Parapsühholoogia
23. Levitatsioon
Arvatakse, et kõik meie maailmas – inimene, loom, taim, mineraalid, isegi meie silmale nähtamatud mikroobid – alluvad raskusjõule.
Kuid on ka palju teateid inimestest, kes valdavad tavatut levitatsiooni annet. Levitatsioon ongi selle loengu teema ja siin peetakse silmas esemete, eeskätt aga inimkeha hõljumist õhus.
Inglise füüsik, astronoom ja matemaatik Isaac Newton (1643–1727) avastas gravitatsiooniseaduse, mis mõjutab eranditult kõike. Kuid osutub, et me siiski ei allu alati gravitatsioonijõule, sest parapsühholoogias võib sageli näha, millise kergusega pööravad meediumid ja eriliste võimetega inimesed selle seaduse põhimõtteliselt pea peale.
Levitatsiooni saladust tundsid paljud muistsed rahvad ja tänapäevalgi on inimesi, kes väidavad, et võivad oma soovi järgi minna üle kaaluta olekusse. Ennekõike on need transtsendentaalsesse meditsiini pühendunud inimesed ja õpilased.
Paljudes seda laadi väidetes on mõistagi omajagu skeptitsismi, eriti selles osas, mis puudutab laia ja võhikule mõistetamatut parapsühholoogia paletti. Kuid skeptitsism ja terve inimmõistus ei tohi meid siiski sundida tõrksalt eitama silmnähtavaid mõistetamatuid sõnumeid.
Me teame levitatsioone, mis on protokollitud ja mida kinnitavad usaldusväärsed tunnistajad, kui uskumatuna see ka ei tundu. Levitatsiooni olemasolus ei ole mingit kahtlust.
Ja levitatsioon on anne, võime, mis areneb välja ainult palju aastaid kestvate treeningute, absoluutse distsipliini ja keha valdamisega.
Ei ole senini selge, kuidas see mõnedel õnnestub, igatahes on levitatsioon üks kõige mõistatuslikumaid ja raskesti saavutatavamaid parapsühholoogilisi võimeid. Kuid ärgem kaotagem mehisust, sest teame ju: kõik, mida suudame mõistusega ette kujutada, on saavutatav! Seejuures peame ennast usaldama ja lootust viimseni säilitama, siis saavutame meie eest varjatud eesmärgid, isegi kui need peituvad kõrgel ja nendeni tuleb minna veel kaua.
Õppematerjalile lisatud harjutusi tuleb sooritada väga hoolikalt. Levitatsioon ei ole asjade maailmas päevade, nädalate või kuude küsimus, levitatsiooniharjutused võivad meid saata terve elu kestel.
Püha Aquino Thomas (1225–1274) oli katoliku kiriku üks silmapaistvamaid õpetajaid. Tema kohta kirjutab dominikaani munk ja filosoof Giordano Bruno (1548–1600), kes 1600. aastal ketserina põletati: „Kui Aquino Thomas võttis kokku kogu oma vaimujõu ja tõusis taeva vaimse tajumiseni, keskendus kogu tema tundlik ja liikuv vaim mõtetes sedavõrd, et ta keha tõusis maa kohale vabasse õhuruumi.“
Samuti teatatakse püha Franciscuse kohta Assisist (1181–1226), et ta leviteeris innukalt ja hõljus palve ajal sageli puulatvade kõrgusel, vahel isegi silmist kadudes. Ükskord pidi pühak istuma La Verna mäel ja samal ajal leviteerides viibima Arelatis. Niisugust inimese võimet asuda mitmes kohas korraga nimetatakse parapsühholoogias bilokatsiooniks.
Püha Teresa Ávilast (1515–1582), üks silmapaistvamaid kristlasest naismüstikuid, leviteeris samuti sageli. Seejuures tundis ta end samamoodi nagu paljud inimesed, kes „unes lendavad“. Teresa kirjeldas oma muljeid järgmiste sõnadega: „Mulle näis, et minu jalgade all tõuseb ülespoole tohutu suur jõud, millele ma ei suuda vastu panna … Pean tunnistama, et tundsin suurt hirmu, esimene kord isegi väga suurt. Sest kui mu keha eraldus maast, just nagu oleks vaim teda enda poole tõmmanud (ja seda kõike õrnalt, kui ma ei osutanud vastupanu), siis minu mõtted ei hõljunud.
Aga vähemasti olin ma ikkagi mõistuse juures ja sain aru, et tõusen. Kui see seisund lõppes, tundsin oma keha kergena nagu sulg, just nagu oleks see kaalutu. See aisting oli nii tugev, et mul ei olnud mõnikord päris selge, kas mu jalad maad puudutavad.“
Teresa levitatsioonid olid sedavõrd tugevad, et „haigushoo“ puhkedes, nagu ta seda nimetas, palus ta õdesid teda kõvasti kinni hoida. Kuid sageli oli juba hilja ja ta jäi hõljuma, kuni kaalutus lõppes.
Püha Giuseppe Copertinost (1603–1663) sai algul tuntuks sellega, et pani Lõuna-Itaalias Copertino koguduses toime palju imesid.
Püha Giuseppe oli kuuma temperamendi ja ägeda iseloomuga, iga erutus tõstis ta õhku. Nagu kinnitavad tunnistajate teated, juhtus seda sageli.
Paljud inimesed, kes olid vaimustatud tema tavatust võimest ootamatult õhku tõusta, läksid palveränduritena Copertinosse, et seda imet oma silmaga näha, sest sõnum tema üleloomulikust andest oli levinud kogu riigis. Hiljem kutsus sisemine hääl ta Rooma. Seal, paavst Urbanus VII ja kahe kardinali teraste pilkude all juhtus samasugune ime. Seejuures jäi vähe puudu, et Kastiilia admirali abikaasa oleks minestanud, kui Giuseppe tema pea kohale õhku tõusis.
