Parapsühholoogia
26. Tarkade kivi
Avalikustatud
2 aastat tagasi
Parapsühholoogia kursust lõpetava loengu põhiteema on salapärane tarkade kivi. Kõigi maade ja ajastute alkeemikud on paljude tuhandete aastate kestel otsinud saladuslikku eliksiiri, mis pikendaks inimese eluiga ja muudaks talle evolutsiooniga ette määratud ajaraame tema enda soovi kohaselt.
Alkeemikud teatasid, et nende tegelik eesmärk on saada kulda – muuta mitteväärismetalle väärismetallideks. Kuid see oli üksnes pragmaatiline ettekääne, sest kulla all peeti silmas elu, pikka elu, elu mõtet.
Ja see idee sundis alkeemikuid otsima, uurima, katsetama, taluma lõputuid ebaõnnestumisi, sundis neid võitlema teadmiste eest.
Ja samamoodi nagu pidi mitteväärismetall laboris muutuma väärismetalliks, pidi ka inimene muutuma kõrgeimaks olendiks, kes jätkab lakkamatult püüdlemist edasise täiustumise poole.
Kui me võrdleme alkeemikute kulla saamise protsessi elu arenguga Maal, leiame peaaegu identseid paralleele: muistsest „segapudrust“ on pärast paljude etappide läbimist kunagi tekkinud elu ja nii arenes lõpuks välja tänapäevane inimene, homo sapiens. Lihtsatest eluvormidest on miljonite aastate kestel saanud väärisvormid – on tekkinud hingestatud, arukas, vaimne olend.
Jälgime loengus seda arengut ja püüame vastavalt olukorrale interpreteerida elu mõtet nii, nagu see seaduspäraselt järeldub elu evolutsioonist. Siit tulenev ülesanne inimestele – meile – on sõnastatud väga lihtsalt ja ühemõtteliselt: me peame ka edaspidi järjest rohkem täiustuma, me peame ka edaspidi täielikult ära kasutama oma inimliku loomuse potentsiaali, mis on suunatud kogu inimkonna kasuks. Ja igaüks meist peab õppima kandma vastutust: enda eest, lähedaste eest, kogu Maa eest.
Oma ülesannete ja kohustustega toimetuleks on palju võimalusi ja teid.
Me võime korraldada oma isiklikku elu juba tunnustatud põhimõtete järgi ja käituda täie vastutustundega, samuti võime praktiseerivate parapsühholoogidena või psühholoogidena oma nõuannete ja tegevusega lähedasi aidata, kui nad oma eluga toime ei tule või kui neil esineb probleeme, mis meile – tänu meie haridusele – raskusi ei tekita ja mida suudame lahendada.
Ja viimaks võime PPIga aktiivset koostööd tehes mitte ainult hoida kõrgel oma teadmiste taset, vaid aidata ka innukalt kaasa piiriteaduste uuringutele ja levitada sellega seonduvat mõteterikkust.
Sädelevate leekide loit valgustas kõrget keldrit ja andis sellele põrgu eesruumi välimuse. Mõlema alkeemiku näod nõretasid higist, neil peegeldus tuli. Nad jälgisid pinevil katse kulgu – kulminatsioonipunkti, milleni olid nad jõudnud pärast pikka rida väsitavaid ja aeg-ajalt meelt kurvastavaid katseid.
„Lisa kuumust!“ hüüdis vanem alkeemik sepalõõtsa juures seisvale abilisele. Sulatustiigel hakkas tumepunaselt helendama, kui krigisevast sepalõõtsast pääses valla õhuvool.
„Seatina! Kolm loodi!“ käsutas alkeemik, kelle kõrget kübarat kaunistas kuldne embleem – omaenda saba sööv madu Ouroboros, mis sümboliseerib igavest, tsüklilist Universumi loodust.
„Lisa elavhõbedat! Ääreni täis!“ karjus alkeemik oma noorele abilisele. Kelder oli täis palavikulist pinget. Veel mõni hetk ja siis täitub inimkonna ammune soov: tavaline metall muutub kullaks. Kuld! Kallis ja puhas, hinnaline ja saadud ammendamatust allikast.
Basilius, kogenud alkeemik, kes oli reisinud kaugetel maadel ja palju õppinud, uurinud vanade meistrite, teiste hulgas Adfarsi, Djafares-Sadiksi, Alarabise, Albert Suure, Roger Baconi, Basilius Valentiniuse, Arhippa von Nettesheimi ja Paracelcuse töid, oli nüüd veendunud, et on jõudnud oma pikkade reiside ja jõudukurnava tarkuse kivi otsingu sihile.
Teda oli vallanud ehtsa alkeemiku ainus püüd – avastada tähtis ja universaalne ravim Tinctura Physica, nagu nimetas Paracelsus kõikide ülistatud, ihaldatud ja ülimalt hinnalist tarkade kivi.
Kulla saamine oli vaid üks alkeemiliste otsingute ja katsete sihtidest. Alkeemia tõeline šedööver oli viia ellu hermeetilise evolutsiooni idee: mittepuhta muutmine puhtaks, alama muutmine ülemaks, ebatäiusliku muutmine täiuslikuks, suhtelise muutmine absoluutseks.
Suur töö oli igakülgne, see hõlmas materiaalset, astraalset ja vaimset tasandit, materiaalsel tasandil toimus see kõigis kolmes maailmas: kivide, taimede ja loomade maailmas ning mõjutas inimest täiesti erilisel moel.
See töö moodustab hermeetilise filosoofia tuuma (Hermes – kreeka jumal, roomlastel Mercurius, identne egiptuse jumaluse Thotiga, tarkusejumala ja kõikide jumalate vaieldamatu autoriteediga, õppimise jumalaga; Hermes Trismegistos – kolmekordselt suur Hermes).
Basiliuse sõrmed puudutasid aupaklikult vööle kinnitatud nahast pauna, milles asus kolb maailma kõige kallihinnalisema ainega – tarkade pulbriga või õigupoolest tarkade kiviga, mille kohta krahv de la Mar Trevizan kirjutas: „Selle pulbri väärtus ületab kaugelt mis tahes vääriskivi väärtuse, see on hindamatu rikkus Jumala auks …“
Selle kivi või pulbri abil võidi ükskõik milline mitteväärismetall transmutatsiooni teel (ladina keeles mutare – muutma, muundama) muundada kullaks, hõbedaks või plaatinaks; lisaks on mõned hilisemad alkeemikud väitnud, et selle abil võib saada tuumaenergiat, vaja oleks vaid konstrueerida vastav aparatuur.
Basilius võttis paunast kolvi ja – seda rituaali sooritasid üksnes eksperimenteerivad alkeemikud – puistas näpuotsatäie punast pulbrit tiiglisse.
Pisut hiljem kostis raginat, kirsipunaselt ergav vedelik hakkas pulbitsema ja kerkis vahuna üles. Oli kuulda susinat ja tekkis vingu, keeva olluse sööbiv aurupilv täitis keldri ja varjas kõik kontuurid läbipaistmatu kardinaga.
Basilius ei liigutanud end karvavõrdki. Tuhat mõtet läbisid tema pea ja samas valdas teda veider tundmus. Kogu see neli viimast aastat kestnud pinge kadus täielikult, kui ta kulutas ette enda ees kerkivaid puhta kulla mägesid, mis kuulusid ainult talle ja tegid temast maailma kõige rikkama inimese. Tema käsklusi hakkavad täitma kõik keisrid, kuningad ja vürstid. Tema sõnast saab seadus, millele alluvad kõik, olgu need inimesed või loomad. Kuld annab talle piiramatu võimu, mida pole veel omanud ükski surelik.
Basilius silmitses oma abilist, noort Constanti, kelle punetaval näol mängles leekide kuma. Ja Basilius nägi tema näos veel midagi, mis tekitas temas õudust: ahnust! Kas see oli ahnus kulla, selle väärtusliku metalli järele, mida ihaldavad kõik inimesed, kulla järele, mille hankimiseks pannakse toime isegi kõige jubedamaid kuritegusid?
Kas see oli see, mida tahtis Basilius? Koguda lõputus koguses kulda, et saada selle kaudu võim inimeste üle? Ta mõtles salajasest vandest, mille oli kunagi andnud oma õpetajale, suurele Abraham Eliasele. Ta oli tõotanud kasutada alkeemilisi teadmisi, teaduse salakursust üksnes inimeste hüvanguks, mitte kellelegi kahju teha, aidata kõiki ja olla kasulik.
Kuidas läheb see kokku kulla transmutatsiooni (muundamise) ja tootmisega; kullaga, mille eesmärk on jõuda ainult isikliku võimu ja rikastumiseni.
Basilius vajus sügavalt mõttesse. Lausa haiglaslik kulla saamise kirg varjutas ja surus peaaegu välja tema tõelised eesmärgid – leida igavese elu eliksiir, tarkade kivi.
Ja samal hetkel taipas ta oma seniste katsete mõttetust. Häbitundes langetas ta pea. Ta ei pööranud rohkem tähelepanu ei tiiglis keevale kullale, ei ümbritsevatele esemetele – kogu kelder hajus tema silmade ees ja oli peaaegu täiesti kadumas. Temas hakkas kuju võtma ebamäärane idee, esialgu veel mõistmatu ja ebaselge, kuid ta tundis intuitiivselt, et on õigel teel. Kõik sai korraga selgeks ja lebas tema ees nagu peopesal. Nüüd ta teadis, milline otsus on vaja langetada, ja tundis selle üle rõõmu. Ja ebamugavat tunnet, mis mõnikord kusagilt hingesoppide sügavusest üles tõusis ning teda rõhus, ei olnud enam. Tundus, et see oli igaveseks kadunud, eikuhugi haihtunud.
„Peremees!“ hüüdis erutatud Constant. „Peremees!“
Basilius ei reageerinud.
„Kuld! Me oleme eesmärgil!“
Alkeemik tõstis pea, just nagu transis olles. „Jah, Constant? Mida sa ütlesid?“
Abiline vaatas segadussesattunult oma õpetajat, kelle käitumine oli talle mõistetamatu. Oli ju kulla tekkimine üks kõige ülevamaid hetki alkeemiku elus, nii-öelda kõigi alkeemiliste püüdluste pärg, mille tunnistajaks tema, noor abiline, praegu osutus. See oli midagi sellist, mille pärast võisid teda kadestada tuhanded inimesed. Kas siis seaduslikel alustel või mitte, see on juba täiesti teine küsimus.
Õpetaja vaikis edasi, ta ei vastanud nooruslikust õhinast haaratud abilisele, kes vaevalt küll oleks kuulda võtnud ühtainustki ratsionaalset kriitilist argumenti. Täiesti mõistetavatel põhjustel, sest see, kes on jõudnud oma eesmärgile nii lähedale, ei lase ennast mitte mingil moel ohjeldada.
Basiliuse teadvuses tekkis nägemus: heledalt särava rõnga sees hõljub inimene, kelle vanust ja sugu ei ole võimalik määrata. Ta hoiab kausjates peopesades kuldset kuupi, mille sees nagu tahukas murdub tuhandekordselt valgus ja kaob arvukatesse valguspunktidesse.
„Oh,“ oiatas Basilius, „see ongi tarkade kivi. Lõpuks ometi olen saavutanud oma elu eesmärgi! Ei, alkeemik ei pea otsima ega valmistama kulda, ei, vaid hoopis midagi muud, midagi palju väärtuslikumat ja püsivamat, see peab olema elu allika otsing, oma oleluse, oma tõelisuse otsing.“
Leiutada viis, kuidas saada kulda, on olnud peamine eesmärk kõigile alkeemikutele alates hiinlastest kuni Arman Barboni, nüüdisaegse XX sajandi alkeemikuni.
Nad on kõik olnud ka teadlikud „kulla kahesest olemusest – maisest ja taevasest“. Kui kulda 5000 aastat tagasi (umbes 3500. aastatel eKr) Nuubias esimest korda maa seest kaevandati, oli see inimestele Päike, aga Päike – see on jumal.
Endine Prantsuse minister ja keemik Marcel Bertlod kirjutas alkeemia kohta: „See tugineb tervele katsete reale, mida tehti keskajal; see on metallide kaevandamine ja sulamite valmistamine, kunstlike vääriskivide loomine.
Eksperimentaalsed tööd selles valdkonnas jätkusid kogu keskajal, kuni neist arenes välja tänapäevane keemia.“ Kolmandal sajandil elas naisalkeemik nimega Maria, keda kutsuti „juuditariks“. Ta on väidetavalt destillaatori leiutaja. Ja alkeemikute „valitsusaja“ lõpul, XVI ja XVII sajandil rajasid kaks alkeemikut: Paracelsus (1493—1541) ja Robert Boyle (1627—1691) tänapäevase keemia vundamendi. Paracelsus vaatles esimese alkeemiku ja teadlasena inimese elu keemilise protsessina, ta nõudis, et selle protsessi väärarengud, nagu ta haigusi nimetas, tuleb kõrvaldada keemiliselt – niiviisi tänapäeval toimitaksegi, me kõik oleme ju arsti juures käinud ja tablette või süste saanud.
Robert Boyle, krahv Richard von Corki noorem poeg, „Teaduse arengu salaühingu“ asutaja, tegi esimesena kindlaks õhu koostise ja tema töödest algab metoodiliste keemiliste uurimistööde arvestus.
Kuni tänase päevani seotakse mõistet „alkeemikud“ mõistega „kulla saamine“, ehkki selleks ei ole peaaegu üldse või kui on, siis vaid osaliselt alust. Mõned neist fanaatilistest uurijatest on „kõrvalsaadusena“ avastanud aineid, mis kulda osaliselt asendasid. Näitena võib nimetada eeskätt alkeemikut ja apteekrit Johann Friedrich Böttgerit, kes valmistas 1707. aastal esimesena Euroopas pruuni jaspise värvi marmorit. 1709. aastal õnnestus tal valmistada valget marmorit, mis oli nii haruldane ja väärtuslik, et seda hinnati peaaegu et isegi kullast kallimalt.
