Parapsühholoogia
15. Telepaatia inimestega
„Olen inimene, olen väike isiksus, kes osaleb kõiksuse tekkes, Universumi arengu käigus. Nende sõnade taga on lihtne, kuid samas kõikehõlmav tunnistus, et meis peitub midagi meist endist suuremat. See miski jääb enamikule tundmatuks, sest meie pealiskaudne tsivilisatsioon on tugevalt nüristanud meie võimet seda tajuda. Väljaspool järjest stereotüüpsemateks muutuvate sotsiaalsete võimete kitsaid piire ei oska me oma meeleelundeid enam kasutada.
Mis puudutab aga meie tunnetuslikku taju ja mõttekujutluse jõudu, millel see püsib, siis kogu meie kasvatus on suunatud sellele, et neid kas mitte kasutada või alla suruda, selle asemel et need ühendada ja suunata neist lähtuv energia vajalikesse rööbastesse.
Elementaarse kohta on meile jäänud vaid abstraktsed teadmised: peaaegu täiesti on kängu jäänud meie intuitsioon elusolendite suhtes, olgu need taimed või loomad. Vaid vähestel on veel instinktiivse sümpaatia võimet ja nad suudavad sõbrustada rebasega, saada jõudu võimsa tamme tüvest või valmistada ette – luues sideme kivi „koorega“ – tööriista tungimise sellesse. Enamik jääb aga pindmiseks – mitte ainult asjade ja elusolendite, vaid ka oma isiklike tajude ja aistingute suhtes.
Meil ei jätku seda alati ajatut, piiritut armastust, mis on side üldise tegelikkusega, kooskõla kõigi muude koostisosade vahel. Armastada taime kasvu rütmi, tuule jõudu ja sitkust, seadusi, mis määravad luite ja soo koostise, märgata looma pilgus seda saladuslikku eripära, mida aeg-ajalt vapustavalt tajume ja mis rabab meid just nagu karistus loodusest eemaldumise eest, nagu küsimus või nagu vaevu kuuldav kutse meile kättesaamatuks muutunud maailma meeleelunditest – kas pole see kõik meist võimsama tegelikkuse tõeline tunnetamine, tõend sisemiste teadmiste ja oleluse instinkti olemasolust, mis on teadusele samamoodi eluliselt vajalik nagu ihu hingele?
Peame tegema lõpu võõrandumisele, mis on omane nüüdisaegsele inimesele, kes vaidlustab subjektiivsuse, fantaasia ja maagia igasuguse tähenduse, kes amputeerib hinge kosmilised jõud, kes ajab neid endast eemale ja väldib neid – isegi sõna „hing“ pilgatakse ja selle üle naerdakse.
Kui meie kogemus oleks materiaalsem, kui suudaksime kogu oma olelust tajuda meelelisemalt, ümbritseks meie keha me oma ülevuse oreool. Mis tahes tunnetamise tagajärg oleks lõpmatu hulga sündmuste hiiglaslik ühtne kord, mille üksteise sulanduvad lained kõlaksid just nagu üheainsa suure südame tuksena.“
See imepärane kirjeldus pärineb Prantsuse kirjaniku Pierre Emmanueli 1976. aastal Pariisis ilmunud teosest „Maine elu“. Meie käesoleva ja järgmise loengu eesmärkide iseloomustamiseks ei ole võimalik leida neist paremaid sõnu: need õpetavad meid looma sidet inimeste, loomade ja taimedega ning annavad meile niiviisi võimalusi isegi korraldada „sündmuste lõputut hulka“ kõiges elavas.
Niiviisi ühineme maailmaga veelgi paremini, kui see meil eelmistes harjutustes on õnnestunud, see on maailm, milles elame ja tegutseme terviku tähtsa osana. Nüüdsest peale me tajume, et oleme veelgi tihedamini seotud kõigega, mis eksisteerib ja elab kosmoses, ja tunneme päev-päevalt järjest paremini, mida tähendab olla aktiivne osa kaugeltki veel mitte lõpule jõudnud loovusest.
Selle tiheda sideme ja ühtsuse tunnetamist on võimatu üle hinnata – on ju nii, et kõik selleks võimelised inimesed hakkavad otsustama, mil määral elamisväärseks muutub me maailm; see äratab ellu sümpaatia, harmoonia, humaansuse, abivalmiduse, mõistmise ja armastuse tunded. Niisiis aitame oma õpingutega kaasa uue ja kaunima maailma tekkele.
25. juuli 1959. Ameerika esimese aatomiallveelaeva „Nautilus“ pardale astub saladuslik reisija ja sulgub kohe eraldi kajutisse. Talle on antud erikorraldus vältida igasuguseid kokkupuuteid meeskonnaga, temaga kohtuvad ainult ettekandja ja laeva komandör Andersson.
„Nautilus“ väljub avamerele ja ristleb Atlandi ookeanis vee all 16 ööpäeva. Selle aja kestel annab reisija, kelle pseudonüüm oli leitnant Jones, komandör Anderssonile kaks korda päevas paberilehe, millele ta on joonistanud viis salapärast sümbolit (vt joonist 1), nende järjestust iga kord muutes.
- Telepaatia
– mõtete lugemine („ühendumine“)
– mõjutamine eemalt (vaimne ravitsemine eemalt)
– suhtlemine inimene-inimene, inimene-loom, inimene-taim
- Radiesteesia
– pendli kasutamine
– nõiavitsa kasutamine
- Psühhomeetria/telemeetria
– „surnud“ mateeria mälu lugemine
- Regressioon
– sündmuste meenutamine eelmistes eludes
- Selgeltnägemine
– kognitsioon (olevikusündmuste tajumine)
– retrokognitsioon (mineviku tunnetamine)
– prekognitsioon (tulevikku vaatamine)
- Psühhokinees/telekinees
– füüsilise jõu avaldamine materiaalsetele esemetele ja nende mõjutamine
– füüsilise jõu avaldamine energeetilistele väljadele ja nende mõjutamine
- Levitatsioon
– inimeste ja esemete vabastamine gravitatsioonivälja mõju alt
- Kehaväline projektsioon
– energeetilise keha eraldamine materiaalsest
– psii-nähtuste esilekutsumine energeetilise kehaga
- Materialisatsioon
– esemete või inimeste tekitamine „mitte millestki“
- Teleportatsioon
– esemete või iseenda ümberpaigutamine ühest punktist teise ilma liikumiseta ruumis
Seejärel kirjutavad nad koos kapten Anderssoniga sellele lehele oma allkirja, märgivad üles kuupäeva ja kellaaja.
2000 kilomeetri kaugusel „Nautiluse“ asukohast käivitab samal ajal kaks korda päevas keegi Smith automaatse kaardisegaja, mis heidab iga minuti järel välja viis kaarti samasuguste sümbolitega, milliseid joonistas leitnant Jones.
Smith silmitseb pingsalt automaatselt saadud kaarte ja keskendub mõnele nendel kujutatud sümbolile – sümbolile, mille peab ära arvama ja üles joonistama leitnant Jones Atlandi ookeani sügavustes.
10. augustil saabub „Nautilus“ Crotone sadamasse ja leitnant Jones viiakse kompanii Westinghouse’i eriuuringute keskusse. Seal annab ta sümbolijärjestustega paberilehed üle major Bowersile ja too võtab oma seifist välja samasuguse hulga pitseeritud ümbrikke. Neis on paberilehed, millele kirjutas Smith automaadist saadud kaartide järjestuse üles.
Pärast ümbrike avamist seavad mehed paberilehed neile märgitud kuupäevade järgi vastavusse ja võrdlevad joonistatud kujundite järgnevusi. Ja siin sünnib suur sensatsioon: rohkem kui 90% juhtudest paiknevad ühesuguse kuupäevaga lehtedel sümbolid samas järjestuses.
Harukordne kokkusattumus, sest puhtjuhusliku ennustamise korral (kui statistiliselt on võimalik anda õige vastus igale küsimusele) oleks võinud Jones õigesti ära arvata ainult 20% kaartidest. Selles eksperimendis oli pettus täiesti välistatud ja võimatu, sest sukeldunud allveelaeva ja maismaa vahel ei olnud võimalik pidada isegi raadiosidet.
