahendamiseks.
Nõupidamisel osalejad jõudsid üksmeelsele arvamusele, et Maa-väline mõistus eksisteerib, teisisõnu on kõigil eluks sobilike tingimustega planeetidel võimalik mõistuslike olendite olemasolu.
Green Bank observatooriumi kohtumisel osalejad oletasid ka, et eeldatavalt püüab üks viiendik kuni üks kümnendik kõigist meie galaktika piires leiduvatest mõistuslikest tsivilisatsioonidest üksteisega ühendust luua.
Samuti olid kõik osalejad seda meelt, et niisuguste kontaktide loomiseks on vajalikud kõrgelt arenenud tehnilised vahendid. Tehti ka täiendavaid reservatsioone – nimelt võib tehnoloogia teistel planeetidel olla vähem arenenud ja seepärast ei tasu unustada kõrge arengutasemega muistseid kultuure Maal.
Lõppkokkuvõttes ilmnes, et paljud teadlased pooldavad ka teesi, et sideme loomiseks teiste maailmadega ei ole tingimata vajalik tehnika. Võimalik, et teised tsivilisatsioonid kasutavad parapsühholoogilisi nähtusi, näiteks psühho- ja telekineesi, telepaatiat ja levitatsiooni oma argitoimetustes vajalike töövahenditena. See mõte osutus kõige huvitavamaks ja ergutas meid teemat edasi arendama.
Tõepoolest, Universumis on väga palju planeete, teadlaste arvates umbes 10 miljonit, kus võib teatud määral esineda mõistust, kuid need ei pea tingimata olema humanoidid, st inimesed.
Kõigepealt ostame rauakauplusest ühe meetri 0,2 mm läbimõõduga traati. Meditsiinitarvete kauplusest ostame kuus katseklaasi pikkusega 10 kuni 15 cm, jälgige, et iga katseklaas oleks varustatud sobiva korgiga. Seejärel pange valmis tavaline majapidamisküünal. Poleks paha, kui oleks käepärast ka kiirfotode tegemise aparaat või kaamera, ehkki selleks vajalikud filmid ei ole odavad. Kui pildistamise võimalus puudub, piisab ka täiesti tunnistajast, kes kinnitab nähtud psühhokineetilise katse etappide tulemusi.
Lõikame traadist kuus 7 cm pikkust tükki.
Paigutame igasse katseklaasi ühe traaditüki. Suleme katseklaasid tihedalt korgiga ja pitseerime küünlavahaga.
Parema ilmekuse ja veenvuse saavutamiseks tuleb eksperimenti protokollida. Protokolli võime koostada ise või kasutame selleks instituudi soovitatud vormi (näidis on lisatud).
Protokoll peab kindlasti sisaldama katseisiku ees- ja perekonnanime, samuti kontrollija andmeid, kuupäeva, katse korraldamise aega (algust ja lõppu), katseks kasutatud esemete ja materjalide kirjeldust, füüsilise seisundi lühidat iseloomustust, oodatavate tulemuste lühikest kirjeldust, samuti üldiseid tingimusi (tuul, torm, täiskuu, päikeseplekid) ja vaatluse kontrollandmeid (kuupäev, aeg, eelmise katse tulemus).
Kulutame oma katsele iga päev 30 minutit. Samuti tuleb veel jälgida, et katse algaks alati samal ajal, näiteks alati kell 20.00, mitte kell 19.30 ega 20.15. On täiesti ükskõik, millal katset alustada, on vaid tähtis, et see algaks alati samal ajal. Esiteks distsiplineerime me ennast niiviisi, teiseks häälestame oma keha energia täiesti täpsele ajale.
Pärast kõiki ettevalmistusi otsime katseks kindla koha. Asetame enda ette, eelistatavalt klaaspinnale kuus pitseeritud katseklaasi traadijuppidega. Nüüd vabaneme kõigist mõtetest, hingame sügavalt sisse ja välja ega lase mitte kellelgi või mitte millelgi end tasakaalust välja viia.
Alustame katsele keskendumist, seda võib teha kontrollija juuresolekul, kes oma keha energiaga võib meie energiat tugevdada ja süvendada.
Kõigepealt kujutame ette, et iga traat hakkab meie psüühilise energia toimel muutma oma kuju.
Pärast lühikest pausi, mille kestel varume uut energiat, suuname pilgu esimesele katseklaasile ja fikseerime selle traadil.
Seejuures võime endale ette kujutada, kuidas psühhokineetiline energia tungib meie pilgu mõjul traadi molekulide vahele ja paigutab neid nagu seebimulle ümber.