Kui need üksikud eredad erandid välja arvata, peeti enamikku alkeemikuid üldiselt posijateks või kahtlase väärtusega saladuslike jookide, pulbrite ja mikstuuride valmistajateks, mida nad pakkusid oma kriitikavõimetutele ostjatele elu pikendava ravimi pähe.
Keskajal oli inimelu keskmine pikkus tõesti lühike, vaevalt 35 aastat, seepärast peeti elu pikendamise perspektiivi tõepoolest fantastiliseks.
Kõigil alkeemikutel ei olnud juurdepääsu vanadele käsikirjadele ja ürikutele. Neis sisaldus mõnikord väga täpset teavet ja need lubasid pühendatutel teha uuringuid, otsida ja eksperimenteerida. Paljude endas elu pikendamise kutsumust tundvate alkeemikute peas kinnistunud ideedega põhjendada elu mõtet või tõsta saladuskate surematuselt kaasnesid sageli väga grotesksed neile ideedele alust panevad vaated ja meetodid.
Selle haruldase nähtuse põhjus oli peamiselt see, et ei mõistetud kreeka filosoofi ja kirjaniku Aristotelese (384–322 eKr) aksioome ja õpetusi, mis mõjutasid tugevalt alkeemia arengut. Üks tema teese väitis, et üldise materiaalse maailma alus on miski, mida ta nimetas prima Materiaks ehk esmaseks mateeriaks, elu põhialuseks. See põhialus oli tekkinud kaosest, üldisest korratusest, ja see ei olnud aine ning selle füüsiline olemasolu. Kuid ometi oli see püsiv tegelikkus pidevalt muutuva materiaalse maailma taustal.
See põhialus, mida nimetati olemuse adeptideks (ladina keeles adeptus – pühendunud, näiteks pühendunud kulla saamise kunsti või salaõpetusse) moodustus tulest, veest, õhust ja maast. Neis neljas elemendis pidi veel sisalduma ka viies, quinta essentia – kvintessents – kivi, mida enamasti nimetati tarkade kiviks.
Kõige huvitavam ja alkeemikute jaoks kõige olulisem Aristotelese põhialuse teoorias oli ülemineku idee. Selle teooria kohaselt võib iga element nende üldistest omadustest tulenevalt muutuda muuks elemendiks. Nii näiteks võib tuli kuumuse toimel muutuda õhuks, õhk aga kuivades tuleks. Selle teooria kohaselt võib element läbi teha muutuste ringi, näiteks tulest õhuks, õhust veeks, veest maaks ja maast uuesti tuleks.
Alkeemikud ei saanud pärandiks üksnes Aristotelese katseid seletada Universumi olemust, nad olid ka antiikse maailma kõrgelt arenenud astroloogiliste veendumuste mõju all. Astroloogia ja alkeemia olid vastastikku nii tihedalt seotud, et paljud praktiseerivad alkeemikud olid ühtlasi astroloogid.
Inimesed on aegade algusest saadik taevasse pilke heitnud, püüdes sealt leida selgitust oma isiklikule elule, samuti olid laialt levinud ettekujutused planeetide mõjust. Ajapikku, sajandeid hiljem tekkis Mesopotaamias ja Kreekas terviklik astroloogiline süsteem, mille ettekujutused seondusid tugevalt argielu kõigi aspektidega.
Kui tugineda okultsele kirjandusele ja alkeemiale aluseks olevatele teesidele, võib astroloogia üldised alused kokku võtta ühe põhiprintsiibiga: „Nii nagu üleval, nii ka all!“ See tähendab, et kõigel Universumis või makrokosmoses on paralleelid Maal või mikrokosmoses. Kõik toimib korrastatud harmoonilise süsteemina ja kõike mõjutab universaalne vaim. See Universumi saladust sisaldav vaim oligi see, mida alkeemikud üritasid püüda ja tarkade kivisse koondada.
Teisel pool maakera – muistses Hiinas – tegid alkeemikud samuti katseid. Selgusetuks jääb vaid, kas alkeemia tekkis Läänes ja levis sealt Hiinasse või on see pärit Hiinast ja levis Läände. Võimalik, et alkeemia arenes sõltumatult mõlemas maailma osas. Igatahes on ka hiinlased otsinud surematuse saladust ja vähem huvi tundnud selle vastu, kuidas muuta mitteväärismetalle kullaks.
Hiinlased pidasid samuti Universumi makrokosmost seotuks inimkehaga maailma mikrokosmoses.
Tuleme tagasi XIV ja XV sajandi Euroopasse, täpsemalt Pariisi. Sel ajal elas seal kirjutaja Nicolas Flamel (1330 – 1417/1418), keda säilinud dokumentides nimetatakse kord kirjutajaks, kord notariks. Igatahes on olemas tõendid, et ta rentis kirjutajatele ruume. Ta on maetud Saint-Jaques de la Buchery kiriku surnuaeda ja kiri tema hauakivil (see asub praegu Cluni muuseumis) jutustab, et ta asutas Prantsusmaa pealinnas neliteist haiglat, seitse kirikut ja kolm kabelit.
1669. aastal välja antud raamatus „Hieroglüüfiliste kujundite raamatus“ kirjutab Flamel: „Pärast vanemate surma teenisin endale elatist kirjutajana töötades. Koostasin nimekirju, saatsin välja arveid, arvestasin vastavalt korraldustele tulusid ja kulusid. Kord ostsin kahe kuldna eest raamatu, mille kaaned oli valmistatud noore puu koorest ja kullatud, väga vana ja väga suure. Raamatu pealkiri kõlas: „Juut Aabraham, vürst, pühak, leviit, astroloog ja filosoof.“
Flamel pöördus nõu küsimiseks ühe haritud juudi poole ja palus temalt abi selle saladusliku raamatu tõlkimiseks. Ta oli vaimustuses ja uuris innukalt raamatus esitatud retsepte, juhiseid, eksperimente ja soovitusi. Varsti õnnestus tal (tema enda teadete kohaselt) muuta suur hulk elavhõbedat kullaks. Sõbrad rõõmustasid selle üle väga, sest seni vaevu omadega toime tulnud kirjutaja teenis suure varanduse, mida ta võis tänu oma salateadmistele pingutusteta suurendada.
Kuid ta mõtles laiemalt kui üksnes materiaalsete rikkuste kogumisest. Kahe kuldna eest ostetud raamatu peamine mõte oli see, et adept, kuid ainult puhaste eesmärkide poole püüdlev adept suudab tarkade kivi imetlusväärse jõu abil saavutada igavest noorust – surematuse saladust.
Hilisematest märkmetest selgub, et tundmatuks jäänud heategija jättis Flamelile suure varanduse. Ta ei soovinud seda avalikuks teha ja oma alkeemiku reputatsiooniga riskida, seepärast levitas ta kuuldust (seda teatavad teised allikad), et ta teab kulla valmistamise saladust.
Orientalist Gustav Vail on avaldanud arvamust, et Flameli saladuslik raamat on hoopis XVII sajandil tehtud võltsing ja see oli kirjutatud Flamelilt endalt saadud info põhjal.
1700. aastal pälvis Nicolas Flamel veel kord üldist tähelepanu. Prantsuse arst Paul Lukas, kes reisis aastatel 1699–1705 Idamaades, mainib oma reisikirjas, et ühes Türgi kloostris tutvus ta haritud dervišiga, kellele võis välimuse järgi pakkuda vanuseks umbes 30 aastat, kuid tegelikult oli ta üle 100 aasta vana. Derviš jutustas tarkade kivi imetlusväärsest jõust, tänu millele on võimalik elada 1000 aasta vanuseks. Ta kirjutas ka, et kolm aastat varem kohtus ta Ida-Indias tuntud Nicolas Flameliga ja vestles temaga.
Krahv de Saint-Germen (1710 – 1784), kes on kuulsaks saanud seikleja ja pühakuna, jutustas oma kaasaegsetele, et Flamel ei saanud mitte mingil juhul surra XV sajandil, sest ta on isiklikult temaga kohtunud.
Alkeemia kunst, tarkade kivi otsing, surematust andva elueliksiiri idee pärineb Hermes Trismegistoselt. Talle kuuluvaks peetakse ka saladuslikke Tabula Smaragdina – teemanttahvleid, mis olevat kunagi leitud Cheopsi püramiidist ja mis lisaks oma maagilistele õpetustele kujutasid endast ühtlasi Hermese testamenti. Sajandite kestel arvati, et nende tahvlite tekst on metallide muundamise õpetus, kuid tegelikult sisaldasid need tõenäoliselt vaid ohtrasõnalisi maagilisi juhiseid.
Alkeemia tõsidust seati sageli kahtluse alla ja osalt ka õigusega, sest ühest küljest kujutas see endast keemiliste muunduste abil kulla saamise katseid, teisalt aga otsis retsepti vedelikule, elueliksiirile (elixier vitae), mis võis inimiga lõputult pikendada. Mõlemad eesmärgid jäid saavutamatuks, seepärast peeti kõiki alkeemilisi püüdlusi kasututeks, kergemeelseteks ja mõttetuteks.
Kuid igatahes on vaieldamatu, et alkeemikutel on suurt vaeva nõudvate katsete käigus õnnestunud teha ka tähelepanuväärseid avastusi. Nad on avastanud potase, etüüleetri, soolhappe, antimoni, fosfori, kirjalaki ja mitmesugused sulamid, nad on leiutanud püssirohu ja euroopa marmori. Märkimisväärset edu õnnestus saavutada ka meditsiinis.
Täiesti võimalik, et alkeemia oli algselt orienteeritud praktilisemale ja sihipärasemale tegevusele, kuid edaspidi, ennekõike keskajal püüti leida elu saladus eriskummalisel viisil – ainete segamise, eraldamise, muundamise ja vääristamise teel.
Milliseid avastusi tegelikult tehti, ei ole teada. Paljudest ürikutest võib lugeda, et elueliksiiriks nimetati ekstrakti, mis on kullavärviline või kullaga segatud, selle väidetav omadus oli pikendada elu. Vedelat kulda peeti üldiselt universaalseks ravimiks, nii nagu ka, muide, peenestatud vääriskive (teemante, rubiine, smaragde) – see tava oli levinud peamiselt antiikajal.
Elueliksiiri ei ole avastatud antiik- ega ka mitte nüüdisajal, muidu oleks see kindlasti juba kasutusel, oleksid olemas kasutusjuhised või isegi kontrollitavad faktid.
Mis siis on õieti elueliksiiri olemus? Selle kohta on erinevaid arvamusi: kas see on tõesti igavese elu, surematuse saavutamise vahend või lihtsalt jook, mis peab pikendama inimesele antud normaalset bioloogilist eluiga? Paracelsus kirjutab selle kohta järgmist. „Tarkade kivi puhastab ja vääristab inimese keha ning annab talle uut noorusjõudu.“
Ja just nimelt Paracelsus, XVI sajandi suur arst ja teadlane, oli see, kes (võimalik, et teadvustamata ja ettekavatsematult) viis alkeemia hukule ja alustas niiviisi ühtlasi keemia arengut, teisisõnu andis maagilisele alkeemiale teadusliku aluse. Ta tõlgendas alkeemia müstilisi ja praktilisi aspekte uuel revolutsioonilisel viisil ning loobus püüetest muundada metalli kullaks. Paracelsus ütles välja kõigutamatu arvamuse, et müstilise alkeemia tõeline püüd on arendada saladuslikke vaimujõude ja praktilise alkeemia tõeline eesmärk on luua meditsiinilisi ravimeid.
See seisukoht mõjutas kogu Euroopa alkeemikuid. Paljudel adeptidel ei õnnestunud mõlemal suunal korraga tegutseda. Seepärast tuli osa neist keldritest välja, et täielikult keskenduda oma vaimsele arengule, teised aga, kes tarkade kivi vaevarikastest otsingutest vabanesid, asusid konstruktiivselt eksperimenteerima. See viis paljude tähelepanuväärsete avastusteni.
Kuid ometi jäi rohkem kui piisavalt alles kangekaelseid maage, šarlatane ja pseudoteadlasi, keda oli võimatu häirida ja kes jätkasid järeleandmatult oma tegevust. Nad püüdsid Prima materiat, põhialust (või seda, mida nad selleks pidasid) destilleerida niinimetatud filosoofide munas – retordis, muuta seda kuumutades tarkade kiviks: nad lootsid, et see sisaldab võib-olla ainet, millest koosneb tarkade kivi. Alkeemikute allegoorilises keeles, milles segunes väga sageli sümbolistlik ja labane, öeldi: „Kivi koorus munast“.
Oli vaja läbi teha loomeprotsessi seitse pikka astet, et saada saladuslik ja ihaldatud toode. Kõigil alkeemikutel ei jätkunud kannatlikkust, energiat ega vahendeid, et pühendada end põhjalikele uuringutele, et raskustele vastu pidada ja kõike uuesti alustada. Nad kas pettusid või muutsid oma seisukohti ja arendasid selliseid ideesid, mis seadsid nende tegevuse kahtluse alla.
Heidame pilgu Hiinasse. Hiina tegelesid alkeemiaga taoistid, Laozi (elas VI sajandil eKr) õpetuse järgijad, nemad huvitusid samuti eluea pikendamisest.
Taoistide surematuse retsept sisaldas Lääne arusaamade järgi väga eksootilisi koostisosi: toonekure mune, virsikuid, kilpkonnapuljongit ja isegi „kägistatud ahvi vana vindunud liha!“ Kõike seda segati tahkete mineraalidega, mis ei lagune maa all ega põle.
Taoistid pidasid pikaealisi aineid noorendamisel väga tõhusalt mõjuvaks, seepärast söödi kahjulikku toitu, näiteks teravilju, ainult hädaolukorras ja vastikustundega.