Samalaadse elamuse osaliseks sai protestantlik hertsog Friedrich von Braunschweig, kes 1650. aastal mööda Itaaliat reisis ja Assisis peatus. Hertsog nägi, kuidas Giuseppe Copertinost missa lugemise ajal altari juures õhku tõusis ega puudutanud jalgadega maad. Selle ime mõju all otsustas hertsog katoliku usku üle minna, eriti kui ta sai teada, et püha Giuseppet arvatakse olevat vähemalt 70 korda leviteerinud.
On selgunud, et enamik inimestest, kes ise leviteerivad või levitatsioonile kaasa elavad, on sageli mingi religioosse ühingu või meditatiivse rühma veendunud pooldajad (näiteks transtsendentaalse meditatsiooni õpilased). Sellest järeldub, et levitatsioonivõimet võivad omada eeskätt kindla usu ja tugeva eneseusuga inimesed.
Kuid levitatsiooni õppimiseks ja harjutamiseks ei ole sugugi tingimata vaja kuuluda usklike kogudusse või meditatsiooni ja spiritismiga tegelevasse rühma.
Kahtlemata on väga kasulik viibida mõttekaaslaste ringis ja omada ühist sihti. Ometi ei pea meelt heitma inimene, kellel on üksi treenides kindel kavatsus saavutada püha eesmärk, kui kuuleb teiste edusammudest. Levitatsiooni valdkonnas uuritakse ja katsetatakse praegu palju. Niisiis tuleb üksikharjutajal usaldada oma tervet kriitikameelt, et kogu olemasolevast materjalist välja filtreerida kõige tähtsam ja vajalikum.
Parapsühholoogia õppekursus ja eelkõige 23. loeng võibki siin olla mitte üksnes teejuht, vaid pakkuda õppuritele ka suurt abi.
Suurt sensatsiooni tekitas XIX sajandi keskel šotlane Daniel Dunglas Home, kes on läinud ajalukku uue aja kõige tähelepanuväärsema ja mitmekülgsema meediumina, olles ühtlasi ajaloo kõige saladuslikum isik.
Home sündis 20. märtsil 1833 Edinburghi lähistel ja emigreerus üheksa aastat hiljem koos vanematega Ameerikasse.
17-aastaselt kuulis ta esimest korda õdedest Margaret ja Kate Foxist Hydesville’is New Yorgi osariigis, kes töötasid meediumina ning pälvisid kogu maailmas tohutu suurt populaarsust ja austust.
Home, keda teated tavatult võimekatest õdedest vaimustasid, avastas kord ebatavalised anded ka endal. Igal pool, kuhu ta ka ei ilmunud, kõlasid paukuvad helid ja esines palju muid salapäraseid nähtusi. Nii oli tema tulevik ette määratud.
22-aastasena naasis Home 1855. aasta märtsis Inglismaale. Ta elas Jermyn Streetil asuvas hotellis, mis kuulus spiritismi ja okultismi vastu suurt huvi tundvale William Croockesile.
Home hämmastas oma peremeest sellega, et näitas talle tavalise veinikarahvini kõrval ka teist (kujuteldavat), mis otsekohe jäljetult kadus (psühho- ja telekinees, vt 22. loengut).
Hotelli omanik oli väga üllatunud ja korraldas seansi, milles osalesid lord Brougham ja füüsik sir David Brewster, kes, nii nagu ka kuulus inglise loodusuurija ja voltmeetri leiutaja Michael Faraday (1791–1867), tegelesid tõsiselt okultsete nähtuste uurimisega.
Sir David fikseeris toimuva kirjalikult, et säilitada seda ainulaadset dokumenti tulevastele põlvedele:
„Laud hakkas värisema ja meie kätest jooksis ülevalt alla läbi tugev erutus. Lauapuidus oli kuulda koputusi, siis tõusis laud just nagu iseenesest maast lahti, seejuures ei puudutanud seda ükski käsi. Home oli varem lauale asetanud kellukese ja see hakkas korraga helisema, ehkki kellukese ligidal ei olnud kedagi. Home tundis oma tavatute võimete üle suurt uhkust, kuid need võimed ei teinud teda sugugi õnnelikuks, sest ta ei suutnud neid juhtida oma soovi järgi, ei suutnud neid endale allutada, ja sattus seepärast sageli ülimalt ebameeldivatesse olukordadesse.
Üks Home’i kõige sensatsioonilisemaid ja dramaatilisemaid seansse toimus 16. detsembril 1868 lord Adare kodus Buckinghami palees Londonis. Sellele ebatavalisele etendusele olid kutsutud külalisteks lord Lindsay ja lordi nõbu kapten Charles Vinne.
Home läks transsi, varsti pärast seda hakkas üks tool korraga liikuma, libises aeglaselt mööda ruumi ringi ja jäi kapten Vinne ees seisma.
Home tõusis laua tagant, käis mõne korra edasi-tagasi ja ütles väga tõsiselt: „Palun ärge ehmuge ja ärge mitte mingil juhul oma kohtadelt lahkuge.“ Samal hetkel kerkis ta õhku, liikus seina poole ja kadus.
Juuresviibijad hoidsid hinge kinni, sest ruumid asusid kolmandal korrusel.
Veidi hiljem kuulsid kõik, kuidas vastu kõrvaltoa akent koputati ja akna taha ilmus vabalt õhus hõljuv Home. Ta peatus mõneks sekundiks selles asendis, lükkas siis akna pärani, liugles, jalad ees, tagasi tuppa ja laskus tugitooli.