Niisiis jäi üle vaid võimalus edastada infot mõttejõul ja selle nähtuse jaoks mõtles Inglise filosoof professor Myers välja termini „telepaatia“. Sõnale „mõte“ tuleb sellega seoses anda lai tõlgendus, sest telepaatiliselt saab edastada ka tundmusi, kujundeid, kujutlusi, aistinguid ning ennekõike alateadvuse sisu ja neis toimuvaid protsesse. (Sõna „telepaatia“ koosneb kreekakeelsetest sõnadest tele – kauge ja pathos – vaimuseisund, afekt, kirg).
Informatsiooni telepaatilise edastamise korral ei mängi ruumiline kaugus märkimisväärset rolli. Kas osalejad viibivad samas ruumis või asuvad üksteisest tuhandete kilomeetrite kaugusel, ülekanne toimib alati ühtviisi hästi.
Samuti ei ole oluline, kas telepaatilise suhtluse partner on inimene, loom või taim: iga üksikolend (ja üksikolendi all me peame täiesti loomulikult silmas igat looma- ja taimeriigi esindajat) kiirgab pidevalt amplituudmoduleeritud kosmoenergeetilisi lainevälju, mis kannavad teavet kõigist tema mõtte- ja füsioloogilistest protsessidest, väljaõppinud parapsühholoog suudab neid välju vastu võtta ja interpreteerida.
Lisaks sellele suudab parapsühholoog oma telepaatilisele mõttelisele saadetisele anda nii tugeva impulsi, et need avalduvad vastuvõtja ajus ja närvisüsteemis neuroloogiliste ärritustena.
Selles ja järgmistes loengutes vaatleme põhjalikumalt telepaatia seda vormi – mõjutamist eemalt, samuti mõtete lugemist ja telepaatilist suhtlemist, teeme mitmesuguseid harjutusi, võime ise omandada vastavaid kogemusi. Kuid enne seda käsitleme lähemalt juba 14. loengus mainitud teabe ja käskluste telepaatilise edastuse informatsioonikandjaid.
1922. aastal avastas vene biofüüsik Aleksandr Gurvitš katsetel sibulataimedega midagi hämmastavat: niipea kui ta lähendas noore sibulataime juureotsa teise sibula juuresüsteemile, hakkasid just nimelt selles kohas kiiremini paljunema rakud.
Miski pidi rakkude paljunemist stimuleerima. Gurvitš oletas algul, et tegemist on kõige ilmsemaga – sideainete, st hormoonide keemilise mõjuga, mis võisid eralduda ühe sibulataime juurelt ja kiirendada rakkude paljunemist teise taime juuresüsteemis. Et oletust kontrollida, kattis ta mõlema sibulataime juured klaastoruga ja paigutas lisaks veel ühe neist metallsilindrisse, milles oli vaid torude ühenduskohas väike ava (katse täpset korraldust näeme joonisel 2).
Ja tõepoolest, tavaline aknaklaas katkestas mitoosi esile kutsuva efekti (kaudse rakutuuma jagunemise, geneetilise materjali täpse replikeerimise ja kromosoomide täieliku komplekti jaotumise kahele tütarrakule). Niiviisi olid hormoonid ärritajatena täielikult välistatud.
Seejärel asendas Gurvitš tavalisest klaasist torud kvartsklaasist torudega ja tema suureks imestuseks algas uuesti rakkude kasvu efekt, seejuures nii, just nagu ei eraldaks kaht juurt teineteisest mitte midagi.
Nagu teada, neelab tavaline klaas ultraviolettkiirgust (seepärast ei saa läbi akna päevitada), kuid kvartsklaas laseb seda läbi (see on põhjus, miks tehakse meditsiiniliste „mägipäikese“-tüüpi lampide ja ultraviolettvalgustite kestad kvartsklaasist). Sellest lähtudes jäi Gurvitšil üle teha vaid üks järeldus: ultraviolettkiirgus stimuleerib rakkude kasvu!
Ei keegi muu kui hilisem (1971. aasta) Nobeli füüsikapreemia laureaat Dennes Gabor, holograafia avastaja, kinnitas Gurvitši kardinaalsete katsete tulemusi 1928. aastal oma hoolikalt ette valmistatud eksperimentides, mille ta korraldas koos oma kolleegi T. Reiteriga kontserni Siemens Berliini laboris.
Kuid „mitogeense kiirguse“ füüsiline tõestus õnnestus alles 1954. aastal itaalia teadlastel L. Collil ja U. Faccinil – varem kasutatud mõõteriistad ei olnud lihtsalt piisavalt tundlikud selleks, et avastada kiirgust suurusjärgus 10 kuni 100 kvanti sekundis ruutsentimeetri kohta, mis tekib bioloogilises aines (tavaline päevavalgus on 1018, so miljard miljardit korda tugevam).
Colli ja Faccini tõestasid vaieldamatult, et teravilja, läätse ja ubade idud kiirgavad valgust. Seda küll mitte spektri ultravioletses osas, nagu Gurvitši sibulataimede puhul, kuid selles leidus värvuste spektri rohelises kuni punases osas sisalduvaid komponente. Nad nimetasid selle nähtuse bioluminestsentsiks (elusorganismide helendumine ilma kaasneva temperatuuri tõusuta), pööramata tähelepanu faktile, et näiteks jaaniussi bioluminestsentsvalgus on miljoneid kordi tugevam viljateradest kiirguvast „ultravioletsest helendumisest“
1960. aastal hakati „biofootonite“ kiirgumist rakkudest laialdaselt uurima, eeskätt Ameerikas, Jaapanis ja Venemaal. Vene teadlased A. A. Gurvitš (üks Gurvitši tütardest), S. Konev, G. Popov, T. Mamedov ja V. Vesselovski jõudsid huvitavatele teaduslikele järeldustele.
Ülinõrk footonite emissioon
– esineb kõikidel nende uuritud loomsetel ja taimsetel organismidel;
– avaldub eri bioloogilistel liikidel erineva intensiivsuse ja spektraalse koostisega;
– tugevneb järsult, kui bioloogiline süsteem hakkab surema (olenemata sellest, kas hävimise põhjus on näiteks mürgistus, tsentrifuugimine, ülekuumenemine või külmumine);
– kaob surres.
Sarnasus virtuaalsete footonite, biofootonite ja meie instituudis uuritud kosmilise energia kvantide vahel on hämmastav.
Kosmilise energia kvantidel on samasugused omadused:
– neid kiirgavad kõik elusad organismid ja taimed;
– nende intensiivsus ja lainepikkus on erinevatel bioloogilistel liikidel erinev;
– nende tugevus muutub maksimaalseks, kui üksikolend on surmaeelses seisundis ja
– need hääbuvad surma saabudes. Järelikult on virtuaalsed footonid identsed paranormaalset informatsiooni kandvate kosmilise energia kvantidega, mille olemasolu me tunnistame?
Kuid enne sellele küsimusele vastamist otsigem veel täiendavaid vastavusi. Kas virtuaalsed footonid võivad näiteks moodustada materiaalse keha „energeetilise kuju“, mis oleks analoogiline energeetilise kehaga; kas need võivad olla bioloogilises vastastikmõjus materiaalsete struktuuridega; kas bioloogilised süsteemid võivad neid vastu võtta, koguda ja amplituudmoduleeritud kujul välismaailma kiirata. Peale selle, kas need on koherentsed (st võimelised konstruktiivseks või destruktiivseks interferentsiks koos muud päritolu elektimagnetilise kiirgusega), kas need võimaldavad psii-välja (oreooli) teket ümber materiaalse keha välise osa ja viimaks, kas neid on üldse võimalik piisavalt toota selle tühise energiakoguse abil, mis on bioloogiliste süsteemide käsutuses.
Vana müstika ja nüüdisaegse parapsühholoogia seisukohtade järgi kujutab elusolendi kontsentreeritud kosmilisest energiast koosnev keha (nii nagu ka elutu eseme energeetiline keha) endast materiaalse keha täpset energeetilist peegeldust. Bioenergeetilise vastastikmõju kaudu saab see ainevahetuse, rakkude paljunemise ja neuroloogilise tegevuse kohta jooksvalt informatsiooni ning võib neid samamoodi ka reguleerida (vt 1. loengut).
Niisiis, kui virtuaalsed footonid oleksid identsed kosmilise energia kvantidega, peaksid need mitte ainult eksisteerima kogu organismi kontsentreeritud vormi hajutatuna, vaid ka osalema samasugustes vastastikmõjudes.