Niiviisi me muudame traadi molekulaarset struktuuri, kuid selle kuju esialgu veel säilib.
Katseks esimese katseklaasiga piisab täiesti viiest minutist. Seejärel alustame samamoodi tööd teise katseklaasiga, siis kolmandaga ja kõigi ülejäänutega.
Pärast traadi psühhokineetilise mõjutamise lõppu kirjutame katse tulemused ja üksikasjad protokolli üles.
Me võime keskendumise ja psühhokineetilise toime aega järk-järgult pikendada, seda võib igaüks teha oma äranägemise järgi. On vaid tähtis, et täidaksime oma ülesannet täiesti täpselt.
Muidugi mõista oleks parim variant, kui saaksime katse üksikuid etappe dokumenteerida fotodega, millel oleks selgelt näha meie psühhokineetilise jõu rakendumine ja selle tulemus.
Kulub aega, enne kui hakkame jõudma esimeste tulemusteni. Kuid see ei tohi tekitada pettumust, sest ainult pikkade, kannatlike ja visade treeningutega – muide, see on tõelise ja tõsise parapsühholoogi puhul esmatähtis –omandame võimed, mille oleme endale eesmärgiks seadnud.
Pärast pool aastat kestnud katseid ja treeninguid asendame traadid katseklaasides. Vanad psühhokineetiliselt mõjutatud traadid hoiame alles ja säilitame karbis, millele kirjutame katsete andmed.
Kui teil on mikroskoop, võite traate vaadelda rahulikumas olukorras ja suurendatult, nii võite märgata ka aine väga väikseid muutusi. Muutused ei pea mitte sugugi tekkima demonstratiivses vormis. Ka vaevumärgatavad muutused, mis on toimunud katsete ajavahemiku jooksul, annavad tunnistust edust, saavutuste ja tulemusteni jõutakse parapsühholoogias väga väikeste sammude kaupa. Seepärast ärge heitke kunagi meelt, sest püüdlemine eesmärgi poole, mille oleme endale seadnud, loob meis selleks vajaliku energia.
Toimetanud Ylar Lindepuu
Telekinees ja psühhokinees
Harjutuse eesmärk: Oma psühhokineetiliste võimete mõõtmine.
Toime: Psüühilist energiat sihipäraselt häälestades õpime tundma piiramatuid võimalusi, mis soodustavad eneseteadvuse tugevnemist ja mõjutavad positiivselt meie enesekindlust.
Abivahendid: Keskmise suurusega alustass, suur õmblusnõel, pikk tikk või hambaork, mõni tilk masinaõli.
Harjutuse ettevalmistamine…
Harjutuse esimene etapp: katse õmblusnõelaga…
Harjutuse teine etapp: katse tikuga…
Harjutuse kestus…
Harjutuste sagedus…
Harjutuste täpsemad selgitused leiame Harjutusvihikust
Harjutuse eesmärk: Rakendame oma psühhokineetilised võimed, et mõjutada kompassi osutit ja sundida seda tagurpidi pöörlema.
Toime: End sihipäraselt oma psühhokineetilisele jõule häälestades tajume kogu meid ümbritseva maailma, sealhulgas kosmose energeetilist struktuuri. Seda soodustab iga harjutus, milles saavutame edu ja mis tugevdab meis enesekindluse aistingut.
Abivahendid: Tavaline kompass, kartongist alus.
Harjutuse kirjeldus…
Harjutuse kestus…
Harjutuste sagedus…
Harjutuste täpsemad selgitused leiame Harjutusvihikust
Harjutuse eesmärk: Kasutame täringuid, et testida kättesaamatute esemete psühhokineetilise mõjutamise võimeid, välistades seejuures igasuguse, ka mõttelise juhuslikkuse.
Toime: Mõjutame täringuid oma psüühilise energiaga. Kui saame korduvalt ühe ja sama tulemuse, võib seda lugeda meie psühhokineetiliste võimete tõendiks.
Abivahendid: Kuus tavalist täringut, tass täringute jaoks, kõva papp aluseks, märkmepaber ja kirjutusvahend.
Harjutuse esimene etapp: psühhokinees ühe täringuga…
Harjutuse teine etapp: psühhokinees kahe täringuga…
Harjutuse kolmas etapp: psühhokinees nelja täringuga…
Harjutuse neljas etapp: psühhokinees kuue täringuga…
Harjutuste sagedus…
Harjutuste täpsemad selgitused leiame Harjutusvihikust
Eesmärk: Kujutluse ja füsioloogilise reaktsiooni vastastikmõju väljaselgitamine.