Niipea kui lord Adare tahtis Home’ile, kes viibis ikka veel transis, esitada küsimuse, tõusis too taas õhku, algul horisontaalses asendis ja täiesti liikumatult, lendas siis aknast välja ja, jalad ees, jälle tagasi.
Home toibus, ta oli väga erutatud ja äärmiselt kurnatud, enda sõnutsi tundis ta, et oli viibinud kohutavas ohus.“
Loodusuurijate ja teadlaste arvamused Home’i fenomeni kohta on erinevad. Kuulus inglise füüsik ja keemik Sir William Crookes (1832–1919), kes avastas 1861. aastal keemilise elemendi talliumi ja leiutas tema järgi nimetatud gaaslahendustorud, külastas paljude aastate kestel seansse ja eksperimenteeris ka hoolega ise.
Sir Williamsi laboratoorsed katsed, mis võtsid arvesse Home’i meediumivõimeid, andsid järgmisi tulemusi: „Kõik viitab järjekindlalt sellele, et on vaja hakata tunnistama uue jõu olemasolu, mis on mõistetamatul viisil seotud inimorganismiga ja mida võiks nimetada füüsiliseks jõuks.“
Sir Williams kirjutab edasi:
„Sündmused, mille toimumist ma soovin kinnitada, on sedavõrd tavatud ja teaduse juurdunud alustaladele – sealhulgas gravitatsiooniseaduse kõikjal esinevale jõule ja vääramatule toimele – vasturääkivad, et isegi praegu, kui meenutan sündmusi, mille tunnistaja ma olin, tekib mu hinges vastuolu nähtut teaduslikult võimatuks pidava mõistuse ja teadmise vahel, et minu kompimismeel ja silmad ei petnud mind.“
Muidugi oli palju kriitikuid, kes süüdistasid Home’i šarlatanluses ja tahtmises saavutada ühiskondlikku tunnustust, et tugevdada oma nõrka eneseväärikust. Ja just nimelt teadlased, kes avaldasid nii ebakindlalt tema tavatutele võimetele vastuseisu, sest need ei sobinud nende konservatiivse ettekujutusega maailmast, eitasid teda kategooriliselt. Ometi ei leitud kunagi süütõendeid, mis lubanuks Home’i petturiks nimetada.
Vaatamata tugevalt negatiivsele suhtumisele ja talle osutatud vastuseisule jätkas Home veel üle 40 aasta edukalt oma levitatsioone.
Tema üliloomulike võimete tunnistajate hulgas on palju kuulsusi, nende seas imperaator Napoleon III, kunstiteadlane John Ruskin ja kirjanik Edward Bulwer-Lytton (1803 – 1873), raamatute „Pompeij viimased päevad“, „Margrave“, „Zanoni“, „Tuleviku alistamine“ autor, kes ka ise tundis suurt huvi okultismi ja tavatute nähtuste vastu.
Home kirjeldab üht läbielatud levitatsiooni nii:
„Ma ei tunne, et mind hoiaksid mingid käed, ja ma ei ole veel kunagi tundnud hirmu. Kui aga kukuksin toas alla lae alt, kuhu ma tõusnud olen, saaksin kindlasti raskeid traumasid.“
Ajaloos tuntakse ka teisi huvitavaid levitatsioonijuhtumeid, mida kinnitavad tunnistajate ütlused. Nende hulka kuuluvad
– Inglise meedium Colin Evans, kes tegi oma „lennu“ ajal isegi fotosid, seejuures jälgisid teda arvukad pealtvaatajad.
– Lendav Navarra nõid, kes lendas pikkamisi ära pärast seda, kui oli sisaliku kergusega tornist alla libisenud. Seda nägi palju inimesi.
– Mehhiko indiaanlane Don Genaro: võlur, keda nägi antropoloog ja kirjanik Carlos Castaneda taevas lendamas, seejärel mööda puutüve alla laskumas ja jälle minema lendamas.
– Juan de Jesus A. Obri: õpetajad ja inkvisitsiooniametnikud nägid teda palju kordi õhus lendamas.
– Brasiilia loitsija Carlos Mirabelli, keda olid paljud näinud õhus hõljumas.
– Oxfordi professor William Stainton Moses, kes suutis samuti lennata.
- Telepaatia
– mõtete lugemine („ühendumine“)
– mõjutamine eemalt (vaimne ravitsemine eemalt)
– suhtlemine inimene-inimene, inimene-loom, inimene-taim
- Radiesteesia
– pendli kasutamine
– nõiavitsa kasutamine
- Psühhomeetria/telemeetria
– elutu mateeria mälu lugemine
- Regressioon
– eelmiste elude sündmuste meenutamine
- Selgeltnägemine
– kognitsioon (olevikusündmuste tajumine)
– retrokognitsioon (mineviku tunnetamine)
– prekognitsioon (tulevikku vaatamine)
- Psühhokinees/telekinees
– füüsilise jõu avaldamine materiaalsetele esemetele ja nende mõjutamine
– füüsilise jõu avaldamine energeetilistele väljadele ja nende mõjutamine
- Levitatsioon
– inimeste ja esemete vabastamine gravitatsioonivälja mõju alt
- Kehaväline projektsioon
– energeetilise keha eraldamine materiaalsest
– psii-nähtuste tekitamine energeetilise kehaga
- Materialisatsioon
– esemete ja inimeste tekitamine „mitte millestki“
- Teleportatsioon
– esemete või iseenda ümberpaigutamine ühest punktist teise ilma liikumiseta ruumis
Prantsuse kirjanik ja orientalist Alexandra David-Neel, kes elas kaua Tiibetis ning käis pikkadel reisidel Lõuna- ja Kesk-Aasias, meenutab oma 1931. aastal välja antud raamatus „Tiibeti müsteerium ja maagia“ alasti meest, keda ta kohtas kusagil Tiibeti kõrgmägedes.