Esimest väidet kinnitab fakt, et igas elektronis – need tuuma peamised struktuursed elemendid moodustavad ühe kolmandiku kogu materiaalsest substantsist ja on ühtlaselt jaotunud kogu selle mahus – leidub kujutlematul hulgal virtuaalseid footoneid piiratud ruumis, sellal kui vastastikmõju teostub tänu virtuaalsete ja reaalsete footonite omadusele kanda edasi elektromagnetilist jõudu (vt 19. loengut).
Edaspidistes loengutes uurime neid parapsühholoogia ja elementaarosakeste füüsika vahelisi vastastiksidemeid veelgi põhjalikumalt. Praegu huvitab meid eelkõige küsimus, kuidas toimub eespool kirjeldatud ülinõrkade footonite emissioon bioloogilisest ainest, sest see selgitab meile paljude paranormaalsete nähtuste põhjusi.
Juba 4. loengus saime teada, et termiliselt või muude impulssidega ergastatud elektronid vabastavad oma orbiidile „tagasi hüpates“ ergastamisel saadud energia footonite kujul. Kui footonite sagedus on elektromagnetilise spektri nähtavas osas, võime seda tajuda kui helendust.
Energiavajadus niisuguseks ergastamiseks on niivõrd suur, et elusad süsteemid ei suuda seda tagada. Me peatusime sellel eelmises loengus. Kuid on ka muid võimalusi sundida elektrone footoneid kiirgama. Üks neist on anda energiat, mis vabaneb keemiliste reaktsioonide käigus, teisisõnu anda energiat reaktsioonidega, mis toimuvad kõigis bioloogiliste süsteemide elutalitluse ja ainevahetuse protsessides lakkamatult ja mõõtmatutes mastaapides.
Mõned näited (füüsiliste protsesside keerukuse tõttu esitame need lihtsustatult) tutvustavad meile nende bioenergeetiliste vastastikmõjude mitmekesisust, mille saaduseks on virtuaalsed footonid.
Nii näiteks on ammu teada, et footonite voog elusorganismides suureneb pärast nende hapnikuga rikastamist. Seda nähtust selgitavad oksüdeerimisprotessid, mis toimuvad energia tootmisel hapnikust ja glükoosist, misjuures vabaneb lisaks energiale selliste energiaga küllastatud ainete tootmiseks nagu adenosiintrifosfaat (vt 14. loengut) ka üks virtuaalne (bio-)footon iga 1011 töödeldud hapniku molekuli kohta.
Mitokondrite membraanis (vt 12. loengut) tekitavad kaks tuntud protsessi elektroonilisi ergutusi, millele järgneb valguse emissioon: esiteks lipiidide reaktsioon fosfaatide, hapniku ja raua Fe2 ioonidega, mille tagajärjel tekivad lipidooside peroksiidid, ja teiseks vabade lipiidide fermentsed reaktsioonid hapnikuga O2.
Teine näide on fagotsütoos (vt 13. loengut). Polümorfonukleaar ja teised fagotsüüdid tekitavad fagotsütoosi ajal või pärast keemilist ergutamist mõõdetavat virtuaalsete footonite emissiooni. Samasuguses suhtes suurenevad glükoosikulu ja hapnikuvahetuse reaktsioon.
Lisaks sellele on virtuaalsete footonite emissiooni allikatena vaja arvesse võtta proteiinide koostisosi, keharakkude tuumi ja päriliku informatsiooni kandjaid – DNA nukleotiide (vt 12. loengut), samuti kaasneb kõigi neuroloogiliste ärritustega suurema või väiksema tugevusega virtuaalsete footonite emissioon.
Küsimus, miks kiirgab bioloogiline aine footoneid, mille impulss on niivõrd tühine, et normaalse inimese silm neid ei taju, ja mida registreerivad vaid kõige tundlikumad mõõteriistad, on teadusele pakkunud aastakümnete kestel tegevust. Rahuldava vastuseni jõudsid alles hiljuti füüsik Fritz-Albert Popp (Wormsi biofootonite instituut) ja bioloog Walter Nagel (Kaiserslauterni ülikool).
Nad tegid kindlaks, et footonite kiirgus reguleerib ainevahetuse perioodilisust rakkudes, tekitab impulsse või edastab neid, seab bioloogilisi protsesse vastavusse kindlalt määratud ajaliste rütmidega.
See mõju kehalistele protsessidele on võimalik sellepärast, et rakkude „ülinõrga“ footonite välja tõhusus on paljudest tugevatest väljadest suurem (näiteks biofootonite mõju biomolekulide aktiveerimisel on soojuskiirgusega tekitatud footonitest vähemalt 1040 korda tugevam). Seepärast sobivad need suurepäraselt ainevahetuse lagundusprotsesside keemiliste (sealhulgas ka fermentsete) reaktsioonide regulaatoriteks. Olenevalt sagedusest võivad virtuaalsed (bio-)footonid ergastada molekulide pöörlemis-, edastus-, võnke- ja elektroonilisi seisundeid. Sageduslikust koostisest, polarisatsiooni suunast ja levist oleneb, kas teatud kindel reaktsioon toimub või pärsitakse seda. Mida rohkem tingimusi peab niisuguseks biofootoniliseks ühildumiseks olema täidetud, seda tihedam on selle informatsiooniline sisu ja seda vähem suudavad seda moonutada teised, ka väga tugeva intensiivsusega väljad. Niisiis, samamoodi nagu kosmilise energia kvandid, moodustavad virtuaalsed footonid energeetilise välja, mida võib täielikult vaadelda materiaalse keha energeetilise jäljendina. Samamoodi nagu kosmilise energia kvandid on need footonid tihedas bioenergeetilises vastastiksidemes elusa organismi kõigi füüsikaliste protsessidega. Nii nagu ka kosmilise energia kvandid, suureneb nende hulk ja aktiivsus, kui hapniku juurdevool tugevneb (sügavam hingamine!). Niiviisi vastavad need mõnedele kõige tähtsamatest nõuetest, mida me kosmilise energia kvantidele esitame. Aga kas on võimalik nii ühtesid kui ka teisi koguda ja nende võnkumisamplituudi informatsiooni paranormaalseks edastamiseks moduleerida? Kas need annavad meile rahuldava selgituse bioloogiliste rütmide kujunemise või psii-välja nähtuse kohta, mida visuaalselt tajume ainult meie, parapsühholoogid? Kõiki neid küsimusi käsitleme järgmises loengus.
„Õudne juhtum uusaastaööl“ – sellise pealkirja all avaldas üks Saksa kõige tuntuimaid naisteajakirju 1984. aasta oktoobrikuu numbris oma lugeja Ejane H. Mannheimist saabunud kirja.
„1945. aasta oli mulle imede aasta. Kui rinne jõudis Jülichi lähedusse, pidime end päästma ja me põgenesime Stendhali: isa, ema, neli õde seitsmest ja mina koos oma väikese tütrega. Ühe venna kohta kahest ei olnud meil sõjategevuse algusest saadik läänerindel mingeid teateid. Veetsime vana-aastaõhtu kõik koos. Korraga muutus ema kriitvalgeks ja haaras südamest. Me arvasime, et tal on südameatakk. Kuid see ei kestnud kaua, viimaks ütles ema: „Hans-Jozef on surnud, palvetagem tema eest.“ Järgmisel hommikul riietus ema üleni musta. Mõne päeva pärast sai ema uue ilmutuse: ta nägi poega maetavat kusagil Prantsusmaal, vaimulik ja teised rääkisid prantsuse keelt. Õudne! Alles kuus aastat hiljem selgus täpsemalt, kuidas Hans-Jozef hukkus. Saime teada, et ta tapeti õhulahingu ajal 1944/45 aasta uusaastaööl Ardennides. Tema haud leiti ümbermatmise ajal.“
Vaevalt küll leidub ühtainustki perekonda, kus keegi ei oleks ette tundnud või ette näinud lähedase inimese surma. Eriti sageli juhtus seda sõja ajal, kui pojad, mehed või teised sugulased said rindel raskelt haavata või hukkusid.
Niisugune mõtete spontaanne kandumine vahemaa taha toimub osalejate jaoks alateadlikult ja ettekavatsematult. Mõte saab alguse aktiivsest partnerist, keda nimetame nüüd saatjaks, ja jõuab passiivse partnerini, kes täidab vastuvõtja rolli.