Toime: Oma taju sensibiliseerides tugevdame veendumuse jõudu, see mõjutab positiivselt psühhokineetilisi harjutusi ja katseid. Soojuse teke ja selle tajumine oma kehas tänu kujutlusvõimele süvendab õppeprotsessi ja tekitab meis usku oma kujutluste jõusse.
Harjutuse kirjeldus…
Harjutuse kestus…
Harjutuste sagedus…
Harjutuste täpsemad selgitused leiame Harjutusvihikust
Harjutuse eesmärk: Oskus juhtida ja koondada oma psühhokineetilist jõudu mitmesugustele materjalidele ja esemetele.
Toime: Laadides ennast soojusega ja kandes seda üle teistele kehaosadele või esemetele, soodustame oma taju sensibiliseerimist, arendame kujutlusvõimet ja õpime ühtlasi tajuma psühhokineetiliste jõudude teket ning käivitumist.
Abivahendid: Tavaline puidust laud (paksus 5 mm), klaas, tugev paber või papp.
Harjutuse kirjeldus…
Harjutuse kestus…
Harjutuste sagedus…
Harjutuste täpsemad selgitused leiame Harjutusvihikust
Harjutuse eesmärk: Jõu ja soojuse ülekanne metallesemetele, eseme algse kuju osaline või täielik muutmine psühhokineesi teel.
Toime: Meie saadetud juhitav ja koondatud energia muudab kasutatavate metallesemete struktuuri nähtamatul molekulaartasandil.
Harjutuse kirjeldus…
Harjutuse kestus…
Harjutuste sagedus…
Harjutuste täpsemad selgitused leiame Harjutusvihikust
Harjutuse eesmärk: Retropsühhokinees annab meile võimaluse paranormaalselt tajuda möödunud sündmusi.
Toime: Pendli ja müntide abil asume tegutsema juhuslike sündmuste generaatorina. Nii õpime telepaatia ja isikliku jõu abil saatma läbi ajavoo algpunkti sõnumeid.
Abivahendid: Pendel, kolm münti, mida tuleb hoida üksteisest eraldi, ajaleht, veel üks katses osaleja.
Harjutuse kirjeldus…
Harjutuse kestus…
Harjutuste sagedus…
Harjutuste täpsemad selgitused leiame Harjutusvihikust
Harjutuse eesmärk: Kui kasutame psühhokineesi objektina joogiklaasi, võime „kuulata“ oma alateadvust.
Toime: Joogiklaasi liigutamine kujutab endast meelelahutuslikku seltskonnamängu. See näitab mängulises vormis meie alateadvuse funktsioone ning meis varjatult peituvaid psühhokineetilisi võimeid ja jõude.
Abivahendid: Joonistame suurele A1 formaadis paberilehele üksteise sisse kaks ringi. Seejuures peab suure ja väikese ringi vahele jääma 3 cm ruumi. Sellesse vahesse tuleb kirjutada kõik tähestiku tähed. Tähti võib kirjutada ka horisontaalselt üksteise järele, kuid ringikujuliselt paigutatuna on kujund palju näitlikum ja seetõttu eelistatavam.
Ettevalmistamine…
Harjutuse kirjeldus…
Harjutuse kestus…
Harjutuste sagedus…
Harjutuste täpsemad selgitused leiame Harjutusvihikust
Harjutuse eesmärk: Laua psühhokineetiline liigutamine ühe või mitme mängus osaleja abil, et saada kinnitust ühistele psühhokineetilistele võimetele ja jõule.
Toime: Laua psühhokineetiline liigutamine on mõeldud kollektiivseks mänguks ning sobib hästi terve inimeste rühma psühhokineetiliste võimete ja jõu demonstreerimiseks. Tänu energiale, mida tekitavad kollektiivselt kõik mängus osalejad, ja kasutades lauda kui vastastikuse mõistmise meediumi, tekib vahetu side ühe või mitme alateadvuse allikaga.
Abivahendid: Kolme jalaga laud, viis osalejat, paber ja kirjutusvahend.
Ettevalmistamine…
Harjutuse kirjeldus…
Harjutuse kestus…
Harjutuste sagedus…
Harjutuste täpsemad selgitused leiame Harjutusvihikust
Toimetanud Ylar Lindepuu
Järgmine peatükk 23: Levitatsioon
Arvatakse, et kõik meie maailmas – inimene, loom, taim, mineraalid, isegi meie silmale nähtamatud mikroobid – alluvad raskusjõule.
Kuid on ka palju teateid inimestest, kes valdavad tavatut levitatsiooni annet. Levitatsioon ongi selle loengu teema ja siin peetakse silmas esemete, eeskätt aga inimkeha hõljumist õhus.