Mees liikus aeglaselt, ta oli raudkette täis riputatud. Mehe saatja selgitas kirjanikule, et mehe keha on müstiliste harjutuste tagajärjel muutunud sedavõrd kergeks, et ilma kettideta tõuseks ta kohe lendu. Selles võis kirjanik otsekohe ka veenduda: ta kohtus esimest korda elus „lendava inimesega“.
Et seda juhtumit mõista ja tuua paralleele minevikust, peame meenutama legende, muistendeid, muinasjutte ja pärimuslugusid, milles räägitakse lendavatest inimestest.
Paljudes muinasjuttudes võisid kangelased ja lihtsad inimesed, keda oli õnnistatud harukordse võimega, kergesti õhku tõusta ja lennata. Nad olid suutelised ületama raskusjõudu ning lendama üle jõgede, mägede, maade ja merede ainult tänu oma salapärase ande jõule.
„Lendav vaip“ – muinasjutt, mis on olemas paljudes idamaistes pärimuslugudes, lubab oletada, et suurt osa mängis seejuures levitatsioon – „raskusjõu vaimne ületamine“. Levitatsioon on nähtus, millega võib seletada niisugust muinasjutusarnast võimalust, „nõidust“, mis üldse kunagi olnud on.
Gravitatsioon on üks kõige mõistatuslikumaid nähtusi ja ilminguid meie Maal. See on universaalne jõud, mis mõjub mitte ainult Maa ja Kuu, Päikese ja planeetide vahel, vaid ka igal pool mujal Universumis, ja seda on võimalik tõestada. Kuid Universumis on piirkondi ja alasid, kus raskusjõud näiliselt ei toimi, see teema jääb aga käesoleva loengu raamidest välja.
Newtoni gravitatsiooniseadus kõlab nii: „Kõik kehad Universumis tõmbuvad üksteise poole jõuga, mis on võrdeline nende masside korrutisega ja pöördvõrdeline nendevahelise kauguse ruuduga.“
Oma tuntuks saanud kirjavahetuses Cambridge’i teadlase Richard Bentleyga ütles Isaac Newton esimest korda välja oletuse, et kui Universumi mateeria jaotada laiali piiratud alas, on sellel kalduvus koguneda keskele ja moodustada seal suur sfääriline mass. Kui aga mateeria jaotada ühtlaselt laiali lõpmatus alas, siis puudub kese, millesse see võiks koonduda arvutu hulga klompide kujul, mis on laiali hajunud mööda kogu Universumit. Newton oletas, et niiviisi võisid tekkida Päike ja tähed.
Hiljem kasutas kuulus füüsik Albert Einstein juba olemasolevat mitte-eukleidilise geomeetria teooriat (Eukleides oli Kreeka matemaatik Aleksandriast, kes elas 300. aasta paiku eKr), et kirjeldada gravitatsiooni kui ruumi ja aja tulemust.
Mõiste gravitatsioon (ladina keeles gravitas – raskus) tähistab kogu Universumis olemasolevat jõudu, millele allub mis tahes mateeria. Parim näide on Kuu külgetõmbejõud. Kuu tekitab oma tohutu suure massiga meie planeedil tõuse ja mõõnasid.
Meenutagem kuulsat Inglise teadlast Isaac Newtonit. Ta märkas õunapuu otsast alla kukkuvat õuna – tavaline sündmus, mida võib näha igal pool. Teda aga viis see lihtne tähelepanek universaalse gravitatsiooniseaduse avastamiseni.
Pärast seda, kui Albert Einstein töötas 1905. aastal välja erirelatiivsusteooria ning muutis nii ruumi ja aja suhteliseks, tegeles ta pingeliselt gravitatsiooniga ja mõistis, et esemete külgetõmbejõu selgitamiseks ei ole vaja endale ette kujutada mitte mingit jõudu. Piisab, kui eeldada, et igat suure massiga keha ümbritsev ruum paindub.
Mida tugevam on paine, seda kauem läbib seda ruumi näiteks valguskiir. Kui valguskiire kiirus ei muutu, pikeneb ruumi läbimise aeg.
Universumis kehtiva üldrelatiivsusteooria kohaselt tähendab igasugune süvend maastikus kohta, kus gravitatsioon on eriti tugev, igasugune tasapind aga tähendab gravitatsiooni tunduvat nõrgenemist. Valguskiirt, mis liigub Universumis kiirusega 300 000 km sekundis, sunnib gravitatsioon niisiis tegema kaare. Valguse kiirus ei muutu, kuid ruumi läbimise aeg pikeneb.
Üldise arvamuse kohaselt kujutab aeg endast sirget või tasapinda, mida mööda me liigume minevikust läbi oleviku tulevikku. Professor Nikolai Kozõrev, Vene astrofüüsik Pulkovo observatooriumist Peterburi lähistel, peab aega üheks energia vormiks. Ta korraldas güroskoope kasutades terve rea katseid, mille abil võib tõestada Maa telje pöörlemist.
Professor Kozõrev ütleb järgmist: „Aeg ei levi samaviisi nagu valguslained, aeg on korraga igal pool.“ Siin on jutt mõistest „aja energeetiline väli“.
Võtame ühe näite. Oletame, et astronaut lendab 2000. aastal kosmoselaevaga planeedile, mis asub meist 10 valgusaasta kaugusel. Astronaudil on kaksikvend, kes elab Maal. Astronaut jõuab kosmoselaevaga tagasi Maale ja avastab, et vend on nüüd temast 10 aastat vanem. See kõlab absurdselt, kuid näide on reaalne, see vastab erirelatiivsusteooria seadustele.