Olles veendunud, et kunstlikus kullas peituvad maagilised jõud, proovisid nad kõike, et näiteks kinaverist, elavhõbedamaagist, saada kullasarnaseid sulameid. Nad uskusid, et muutuvad surematuks juba siis, kui hakkavad sööma ja jooma neist sulamitest valmistatud nõudest.
Frantsiskaani munka, matemaatikut, keemikut, füüsikut ja astroloogi Roger Baconit (1214–1292), kes pani esimese eurooplasena keemiale aluse, peeti Inglismaal igati targaks inimeseks. Talle omistatakse tervet rida leiutisi ja avastusi. Bacon arvas samuti, et alkeemia abil võib saada kulda ja et sellest valmistatud eliksiirid pikendavad elu.
Kunstlikult saadud kuld olevat eelistatavam, sest seda õigesti lahustades avalduvad kulla imepärased omadused. Bacon nimetab veel mõnesid asendamatuid segusid, samuti „põdra südames kasvanud luud“.
Ei ole tõendeid, et selle joogi tarbimine tõi edu, igatahes võime tänapäeval täie kindlusega väita, et elu pikendamise alkeemilise hüsteeria kiusatuse kätte sattumine ja sellega nakatumine rikkus isegi kõrgelt haritud Roger Baconi mainet.
Samasuguse mõtteviisiga oli krahv Saint-Germain, paljutahuline ja mõistatuslik isiksus, kes elas samuti väidetavalt pika elu. Teda kutsuti meelsasti vürstlikesse õukondadesse, isiklikesse ringkondadesse ja kõrgest seisusest daamide seltskonda, kus ta oma teadmiste ja sarmiga särades enda ümber suure hulga austajaid ja eestkostjaid kogus. Kuulduste järgi tegeles ka krahv Saint-Germain „kulla saamisega“, ehkki ta selle kohta tõendeid ei jätnud. Sama võib öelda tema avastatud elueliksiiri kohta, millest kirjutati 1760. aastal isegi Londoni ajalehes Cronicle. Kuid need tähelepanu äratanud avastused ei päästnud teda ometi vanglast, krahvi arreteerisid inglased, kes pidasid teda jakobiinlaseks. Kulla saamise mõttest haaratuna tegi 1930. aastail oma katseid keemiaassistent Franz Tausend, tuginedes oma teooriale keemiliste elementide struktuuri kohta. See kujutas endast segu ja sulamit kreeka filosoofi Pythagorase vaadetest ning vene keemiku Mendelejevi 1868. aasta avastustest.
Tausend pani oma mõtted kirja teoses „180 elementi, nende erikaalud ja harmooniliste perioodide süsteemi kaasamine“. Selles väitis ta, et mateeriat saab „orkestreerida“ – kui lisada elemendile hoolikalt valitud aineid, võib muuta selle võnkesagedust. Väidetakse ka, et kord õnnestus tal valmistada 10 kg kulda. Kuid ta ei suutnud protsessi korrata, seetõttu süüdistati teda pettuses ja mõisteti 4 aastaks vangi.
Samas püüdis 1930. aastatel Londonis tegutsenud osteopaat (kreeka keeles osteo – luu, osteopaat on inimeste luuhaigustega tegelev spetsialist) Archibald Cochrane valmistada „kuldsalvi“, sellest teatasid paljud alkeemikud. Väidetavalt õnnestus tal avastada elueliksiir, tarkade kivi, vahendid, millega inimesi ja metalle mõjutada. Cochrane sai surma Londoni pommitamise ajal ja viis oma saladuse hauda kaasa.
Üks meie aja tuntumaid alkeemikuid oli prantslane Arman Barbo, raamatu „Tuhande homse päeva kuld“ autor. Barbo töötas ainult aegadel, mille ta astroloogia abiga täpselt välja arvutas. Pärast pikki eksperimente ja uuringuid õnnestus tal saada vedelik, mida ta nimetas taimseks kullaks. Näis, et see eliksiir oli midagi homöopaatilise ravimi taolist, väga väikesed annused olid raviva toimega. Selle taimse kulla ravivas jõus oli veendunud Freiburgi arst doktor Ruth Hillringhaus, ta väitis, et tal õnnestus selle ravimi abil tervendada skleroosi rasket vormi põdev naine.
Kokkuvõttes võib öelda, et tänase päevani ei ole täiesti usaldusväärseid tõendeid kulla saamise ja tootmise kohta ainete muundamise (transmutatsiooni) või muu molekulaarse muutmise teel. Alkeemikute püüded seletada inimkonna ajalugu on täis väga segast ja kahtlase väärtusega informatsiooni esmase mateeria olemuse kohta.
Ei tohi aga tähelepanuta jätta, et osa alkeemikuid suutsid vahendite abil, mida me seniajani nimetame maagilisteks, saada ettekujutuse sellest, mida me nüüdisajal kindla suunitlusega eksperimentide abil alles avastame – seejuures on need ettekujutused kirjas allegoorilisel kujul ja väga šifreeritult. Nii näiteks oli metallide tekkimine ja nende muundamine läbi seitsme staadiumi täiuslikuks kullaks paralleel inimese vananemise seitsmele astmele või hinge rännakule taevasse läbi seitsme planetaarse sfääri.
Elueliksiiri, tarkade kivi, filosoofide pulbri otsingud pakkusid alkeemikutele tegevust aastatuhandete kestel, kuid ei toonud edu.
Kui asendame „kuldse vee“, saladusliku eliksiiri seni lahendamatu elu mõistatusega, saladusliku aine või energiaga, üldise elu esmaainega, siis järeldub kokkuvõttes, et inimene on kogu aeg otsinud enda olemust, elu mõtet, inimese kohta kõikehõlmava loovuse üldises plaanis.
1950. aastatest alates tegelevad nende otsingutega ka nüüdisaegsete loodusteaduste esindajad, kasutades abivahendeid, millest osa võisid leiduda juba alkeemikute nõiaköökides. Nemad aga lähtuvad metoodiliselt, laiemalt teaduslikult aluselt.
Ameerika teadlane ja biokeemik Stanley Miller tegeles 1950. aastatel lisaks muule ka astronoomiaga, ta vaatles Jupiteri, Saturni ja Uraani.
Spektroskoopiliste andmete järgi teadis ta, et Jupiteril on valdavad keemilised ained ammoniaak ja metaan, Saturnil on metaani rohkem ja ammoniaaki vähem kui Jupiteril, Uraanil on kõige rohkem metaani. Jupiteril ja Saturnil oli lisaks veel avastatud suuri vesinikupilvi.
Nende vaatluste põhjal kujunes Milleril välja arusaam, milline oli Maa kolm miljardit aastat tagasi. Juba sel ajal oli meie planeedil ammu läbi elatud noorusiga: algul tuline gaas, seejärel sulanud ainete jõed ja mäslevate vedelate maakide vood. Sajandeid kestnud kuuma vihma hoogudest tekkisid keevad ja lärmakad ookeanid; kasvasid šlakkide korbad, purunesid ja tekkisid uuesti. Kõige selle kohal möllasid koletuslikud marud ja tormid, pimeduses pulbitsesid kuumad voolud, mida valgustasid vaid välgud.
Hingamiseks ei olnud õhku, ei olnud vaba lämmastikku ega hapnikku, oli vaid metaan, mida tuntakse ka soo- või kaevandusgaasi nime all. See lihtsaim süsiniku ja vesiniku küllastunud ühend, lõhnatu ja värvitu, moodustas koos lämmatava ja mürgise gaasi ammoniaagiga atmosfääri.
Selles mürgises atmosfääris, mida tuhandete aastate kaupa läbistasid lakkamatult elektrilaengud, selles mässavas, mitte kunagi vaibuvas tormis sündis elu.
Varem, tules ja hõõguvates voogudes ei olnud selleks võimalusi, tuhandeid aastaid hiljem oli aga kõike juba külluses: organismid, mis kandsid endas miljoneid arenguaastaid, polüpeptiidsed ahelad, kõrgmolekulaarsed valgulised kehad nukleoproteiinide paljunemiseks suutlike komplekside ja ainevahetussüsteemidega.
Miller nägi enda ees põhjatust. Ta istus ööde kaupa laua taga ning tegi ikka ja jälle visandeid uuest aparatuurist, mida oli vaja klaasist, vahast, kummikaablist ja elektrijuhtmetest konstrueerida.
Ta nägi oma fantaasiates enda ees ürgset Maad: tohutu suurt auravat kera, mis on kaetud pilvedega, tiirlemas kosmoses ümber Päikese– ja seda pidi matkima „klaasist mänguasi“.
Ühel ööl mõtted selginesid: ta leidis viimaks oma katse jaoks sobiva metoodika. Ta joonistas oma eskiisi puhtalt ümber, adudes võidutunnet. Lõpuks ometi!
On mõttetu ehitada hiigelsuurt aparatuuri. Kauge mineviku tegelikkusega ja selle hoomamatu tähendusega võrreldes on see niikuinii kõigest tolmukübe.
Katseseade peab olema piisavalt väike; lõppude-lõpuks on see niikuinii üksnes klaasis väljendunud mõte. Suur maht oleks siin pigem segav.
Kogu aparatuur kujutas endast suletud torude süsteemi, millest tuli eemaldada õhk. Ürgookeani ja ürgatmosfääri koopiad pidid koosnema veest ning väikeses koguses vesinikust, metaanist ja ammoniaagist.
Ehkki veeaur küll takistab mikroobide teket, mille ainevahetuse saadused moonutaksid katse tulemusi täielikult, võisid mikroorganismid sattuda segusse tahtmatult millalgi varem – oli vaja mõelda desinfitseerivate ainete lisamisele.
Miller vajus mõttesse. On kolm võimalust, ütles ta endale. Esimene võimalus: eeldada üleloomuliku elujõu olemasolu, mis tekitas elu. Jumalik loomisprotsess, mis sekkus mateeria ja energia vahele ühelainsal hetkel: igasugune viljastamine on jumalik loomine.
Teine võimalus: elu planeedil Maa tekkis „maailma eetri“ kaudu. Elu alged tulid kosmosest koos meteoriitidega või kandis need siia kiirguse surve.
Ja kolmas võimalus: elus mateeria tekkis elutust. Nüüdisajal on elusate olendite spontaanne teke võimatu, sest bakterid tapavad elu alged otsekohe, see aga ei ole kaugeltki tõestus, et kunagi varem ei saanud elutust ainest spontaanselt tekkida elu.
Maa tekkel on oma algus. Mitmesugustest süsinikuahelatest – ääretutes, väga soojades meredes ahelateks, lülideks, tsükliteks ühinenud süsinikuaatomitest võis kergesti tekkida lihtsaim nukleoproteiin, paljas geen.
Ürgookeanid olid ebatavalised laborid ja ainult neis oli olemas molekulide ühinemise võimalus, seal ühinesidki viimaks nukleiinhape ja proteiin.
Miller tegi kokkuvõtte: on olemas umbes 25 erinevat aminohapet. Elusate rakkude protoplasma koosneb peamiselt valgulistest kehadest, milles on aminohapete lülid ühinenud ahelateks. Kui on olemas ainult 25 erinevat aminohapet, siis on määrav nende asukoht ja paiknemise järjekord.
Kui polüpeptiid koosneb 18 aminohappest, siis peab nende paiknemine molekulis olema põhimõtteliselt erinev. Sel juhul on erisuguste ahelate koguhulk üks kvintiljon (kvintiljon on miljard miljardit: 1018). Ja nii oleks saadud vaid osa valgulisest kehast, kuid see ei ole veel elu. Valk laguneb kergesti aminohapeteks, kuid aminohapped ühinevad raskelt valguks.
Kui palju aastaid oleks siis vaja oodata, et juhuslikult võiks tekkida kõrgemat järku valk? See arv oleks üks 10 miljardi nulliga. Universumi vanus on aga vaid 15 kuni 20 miljardit aastat. Neid arve kirjutatakse 9 või 10 nulliga, mitte 10 miljardi nulliga. Kas siit tuleb järeldada, et Maa on veel liiga noor, et sellel võiks tekkida elu? Samuti on ebatõenäoline ja praktiliselt võimatu jääda ootama aminohapete juhuslikku teket.
Meid ei olnud siis üldse veel olemaski …
Stanley Miller lootis oma kunstlikus elektrilaengutega läbistatavas atmosfääris avastada orgaanilisi happeid, parimal juhul võinuks ta leida väikeses kontsentratsioonis aminohappeid.
Nende ilmumine katseklaasi oleks juba uskumatu ime ja täielik võit. Veel kümmekond aastat varem ei olnud neid tavalistel keemilisel meetoditel võimalik tekitada. Alles mõni aasta enne Milleri katset leiti analüütiline meetod, mis sai pöördeliseks – kromatograafiline meetod, mille abil õnnestus määrata ükskõik milliste ainete segu koostis, lahutada see koostisosadeks.
Kokkuvõttes peetakse kahtlaseks, et Stanley Milleril oleks kunagi õnnestunud eksperiment saada ürg-Maa keskkonnas elu ehitamiseks telliseid, kui sellele eelneval perioodil ei oleks „teaduslik mõistus“ (alkeemikud?) püüdnud eraldada ainete peenimaid koostisosi segudest ja muuta neid nähtavaks.
Tänapäeval võib korralikus koolilaboris iseseisvalt korraldada Stanley Milleri katse, mis kinnitab elu teket elutust mateeriast – vaata harjutust 26.1: MILLERI EKSPERIMENT.
Alkeemikute tarkade kivi otsingud, mis praktiliselt taandusid kulla saamise otsingutele, on õigupoolest alati tähendanud elu mõtte, inimese päritolu ja tema evolutsioonilise eesmärgi otsingut. Seepärast ei tekita erilist imestust, et alkeemikute meetodid ja tulemused langevad paljuski Stanley Milleri tegevusviisi ja kuldse vedelikuga kokku.