Niisugust tüüpi telepaatia kvaliteet ja intensiivsus sõltuvad suurel määral kommunikeeruvate poolte omavahelistest suhetest.
Mida rohkem on partnerid isiklikult ja emotsionaalselt üksteisega seotud, seda tugevamad ja selgemad on edastatud mõtteimpulsid.
Siit saab teha loogilise järelduse, et mõtete spontaanne levik on kõige tõenäolisem lähedaste sugulaste vahel, eeskätt ema ja laste vahel. Niisugust asjade seisu on kõige veenvamalt suutnud tõestada vene psühholoog Pavel Naumor (ei ole Eduard Naumori sugulane) uurimustega, mis korraldati ühe Moskva günekoloogiakliiniku sünnitusosakonnas.
Lapsed olid kliinikus emast täielikult eraldatud, kuid Naumor tegi kindlaks, et ema näitas kohe välja rahutuse tundemärke, kui tema laps nutma hakkas. Kui laps tundis valu, viis see ema tugevamasse või nõrgemasse hirmuseisundisse. Uuringute käigus tuvastati 65%-l juhtudest niisugune suhtlemine ülitaju tasandil.
Naumor tegi oma uuringute tulemused teatavaks 1968. aastal telepaatia teaduslikke probleeme käsitleva teadusliku kongressi raames, mis toimus 22. veebruaril Moskvas Popovi-nimelises raadiotehnika instituudis, samuti ettekandes „Informatsiooni sõnadeta edastamisest“, mis avaldati sama instituudi 24. üldise teadusliku istungi materjalides.
Inglise ja Ameerika teadlased on samuti suutnud tõestada samasuguseid tugevaid telepaatilisi sidemeid vanemate ja laste vahel. Kõige tugevamaid telepaatilisi kontakte on nad aga täheldanud ühemunakaksikute vahel. Ühest niisugusest juhtumist kirjutati 1960. aastal palju Suurbritannia ajalehtedes.
Hastingsis elasid ühemunakaksikud Jimmy ja Johnny Krumps. Kui Johnny sai koeruse eest kõrvakiilu, hakkas nutma ka Jimmy, ükskõik kus ta sel hetkel ei viibinud.
Järelikult kandusid valuaistingud edasi. Sedasama on tuvastatud ka teistel, samuti teineteisega telepaatiliselt seotud kaksikutel. Samamoodi kandus süütunne edasi süüdlaselt süütule. Mõlemal kaksikul tekkisid samal ajal ühesugused huvid ning hiljem ka korraga kadusid.
Muidugi mõista on midagi taolist juhtunud ka varasematel aegadel. Üks kõige varasematest spontaanse telepaatia juhtumitest on fikseeritud 1759. aastal. Sel aastal hävis peaaegu kogu Stockholm tulekahjus. Tulekahju ajal viibis tuntud loodusteadlane ja leiutaja Emanuel Svedenborg Göteborgis, mis asub Stockholmist umbes 500 km kaugusel. Teadlane viibis parajasti suuremas seltskonnnas, kui järsku kahvatas ja teatas juuresolijatele Stockholmis möllavast tulekahjust.
Seda kuulsat nägemust tulekahjust Stockholmis peetakse veel meie sajandilgi vaimustatult selgeltnägemise ilminguks. Sündmusega olid küll kursis väga paljud inimesed, kuid Svedenborg ise ei võinud juhtunust sel hetkel mitte midagi teada, seepärast oletavad nüüdisaegsed parapsühholoogid, et see info jõudis temani mõtete edastamise teel: pidades silmas, et tulekahju lõõmas ka tema kodu vahetus läheduses ning tema lähedase sõbra maja põles täiesti maha, on täiesti õigustatud oletus, et Svedenborgini jõudsid tema sõbra, naabri või mõne muu tulekahjus kannatanu appikarjed.
Immanuel Kant kirjeldab seda episoodi oma raamatus „Träume eines Geistersehers“ ja kirjutab lisaks Charlotte Knoblauchile: „Kuidas võiks selle sündmuse tõepärasust kahtluse alla seada? Minu sõber … (kellelt Kant juhtunust kuulis) uuris seda ise mitte ainult Stockholmis, vaid ka Göteborgis …
19. juulil 1759 umbes kell 4 päeval jõudis Svedenborg Inglismaalt Göteborgi sadamasse. Samal päeval läks ta külla ühele kaupmehele, kelle juures viibis veel 15 inimest. Kella kuue paiku väljus Svedenborg majast ning tuli kahvatuna külalistetuppa tagasi. „Daamid ja härrad,“ teatas ta vapustatult, „äsja puhkes Stockholmis õudne tulekahju, tuli levib järjest kaugemale.“
Külalised seadsid salamisi selle veidra mehe mõistuse kahtluse alla, Göteborg asus ikkagi Stockholmist 500 kilomeetri kaugusel … kuid Svedenborg oli ülimalt erutatud ja … siis ta teatas, et tema sõbra maja on juba muutunud tuhaks ning tema enda maja on praegu ohus. Kella kaheksa paiku … andis ta rõõmsalt teada: „Jumal tänatud, tulekahju õnnestus kustutada kolme maja kaugusel minu majast!“
… Veel samal õhtul laskis Göteborgi kuberner Svedenborgi enda juurde tuua ja … Svedenborg kirjeldas täpselt, kuidas tulekahju algas ja lõppes ning kui kaua kestis. Kuberner ise pööras sellele sündmusele tähelepanu, seepärast tekitas kentsakas teade linnas rahutust, seda enam, et paljud tundsid oma sõprade ja vara pärast muret.
Esmaspäeva õhtul saabus Göteborgi kuller, kelle saatsid välja Stockholmi kaupmehed … Teisipäeva hommikul jõudis kuberneri juurde viimaks kuninglik kuller, kes tõi teate tulekahjust, põhjustatud hävingu suurustest ja majadest, mis selle all kannatasid. See teade ei erinenud isegi mitte üksikasjades Svedenborgilt saadud infost, ka jõuti tulekahju kustutada täpselt selleks ajaks, mille teatas Svedenborg.“
Teise ajaloolise näite spontaanse telepaatia kohta tõi kuulus psühhoanalüütik Sigmund Freud (1856–1939) veidi enne oma surma. Teate vastuvõtja oli keegi USAsse emigreerunud tšehhitar. 1939. aastal tundis ta korraga tugevat hirmu ja sattus lausa meeleheitesse, sest oli täpselt „teada saanud,“ et tema kodumaale jäänud ema suri just nimelt sel hetkel. Mees ja sõbrad püüdsid asjatult teda rahustada. Kaks päeva hiljem tuli Tšehhist telegramm, mis kinnitas naise ema surma. Võttes arvesse seitsmetunnilist ajavahet Praha ja New Yorgi vahel, arvestasid abikaasad täpselt välja, et ema suri just sel hetkel, kui tütart tabas äge hirmuhoog.
Veel samasuguseid juhtumeid, mis on samuti toimunud USAs. Kord tundis oma aias töötav Fred Trusty, kes elab Clevelande’i lähedal Pennsville’is, mingit ebatavalist seletamatut aistingut. Ta pani tööriistad käest ja heitis pilgu järvele, mis asus tema maalapi kõrval. Kuid kõik oli rahulik ja ta kavatses juba tööd jätkata. Ometi tundus taas talle, et teda kutsuti mingil saladuslikul viisil. Mees vaatas veel kord järve poole ja nägi selle keskel ujuvat mütsi.
Aega viitmata jooksis ta järve kaldale ja hüppas vette. Ta nägi järve põhjas lapse pead – see oli ta oma poeg! Trusty toimetas poja kaldale ja suutis ta elustada. See juhtus juba kümneid aastaid tagasi, kuid Fred Trusty on praegugi kindlalt veendunud, et ohuhetkel saatis poeg talle sõnumi, mida ta võis kuulda, omamata seejuures tegelikkuses toimuvast vähimatki ettekujutust.
1958. aastal tekkis Klio linnas Michigani osariigis 23-aastasel mehel äkitselt tunne, et tema vana onu, kes elab 50 kilomeetri kaugusel, on tõsiselt haigestunud. Ta ei saanud ise sinna sõita, seepärast helistas ta onu naabrile, kes teda rahustas ja kinnitas, et tema onul on vägilase tervis.