Üks liikuvate objektide kindlaid (tänapäevaste arusaamade järgi) eripärasid on see, et nende jaoks on aja kulgemise kiirus muutuv. Näiteks valguse kiirusele lähedase kiirusega liikuva kosmoselaeva pardal kulgeb aeg aeglasemalt.
Sedasama kirjutab Herman Weyl oma 1918. aastal ilmunud raamatus „Ruum, aeg ja mateeria“, mis on üks parimaid ruumi ja aja probleeme käsitlevaid teoseid: „Inimlik mõtlemine on tänu Einsteini relatiivsusteooriale kosmose tunnetamisel tõusnud uuele tasemele. Just nagu oleksid purunenud meid tõeni pääsemist takistavad müürid: meie pilgu ees avanevad kaugused ja sügavused, mille olemasolu me ei osanud varem isegi aimata. Oleme astunud tohutu suure sammu, et jõuda lähemale arusaamale mõistusest, mis on omane kõigele maailmas toimuvale.“
Me võime gravitatsiooni toimet näha argielus igal pool: gravitatsiooni tõttu tõmbuvad kõik esemed üksteise poole ja nii sünnib kord, mis teeb meie Universumi eksisteerimise võimalikuks. See kord tekitab tasakaalu, tänu millele me üldse elame ja mis mõjutab meid isegi meie vabal ajal. Katses aatomkelladega on tõestatud, et pilvelõhkuja keldris asuv kell jääb maja tipus asuvast kellast maha.
Venemaal on parapsühholoogial pikad traditsioonid. Eksperimente saladuslike psii-jõududega korraldati seal juba 1920. aastatel.
Vene füüsik V. Bunin võttis 1960. aastal kasutusele biogravitatsiooni mõiste, teisisõnu on see elusorganismide võime tekitada ja vastu võtta gravitatsiooni¬laineid. On teadlasi, kes peavad psühhokineesi ja levitatsiooni biogravitatsioonile tuginevaks.
Nüüdisaegsete psüühiliste energiate abil on võimalik ajutiselt kaotada kolme Universumi põhijõu – gravitatsiooni, magnetismi ja elektri toimet. See on tavatu ja selgitamatu nähtus – senituntud loodusseadused kaotavad kehtivuse ja kaovad.
Vene teadlane Injušin avastas biovälja, millele andis nime teine Vene teadlane V. S. Grištšenko. Seda eluenergiast koosnev välja on nimetatud bioplasmaks. Bioväli koosneb meie ettekujutuses „elektrostaatilistest, elektromagnetilistest, akustilistest ja hüdrodünaamilistest“ ning muudest praegu veel tundmatutest väljadest. Bioplasma on Injušini arvates energeetiline väli, mis koosneb ioonidest, vabadest elektronidest ja vabadest prootonitest ning on suhteliselt püsiv, kuid millele võivad mõju avaldada ümbritseva keskkonna jõud. Üks selle välja omadus on samasugune bioluminestsents nagu jaaniussil. Samuti on kindlaks tehtud, et bioplasma tundub olevat kontsentreeritud eelkõike ajju, lülisambasse, seda kiirgavad silmad ja hingates vahetub bioplasma atmosfääriga.
Bioplasmas väljendub ülima keerukusastmega struktuur, seejuures sõltuvad selle funktsioonid tervest hulgast energeetilistest mõjudest. Nii näiteks on see holistiline, sest ehkki küll erinevatel molekulidel, kudedel ja organismidel võivad olla täiesti spetsiifilised bioplasma väljad, moodustavad need kõik kokku ühtse energeetilise terviku – inimesele on näiteks antud harmoonia ja tervis.
Vene teadlane professor Dubrov on seisukohal, et me peame füüsikas kasutusele võtma täiesti uue aspekti, viidates seejuures niinimetatud mütogeneetilisele kiirgusele – nähtamatule kiirgusele, mida tekitavad kõik rakud. Ta väidab, et mütogeneetilist kiirgust ei saa allutada kehtivatele füüsikaseadustele ja et see kiirgus kujutab endas uut energiavormi. Ta oletab veel, et elusorganismis toimib väli, milles avalduvad nii raskusjõu kui ka elusa mateeria omadused, ja räägib biogravitatsiooniväljast.
See väli on seotud igasugust liiki mõtete ülekandmise nähtuste ja psühhokineesiga. Nüüdisaegsele teadusele ja uuringutele tuginedes saab väita, et ainult raskusjõud vastab ligilähedaselt vajalikele nõuetele, kuid selle kasutamine näiteks bioloogia vallas ei ole seniajani veel õnnestunud. Kui see saaks võimalikuks, oleks avastatud uus energiavorm, sest elusorganismid mitte ainult ei võta gravitatsioonilaineid vastu, vaid peaksid neid ka välja saatma, ehkki raskusjõu seadused küll seda ei luba.
Levitatsioon (ladina keeles levitas – kergus) on üleloomulik võime irduda maast ja õhus hõljuda. Nähtus tõestab, et inimeses on olemas jõud, mis lubavad tal gravitatsiooni ületada.
Levitatsiooni tuuakse ikka ja jälle näiteks, et tõendada üleloomulike jõudude olemasolu inimesel, kuid praktikas on levitatsioon võimalik vaid sedavõrd (nii õpetatakse Kaug-Idas), kuivõrd inimene suudab neid jõude endas leida ja avastada. Seal on olnud ning on praegugi palju koolkondi ja meetodeid, mis aitavad isiksusel arendada ja täiustada neid üleloomulikke jõude ja andeid, mis on varjatud kujul igaühes olemas.