Miller püüdis leida seletust elu tekkele ja avastas „kuldse vee“, alkeemikud püüdsid saada kulda, kuid sattusid elu tekke avastamise teele.
Kas sellega on ring sulgunud või on sajandeid veninud protseduur lihtsalt üksnes vastavus, inimestes endis olemasolevate ideede analoogia?
Sõna „kuld“ on inimlikus suhtluskeeles kõige väärtusliku, hea ja õilsa sünonüüm. On olemas kuldse südamega inimesi, ajalehtedes ja ajakirjades kirjutatakse linnadest, kus elavad kuldse iseloomuga inimesed, lähedast täiskasvanut või last iseloomustatakse sageli sõnadega „ta on lihtsalt kullatükk“.
Kuld on tänapäeval, nagu ka minevikus, väga väärtuslik metall, ühtki teist metalli ei ole haruldaste ja väärismetallide pingereas nii kõrgelt hinnatud.
See on tõenäoliselt seotud kulla konsistentsiga, kuid ennekõike pigem siiski välise säraga, sest hoolikalt poleeritud ja lihvitud kuld helgib nagu Päike. Ja Päike on inimeste elus, mütoloogias, religioonides ja rahvuslikes rituaalides mänginud väga tähtsat rolli, Päikest on peetud elu andjaks, elu valgusallikaks ja elujõu kiirgajaks.
Hoolimata sellest, et kuld on üks kõige haruldasemaid metalle, avastati see esmakordselt juba Nuubias. Ja kui näiteks kogu viie viimase sajandi kestel toodetud kuld üheks kamakaks sulatada, saaksime 15 meetri pikkuse servaga kuubi.
Me saime juba teada, et alkeemias oli kaks suunda: esimene suund oli tarkade kivi otsimine, teine ja varjatum püüdis arendada veendumuste süsteemi – selgitada välja elu päritolu ja õppida niiviisi seda pikendama. Sel juhul oli metallide füüsikaline muundamine üksnes inimeste muundamise sümbol täiuslikumaks olevuseks looduse võimaluste potentsiaali uurimise teel. Ühena esimestest tunnistas seda Šveitsi psühholoog Jung, kes pidas alkeemiat pigem nüüdisaegse psühholoogia, mitte keemia eelkäijaks. Kirjanik Colin Wilson iseloomustab seda alkeemiliste uuringute aspekti kui „inimeste katset siduda end oma soovi järgi jõudude allikaga, mõtte ja eesmärgiga vaimu sügavikus ning ületada argiteadvuse kahenäolisus ja mitmetähenduslikkus“.
Küsimus, kuidas üldse tekkis elu, pakkus tegevust nii biokeemik Millerile kui ka alkeemikutele, kes tegid oma uurimusi tuhande aasta kestel enne teda. Vastust sellele küsimusele me ei tea. Kuid meie teadmised looduse olemusest Maal lubavad teha järeldusi nüüdisaegse biosfääri mõjust.
Alkeemia põhiline ettekujutus oli see, et kõik metallid on teel kullaks muundumisele, et need on potentsiaalne kuld ja et inimene võib välja arendada terve rea tootmisviise, et seda muundumist kiirendada. Alkeemia harrastamine ei tähendanud katset võtta endale jumala roll, vaid, kui kasutada metafoori, ämmaemanda roll. Alkeemia meetod oli ebapuhta eraldamine säravpuhtast, et niiviisi edendada arengut ja saada kulda, mis on sügavalt varjul seatinas. Näiteks müstik meister Eckhard kirjutas XIII sajandil: „Vask ei hakka püsima rahuseisundis enne, kuni on muutunud kullaks.“
Lihtne muutub vääristatuks, väheväärtuslik väärtuslikuks. Mitte ainult surnud mateerias, vaid ka kõiges elusas. Seepärast vaadelgemgi lähemalt elu arengu ajalugu, et mõista selle sügavaimat mõtet.
Enne eludraama algust oli vaja ehitada lava ja paigutada kohale statistid.
Lavaks oli ikka veel neitsilik Maa, mis oli tekkinud 4,6 miljardit aastat tagasi ergavast kosmilise tolmu gaasikerast. Mitmesaja miljoni aasta kestel jahtus see nii, et võis tiheneda ja koguda süvenditesse vett, moodustades nii suuremaid ja väiksemaid meresid ning ookeane.
Statistide all on silmas peetud gaase, mis tungisid välja maa alt ja moodustasid esmase atmosfääri – koos (veekristalle ja mineraale sisaldava) veeauruga, mis soodustas vaba vee hulga suurenemist veelgi. Need gaasid olid ennekõike metaan, süsinikdioksiid, süsinikoksiid, ammoniaak, lämmastik (tekkis nitriididest) ja väävelvesinik (tekkis sulfiididest), samuti veega maakidest välja uhutud keemilised elemendid, anorgaanilised soolad ja fosfaadid.
Sellel elu näitelaval, mis ei olnud mitte midagi muud kui üks tohutu suur keemialabor, mängiti esimene vaatus: anorgaaniliste ainete muundamine orgaanilisteks, see tähendab elusateks.
Esmases atmosfääris puudus peaaegu täielikult vaba hapnik, seepärast said selles sisalduvad gaasid häirimatult üksteist mõjutada (me teame keemiatundidest, et hapnik on hävitav ja mürgine gaas, mille toime eest oleme meie ja muud organismid kaitstud keeruliste keemiliste ning füüsikaliste vahenditega) ja moodustada lisaks kõrvalsaadustele aminohappeid, puriine, pürimidiine, suhkrut, lipiide ja muid süsinikuühendeid. Selleks vajalikku energiat andsid Päikese ultraviolettkiirgus, mille toimet ei pehmendanud veel kaitsev osoonikiht, kosmiline kiirgus, Maal pidevalt esinevad äikesed ja elektrilahendused atmosfääris, samuti ikka veel radioaktiivsetest kivimitest kiirguv gammakiirgus.
Lakkamatult kestvates vihmavalingutes sattusid elutud orgaanilised ühendid vette, kus need koos lahustunud anorgaaniliste ainetega moodustasid elu tekke lähtematerjali.
Siin said viimaks ometi lihtsatest molekulidest moodustuda keerulisema koostisega proteiinid ja nukleiinhapped, et tekitada praegu veel tundmatul viisil esimesed elusad ja enda taastootmiseks võimelised rakud.
Need esimesed tõelised elusolendid olid usutavasti lihtsad heterotroofid (kreeka keeles heteros – teine, muu, trophe – toitmine; orgaaniliselt toituvad), mis kasutasid toidu ja energiaallikana juba valmis süsivesinikühendeid ja arendasid pidevalt võimet toota lihtsatest ühenditest keerulisemaid toitaineid.
Viimaks tekkisid ka autotroofid (kreeka keeles autos – ise, end ise toitvad), mis kasutasid toitumiseks üksnes atmosfääris sisalduvat süsinikdioksiidi ja lämmastikku. Nad said oma energiat tõenäoliselt – samamoodi nagu ka mõned bakterid nüüdisajal – anorgaaniliste mineraalide keemilisest energiast. See keemilise sünteesi liik ei ole nii keeruline kui fotosüntees rohelistel taimedel, mis vetikate kaudu neist fotosünteesiks mittevõimelistest autotroofidest välja arenesid.
Autotroofid tegid võimalikuks loomade elu arengu: nende toitumise jääksaadusena tekkis hapnik, mis on kõigile kõrgemalt arenenud olenditele toitumiseks ja eluprotsesside säilitamiseks vajalik.
Miljard aastat pärast Maa teket oli planeedil juba tohutu suurel hulgal algorganisme. Me teame seda maailma eri paikade iidsetes kivimites avastatud fossiilide järgi (ladina keeles fossilis – välja kaevatud; orgaanilist päritolu kivistised).
Mõnedes neis vanades kivimites on leitud jälgi mikroobidest, mõnedes teistes lihtsaimatest taimedest – vetikatest. Nii ühed kui ka teised lihtsaimad eluvormid on üherakulised.
Enamik tänapäeva elusorganismidest on palju keerulisemad, võtkem kas või näiteks vihmaussi, kelle keha koosneb miljardist rakust. Või inimkeha, mis kujutab endast kõrgema järgu süsteemi: see koosneb 60 triljonist rakust ja igas üksikrakus on molekule 10 000 korda rohkem kui tähti Linnutees.
Isegi ainult rakk on juba evolutsiooni arenenud staadium. Rakk on väga keeruline keemiline vabrik, milles on peamised eluelemendid ühendunud DNAks ja teisteks suuremõõtmelisteks molekulideks.
Sellele vabrikule tarnitakse toorainet – mikromolekule, näiteks aminohappeid, mis muundatakse siin makromolekulideks, näiteks DNAks ja valkudeks, mis seejärel uuesti rakust lahkuvad.
Kui Maa sai 3 miljardi aasta vanuseks, hakkas mõnedes rakkudes moodustuma midagi ajusarnast – väike piirkond raku keskmes, mis juhtis kõiki keemilisi protsesse. Raku kõik tähtsad DNA molekulid olid koondatud sellesse keskmesse, rakutuuma.
Nüüdisajal on meile täpselt teada, et alates esimesest elu tekkele viivast sammust kuni esimeste „ajuga“ rakkude sünnini kulus vähemalt 2 miljardit aastat pidevat evolutsiooni. Pärast nende kõrgelt arenenud eluvormide teket muutus evolutsiooni tempo aga ülikiireks.
Algul jagunes elusate rakkude populatsioon kaheks osaks: üks osa sarnanes taimedega, teisel osal olid loomadele iseloomulikud omadused.
Taimelaadsed rakud tekkisid varem. Neil oli võime muuta päikesevalgust lehtedes sisalduva klorofülli abil eluenergiaks. Klorofülli sisaldavatele rakkudele on ellujäämiseks vaja ainult päikesevalgust, õhku ja vett. Neid põhielemente soolade ja vees lahustunud ainetega kombineerides tekitasid rakud enda kasvuks vajalikke molekulaarseid „telliseid“.
Joonis 3. Liikide teke …
Joonis 4. … ja nende ilmumise kronoloogia meie planeedile.
Taimsed rakud tekitasid kasvades „jääksaadusena“ suurel hulgal hapnikku, mis oli nende jaoks surmav mürk. Vabanev hapnik sattus atmosfääri.
Varsti pärast seda arenesid välja rakud, mille ehitus oli taimsetest rakkudest erinev. Need suutsid absorbeerida „mürgist“ hapnikku ja seda enda tarbeks ära kasutada. Nende jaoks oli energiaallikas hapnik, mitte päikesevalgus. Need hapnikku hingavad rakud olid esimeste loomade eellased Maal.
Hapnikku hingav loomne rakk omastas kiiremini energiat ja võis seepärast olla taimsest rakust aktiivsem. Samuti andis hapnikuga saadud lisaenergia rakkudele uue arengusuuna, otse mõistusliku elu poole, sest mõttetööks on vaja palju keemilist energiat. Inimese ajurakk tarbib 10 korda rohkem energiat kui tavaline keha hapnikuga varustav rakk. See võib olla põhjus, miks taimed ei suuda „mõelda“ inimlikus mõttes.
Rakud jätkasid arengut, muutusid järjest tugevamaks ja moodustasid kolooniaid, milles töötasid ühesuguste omadustega rakkude rühmad kogu koloonia hüvanguks. Need keerulised elusorganismid paljunesid kiiremini kui tavalised rakukolooniad ja muutusid lühikese ajaga valitsevaks eluvormiks Maal.
Väljakaevatud kivististe põhjal on ilmnenud, et need kolooniad olid organiseeritud kahe eri skeemi järgi: esimese skeemi järgi olid rakud ühendunud ringikujuliselt ja moodustasid meduusisarnase looma, teise skeemi järgi paiknesid üksikud rakud järjestikku ning moodustasid pika ja peenikese ussitaolise organismi. See primitiivne ussitaoline organism oli inimese eelkäija, tõsi küll, arenguks kulus aega veel miljard aastat.
Niisiis möödus 3 miljardit aastat, kuni esimestest elusorganismidest arenes uss, ja pärast seda kõigest üks miljard aastat, kuni ussist arenes inimene!
Ammu enne seda, kui merest väljusid esimesed lülijalgsed – umbes 400 miljonit aastat tagasi, siluri ajastu lõpus –, õnnestus magedates veekogudes elavatel rohelistel vetikatel väljuda maismaale. Esimene seni asustamata tühjusesse ilmunud kidur taim oli lihtne harunenud ja paljas võsund, millel puudusid veel tõelised lehed ja juurestik.
Väljumine maismaale pakkus taimedele mitmekülgseid võimalusi ja uus keskkond soodustas ülihästi nende levikut. Need taimed panid aluse kollalistele ja osjalistele, millest moodustusid „puude metsad“, vastupidiselt sõnajalgadele on need säilinud üksnes reliktidena. Järjest rohkem eoselisi vorme muundus seemnelisteks vormideks, mis suutsid rahulikult üle elada nende jaoks ebasoodsad ajad.
Paljasseemnelised taimed (Gymnospermae) arenesid hiljem katteseemnelisteks (Angiospermae); areng toimus kriidiajastu keskel, umbes 100 miljonit aastat tagasi, ja nii hoogsalt, et tekkis peaaegu nüüdisaegne maine taimestik (mõistagi sooja kliima tingimustes).
Teekond viljastumiseks vett vajavatest eostaimedest kuni õistaimedeni vastab taimede veest sõltumatuse suurenemisele maise elu evolutsiooniprotsessi käigus.
Umbes 600 miljonit aastat tagasi asustasid meie planeedi veekogusid eranditult selgrootud molluskid, ussid ja meduusid. Alles siis hakkasid tekkima esimesed välise skeletiga loomad: korallid, meritähed, skorpionid, peajalgsed ja muud soomuselised.