Kuid see vastus ei hajutanud sugulase muret. Seepärast jättis ta ära tähtsa kohtumise, istus autosse ja kihutas Flinti, kus elas tema onu. Onu kodutänavasse pöörates nägi ta eemal tõusvat suitu. Põles tema vana onu maja. Mees suutis lüüa majal ukse eest, kuid leegid ja paks suits ei lasknud teda sisse. Peagi saabunud tuletõrjujatel õnnestus tulekahju kustutada, aga kui nad jõudsid välja toani, kus asus vanur, leiti ta juba surnuna.
Selliseid tunnistajate poolt kinnitatud mõtete spontaanse edastamise juhtumeid võib veelgi kirjeldada, kuid ka juba siin esitatud tõestavad piisavalt, et vaimse suhtlemise oskus on kaasasündinud ja niisiis omane igale inimesele. Meid huvitavad mitte niivõrd sedalaadi juhtumite kirjeldused, vaid eeskätt selle paranormaalse nähtuse põhjused. Seepärast vaatleme järgmises jaos põhjalikumalt küsimust, miks suudab tavaline inimene vaimselt suhelda ainult ekstremaalsetes, erandlikes olukordades (ja ka siis enamasti ebamääraste kujundite, kujutluste vormis), sellal kui haritud parapsühholoog on igal hetkel võimeline mõtteid vastu võtma ja edasi andma isegi nende täpset sõnalist sisu.
Nagu me juba teame, võtab ka mitte-parapsühholoog oma tšakratega (eriti alumistega) vastu kosmoenergeetilisi võnkumisi ja edastab neid ka ise. Kuid ta ei ole paranormaalseks kommunikatsiooniks võimeline. Esiteks ei suuda ta vastu võtta kiiratud kosmoenergeetilist informatsiooni, sest
– tal ei ole võimalik aktiveerida oma peamist ülitaju vastuvõtvat antenni – kroontšakrat (mitte-parapsühholoogil võivad ülitaju signaale spontaanselt ja nõrgalt vastu võtta vaid alumised tšakrad, eeskätt päikesepõimiku tšakra), samuti
– puudub tal side teadvuse ja alateadvuse vahel (seepärast ei kandu signaal praktiliselt päikesepõimiku tšakrast prefrontaalsesse korteksisse. Teiseks ei suuda ta välja kiirata oma mõtteid, sest ta
– ei suuda aktiveerida oma ülitaju edastavat antenni –otsmikutšakrat, samuti
– sideme puudumise tõttu teadvuse ja alateadvuse vahel ei suuda ta saata sinna mõtteimpulsse prefrontaalsest korteksist. Ja viimane põhjus:
– suutmatuse tõttu paranormaalselt keskenduda ei ole ta võimeline andma oma mõtetele informatsiooni paranormaalseks edastamiseks (bioenergeetiline vastastikmõju!) vajalikku impulssi.
Neist vähestest nõrkadest impulssidest, mida ta siiski kiirgab või vastu võtab, piisab üldiselt vaid ebaoluliste isiksustevaheliste kontaktide loomiseks.
Meenutagem vaid sümpaatiat või antipaatiat, mis võib tekkida inimeste vahel nende kohtumise esimesel hetkel (selle äärmuslik avaldumine on „armastus esimesest silmapilgust“), või „kuklatunnet“, mis tekib enamusel meist, kui meid salaja jälgitakse või keegi – nähtamatu või kuulmatu – tagant lähemale hiilib.
Viimasel juhul on tegemist üpris tugevate mõtteimpulssidega, mida jälgija on suuteline edastama, sest ta keskendab kõik oma tunded oma jälgimise objektile ja suunab kogu oma mõtlemise talle (põhjus, miks me neid mõtteimpulsse tajume üksnes „kuklatundena“, mitte teadliku mõtteastinguna, on selles, et need ei suuda ületada alateadvuse ja teadvuse vahelist piiri; need impulsid avaldavad mõju üksnes subkorteksi tuumade motoorsetele piirkondadele ja tekitavad nõrku kuklalihaste kontraktsioone).
Sümpaatia ja antipaatia puhul on olukord aga teistsugune: spontaanne antipaatia kahe inimese vahel tekib siis, kui nende kosmilise energia kvandid võnguvad eri sagedustel, st ei ole sünkroonis. Siis tekibki nimelt efekt, mida füüsikud nimetavad tuiklemiseks: siinusekujulised kosmoenergeetilised laineväljad sulavad ühte ja interferents (vt 8. loengut) tekitab lainevälja, mille intensiivsus (=amplituud) on otseses sõltuvuses ajast. Mõlemad suhtluspartnerid fikseerivad selle kosmilise energia disharmoonilise kiirguse alateadlikult – sellisel juhul ei saagi nende vahel tekkida mitte midagi muud kui antipaatia, paremal juhul ükskõiksus.
Spontaanse sümpaatia puhul interfereeruvad kahe kohtuva inimese kosmoenergeetiliste laineväljad aga konstruktiivselt; seejuures võib kiirgus sedavõrd tugevneda, et see ületab aktiveerimata tšakrate barjäärid, loob sideme alateadvuse ja teadvuse vahel ja tekitab mõlemas partneris (mõistagi alateadliku) ergutuse, mis neid teineteisele lähendab.
Rahvasuus öeldakse nende vastastiksidemete kohta väga tabavalt: „Nad on samal lainepikkusel“ või „Need kaks on eri lainepikkustel“. Siin teadvustatakse intuitiivselt, et iga isiksus kiirgab oma kosmoenergeetilisi impulsse omal sagedusel, mis võib olla teise isiksuse sagedusega sama või sellest erinev!
Vaatleme nüüd antipaatia ja sümpaatia teket veel kord joonistel 3 ja 4.
Mõistagi ei ole antipaatia ja sümpaatia olemuselt parapsühholoogilised nähtused. Aga nende olemasolu tõestab, et telepaatilised võimed on olemas igal inimesel sünnihetkest alates. Lisaks näitab nende tekkimise mehhanism selgelt, mispärast võivad sõbralikes ja – veelgi tugevamalt – sugulussuhetes inimeste vahel esineda mõtete spontaansed ülekandumised.
Kosmoenergeetilistel impulssidel, mida on äärmuslikes stressiolukordades võimeline kiirgama „saatja“ (sel juhul on tema mõtetel olemas informatsiooni paranormaalseks edastamiseks vajalik impulss, lisaks on teadvuse ja alateadvuse vahel tekkinud side, samuti on aktiveeritud otsmikutšakra), on sama sagedus, millel töötab „vastuvõtja“ (ta mõtleb pingsalt „saatjale“ ja tunneb tema pärast muret ning see muudab ta kaaslase impusside suhtes eriti tundlikuks).
Meie, kes me oleme võimelised mis tahes ajal süüvima „erilisse“ psii-teadvuse seisundisse, ei vaja mõistagi selliseid psüühilisi eriolukordi selleks, et luua telepaatilisi sidemeid. Meie jaoks kehtivad teised reeglid ja neid asume käsitlema järgmises jaos.
Teeme lõpetuseks kokkuvõtte. Mõtete spontaanse edastamiseks vajalikud eeldused on järgmised:
– „saatja“ ekstremaalne stressiseisund,
– „vastuvõtja“ tugevnenud emotsionaalne tajumisvõime ning
– tihedad sõprus- või sugulussidemed nende vahel.
Kui telepaatiline side tekib mitte spontaanselt, vaid meediumi ja oskusliku parasühholoogi teadvustatud tahtepingutuse tulemusel, on tegemist tahtliku (provotseeritud) telepaatiaga.
Selliste informatsiooni mõttelise edastamise vormide puhul on tegemist tõeliste psii-nähtustega, millele ei kehti telepaatia spontaanse avaldusvormi eeldused ja piirangud.
Sõltuvalt vaimse informatsiooni tee tüübist ja suunast liigitame tahtlikku telepaatiat järgmiselt:
– mõtete lugemine ehk „ühendumine“,
– mõjutamine eemalt ja
– otsene (vahetu) suhtlemine.
Selle loengu viimases jaos vaatleme mõtete lugemist, sooritame asjakohaseid harjutusi ja õpime „ühenduma“ meid, inimesi ümbritseva neuroloogilise informatsioonivooga (juhul kui me, nii nagu ka paljud teised PPI õppetöös osalejad, seda veel ei oska). Inimeste mõjutamist eemalt (see lubab meil ühtaegu neid ka eemalt ravida) ja nendega otsest telepaatilist suhtlemist õpime seejärel järgmises loengus.