Levitatsiooniks peavad füüsiline ja vaimne ettevalmistus olema kõrgemal tasemel kui ükskõik millise muu parapsühholoogilise võime puhul. Isegi Kaug-Idas on vähe inimesi, kes suudavad leviteerida.
Kindlasti tekib küsimus, miks peab inimene nüüdisajal tegelema levitatsioonikunstiga, kui on olemas lennukid ja helikopterid, mis reisijaid peale võtavad ja sihtkohta toimetavad. See vabastab teda mõistagi rasketest ja täis loobumisi pikkadest treeninguaastatest, mida inimene kanda võtab, et kas või üldjoontes levitatsiooni tundma õppida ja kasutada.
Kui meie esivanemad suutsid kunagi gravitatsiooni ületada ja õhku tõusta – me teame seda arvukatest vanadest ürikutest –, siis meile jääb üksnes nüüdisaegne tehnika, mis toetab meie inimlikke „tingliku levitatsiooni“ võimeid ja lihtsustab füüsilist liikumist õhus. Kui me teeme aga läbi pikad, pingelised ja sihipärased treeningud, võime tehnilistest vahenditest täiesti loobuda. Kuid paraku on tee selleni väga raske ja vaid mõni üksik on suutnud selle läbi käia.
Huvitav on hüpotees „bioplasmaatilise hõljumise ja liikumise välja füüsikaliselt suunatud struktuur objekti sisemuses“. Siin tekitab meedium oma psüühiliste jõudude abil tema kehale omast bioplasmat, koondab ning fokuseerib seda horisontaalselt pinnale ja oma jalgade alla.
Selle teesi järgi võib iga leviteerida soovija tekitada tema organismile omast bioplasmat (õhkutõusmiseks on vaja väga palju füüsilist energiat). Energia tekitamiseks on vaja väga suurt pingutust.
Me ei ole nii hulljulged, et peame ennast võimeliseks otsekohe kaotama raskusjõudu ja hõljuma õhus, kui meeldiv ja lõbus see ka ei oleks. Kõigepealt teeme läbi harjutuse 23.3: KEHAOSA LEVITATSIOON ja harjutuse 23.4: KUJUTELDAV LEVITATSIOON ning omandame kogemusi. Seejuures on vaja hoolikalt jälgida kõiki levitatsiooniga seotud üksikasju.
Parapsühholoogia instituuti on saabunud arvukalt teateid õppuritelt, kes on tegelenud levitatsiooni ja sellega kaasnevate nähtustega. Tsiteerime mõnd neist ja anname meie õpilastele teada, mida on läbi elanud inimesed, kes on tõsiselt püüdnud õppida ja omandada parapsühholoogilisi teadmisi.
Meile kirjutab härra Dieter K: „Alustasin tööd esmaspäeval ja sooritasin järgmised katsed. Meie kääride külge on kinnitatud mall materjali suuruse mõõtmiseks. See mall on kinnitatud kruviga. Nädala lõpuks oli kruvi nii kõvasti kinni kiilunud, et ma ei suutnud kääre kahe käega avada. Siis asetasin ühe käe kruvile ja loendasin 14 sekundit, pärast kerget tõuget kahe sõrmega hakkas kruvi liikuma ja ma sain seda edasi keerata. Olin vapustatud …“
Seda, mida elas läbi härra K. isiklikult kogedes, võime ka ise tunda, kui sooritame harjutusi 23.1: KÄTE PÜRAMIID ja 23.2: LAUA LEVITATSIOON.
Härra Werner B. teatab: „Ja juhtus see, et ma, kas lamades või istudes, kerkisin mõneks sekundiks üles …“ Muide, seda katset on paljud õppurid enda peal proovinud, isegi mõned päris algajad.
„Aeg oli pisut pärast keskööd,“ jutustab proua Berta D. telefoni teel, „kui ma ärkasin. Lamasin selili ja vaatasin üles lakke, kui minu parem käsi hakkas korraga kihelema, just nagu oleksin voolu all. Kõigepealt hingasin sügavalt sisse, ma teen seda alati, kui minuga midagi taolist juhtub. Kuid midagi ei muutunud, lõpuks tundsin aga, kuidas mu parem käsi hakkas aeglaselt tõusma ja peatus kergelt värisedes umbes 30 cm kõrgusel voodist. Kuidas ma ka ei pingutanud, ei suutnud ma kätt liigutada. Tundus, nagu oleks see võõra jõu võimuses. Kuid käsi oli kerge, peaaegu kaalutu, just nagu ei oleks see osa minu kehast, vaid midagi sellest eraldiolevat …“
Tavatut sündmust meenutab härra Ralf S.: „Mäletan seda, just nagu oleks see juhtunud täna, nii tugevalt on see sündmus salvestunud mu mälus.
See juhtus ühel 1985. aasta imekaunil suveõhtul, kui otsustasin töö pooleli jätta ja ülejäänud päeva jalutuskäigule pühendada.
Minu kodu lähedal asub metsatukk, mille taga algavad avarad aasad ja sood. Jalutasin seal meeleldi, sest see oli muistne looduslik koht, mis oli palju säilitanud oma eripärasest loomusest. Mulle näis sageli, et ta soovis lasta end minul vallutada, et ta edvistas, just nagu oleks ta saatuse hooleks jäetud.
Olin juba jalutanud terve tunni ja otsustasin leida puhkuseks sobiva koha. Pöörasin teelt ära ja liikusin kahe kõrvuti kasvava kase juurde, kui tajusin korraga äärmiselt iseäralikku aistingut.
Tundus, nagu oleksin kõikidest maistest raskustest vabanenud, et minu kehal ei ole enam mitte mingisugust kaalu. Esialgu erutusin väga, kuid erutus asendus peagi õnnetundega, kindla teadmisega, et minuga ei saa mitte midagi juhtuda, et ma ei pea kartma.