Need loomad, mis liigitusid välise ja sisemise soomusega soomuselisteks, levisid nii kiiresti, et võime selle põhjal järeldada järjest suurenevat kaitsevajadust, sest pidevalt kasvav näljaste Maa asukate hulk sundis ellujäämise eest võitlema.
Soomuselised olid vähem haavatavad kui nende eellased – molluskid –, kuid nad kaalusid rohkem ja olid aeglasemad. Nii kujunesid välja uued elusorganismid, kellel oli nõrk soomus või puudus see üldse, kuid kes omasid selle-eest sisemist skeletti ja painduvat selgroogu, mille külge kinnitus keha lihaskond – tekkisid kalad.
Selle uue kehastruktuuriga organismid olid niivõrd painduvad, tugevad ja vastupidavad, et see korvas täielikult välise kaitse puudumise.
Kalade, esimeste sisemise skeleti ja selgrooga organismide areng kestis palju põlvkondi, need paljunesid kõigis meredes ja siseveekogudes nii edukalt, et on veel tänapäevalgi Maa veteavarustes – alates ookeanist ja lõpetades väikese mägiojaga– valdavad.
Kalad arenesid samuti kilpkaladest (Ostracodermi) rüükaladeks (Placodermi). Lisaks rüükaladele tekkisid akantoodid, kõhrkalade eelkäijad, kelle hulka kuuluvad haid, raid ja meritondid. Rüükaladest on alguse saanud ka luukalad kõige laiemas mõttes. Selgroo luustumise tugevnemine on eriti hästi täheldatav sagaruimsetel kaladel, kuid alles juuraajastu algusest (180 miljonit aastat tagasi) arenesid neist välja tõelised täielikult luustunud selgroo ning õrna ümara soomusega luukalad (Osteichthyes). Nüüdisajal on neid üle 10 000 liigi, need on enamus kõiki meresid ja mageveekogusid asustavatest kaladest.
Luukalade hulgas tuntakse tänapäeval 4 kopsudega liiki. Luukalad levisid järjest laiemalt seni, kuni palju põlvkondi hiljem tekkis suur hulk kalu, kellel olid lisaks lõpustele hästi arenenud kopsud.
Nii kujundas loodus uusi elusorganisme: juhuslike muutuste tagajärjel tekkisid evolutsiooniliseks progressiks vajalikud põhielemendid, seejärel andis ümbritseva keskkonna mõju kätte edasise arengu suuna.
Väljumine maismaale oli looduse jaoks raske katsumus, sest lisaks kopsude abil hingamisele oli vaja „mõelda“, kuidas kaitsta nahka kuivamast, ennekõike aga tugevdada selgroogu ja jäsemeid. Kaheselt hingavatel kaladel tekkisid lisaks hingamiselunditele lihaselised uimede jäänused, mis lubasid neil liikuda ühest veekogust teise. Nii kasvasid nende võimalused ellu jääda ka kuival.
Ellujäänud kalad pärandasid looduselt saadud head omadused järglastele. Need jätkasid omakorda muutumist, lihased ja luud võtsid järk-järgult kuival maal liikumiseks vajaliku kuju: uimedest said jäsemed. Kalade muundumine neljajalgseteks õhku hingavateks loomadeks – amfiibideks ehk kahepaikseteks – kestis umbes 50 miljonit aastat. Tähtis kaladega siduv lüli oli ihtüosteega (primitiivne amfiib), kes oli ikka veel seotud veega ja hingas lõpustega, kuid täiskasvanuna kaotas oma kalasaba.
Kahepaiksetest arenesid paksu nahaga elusolendid, see nahk suutis säilitada vett organismis, nende munad olid kaetud kõva nahasarnase korbaga, mis vee toimel ei pehmenenud, nii oli vedelikuga ümbritsetud loode täielikult kaitstud. Tekkisid veest täiesti sõltumatud organismid – roomajad. Roomajate ilmumisega maismaale oli maismaa vallutamine lõppenud. Kujunes välja kiskhammastega sauruseliikide mitmekesisus (kreeka keeles sauros – sisalik), millest igal liigil oli palju kahepaiksetest paremaid omadusi.
Peaaegu kõik tänapäeval Maal elavad selgroolised pärinevad kahepaiksetest. Ühest nende roomavate reptiilide alamliigist arenesid maod, sisalikud ja kilpkonnad, teisest krokodillid ja alligaatorid ning nendega tihedalt seotud dinosaurused (kreeka keeles deinos – hirmus), mõned liigid on lindude, mõned imetajate ja hiljem inimese eellased. Saurused võimutsesid meie Maal sadu miljoneid aastaid, kuni umbes 75 miljonit aastat tagasi tegi globaalne klimaatiline katastroof (selle põhjus ei ole lõplikult välja selgitatud, hüpoteesid ulatuvad oletatavatest vulkaanipursetest kuni tohutu suure meteoriidi tabamuseni) neile ootamatu ja kuulsusetu lõpu.
Kliima muutus järjest jahedamaks ja kuivemaks, tohutu suured sõnajalad ja troopilised igihaljad taimed asendusid lehvikjate lehtedega taimede ja heitlehiste puudega. Sood ja rabad kuivasid, ohter taimestik kadus. Tohutu suurtele roomajatele ei olnud enam toitu, nad lihtsalt surid välja.
Esimesena kadus stegosaurus, ta suri välja 10 miljonit aastat enne teiste liikide kadumist. Seejärel surid välja hiigelsuured ihtüosaurused ja lendsisalikud, neile järgnesid brontosaurused, türannosaurused ja muud gigantsed roomajad. Protsessi lõpetasid soomuselised ja sarvilised dinosaurused. Nende kadumisega lõppes reptiilide ülemvõim Maal.
Pärast dinosauruste kadumist ilmusid areenile imetajad: nad arenesid dinosaurustega samal ajal, olid neist alamad ja dinosaurused toitusid neist.
Nüüd ei olnud karusloomadel enam muid vaenlasi peale omaenda liigikaaslaste. Seepärast hakkasid nad mandril kiiresti levima. Osa liike elasid maapinnal edasi, teised asusid ümber puude otsa, kolmandad läksid vette tagasi. Suhteliselt lühikese aja kestel arenes algsetest imetajate liikidest välja väga mitmekesine loomastik, kellest said eellased tänapäeva elevantidele, ahvidele, vaaladele ja muudele loomadele. Üleminek reptiilide ajastult imetajate ajastule kestis „ainult“ 20 miljonit aastat.
Imetajad suutsid muutuvate keskkonnatingimustega palju paremini kohaneda kui reptiilid, sest nad olid soojaverelised ja pidasid külmas kliimas paremini vastu. Nad ei munenud mune, nende loodet kaitses emaüsa ja nad suutsid oma järglaste kaitseks reptiilidest tõhusamalt tegutseda, see andis neile võitluses oma liigi leviku eest suure eelise.
Järgmine imetajate suur eelis oli kihvade ja lõikehammastega lõualuud, nii said nad paremini toitu peenestada ja mäluda ning soodustada niiviisi selle seedimist.
Imetajate tähtis eripära oli nende kasvav arukus: nad olid algusest peale arukamad ja plastilisemad kui suured reptiilid, sest nende aju oli 3–10 korda suurem kui valitsevatel saurustel.
Paljude miljonite põlvkondade kestel on arukate loomade hulk järjest kasvanud ja vähem arukate loomade hulk vähenenud. Tulemus on see, et arukuse keskmine tase on pidevalt tõusnud ja aju maht järjest suuremaks muutunud.
Samuti on järjest vaenulikumaks muutuv ümbritsev keskkond suhteliselt suure ajumahuga arukate loomade arengut soodustanud.
Puuvõrades elutsevad loomad muutusid ajapikku teistest liikidest arukamaks. Need olid väikest kasvu olevused, kitsa nina ja pika sabaga, kellele oli määratud olla inimese eellased: need olid primaatide eelkäijad.
Eluks puude otsas, kus ei olnud vaenlasi, vajasid esimesed sinna asunud imetajad kaht eripära: käsi käppade asemel, et okstest kinni hoida, ja stereoskoopilist (ruumiline) nägemist, et hüpetel okstelt otstele vahemaad õigesti hinnata.
Mõlemad need vajalikud omadused – hästi arenenud käsi ja hea ruumiline nägemine, primaatide üldised tunnused – pärandati edasi ühelt põlvkonnalt teisele. Sellisel viisil organiseerunud loomade hulk kasvas järjest, mõlemad omadused täiustusid ja arenesid.
Lisaks silmade ja käte täiustumisele oli eluks puude otsas vajalik ka produktiivne, suure mäluvaruga aju.
Loomade areng jätkus, nad muutusid järjest tugevamaks, välimus meenutas järjest rohkem inimest, kehakaal ulatus peagi 100 kg-ni, neil olid pikad käed ja võimas õlavöö. Nii toimus nende füüsiline ja käitumuslik muundumine inimahviks.
Inimahvi ilmumisega 15 miljonit aastat tagasi lõppes puu otsas elutsevate imetajate pikk arengutee. Juba järgmise 10 miljoni aasta pärast olid olemas kõik tänapäevalgi esinevad inimahvide liigid: gibon, orangutan, šimpans ja gorilla.
Joonis 5. Biosfääri areng ja elu evolutsioon.
Rohkem kui 4 miljonit aastat tagasi läksid gorilla ja šimpansi ning tänase päevani tundmatu inimesetaolise olendi arenguteed lahku. Selle inimese eellase kolju oli tõenäoliselt väike (350 cm3), ta võis liikuda kõigil neljal jäsemel, kuid suutis käes hoida ka esemeid. Oletatakse, et ta käsitses keppe ja muid esemeid osavamalt kui nüüdisajal elavad šimpansid, meie lähimad sugulased.
Kaua aega peeti vaieldavaks, kas inimene ikka tõesti pärineb ahvist. Kirikud tõstsid selle jumalateotuse vastu mässu, sest Vanas Testamendis öeldakse, et inimene on loodud jumala näo järgi. Rünnakute alla sattus eelkõige inglise loodusteadlane Charles Darwin, kelle looduslikku valikut käsitlevaid seisukohti sageli ei mõistetud ja tugevalt moonutati.
Inimese ja inimahvi kromosoome võrreldes võime nüüdisajal kindlalt öelda, et Darwini seisukohad olid õiged.
See on nüüdisaegse inimese vanim teadaolev eelkäija, kelle vaagnaluude ehitus lubas tal püsti seista ja kahel jäsemel käia. Vabanenud käed ja kolju üpris suur maht – see ulatus juba 450 cm3-ni –, andsid talle võimaluse valmistada ja kasutada lihtsaimaid kivist relvi.
Lisaks oli olemas ka teine liik inimesetaolisi olendeid, kes olid kasvult suuremad ja kelle kolju maht oli umbes 750 cm3 – australopithecus boisei (tugev australopiteekus, primitiivne lõunaahv).
Umbes poolteist miljonit aastat tagasi ilmus esimene inimene (Homo erectus – ladina keeles homo – inimene, erectus – püstine). Tema kolju ja põsesarnad olid veel primitiivsed, kuid vaagnaluud sarnanesid juba tänapäeva inimese omadega ja lubasid tal püsti käia. Laup oli selgelt avaldunud, aju oli mahult tunduvalt suurem (kuni 1100 cm3) ja keha tugevam. Ta valmistas osavamalt kividest relvi, „taltsutas“ tule ja oli hea jahimees.
Järgnesid vahepealsed etapid: Homo praesapiens, varane neandertallane, troopiline neandertallane, asiaatne neandertallane ja hiline neandertallane, kuni sada tuhat aastat tagasi ilmus Homo sapiens – arukas inimene. Ta erines eellastest aju poolest, mis oli saavutanud oma suurima mahu umbes pool miljonit aastat tagasi. Kui ajumaht oli eelmise saja tuhande aasta kestel suurenenud vaid 16 cm3, siis iga järgmise saja tuhande aastaga kasvas see 164 cm3 võrra. See pöörane areng lõppes alles 250 000 aastat tagasi, kui inimese keha oli juba täielikult muutunud nüüdisaegse inimese keha sarnaseks.
Kogu elu arengu ajaloo jooksul ei ole olnud ühtki teist elundit, mis oleks nii kiiresti arenenud kui aju. Kuidas niisugust hoogsat arengut selgitada?
Kaks miljonit aastat tagasi hakkas kliima muutuma – algas jääaeg. Neil kõige elusa jaoks rasketel aegadel pidi kõige vähem kohastunud inimene kasutusele võtma kogu oma nupukuse ja leidlikkuse, et ellu jääda.
Ja tõepoolest, välise keskkonna tingimuste toimel sai temast kõige arukam olevus.
Milline tegur mängis inimmõistuse arengus kõige tähtsamat rolli? Darwini loodusliku valiku teooria põhjal aitasid jääaja karm kliima, tööriistade valmistamine ja kõneoskus kaasa ajumahu märgatavale suurenemisele, mille kohta annavad tunnistust viimast miljonit aastat iseloomustavad leiud väljakaevamistel. Umbes sada tuhat aastat tagasi saavutas aju oma praeguse mahu ja selle kasv lõppes. Inimkeha omandas oma tänapäevase kuju juba mõnisada tuhat aastat varem ja nii olid aju ning keha areng nüüd lõppenud. (Et seda paremini mõista, taastame selle protsessi oma ettekujutuses harjutusega 26.2: EVOLUTSIOONILINE MÄLU).
Kõik see andis tulemuseks uue olevuse tekke, kes oli täis jõudu, arukust ja loomingulist energiat. Homo erectusest (püsti käiv inimene) sai Homo sapiens, arukas olend.