Niisuguse pealkirja all avaldas tuntud Saksa infoajakiri Stern artikli sellest, millist tähtsust omistavad kaks suurriiki – USA ja NSV Liit – parapsühholoogiale. Esitame siin artikli teksti.
Ettekuulutajate, imemasinate ja pingelise uurimistöö abil kavatseb Washington spetsiifilisel relvastusalal tasa teha oletatava mahajäämuse Nõukogude Liidust – ülitaju valdkonnas.
Ameerika eriteenistus CIA võib teatada suurest saavutatud edust. Ühel nende luurajal õnnestus avastada seni täiesti tundmatu nõukogude sõjaväebaas Uuralis. Ta teatas sinna suunduvatest raudteedest, valgusfooridest autodele, laboritest ja sellest, et baasis töötab „tavatult palju naisi“.
Isegi James Bondil ei oleks saanud olla rohkem õnne. Seejuures ei või tema ameeriklasest kolleegi nimetada hulljulgeks uljaspeaks: tähtis teave saadi Patric Price’ilt, elatanud kiilaspäiselt mehelt, kes oma põhiametilt oli Burbanki linnapea asetäitja Californias. Oma „idamaise missiooni“ ajal ei lahkunud ta aga kordagi Stanfordi uurimisinstituudist Menlo Parkis.
Luureaktsioon toimus 1973. aastal ja kuulus katsete sarja, mille ülesanne oli kindlaks teha, kas sõjanduses võib kasu olla selgeltnägijatest ja ekstrasenssidest. Price ise väitis end omavat ülitaju võimet, kuid tema informatsiooni usaldusväärsust ei olnud võimalik otsekohe kontrollida ja alles hiljem andsid sellele kinnitust kosmosefotod. Kuid siiski veenis tema info kaitseministeeriumi vastutavaid isikuid eraldama ülitaju uurimustöödeks viis miljonit dollarit aastas.
Viimastes eelarveprojektides on selle kirje kulusid vähendatud ühe miljoni dollarini ja kriitikud peavad seda läbimõtlematuks sammuks. Seda põhjusel, et CIA uusimate andmete kohaselt kulutab Moskva sellele väidetavalt kuni 350 miljonit dollarit. Ja seoses sellega, et nii toimitakse Nõukogude Liidus juba ammu, olevat nad – oh, imet! – ka ülitaju valdkonnas ameeriklastest kaugel ees.
Juba 1975. aastal sisaldus ühes CIA veel senini pitserit „täiesti salajane“ kandvas ettekandes hoiatus, et KGB ülesandel „uurivad pädevad teadlased parapsühholoogiliste katsete sõjalise kasutuse kõiki aspekte“. Sealhulgas loetlesid eriteenistuse spetsialistid uurimusi järgmistes valdkondades:
– telekinees ehk suutlikkus liigutada esemeid kontsentreeritud vaimujõul;
– mõju avaldamine otsuste langetamisele või mõtete edastamise füüsiline tajumine;
– ajuvoolude tajumine ja analüütiline töötlemine;
– elektromagnetiline kiirgus kui inimeste käitumise muutmise vahend.
Kuivõrd tõsiselt Nõukogude Liit sellesse sõjalisse valdkonda suhtus, annab tunnistust ajalehe Los Angeles Times Moskva korrespondendi Robert Totti arreteerimine. Tott koostas 1977. aastal nimekirja parapsühholoogiliste uuringutega tegelevatest instituutidest. 80. aastatel osales„üleloomulikus võidurelvastumises“ CIA hinnangul 29 Nõukogude Liidu laborit. Enamik neist asusid väidetavalt Moskvas ja allusid Moskva ülikoolile.
Ülejäänud asusid Alma-Atas, Harkovis, Kiievis, Krasnodaris, Leningradis, Novosibirskis, Odessas, Puškinos ja Tbilisis.
Millega seal tegeldi, sellest on jutustanud nõukogude ülejooksik August Stern. Tema sõnutsi uurisid Novosibirski automaatika ja elektromeetria instituudis üle 60 teadlase, kuidas hüpnotiseerida inimesi kaugete vahemaade tagant ja mõjutada nende otsuseid. Äsjasündinud kassipoegadele tehti elektrišokki, et kotrollida, kas nende kolm korrust kõrgemal asuv ema sellele kuidagimoodi reageerib.
CIA teade, et Nõukogude Liidul on kaks miljonit sõjategevuseks ette valmistatud selgeltnägijat, erutas Ameerika kongressi ja nii saadi uurimistöödeks, mis pidid väidetavalt riikliku julgeoleku huvides jääma täiesti salajasteks, juurde uusi ressursse. Kuid võib-olla oli põhjus ka selles, et selle otsuse langetajad ei tahtnud sattuda naerualuseks.
Nii näiteks ei pea üldsus teadma, et Pentagon ostis praktiseerivalt hiromandilt ja selgeltnägijalt Charlie Whitehouse’ilt Virginias 6111 dollari eest nõukogude allveelaevade avastamise ja hävitamise seadme. Aparaat oli hämmastav selle poolest, et selle käivitamiseks oli vaid vaja asetada sellesse allveelaeva pilt. Sellal kui USA mereväe spetsialistid selle tehnikaimega alles eksperimenteerisid, põgenes aparaadi leiutaja Taimaale. Virginia politseile teatati temast kui petturist pärast seda, kui ta püüdis oma aparaadi „tsiviilvarianti“ kasutades haigusi ja hingelisi piinu ravida.
1979. ja 1980. aastal maksti 400 dollarit kuus ühele Washingtoni ennustajale, kes väitis, et ta suudab teha kindlaks vaenlase laevade asukohti kogu maailmas. Kokku sai USA merejõududelt selliseid ülesandeid 30 selgeltnägijat. Ja kui Pentagon alustas 1982. aastal Itaalias röövitud Ameerika kindrali Jamies otsinguid, osalesid selles – ehkki küll edutult – ka selgeltnägijad.
Kuid ometi ei soovi isegi Pentagoni skeptikud parapsühholoogide abist täielikult loobuda. Nad viitavad uuringutele, mida korraldasid Harald Pathofer ja Russel Targ koos selgeltnägijatega Stanfordi instituudis. Selgeltnägijatele ülesanne oli etteantud koordinaatidest – laius- ja pikkuskraadidest – lähtudes kirjeldada nende punktide iseärasusi.
Kui 1982. aastal tekkis oht, et nendeks uuringuteks ei anta rohkem raha, kergitasid need kaks teadlast ühel USA kongresmenide suletud istungil oma töödelt saladusloori. Nad teatasid, et üks eriti võimekas „kaugnägija“ avastas koordinaatide süsteemi järgi nõukogude rakettide katsepolügoni ja stardiplatvormi Semipalatinskis Kasahstanis, millele andsid alles hiljem kinnitust kosmosefotod.
Teise punkti kirjutas CIA oma arvele nõukogude pommitaja Tu-95 lennuõnnetuse eest Aafrikas. Selle ametkonna töötajad püüdsid lennuki oma valdusse võtta, et ennetada oma kolleege KGB-st. Kiires korras kohale toodud selgeltnägija määras kaardil lennuki allakukkumise koha „täpsusega üks miil“ ja osutas nii tohutu suure teene Ameerika armeele, et nad saaksid operatsiooni edukalt teostada.
Mõlema poole parapsühholoogilistes uuringutes on juhtival kohal inimeste elektromagnetiliste kiirtega mõjutamise seadmed. Need kiired indutseerivad ajuvoole, mis võivad panna ühe või teise isiku iseseisvalt tegutsema. Teadlaste arvates on niisuguste kiirte sihipärane kasutamine 10 või 15 aasta pärast täiesti võimalik.
Oletatakse isegi, et keha teatud funktsioone, näiteks hingamine või südame töö, on võimalik mõne isiku ajus suurelt kauguselt „peatada“. Vähemasti on USA merevägi asjakohaseid uuringuid kooskõlastanud rea California teaduslike instituutidega.