Ja siis näis mulle, et ma hõljun – vähemasti ei tundnud ma maad jalge all. Tõusin järjest kõrgemale õhku ja olin viimaks kaselatvade kõrgusel. See oli imeline tundmus – olin kerge nagu leheke ja ometi mitte stiihia võimuses.
Varsti pärast seda muutus vaade mu silme ees ja ma hakkasin pikkamisi laskuma. Panin vaevu tähele, kuidas mu jalad maad puudutasid.
Algul kartsin ma kohalt liikuda, ma ei uskunud tekkinud rahu. Kuid pärast seda ei juhtunud enam rohkem midagi ja ma läksin koju.
Kulus palju aega, kuni hakkasin juhtunut õigesti tunnetama ja suutsin seda eelarvamusteta hinnata. Hiljem hakkasin tundma uhkust, et olen suutnud seda, mida on seni suutnud vaid vähesed inimesed: kogeda levitatsiooni.
Ma tean, et see kõik võib tunduda palavikulise hallutsinatsiooni või ulmeloona, mille on välja mõelnud mingi naljanina. Kuid ma võin vanduda, et see kõik oli nii.
See oli üks haruldastest hetkedest inimese elus – miks see just minule osaks sai, on mulle seniajani mõistatus – ja ma sain siit teate, et meie argipäeva, meie tavaelu taga on olemas veel midagi muud. Võib-olla saladuslik maailm, mille avastamine seisab alles ees.“
Newtoni gravitatsiooniseadus ütleb, et kahe keha vahel mõjub tõmbejõud, mille tugevus on võrdeline nende masside korrutisega ja pöördvõrdeline nendevahelise kauguse ruuduga.
Gravitatsioonikonstandi G väärtus on 6,674×10−11 N·m2·kg−2.
Konstandi väikese väärtuse tõttu on gravitatsioonijõud tajutav ainult suure massiga kehade (näiteks planeetide) puhul.
Jõud kui jõuväli: jõuväli on piirkond ümber keha (mass, elektrilaeng, elektrivoolu kandja), milles need mõjud (gravitatsioonilised, elektrilised või magnetilised) on tõestatavad.
Ühe suure massiga keha (näiteks planeedi) gravitatsioonijõudu, mis mõjutab teist keha, nimetatakse kaaluks. Keha kaal ei ole konstantne, see sõltub planeedi kaugusest ja massist.
Keha mass seevastu, mitte kaal, ei sõltu selle asukohast. 1000 kg massiga keha kaal võib olla erinev, see muutub sõltuvalt asukohast. Olenevalt geograafilisest asendist ja lähteasendist on see mingil planeedil või Kuul:
160 N (njuutonit) Kuul,
980 N Maal,
150 N 10 000 km kaugusel Maast.
Kosmoselaev, mis püüab Maa külgetõmbejõust vabaneda, peab arendama kiirust umbes 11 km/s, et ületada meie planeedi gravitatsioonijõud. See on umbes 40 000 km tunnis.
Vabalt langev objekt liigub takistusteta, kui sellele mõjub gravitatsioonijõud ja puuduvad pidurdavad jõud, näiteks õhutakistus.
Kui objekti ei mõjuta raskusjõud, tekib kaaluta olek, me oleme seda näinud teleülekannetes Ameerika ja Venemaa kosmoselaevade pardalt või ekskursioonidelt vabasse ruumi.
Jõud mõjutab keha kuju ja liikumist. Üksainus mõjuv jõud muudab kiirust (kiirendab keha). Kaks võrdset vastassuunas mõjuvat jõudu muudavad keha kuju ja suurust. Jõud on vektorsuurus: sellel on väärtus ja suund, mõõtühik on njuuton (N).
Üks njuuton on jõud, mis on vajalik 1 kg massi kiirendamiseks 1 m/s võrra.
Kõik levitatsiooninähtused näivad klassikalistele loodusteadlastele millegi koletislikuna, sest lubavad järeldada „peene agregaatoleku olemasolu“, milleks leviteerijad transformeerivad mõistetamatul viisil „juhitava füüsikalise massi“.
Ja need protsessid toimuvad – võimalikele vaatlejatele ja tunnistajatele märkamatult – meile tundmatus ja tajumatus mittefüüsikalises järjepidevuses.
Mis tahes levitatsiooni puhul kaob gravitatsiooni- ehk raskusjõud, mis mõjub kõigile meie Universumi objektidele, vähemasti osaliselt.
Antijõu, antigravitatsiooni toimel kaotavad kehtivuse tavajuhul toimivad raskusjõu seadused. See tähendab, et keha olemasolev raskus neutraliseeritakse, teisisõnu see enam ei eksisteeri, nii et keha saab leviteerida – vabalt õhus hõljuda.
Tekib küsimus: kas inimene saab oma soovi järgi muuta kehtivaid loodusseadusi? Ja kui saab, miks õnnestub see siis vaid vähestel?
Kas põhjuseks on see tavatu võime, mida omavad ainult üksikud? Või mõjuvad siin jõud, mille olemuse ja toimeni meie ettekujutused ei küüni?
Sajandeid tagasi oli inimene loodusele ligemal ja ta tajus end selle osana, tema isikupära oli vähem avaldunud, vähem dominantne, ta kuulus suurde teda ümbritsevasse tervikusse, kõhklemata oma isiklikus oleluses.
Ta mõtles ainult igapäevasest leivast, ta ei seadnud oma keskkonda ega elulaadi kahtluse alla, ta tajus loodust koos kõigi kaasnevate nähtustega ja suutis ometi teadvustada enda sisemist üleolekut.