Kõigepealt kogunesid kokku vesinik, muud gaasid ja rasked elemendid, mis olid moodustunud plahvatanud iidsete päikeste mateeriast. Sellest hajusast massist settisid välja Päike, Maa ja teised meie Päikesesüsteemi planeedid. Maa soojenes, selle pind hingas välja auru ja gaase. Ja varsti alustasid oma elu esimesed molekulid. Osa neist jäid ellu, teised hukkusid. Darwini seadus hakkas toimima. Elusorganismid arenesid, vääramatu ümbritseva keskkonna jõud sundis neid järjest muteeruma ja selekteeruma, kuni tekkis „loovuse tipp“ – inimene.
Küsimus – miks, millisel eesmärgil on lakkamatult arenenud kogu elutu ja elus mateeria – on aegade algusest peale olnud teoloogiliste, filosoofiliste ja loodusteaduslike mõtiskluste teema.
Kuid need mõtiskelud ei ole kunagi viinud rahuldavate seletusteni ega ole saanudki viia. Sest mitte keegi maailmas ei tea, mis oli enne „suurt pauku“, mis viis esmase mateeria moodustumiseni, selle plahvatamiseni ja meie Universumi sünnini, või kuidas see Universum tekkis ja kuhu viib meid edasine kosmoloogiline areng.
Täiesti mõttetu on esitada küsimus elu, mõistuse ja inimliku oleluse tekke kohta laias mõttes: me jõuame ainult mittetõestatavate hüpoteeside ja teooriateni. Põhjus on selles, et meie maise oleluse aeg on olnud liiga lühike!
Meie praktilises elus ei ole vastustel niisugustele fundamentaalsetele küsimustele mitte mingisugust tähtsust.
Näiteks juba üksnes täheldatud ja loodusteaduslikult tõestatud faktide kinnitamine, et kogu elutu ja elus mateeria järgib just nagu sunnitult kõrgema arengu seadust ja et vesiniku aatomitest, mis oli algselt ainus olemasolev mateeria, tekkis arukas elu, lubab meil mõista meie olemasolu ja annab üldise orientatsiooni meie missiooni kohta.
Meie kui kõige kõrgemalt arenenud olendite ees – vähemasti meie Päikesesüsteemi piires – on üksainus ülesanne: liikuda kõrgemale, areneda edasi!
Selleks tuleb meil kasutada kõiki ressursse, mida on pakkunud meile loodus: planeedi maavarad, taimed, loomad, ja mitte laskuda sügavatesse moraalsetesse mõtisklustesse, sest kõigi madalamate mateeria vormide eranditu eesmärk on olla lähteaineks kõrgematele vormidele. Lihtsatest vesinikuaatomitest moodustus järjest rohkem raskeid aatomeid, madalamatest organismidest on alanud ahel, mille lõpetame meie. Mõistetav, et seejuures on meie huvides arukalt toimida. Me ei tohi end jätta ilma toiduvarudest ega saastada oma planeeti. Täidame oma evolutsioonilist ülesannet.
Kuidas see meil õnnestub, on praegu veel võimatu öelda. Ja ometi võib üht-teist ette näha. Võis juhtuda, et arvutitehnoloogia loomisega oleme pannud aluse mõistuse tekkele, mis ületab meie oma, ja kõrgeima arengu seaduse kohaselt seab see kunagi küsimärgi alla meie eksistentsi.
Tarkade kivi on leidnud loodus … ja loodus on andnud meile mõistuse, et loodut oma äranägemist mööda täiustada või hävitada.
Evolutsioonilise arengu seadus oleks võinud valada vett nende veskile, kes püüab mõistetega „saatus“, „saatusele alistuvus“ ja niisuguste ütlustega nagu „See on saatuse tahe“ selgitada paljut, kui isegi mitte kõike temaga juhtuvat.
Kas saatus on ikka tõesti olemas? Või on see üksnes inimese välja mõeldud mõiste, et varjata hirmu või suutmatust toime tulla oma probleemidega?
„Ja ometi ei tasu saatuse jõududega põimida igavest liitu,“ kirjutab tuntud saksa poeet Friedrich Schiller oma luuletuses „Das Lied von der Glocke“ („Laul kellast“), hoiatades sellega, et niisugusele inimese elu ja tegevust ette määravale jõule ei ole eriti mõtet loota. Inimene oli varasemates staadiumides kosmiliste sündmustega niivõrd tihedalt vastastikku seotud, et identifitseeris end nendega. Ta tundis end suurde tekkimise ja kadumise protsessi vältimatult kaasatuna. Jumala, looma, kuninga või deemoni maski all osales ta loodussündmustes ja tundis vastutust kõige eest, mis toimub suures teda ümbritsevas kosmoses. Niisuguses osaluses ei olnud veel oma „saatuse“ mõistet. See tekkis alles siis, kui inimene sai mingil viisil võimaluse võidelda eelseisva sündmusega, mille tähtsust pidas ta endale oluliseks.
Kas tõesti näitab saatus, jumala või jumalate antud vääramatu saatus inimesele õiget teed või karistab teda, kui ta sellelt teelt kõrvale kaldub?
Kui inimene haigestub, temast saab kuriteo ohver või sureb õnnetusjuhtumis tema perekonna liige, küsib ta loomulikult: „Kas see on saatus? Ja miks see just mulle osaks on saanud? Mida ma tegin, et mind niiviisi karistati?“
Need küsimused tekivad siis, kui meis võtab võimust mure, kui me raskelt kannatame. Kas hiigelsuur loomise kava on seda tõesti ette näinud?
Seal, kus toimub areng, ei saa mõistagi hakkama vigadeta, mille põhjused võivad peituda nii isiksuses endas kui ka lähtuda ümbritsevast keskkonnast. Kus on tihe liiklus, ei tulda toime ilma õnnetusteta. Igaüks eraldi võib neid protsesse vaid tinglikult mõjutada (vältida radioaktiivse kiirguse kätte sattumist, arukalt toituda, ettevaatlikult liigelda, järgida ohutusreegleid jne), kuid otsekohe „ettemääratusest“ rääkima hakata oleks siin ohtlik. Kohasem termin oleks siin „juhtum“.
Normaalsetes elutingimustes, piirkonnas, milles liigub inimene ja mille on ta endale ise valinud raamides, mille määravad tema päritolu, kasvatus ja haridus, on ta ise enda peremees ja võib valida oma elutee, seda kujundada ja muuta.
Iga inimese isiklik vabadus on alati seotud isiksusega ja vaimse oleluse individuaalse kogemusega.
Olemasolevate olukordade ja võimaluste täieliku ammendumisega teostuvad kordumatus, väärikus ja humaansus.
Kes tajub inimest ainult tema avaldumise füüsilises vormis ja keha olemasolus, avastab vabaduse puuduse, mis seab talle piiranguid nii iseenda loomuse kui ka ümbritseva maailma kohta.
Me oleme ühest küljest seotud oma nõrkustega, agressiivsuse, afektide ja impulssidega, teisalt ajalooliste tingimustega, mille kohaselt kuulume mingisse kindlasse perekonda, rassi, asukohta ja religiooni ning muutume teatud kindlate iseloomuomadustega inimesteks.
Kui me peame isikliku vabaduse all silmas omaenda elu, mitte kollektiivi, ühiskonda, alles siis saab meie elu mõtte ning meie olelus hakkab kulgema seotuse ja vabaduse vahel. Mida vähem me kardame ise enda eest vastutada, mida otsusekindlamalt tegutseme sunnile või üldkehtivatele normidele allumata, seda vabamalt – see tähendab kooskõlas oma sisemise olemusega, mille oleme garanteerinud meie ise – võime ja suudame vastu seista sellele, mida ekslikult nimetatakse saatuseks.
Kui võtame vastutuse enda peale, võime korraldada oma elu vastavalt oma põhimõtetele. Niiviisi on meil valik olla kas kuningas või ori, vürst või vasall, elada ja tegutseda vabalt või vireleda tuimas sõltuvuses.
Inimene esitab alati küsimusi, sest küsimused kuuluvad meie ellu. Kui me lõpetaksime küsimuste esitamise, seaksime iseennast „küsimuse alla“.
Me ei tohi kõigele silte külge kleepida, otsustada kõike kehtestatud normidest lähtudes või hinnata kõike ühekülgselt ja subjektiivselt. Igaüks peab vastavalt oma elule ja võimalustele realiseerima ennast ise ning asuma talle määratud kohale elus.
Milline ülesanne on meie ees? Kas see on seatud väliselt või oleme selle määranud ise?
Ettekirjutatud piirides, mida võime oma äranägemise järgi energia, jõu ja andega täita ja niiviisi neid ise endale määrates, peame leidma koha ja eesmärgi, mis on meile ideaalne.
Senikaua, kuni me veel ei ole leidnud enda jaoks lõplikku lahendust, kuni me veel otsime asjade mõtet ja tähendust, seni hoiame oma elu eemal tardumusest ja surmast.
Meie maailma ja meie elu määravad suures osas loodusteaduslikud ning tehnilised valemid ja mõtteviis. Meie ajastul on siht jäänud suunatuks sellele, et industrialiseeritud ja teaduse mõju all välja kujunenud tegelikkusega kohanduda ning seda vastavalt kehtivatele normidele parandada ja täiustada.
Kuidas me saame selles teaduslikus ja kõrgtehnoloogilises maailmas eksisteerida ja edasi areneda?
Isiklikult langetatud otsuste asemele ilmuvad areenile arukad arutlused ja sihtotstarbelised määratlused, mis muudavad MINA „välise“ järjest kasvavate nõudmiste maailma objektiks. Ja ka see on evolutsioonist tingitud eluliste olukordade tagajärg või – enamgi veel – tulemus.
Siin on jällegi vaja inimest, indiviidi, kes on oma vaimsete ressursside ja võimaluste abil vabanenud füüsilisest sõltuvuse ahelatest.
Tugevama õiguse põhimõte on ka siin määrav. Edu saavutanu jätab kaotaja maha, neelab ta alla või näitab talle kätte tema enda poolt loodud raamid, ta jätab kaotaja oma teel edule selja taha. Seejuures on edu jätkuva arengu, sihiteadlikkuse, täiuslikkuse pant, sest nendel omadustel on inimeste elus väärtus.
Meie ette – see kehtib iga edasipüüdleja kohta – seatakse ülesanne realiseerida oma isiklike võimaluste, jõu, võimete ja annete abil meie elu mõte, jääda sõna tõelises mõttes ellu.
Selles aitab meid harjutus 26.3: ISIKSUSE OTSING.
Me saime eelmisest jaost teada, et saatus ei ole müstiline jõud, mis juhib meid oma äranägemise ja soovi järgi, just nagu kreeka jumalate maailmas.
Meie ülesanne on juhtida elu ise oma stsenaariumi järgi ja kanda selle eest vastutust. See vastutus laieneb kõigile sotsiaalsetele ja maistele valdkondadele, kogu meie ühisele eluruumile.
Mida võib veel ette võtta, et ennast realiseerida ja seatud eesmärgid saavutada? Et teha meie elu paremaks?
Ennekõike on tähtis määratleda sihid, mille suunas hoiame kindlat kurssi ja mida ei tohi silmist kaotada. Siht hõlmab endas tervistavat jõudu! See jõud ületab kõik, mis talle teele ette jääb. Seoses sellega on saksa poeet ja kriitik G. E. Lessing (1729 – 1781) kirjutanud: „Ka kõige aeglasem, kes ei kaota sihti silmist, liigub kiiremini kui sihitult eksleja.“ See tähendab, et kõigepealt peame täiesti täpselt määratlema, mida me õieti tahame. Samamoodi nagu iga laev vajab täpselt välja arvutatud kurssi, et sihtkohta jõuda, vajame ka meie eesmärki, ülesannet, mille endale seame.
Mõistagi ei ole mingit garantiid, et me raskuste ja takistusteta selle eesmärgini jõuame. Me peame alatasa koristama oma sihile viivalt teelt kive või neist ringiga mööduma. Ning me veendume ikka ja jälle faktis, mis on juba varemgi palju kordi kinnitust leidnud – raskused suurendavad sihikindla inimese energiat sedavõrd, et ununevad füüsiline nõrkus ja puudused.
Sihikindlus on kõigi eluenergiate, hinge koondamine valitud valdkonnale – eesmärgile!
Esmane meile endile vajalik tingimus on see, et peame eesmärkide saavutamise võimalikkusesse vankumatult uskuma.
Ja ei ole vaja karta, sest hirm ebaõnnestuda viibki ebaõnnestumisele. Ainult kindel usk edusse tagab edu. Me näeme, et tee edule kulgeb läbi ebaõnnestumiste, mis objektiivsel vaatlusel osutuvad selle tee koostisosaks. Kui meid saadab pidevalt edu, siis tõestab see, et oleme usinad, ent näitab ka, et nõuete seisukohast oleme endale seadnud liiga lihtsalt saavutatava eesmärgi, sest meil on vaja kogeda ka ebaõnnestumiste hirmu. Niisiis on ebaõnnestumised mitte ainult edu saavutamise, vaid ka meie iseloomu ja isikupära koostisosad.
Eksimuste vastu põrgates ja muhke kogudes muutume tugevamaks, targemaks ja otsusekindlamaks.
Niisiis, eesmärgi seadmisel tuleb pöörata tähelepanu järgmistele punktidele:
– korrastada oma elu,
– kaaluda läbi kõik poolt- ja vastuargumendid,
– analüüsida oma võimalusi ja positiivseid omadusi,
– töötada välja vahesihid,
– koostada ajakava ja
– ette näha ebaõnnestumiste võimalused.
Kuidas siis ära tunda oma eesmärke ja kuidas saada teada, kas valitud eesmärk on meie jaoks õige?
See toimub ennekõike enesetunnetuse kaudu. Me peame ennast põhjalikult tundma õppima, olema iseenda vastu avameelsed ja ausad. Kui ennast petame, teeme sellega endale suurimat kahju ja see takistab eesmärgini jõudmist. Me toimime paremini, kui hindame ennast rangelt ja avameelselt.