Võimalik, et ka Nõukogude Liidus on samalaadsed katsed juba tulemusi andnud. 1958. kuni 1978. aastani kiiritati Ameerika saatkonna hoonet Moskvas saladuslike kiirtega. Eriteenistuste spetsialistid ei suuda tänase päevani anda mõistlikku vastust küsimusele, mis oli niisuguse kiiritamise mõte, seepärast jääb CIA väitel kehtima oletus, et Nõukogude Liit võis katsetada „aju juhtimise“ elektromagnetilisi vorme või püüda Ameerika saatkonna töötajate tervist elektrooniliselt rikkuda. Sel ajal – senikaua kuni Washingtoni protestidele reageeriti ja kiiritamine lõpetati – kaebasid paljud neist tõepoolest sageli oma tervisliku seisundi üle.
Mõtete lugemise või „ühendumise“ korral kõneldakse telepaatia avaldumise vormist, mille puhul kuulab „vastuvõtja“ aktiivselt passiivse „saatja“ mõtteid ja mälu sisu. „Saatjal“ endal ei pea seejuures sugugi olema mingeid paranormaalseid võimeid.
Mõtteid oskab lugeda iga meedium, iga õppinud parapsühholoog. Seda võimet on vallanud ka paljud ajaloolised isikud.
Nii näiteks väitis Paracelsus (1493–1541), tuntud keskaegne arst, keemik ja teosoof, et ta olevat avastanud „maailma vaimu“, mille abil suutis ta ühendust võtta märkimisväärsetel kaugustel asuvate inimestega.
Aquino Thomase (1226–1274) kohta, kes oli üks esimesi teolooge, on teada, et ta suutis pingutusteta lugeda teda ümbritsevate inimeste mõtteid. Korduvalt on tekkinud küsimus, kas Jeanne d’Arc ei veennud dofääni, Prantsuse troonipärijat oma missiooni pühaduses üksnes sellega, et kordas kohtumise ajal Chinonis sõna-sõnalt tema enda palvet. Dofään kasutas seda palvet väga tihti, ka pisut enne saabumist Chinoni. Kas ei saanud Jeanne d’Arc selle palve sisu teada tema mõtteid lugedes?
Fakt on ka see, et paljud elukutselised selgeltnägijad ja ennustajad on tegelikkuses „ainult“ mõtetelugejad ja kasutavad seda telepaatia vormi koos hea inimestetundmise oskusega kombineeritult selleks, et anda mõistatuslikke ütlusi kliendi mineviku, oleviku ja tuleviku kohta.
Enesestki mõista uurivad kõigi riikide sõjaväelased mõtetelugemise strateegilise kasutamise võimalusi. Kõige muistsemat tõendit selle kohta võib igaüks meist lugeda piiblist. Näiteks Teise Kuningate raamatu kuuendas peatükis räägitakse Süüria kuninga sõjast Iisraeli vastu. Värssides 8 kuni 12 on öeldud sõna-sõnalt nii:
„ 8 Süüria kuningas tuli Iisraeliga sõdima. Ta pidas oma sulastega nõu ja ütles neile: „Me jääme laagrisse nii- ja niisugusesse paika.“
9 Siis saatis jumalamees Iisraeli kuningale sõna: „Vaata, et sa ei möödu sellest paigast, sest sinna tulevad süürlased.“
10 Niisiis saatis Iisraeli kuningas teate sellesse paika, mille kohta jumalamees oli talle hoiatuse andnud. Eliisa hoiatas kuningat ning too hoidis sellest paigast eemale. Ja niisugune asi juhtus mitu korda.
11 See ajas Süüria kuninga marru, ta kutsus oma sulased ja küsis neilt: „Öelge mulle, kes meie hulgast on mestis Iisraeli kuningaga?“
12 Üks sulane vastas: „Mitte keegi, mu isand kuningas. Hoopis Iisraeli prohvet Eliisa annab Iisraeli kuningale teada isegi sellest, mida sa räägid oma magamistoas.“
(Prohvet Eliisa oli Eelija õpilane ja järglane. Eelija tõusis „tulihobuste veetud tulevankril“ taevasse (!). Räägitakse, et ta olevat korda saatnud palju imesid ja ta täitis nähtavasti tähtsaid poliitilisi funktsioone. Ajaloolased oletavad, et ta juhtis kulisside tagant Iisraeli kuninga Jehu (845–818 eKr) revolutsiooni, mida on kirjeldatud piiblis Kuningate raamatus.
Üle kahe ja poole aastatuhande hiljem, teise maailmasõja ajal püüdsid sõdivad pooled samuti spionaažiks kasutada ülitaju jõudu. Saksamaal, Saksa Riigi Julgeoleku Peaametis (RSHA) loodi selleks otstarbeks vahetult Schellenbergile ja Himmlerile alluv osakond, milles korraldati okultseid eksperimente.
Ameerika eriteenistus OSS (Office of Strategic Services) – CIA eelkäija – sokutas brasiilia itaallase Giuseppe Cambereri Itaalia marssali Petro Badolo juurde selleks, et tema ajust „lugeda“ Itaalia sõjalise väejuhatuse plaane. Selle saladuse avaldas ühele ajakirjanikule hiljuti endine Itaalia eriteenistuse juht Giacomo Carboni.
Alates 1936. aastast õngitses Cambereri marssalilt, kellest oli saanud ka veel Etioopia aseimperaator ja Itaalia relvajõudude ülemjuhataja Põhja-Aafrikas, välja sõjalisi saladusi, kasutades üksnes oma ülitugevalt avaldunud paranormaalseid võimeid.
Ta oli ameeriklaste ülesandeid täitev agent. Cambereri, keda Itaalia kõrgemates fašistlikes ringkondades tunti ka pseudonüümi all Caliostro, kasutas ühtlasi korduvalt varjunime „Sinine daam“ kandva meediumi teenuseid.
Mõistagi ei saanud tema tegevus jääda Itaalia eriteenistusele kauaks märkamatuks. Aga kuna ka nemad said Cambererilt pidevalt väärtuslikku infot, ei võetud tema vastu midagi ette. Pealegi peeti teda tähtsaimaks USAga siduvaks lüliks, kelle kaudu oli võimalik jõuda isegi president Rooseveltini välja.
Meie ajal, kui paljud teadlased-skolastikud vaidlustavad veel põhimõtteliselt paranormaalsete jõudude ja võimete olemasolu, luuakse mitmesugustes eriteenistustes, ennekõike CIAs ja KGBs õppekeskusi, kus valmistatakse ette spetsialiste ülitaju spionaažiks.
Nendes õppekeskustes on teoreetiline väljaõpe ja praktiliste kogemuste omandamine korraldatud põhimõtteliselt samamoodi nagu PPI parapsühholoogia kursusel, seepärast omandavad need „spetsialistid“ mõistagi samasugused paranormaalsed võimed nagu meie. Võimed, millest automaatselt tuleneb vaimse suhtlemise, ennekõike mõtete lugemise oskus. Seepärast saame paljudelt PPI õpilastelt juba pärast esimest õppeaastat samasuguseid teateid nagu see, mille saatis instituudile Gudrun Arene Itaaliast:
„ … Saavutan hästi edu mõjutamises eemalt, telepaatias ja mõtete lugemises, viimane ei õnnestu alati hästi, kuid annab mulle suuri eeliseid suhtlemises mind ümbritsevate inimestega.“
Kuidas on omandanud need võimed Arene ja kõik teised PPI õpilased, kes juba valdavad telepaatiat ühes või teises vormis? Milliseid neuroloogilisi ja kosmoenergeetilisi eeldusi on vaja omada, et olla võimeline lugema ümbritsevate inimeste mõtteid just nagu avatud raamatust? Ning kuidas arendada ja täiustada telepaatilisi võimeid, mille sugemed on igal inimesel sünnist saadik olemas?
Kes on eelnevat, eriti 5. loengut ja käesoleva loengu spontaanset telepaatiat käsitlevat jagu tähelepanelikult lugenud, see juba teab vastuseid.