Tema jaoks ei olnud olemas mitte mingeid loodusseadusi, ta elas ja katsetas neid enda peal, vaevumata vähimatki mõtlemata nende teoreetilise sisu üle.
Kõik teda ümbritsev oli tema maailm, tema elu. Ta ei jäänud aru pidama, kui kaaslane, kellele ta pingeliselt mõtles, korraga tema ette ilmus. Teda ei hämmastanud, et ta äkki lihtsalt teadis, kuidas mingit tööd teha.
Ta ei imestanud, kui meedik või šamaan muistse loitsurituaali käigus korraga õhku tõusis ja ära lendas. Seda sellepärast, et kõik see kuulus tema maailma, kuulus tema läbielamiste hulka, oli seotud eluprotsessiga, millesse ta ise kuulus.
Teda ei huvitanud antigravitatsioon ega telepaatia (15. ja 16. loeng), psühho- või telekinees (22. loeng), kehaväline projektsioon (24. loeng) või materialisatsioon/teleportatsioon (25. loeng). Kõik need mõisted tekkisid hiljem, need olid nimed ning muutsid mõistetavaks ja arusaadavaks selle, millest oli ta juba ammu osa saanud.
See, millega inimesed palju sajandeid tagasi tegelesid kui levitatsiooniga ning pidasid seda osalt ulme ja hallutsinatsioonide valdkonda kuuluvaks, sest ei suutnud endale ette kujutada selle mõtet ega sisu, oli tema jaoks harjumuspärane ja mitte vähimatki paeluv. See kuulus tema ellu samamoodi nagu Päike ja Kuu, nagu päev ja öö, nagu hingatav õhk.
Sajandite kestel kuivasid sisemised allikad ja kõik teadmised nii saladuslikult tekkivate nähtuste kohta jäid hiljem tuntuks vaid üksikutele pühendunutele.
Kujunesid välja salaliidud, kiriklikud vennaskonnad, vaimseid ordud ja ühingud (vt maagiat käsitlevat materjali: („Templirüütlid ja vabamüürlased“), kus hoiti ja säilitati muistseid teadmisi kõigest sellest nii hoolikalt, et need jäid kõrvalistele isikutele kättesaamatuks. Kui hiljem hakkasid arenema nüüdisaegsed loodusteadused, unustati ja tõrjuti kõrvale kõik see kui aja vaimule mittevastav.
Toimetanud Ylar Lindepuu
Levitatsioon
Eesmärk: Raskusjõu ajutine kaotamine mitme inimese abil.
Toime: Inimeste rühma sünkroonse ja koordineeritud vastastikmõjuga on võimalik panna inimest leviteerima, st kaotada tema raskusjõud, muuta ta kaalutuks.
Harjutuse sooritamiseks vajalik: Katsejuht, 5 inimest, sirge seljatoe ja käetugedega tool, audiosalvestus „Transformatsioon“.
Ettevalmistused…
Ettevalmistav harjutus…
Harjutuse kulg…
Harjutuse kestus…
Harjutuste sagedus…
Harjutuste täpsemad selgitused leiame Harjutusvihikust
Eesmärk: Laua tõstmine ainult sõrmedega.
Toime: Selle lihtsa levitatsiooniharjutuse abil õpime osaliselt või isegi täielikult neutraliseerima raskusjõudu, gravitatsiooni.
Harjutuse sooritamiseks vajalik: Katsejuht, 4 inimest, võimaluse korral ruudukujuline laud, audiosalvestus.
Harjutuse kulg…
Harjutuse kestus…
Harjutuste sagedus…
Harjutuste täpsemad selgitused leiame Harjutusvihikust
Eesmärk: Püüame mingi kehaosa (kätt, peopesa, sõrmi, jalga, jalalaba, varbaid) muuta kaalutuks, teisisõnu panna seda leviteerima.
Toime: Saame teada, kuidas on vaimsete energiate ja parapsühholoogiliste jõudude koondamise abil võimalik kaheldamatult muuta looduse seadusi: selle katsega avardame oma kogemusi ja samuti veendume, et siin ei tegutse mitte mingil juhul „vaimud“ ega üleloomulikud olendid.
Harjutuse sooritamiseks vajalik: Katsejuht, kindlalt seisev laud, protokollide ja ankeetide vormid, kirjutusvahend, kell, audiosalvestus „Transformatsioon“.
Ettevalmistus…
Harjutuse kulg…
Harjutuse kestus…
Harjutuste sagedus…
Harjutuste täpsemad selgitused leiame Harjutusvihikust
Eesmärk: Püüame oma kujutlusvõime abil neutraliseerida raskusjõudu, seda kaotada, sest teame, et iga mõtteline kujutlus on realiseeritav.
Toime: Mõtetes toimuv levitatsioon tekitab kehas aistingu, mis on identne reaalse levitatsiooniga, sest meie alateadvus ei suuda eristada mõisteid „olema“ ja „näima“. Tänu sellele tekitame endas vaimsed eeldused, me programmeerime oma sisemist vaimset potentsiaali ja loome selle abil meist lähtuvad tingimused.
Abivahendid: Audiosalvestus „Transformatsioon“, teadete ja protokollide vormid, kirjutusvahend.
Harjutuse kulg…
Harjutuse kestus…
Harjutuste sagedus…
Harjutuste täpsemad selgitused leiame Harjutusvihikust
Toimetanud Ylar Lindepuu
Järgmine peatükk 24: Astraalsed rännakud
Kehaväline tunnetamine oli tuntud juba tuhandeid aastaid tagasi. Muistsed egiptlased kasutasid niinimetatud astraalkeha mõistet, see on füüsilise keha eeterlik analoog.