Selleks on kõige parem koostada nimistu. Võtke leht paberit ja jagage see vertikaalse joonega pooleks. Vasakule poole kirjutame „Isiklik kapital“, paremale poole „Parandamist vajavad omadused“.
Pealkirja „Isiklik kapital“ alla kirjutame kõik, mida peame osaks oma isiksusest.
Siia kuuluvad psühholoogilised omadused (oraatorivõime, veenmisjõud, analüütiline mõtlemine), samuti võõrkeelteoskus, edukalt sooritatud eksamid ja tööga omandatud kogemused.
Teisele poole paneme kirja kõik omadused, mida on vaja parandada või arendada.
Niisugune vastandamine kujutab endast selget analüüsi meie elu hetkeolukorrast ja me võime nüüd üle minna ajakava koostamisele: määrame näiteks keeleõppeks või nõutava kogemuse omandamiseks vajaliku tähtaja. Seejuures jälgime, et anname prioriteedi kõige raskematele ülesannetele, sest need nõuavad rohkem jõudu ja energiat, kergemate ülesannetega tuleme väiksemat vaeva nähes toime.
Kuidas me jõuame eesmärgini?
Kõigepealt peame olema kindlalt veendunud, et suudame seda saavutada. Selleks on vajalik vääramatu ja kaljukindel usk iseendasse. Nagu me 3. loengust teada saime, võib selle usu igaüks endas äratada. See annab igale mõttele läbistava jõu.
Järgmine võimas abiline teel seatud sihtide poole on meie alateadvus. Seal on varjul ammendamatu jõudude potentsiaal, mis aitab meil – kui seda õigesti kasutada – viia ellu ükskõik millise eesmärgi.
Eelmistes loengutes oleme oma alateadvuse kasutamist õppinud. Me teame ka, et alateadvus tajub sundimatult igat negatiivset ja hävitavat mõtet samamoodi nagu ka loomingulisi, positiivseid ja loovaid impulsse.
See tähendab, et me peame oma alateadvuse niisiis vastavalt „programmeerima“.
Parapsühholoogilise õppetöö käigus sooritatud harjutused on meile siin kasuks.
Samuti teame, et ebaõnnestumist, õnnetusi ja hädasid ei põhjusta mingid kõrgemad jõud, nende põhjus peitub meis endis. Me ise tekitame endale ebaõnnestumisi, kui koormame oma alateadvuse üle mõtetega ebaõnnestumistest, jõuetusest, kaotustest.
Alateadvus võtab iga negatiivse mõtte vastu ilma kriitikata, need integreeruvad, võimenduvad ja kanduvad välisesse tegelikkusesse üle.
Me peame andma oma alateadvusele täielikult usaldatavaid impulsse ja juhiseid.
Siia kuulub ennekõike optimistlik ja konstruktiivne meelestatus mitte ainult sellesse, mida räägime, vaid ka sellesse, millest mõtleme ja kuidas tegutseme. Seepärast püüame luua rahulikke, veenvaid ja rõõmsaid suhteid, olla läbi imbunud sellest teadlikust universaalsusest ja saavutada nii oma eesmärgid.
Psii-teadvuse seisundis näeme end juba oma eesmärkideni jõudnuna, juba omandanuna kõige selle, mida endale ette kujutasime.
Kuid ka teadvuse ärkveloleku seisundis peame välja lülitama kõik negatiivsed mõtted ja aistingud ning asendama need positiivsete ja konstruktiivsete mõtetega.
Positiivne inimene püüdleb aktiivsuse, ülevuse suunas ja ammutab sealt jõudu konstruktiivseks tegevuseks. Ta näeb progressi ja eesseisvaid võimalusi, ta töötab iseenda ja oma tulevikuga. Ta otsib kasulikku, soodsat ja realiseeritavat ning ergutab teisigi mitte ainult mõtlema headusest, vaid ka tegema head. Ta tõmbab magnetina ligi teisi inimesi: positiivsed isiksused kasutavad armastust energia edasiandmiseks. Ta püüab pidevalt tegutseda ja leiab selleks motiivi oma saavutustest.
Kui meil miski ebaõnnestub, peame häälestuma rõõmsameelsele sisemisele seisundile, sest tegevus ja tundmused käivad käsikäes. Tahte vahetule kontrollile alluvaid tegevusi saab reguleerida ja samamoodi saab reguleerida ka tahtele allumatuid tundmusi. Ometi ei tohi aga piirduda paljaste mõtete, unistuste ja kavatsustega: mõtted, tahe ja teod peavad moodustama ühtse terviku, et viia ellu ideaale ja jõuda eesmärkideni.
Eesmärgi saavutamiseks vajalik jõud või energia tekib tegevuse käigus.
Mida optimistlikumalt ja toimekamalt me oma sihtidele läheneme, seda rohkem energiat saame.
Me toodame ise energiat, mis on meile vajalik edasiliikumiseks meie endi valitud teel.
Eesmärkideni jõudmiseks on lisaks suurele energiale vaja ka kindlameelsust. See mängib otsustavat rolli meie soovide muutmisel reaalsuseks. Tahtejõu ja kindlameelsusega võime liigutada mägesid, sellal kui kindlameelsuse puudumine on peamine ebaõnnestumise põhjus. Me peame arendama püsivust. Püsivuse arendamiseks ja vaimseks tsentreerimiseks on vajalikud järgmised eeldused:
– selged sihid,
– oma võimaluste realistlik hindamine,
– positiivne meelestatus,
– ebaõnnestumiste integreerimine konstruktiivsete elementidena,
– realistlik innustus,
– ettekujutusvõime.
Igaüks meist kannab endas vaimset kujundit oma isiksusest, see on terav ja ülimalt üksikasjalik kujutis, mis reprodutseerib inimese olemust. See kujund moodustub ettekujutustest, ideedest ja läbielamustest.
Me peame püüdma omakuva iga päev kontrollida ja vajaduse korral seda korrigeerida.
Me peame pidevalt lisama uusi jooni ja kõrvaldama teisi.
Enesekriitilisena võime võrrelda, mille poolest erineb loodud omakuva meie praegusest seisundist. Me püüame lakkamatult arendada uusi ja positiivseid impulsse, et energiliselt ja eksimatult jõuda seatud sihtideni. Seejuures juhindume alati mõtetest: „See õnnestub mul! Ma teen seda! Ma suudan, ma tahan, ma saan!“
Nende enesesisendustega realiseerime samm-sammult omakuva ja peagi jõuame väikeste edusammudeni, mis annavad meile jaksu ja soodustavad uute jõudude teket. Niiviisi kujuneb välja ahelreaktsioon, mis tugevdab nii meid endid kui ka meie kavatsusi.
Mitte miski ei innusta meid nii tugevalt kui edu – edu tekitab alati edu –, me kujundame armastusega omakuva kuni peenimate detailideni, me pühendame selleks oskuslikult ja sihikindlalt oma teadliku ettekujutuste jõu ja alateadlikud liikumapanevad jõud.
On teada, et meie tundmused, tegevused ja käitumine langevad üldiselt kokku meis sisalduva omakuvaga, me toimime alati nii, nagu end sisimas näeme, kas siis teadlikult või alateadlikult. Mitte keegi ei saa tegutseda teisiti, vastu sisemisele omakuvale.
Negatiivset omakuva saab muuta teadvustatud keskendumise, enesesisenduste, meditatsiooniga. Me võime end sõna tõsises mõttes „ümber programmeerida“, me võime muutuda hädavaresest edukaks inimeseks, alandatust rõõmsameelseks, pessimistist toimekaks. Nii võime selle, mida enne pidasime negatiivseks, lühikese ajaga muuta positiivseks.
Ja pöörame tähelepanu järgmisele. Alustagem mitte homme, vaid täna. Sest tänane päev on meie järelejäänud elu esimene päev. Seepärast ärge enam viivitage, uue omakuvaga on vaja otsekohe tööle hakata.
Ajapikku kujundab meie teadvus alateadvuse, sest see töötab lakkamatult nii päeval kui ka öösel. Omakuva, mida endale ette kujutame, projitseerub mõtete vahendusel algul teadvusse, seejärel alateadvusse, salvestub seal ja areneb edasi.
Nii võime sõna tõelises mõttes toita oma alateadvust ettekujutuste, mõtete ja kujunditega jõust, edust, rõõmust, mehisusest ja võidust saatuse nähtavate keerdkäikude üle.
Me peame teadma, et meie mõtetel ja aistingutel on lisaks kiirguvale jõule ka ligitõmbav jõud.
Sellega, et me kiirgame, tõmbame ka magnetina endale ligi sarnast, ükskõik kas need on siis õnnelikud „juhused“ või inimesed, kes on meile edasiliikumise seisukohast olulised.
Oleks hea, kui kirjutaksite väiksesse märkmikku, mis ei satu võõra silma alla, kõik oma kavatsused ja plaanid. Teisisõnu pidage oma edusammude üle päevikut.
Selles on varjul sügav psühholoogiline mõte: kirjalikult fikseeritud mõtted salvestuvad eriti tugevalt, jäävad veelgi paremini meelde, püsivad paremini ja sadestuvad sügavamale.
Fikseerime kõik sammud, mida kavatseme ette võtta ja oleme ette võtnud. Nii saame palju teada oma edust ja me võime ennast järele aidata seal, kus avastame puudusi. Ennekõike peame jälgima, et kirjutaksime oma tähelepanekutest puhtalt ja loetavalt. See sunnib meid ennast täpselt analüüsima ja juhib meie mõtted õigele rajale.
Iga nädala lõpus vaatame oma märkmed üle ja kirjutame eraldi lehele välja kõik oma nõrgad küljed. Nii õpime neid sihikindlalt avastama, nendega tõhusalt ja konstruktiivselt töötama ja neist vabanema.
Õhtune tagasivaade päevale aitab oluliselt kaasa liikumisele arengu ja eneseteostuse teel.
See on tõhus positiivse kasvatusliku väärtusega meede, mida ei saa mõõta materiaalse mõõdupuuga.
Heidame pilgu tagasi oma päevale vastupidises järjestuses – alustame sellest, mis toimus kõige viimasena, enne magamaheitmist, ning lõpetame ärkamise ja tõusmisega.
Kogemus näitab, et niisugune päevasündmuste ülevaade toob meie MINA jõu esile tugevamalt, kui lihtsalt aja vooluga kaasa „ujudes“.
Lisaks peab see ülevaade olema objektiivne, mitte mingil juhul ei tohi selles sisalduda moraalne hinnang päeva jooksul toimunule: tegevustele, läbielamustele ja mõtetele.
On tähtis, et õpiksime olema enda ja oma elu vastu objektiivsed ning oskaksime end hinnata sisemiselt distantsilt just nagu võõrast inimest.
Terviklik mõtlemine võib samuti eesmärkide saavutamisele ja elulistele edusammudele kaasa aidata. Selleks on vaja osata meile antud ajuressursse ühtlaselt kasutada.
Nagu me juba 2. loengust teame, on meie aju sügava pikivaoga jaotatud kaheks poolkeraks, mida ühendab omavahel 10 cm pikkune närv – mõhnkeha ehk Corpus callosum.
Suurte poolkerade funktsioonid on erinevad: vasakule poolkerale on omane loogiline mõtlemine, see juhib kõnet, arvutamist, analüütilist mõtlemist, verbaalset kommunikatsiooni ja suhtlemist. Seda võime üldistada terminiga digitaalne mõtlemine. Paremale poolkerale on seevastu omane analoogmõtlemine, see juhib ruumilist, visuaalset ja terviklikku mõtlemist, rütmi, musikaalsust, sünteesi ja tundmusi. See loob meile mõtetest kujunditena tervikliku pildi ja annab kõigele läbielatule oma spetsiifilise tundmusliku väärtuse (vasakukäelistel on poolkerade funktsioonid vastupidised).
Meie kui Lääne kultuuri esindajad mõtleme vasaku ajupoolkeraga, teisisõnu lineaarselt, loogiliselt ja analüütiliselt. Idamaalased lähtuvad seevastu kõikehõlmavast terviklikust seisukohast: seal mõeldakse rohkem parema ajupoolkeraga. Näitena võib tuua Hiina kirjakultuuri, milles igat sõna tähistab hieroglüüf, sellal kui meie kirjutame analüütiliselt tähti üksteise järele.
Et välja selgitada, kumma poolkeraga me ise mõelda eelistame, teeme järgmise testi.
Moodustame kahe käe pöialdest ja nimetissõrmedest suure ringi ning vaatame läbi selle mingit eset. Seejärel suleme kordamööda ühe silma. Me paneme tähele, et ühe silmaga vaadates nihkub ese näiliselt kõrvale, teise silmaga vaadates jääb liikumatult paigale. See teine silm ongi dominantne. Nii saame teada, kumma ajupoolkeraga mõelda eelistame: kui dominantne on vasak silm, tähendab see parema ajupoolkera dominantsust, kui dominantne on parem silm, eelistame mõelda vasaku ajupoolkeraga (seda sellepärast, et nägemisnärvid ristuvad ajju sisenedes).
Kui katse sooritamisel ilmneb, et domineeriv on vasak ajupoolkera, võime harjutuse 26,4: TÄHED JA NUMBRID ning harjutuse 26.5: AJU TREENIMINE KUJUNDITE ABIL treenida paremat ajupoolkera, et kaasata seda meie mõtlemisse, meie eesmärkidesse, meie ellu.
Hing, vaim ja keha moodustavad terviku. Kui arendame oma keha, treenime seda, siis nii kui imelik see ka ei ole, mõjub see ühtlasi meie vaimule. Seda seepärast, et keha ja vaim on vastastikku seotud ning mõjutavad teineteist.
On olemas terve rida vaimule mõjuvaid füüsilisi harjutusi ja kui meie kehal on mingeid füüsilisi puudusi, avaldub see ka vaimus. Mida rohkem me tunnetame oma keha ja mida paremini seda juhime, seda paremini saab aju hapnikku ja seda tõhusamalt töötab see meie eesmärkide nimel.
Meile on kooliajast tuttav harjutus „küünal“: heidame põrandale ja tõstame jalad 90° üles (seda võib teha seina ääres), hingates mitu korda sügavalt sisse ja välja. See joogast tuttav harjutus soodustab aju verevarustust ja tugevdab seda. Pea peal seismine sobib selleks samuti.
Väga tõhusad on ka järgmised harjutused:
– hingamisharjutused,
– tundmuste treenimine,
– käte hooglemine,
– peopesade harjutus.
Tundmusi treenivad hingamisharjutused on meile tuttavad juba eelmistest loengutest.
Käte hooglemine on väga lihtne harjutus: seisame põrandal sirgelt, käed ripuvad vabalt piki keha alla. Pöörame keha ühes ja teises suunas, kuni käed hakkavad liikumisega kaasa hooglema. Nüüd pöörame end paremale seni, kuni külg liigub ette ja vasak kand tõuseb põrandast lahti. Seejärel pöörame end vasakule, kuni parem kand tõuseb põrandast lahti.
Mõne aja pärast kujuneb välja rütm, jätkame niisugust vaba liikumist seni, kuni see meile mõnu pakub.
Peopesade harjutuse abil võime parandada oma nägemist. Selle harjutuse sooritamiseks tuleb prillid või kontaktläätsed ära võtta.
Kõigepealt hõõrume peopesi vastu teineteist, kuni need soojenevad. Seejärel istume mugavalt laua taha, toetume küünarnukkidele ja katame peopesadega silmad. Kumbki peopesa katab ühe silma, seda puudutamata. Mõlema käe sõrmed toetuvad kergelt vastu laupa (jälgige, et silma ei satuks valgust).
Nüüd lõõgastume ja kujutame endale ette helesinist järvekest või rohelist aasa. Rahulikult ja lõdvestunult jälgime kõike meie kujutluses tekkivat.
Mõne aja pärast võtame peopesad silmadelt, vaatame lähedale ja kaugusesse. Võime nentida, et meie nägemine ja värvuste tajumine on mõne sekundi kestel parem.
Rühmitamine (inglise keeles cluster – rühmitama, koondama) on ideede spontaanse ühendamise meetod. Teine sama tähendusega ingliskeelne termin on Mind-mapping (mind – vaim, mõistus, aru, mapping – kaardistamine).
Nelja viimase sajandi kestel on arenenud ja süvenenud läänelik kirjutusviis nii, et kõik kirjutatu on orienteeritud aju tegevussuunaga vasakule. Me alustame lugemist alati ülemisest vasakpoolsest nurgast ning liigume rida rea järel paremale ja alla. Sõnad, laused ja mõtted rühmituvad ning ühenduvad üksteisega lineaarselt.
Rühmitamise abil, mis on omalaadne kartograafiline kujundlik meetod, võime esitada ning tajuda oma ideesid loomingulisemalt ja assotsiatiivsemalt. Me võime seda meetodit kasutada kõigis eluvaldkondades, nagu näitab harjutus 26.6: RÜHMITAMINE, õpime täpsemalt sõnastama eesmärke ning väljendama end sundimatult ja vabalt.
Lähtepunkt on alati võtmesõna, teema, mis pakub meile huvi, mille üle mõtiskleme või oleme mõtisklenud ja mida soovime lähemalt käsitleda ning analüüsida. See võib olla näiteks meie edasine professionaalne tee või planeeritud puhkusereis.
Pärast lühikest algusperioodi õnnestub meil endas äratada kujundlike näidete voog.
Me võime sundimatult ja vabalt, ilma eelarvamusteta teha visandi ja koostada oma mõttemudeli, sest loominguline sõna avardab assotsiatsioone kõigis suundades.
Kes on võimeline väljendama mõtteid jooniste või piltidega, see mõjutab tugevalt oma paremat ajupoolkera … Kuid see ei ole ideede ja võtmesõnade rühmitamise eeldus.
Käesoleva loengu teema – „Tarkade kivi“ – ei mahu esmapilgul parapsühholoogia raamidesse. Mis on evolutsioonil piiriteadustega ühist? Küsimus on loogiline ja õigustatud, sest parapsühholoogiat lähemalt uurides avastame hämmastavaid paralleele nii üldise kui ka inimese arenguga.
Mõnisada aastat tagasi peeti parapsühholoogiat teatud kangekaelsete arutute inimeste meelelahutuslikuks ajaviiteks. Need inimesed ajasid reaalsuse segamini oma ilmsi nähtud unedega, samamoodi nagu mõned alkeemikud, kes lootsid oma mõttetute katsete ja eksperimentidega saada mateeria isandaks.
Ajapikku pidi aga oma jäika seisukohta põhjalikult muutma ka kanda kinnitanud skolastiline teadus, mis pidas parapsühholoogiat algul põlglikult ja üleolevalt „pseudoteaduseks“. Ei jäänud aga muud üle kui nõustuda, et parapsühholoogilised tulemused ja saavutused ei ole debiilsete mõistuste väljamõeldis, vaid võivad ja isegi peavad võtma sisse oma koha loodusteaduste seas.
Leidus isegi klassikaliste teadusharude esindajaid, kes seadsid parapsühholoogiat vastavusse kvantfüüsika võimaluste ja sisuga, kvintessentsiga, faktiga, et inimese teadvus, inimlik vaim on võimeline mateeriat mõjutama ja muundama.
Skolastiliste teaduste pikaldased katsed parapsühholoogiat viimaks tunnistada või vähemasti anda talle loodusteaduste hulgas oma koht, ehkki küll teatavate mööndustega, muutsid tühiseks kõik varasemad välja öeldud või salajased eelarvamused.
Nüüd avastasid ka salvavad kriitikud selles „näilike võimaluste, manipuleeritud faktide ja saladuslike sündmuste kogumis“ teatava sisu: parapsühholoogia oli lõplikult demüstifitseeritud, obskurantse mahhinatsioonide eesriie oli maha võetud ja vaikselt ära viidud. Sellest ajast peale ei saanud mitte ükski teadlane parapsühholoogiat diskrediteerida, sest nüüd tunnistas klassikaline teadus „uut distsipliini“ ega pidanud seda enam eirama.
Kõikides PPI õpikutes vaadeldakse, analüüsitakse ja interpreteeritakse vajaliku objektiivsusega parapsühholoogiat ning sellega seonduvaid nähtusi, me saame tänu sellele põhjaliku ettevalmistuse ja tutvume selle tundmustega seotud valdkonna kõikide aladega.
Vastupidiselt paljudele teistele instituutidele on PPI püüdnud vabastada parapsühholoogiat seda ümbritsevast müstikast ja pseudosalajasusest ning korraldada ja interpreteerida õppetööd asjatundlikult.
Me ei pea parapsühholoogias nägema kõikeravivat vahendit, mille abil võime kunagi tulevikus muuta maailma, või imejõuga universaalset eliksiiri, mis asendab kõik meie edasiseks arenguks vajalikud isiklikud jõupingutused. Seda sellepärast, et parapsühholoogia ei ole selle sisule ja tõenäoliselt alahinnatud võimalustele vaatamata täiuslikkuse tipp ega elu viimane avastus.
Meie, PPI õpilased, peame parapsühholoogia integreerima oma ellu, oma tegevusse edasise sisemise arengu, meie isikliku evolutsiooni tähtsa koostisosana. Lõppude-lõpuks on see ülesanne, mis tuleb meil ise endale anda, pidamata samas parapsühholoogiat arstimiks kõigi eluhädade vastu.
See ülesanne on ühtlasi seotud meie ümbruskonna või potentsiaalsete klientidega: me peame võtma endale vastutuse teiste eest, sest meie teame paremini, oskame rohkem – ja suudame kiiremini ära tunda ning lahti harutada üldiseid sidemeid, struktuure ja väliselt peale surutud võrke.
Õppetöös omandatud teadmiste ja kogemuste abil võime ise määrata oma elutee, me ei ole enam tööriistaks üldlevinud arvamustele ega asutustele, mis soovivad meiega manipuleerida. Me teadvustame selgelt ja kainelt oma tee, me valime endale ise eesmärgid, me pühendame kõik endas leiduvad anded ja omadused meie endi ja oma ligimeste heaks.
Me teame ka, et me ei tohi mitte mingil juhul peita end „esoteerilisse teokarpi“, et vaikses toas mediteerida, mõtiskleda ja eksperimenteerida, vastupidi, on vaja elada ja eksoteeriliselt tegutseda (kreeka keeles exo – väline). Olgu see siis kas isiklik elu, parapsühholoogiline praktika või aktiivne osalemine PPI õppurite ringis.
Toimetanud Ylar Lindepuu
Tarkade kivi
Eesmärk: Orgaaniliste lämmastikuühendite ja aminohapete tekitamine anorgaanilistest lähteainetest ürg-Maa keskkonnatingimusi matkides.
Katse kirjeldus: Keedukolvist tõuseb reaktsioonikambrisse auru ja gaasi segu, mis läbib maake sisaldavat kuumutatavat toru. Elektrilahendused tekitavad selles abiogeenseid molekule, mis satuvad seejärel tagasi keedukolbi.
Seal jätkavad need reaktsioone mineraalidega. 24 tunni pärast on tekkinud kollane vedelik, mis koosneb orgaanilistest lämmastikuühenditest ning aminohapetest glütsiinist, glutamiinist ja asparagiinist.
Abivahendid: Aparaadi konstrueerimiseks on vajalik reaktsioonikamber, kaks volframelektroodi, kõrgepingetransformaator, kuumutustoru transformaatoriga kuumutusspiraali jaoks, keedukolb, ventiil, külmutusseade ja ühendusvoolikud.
Maagitäidisena kasutame peenestatud segu nontroniidist, talgist, vermikuliidist, natroliidist, fillipsiidist, pimsist, graniidist, põlevkivivilgust. Ürgne atmosfäär ja ookean sisaldasid metaani ja 5% ammoniaagilahust.
Aparatuuri puhastamiseks on vaja pesemisvahendit, lämmastikhapet, ammoniaaki ja deioniseeritud vett.
Katse kulg…
Eesmärk: Õppida selle harjutuse abil paremini mõistma enda eksistentsi, samuti meie tähtsust Maal kõrgelt arenenud olevusena.
Toime: Elame kujutluses läbi seitse arenguastet kaladest kuni humanoidideni ja saame seejuures teadmisi, mis on sügavamad kui ükskõik milline usk. Nii vabaneme paljudest eelarvamustest ja teadvustame sügavamalt oma eksistentsi.
Harjutuse kulg…
Harjutuse kestus…
Tsükli kestus…
Eesmärk: Töö kujutluses oma isiksusega, õpime korrigeerima ja parandama omakuva, mille igaüks meist on ajapikku endas loonud, selle lähendamine reaalsusele.
Toime: Me palume kujutluses inimesi välja öelda arvamus meie kohta ja mõtiskleme oma elust, meil õnnestub kõigutada alateadvuses tekkinud kindlaid ettekujutusi oma isiku kohta ja lähendada neid reaalsusele. Nii muudame ennast positiivsemaks ja võime suunata kõik meie käsutuses olevad positiivsed jõud oma eesmärkide sihikindlale saavutamisele.
Harjutuse kulg…
Harjutuse kestus…
Harjutuste sagedus…
Eesmärk: Arendada aju mõlemat poolkera sünkroonselt kasutades parema poolkera võimed vasaku poolkeraga võrdsele tasemele; ühtlasi intensiivistada informatsioonivahetust poolkerade vahel.
Toime: Paremale ajupoolkerale ülesandeid andes tõstame selle aktiivsuse vasaku poolkeraga võrdsele tasemele (et neid seejärel harjutuse 26.5 abil täielikult ühtlustada): mõhnkehas engramme luues tugevdame sidet aju poolkerade vahel.
Harjutuse kulg,,,
Harjutuse kestus…
Tsükli kestus…
Eesmärk: Aju parema poolkera treenimine ja ühtlasi aju funktsioneerimise tõhustamine kasutamata neuroloogiliste struktuuride aktiveerimise teel.
Toime: Sellal kui tõstame aju parema poolkera aktiivsuse vasakuga samale tasemele, anname alateadvusele võimaluse koguda kujundeid ja nendega töötada. Tänu sellele on hiljem kergem realiseerida kujutlusi ja jõuda kiiremini eesmärkideni.
Kõrvaltoimena suureneb märgatavalt meie neuroloogiliste struktuuride võimsus ja areneb mõttevõime.
Eelnevad märkused: Sooritame harjutuse kolmes vahetult üksteisele järgnevas etapis. Iga etapi lõpus hingame mõne korra sügavalt sisse, seejärel tõuseme aeglaselt püsti ja astume toas mõned sammud, sisendades endale, et muutume järjest reipamaks ja meie teadvus aktiveerub pidevalt. Alles seejärel asume sooritama järgmist etappi.
Esimene etapp…
Teine etapp…
Kolmas etapp…
Harjutuse kestus…
Harjutuste sagedus…
Eesmärk: Treenida rühmitamise abil
Toime: Rühmitamise abil võimendame aju parema poolkera tegevust ja arendame oma loomingulist potentsiaali. Ideesid ja ettekujutusi assotsiatiivselt sidudes – see on kujundlik mõtlemine – jõuame uutele seisukohtadele ja arusaamadele. Sisemist kammitsetust ületades õpime tõhusamalt kasutama oma võimeid ja leidma lahenduse igale probleemile.
Abivahendid: Paberileht, pliiats või värvilised viltpliiatsid, kustutuskumm.
Harjutuse kulg…
Toimetanud Ylar Lindepuu