Me teame, et mis tahes närvitegevus – ei ole tähtis, kas seejuures on kõne all teadlikud mõtteprotsessid mõnes korteksis (teadvuse asukohas), töötlusprotsessid projektsiooniväljades, mälestused ja assotsiatsioonid ajukoores või autonoomsed regulatsiooniprotsessid aju subkortikaalsetes piirkondades ja närvisüsteemis – tekitab ärritusamplituude neuroloogilistes struktuurides, mis kanduvad bioenergeetilise vastastikmõju kaudu (vt 1. loengut) üle nadidesse või meridiaanidesse. Seejärel edastatakse neuroloogiline informatsioon amplituudmoduleeritud kosmilise energia kvantide vormis igasse tšakrasse ja sealt kiirgub see tugevama või nõrgema impulsina (kõige tugevam impulss on mõistagi mõttetegevust kajastav impulss, nõrgemalt kiiratakse autonoomsete reguleerimisprotsesside informatsiooni ning väga nõrgalt kiirgub informatsioon lühi- ja pikaajalisest mälust).
Kosmilise energia kiirgusel, mis levib oma tekkimise kohast edasi laineväljade kujul, on praktiliselt piiramatu mõjuraadius, seepärast võib iga vastavaid eeldusi või parapsühholoogilist ettevalmistust omav inimene kuulata mis tahes „saatja“, kes ei pea tingimata olema meedium või parapsühholoog, mõtteid, mälu sisu ja kogu neuroloogilise informatsiooni voogu, olenemata ruumilisest kaugusest. Tal on selleks vaja vaid
– süüvida teadvuse psii-seisundisse, et olla suuteline aktiveerima oma kroontšakrat (selle kaudu võib ta teadlikult vastu võtta telepaatilisi ülekandeid) ja luua side teadvuse ning alateadvuse vahel (informatsioonivahetuseks kroontšakra ja prefrontaalkorteksi vahel), samuti
– vaimselt häälestuda „saatja“ lainepikkusele, et „kuulmise järgi“ eristada tema individuaalset kosmilise energia kiirgust paljudest miljarditest muu päritoluga kosmoenergeetilistest väljadest ja seejärel seda demoduleerida (detekteerida), st muuta see arusaadavaks.
Mõtete lugemine on järelikult lihtne ja sellepärast ei tekita imestust, et paljud PPI õpilased suudavad juba praegu lugeda ümbritsevate inimeste mõtteid nagu avatud raamatut.
Kuid selline asjade seis ei tohi meie hulgas ajendada neid, kes ei ole suutnud veel niisugust edu saavutada, oma paranormaalseid võimeid kahtluse alla seadma – vastupidi, see peab toimima tulevikustiimulina. Õppetöö käigus tuleb täie selgusega ilmsiks, millised paranormaalsed jõud ei ole meis veel rakendust leidnud. Neid jõude on selle õppekursuse harjutuste abil võimalik äratada ja endas arendada.
Asjaolu, et keegi jõuab sihile varem, keegi teine suhteliselt hilja, võib olla põhjustatud erinevalt avalduvast kaasasündinud tundlikkusest, samuti sõltub see tähelepanust ja ajast, mida teadvuse avardumist soodustavatele, keskendumis- ja kujutlusvõimet arendatavatele vaimsetele harjutustele, sideme loomisele teadvuse ja alateadvuse vahel ning tšakrate aktiveerimisele pühendatakse.
Niisiis, need meie seast, kes ei ole suutnud veel tungida teda ümbritsevate inimeste mõtetesse, peavad kõigepealt kordama eelmisi asjakohaseid harjutusi, enne kui nad – nii nagu kõik teised õppetöös osalejad – valmistavad harjutusega 15.1: KROONTŠAKRA AKTIVEERIMINE oma ülitaju „peamise vastuvõtuantenni“ „vastuvõtuks“ veelgi paremini ette, kui nad seda praegu suudavad (samal ajal loome selle ülimalt tähtsa harjutuse abil tiheda sideme oma kroontšakra ja teadvuse vahel).
Meie kroontšakrat aktiveerib ning sidet prefrontaalkorteksiga tugevdab ka harjutus 15.2: TEADVUSE ÜLEKANDMINE.
Muide, selle harjutuse kõrvalmõjuna, mida ei tohi alahinnata, aktiveerub ka kõritšakra, mille kaudu, nagu me 1. loengust teame, eraldub meie energeetiline keha. Seda harjutust tehes loome ideaalsed eeldused 23. loengu vastavate harjutuste sooritamiseks. Selles loengus käsitletakse üksikasjaliselt energeetilise keha eraldamise teooriat ja praktikat.
(Spontaanseid energeetilise keha eraldumisi, mida esineb juba praegu, peame võimaluste piires blokeerima autosugestiooni teel, sest meil puudub veel selleks vajalik parapsühholoogiline kogemus ja praktika. Mitte mingil juhul ärge püüdke ka tahtejõu pingutusega saavutada oma kahe keha eraldumist!)
Kui tuleme edukalt toime mõlema harjutusega, võime üle minna oma äsja omandatud (või juba pikema aja kestel olemas olnud) telepaatiliste oskuste praktilisele kasutamisele. Näiteks võime püüda harjutuse 15.3: MÕTETE LUGEMINE eeskujul tajuda oma kroontšakraga mõne lähedase inimese kosmoenergeetilisi mõtteimpulsse, suunata need seejärel vastavate nadide kaudu prefrontaalkorteksisse ning muundada need taas mõistetavateks kuulmisaistinguteks. (Täpselt samamoodi, nagu oleksid need valjusti välja öeldud sõnad, mis jõuavad meie teadvusse kõrvade mehhaaniliste retseptorite, kuulmisnärvide ja ajukoore kuulmiskeskuse kaudu.)
Kui oleme harjutusi teatud aja kestel sooritanud, omandame mõistagi oskuse lugeda kõigi, sealhulgas ka meile täiesti võõraste inimeste mõtteid.
Sama kehtib visuaalsete, auditiivsete ja muude sensoorsete aistingute kohta, mida õpime tajuma harjutuses 15.4: TAJUMINE EEMALT.
Ja viimaks lubab harjutus 15.5: TELEPAATILISTE VÕIMETE MÄÄRAMISE KAARDITEST meie telepaatilisi võimeid kvalitatiivselt mõõta. Me kasutame selleks testiks kaarte, mis sarnanevad loengu alguses kirjeldatud „Nautiluse“ eksperimendis kasutatutega.
Kaartidele on trükitud viis erinevat lihtsat graafilist sümbolit, neid kaarte tuntakse Zeneri kaartide nime all. Kaartide looja Carl Zener oli ameerika bioloogi, filosoofi ja parapsühholoogi, Duke’i ülikooli professori Josef Bank Reini (1896 – 1980) lähedasim kolleeg. Zeneri kaarte kasutavad kogu maailma parapsühholoogid ülitaju (sealhulgas telepaatiliste võimete) kindlakstegemiseks, nende abil saab kvalitatiivselt mõõta ka muid selgeltnägemisega seonduvaid võimeid; asjakohased soovitused on esitatud järgmises loengus.
See lihtne, kuid täiesti usaldusväärne ülitaju kaartide abil testimise meetod on võimalik tänu loodusseadusele, mille avastamise ja matemaatilise kirjeldamise eest sai ameerika matemaatik John von Neyman Nobeli preemia (silmas on peetud tõenäosusteooriat). Muu hulgas väidab see seadus näiteks, et inimene, kes peab üles leidma õige sümboliga kaardi viiest pildipoolega varjatud kaardist, teeb valikuid keskmise suhtega üks õige nelja väära valiku kohta (väide kehtib aga üksnes juhul, kui sellel isikul puuduvad vähimadki ülitajuga seonduvad teadmised ja oskused, teisisõnu alluvad tema oletused täielikult juhuslikkusele, mille kohta, nagu teada, kehtivad tõenäosusteooria reeglid).
Väike kujutlusmäng selgitab meile asjade seisu.
Kui meie ees on viis varjatud pildipoolega testkaarti, mille abil määratakse ülitaju võimeid, ja neil kaartidel on erinevad kujutised, siis võiksime igaühe kohta neist väita, et sellel võiks olla ring. Seda oletust tehes me neli korda küll eksime, kuid ühe korra arvame siiski õigesti. Nii vastab saavutatud edu täpselt tõenäosusteoorial põhinevale matemaatilisele ootusele, mis meie juhtumi puhul on õnnestumiste puhul 1 : 5 ja ebaõnnestumiste puhul 4 : 5 (vt joonist 6).
Mõistagi võib korduvate katsete käigus juhtuda, et esimesel, teisel ja kolmandal katsel ei suudeta õigesti ära arvata ühtki kaarti, neljandal katsel arvatakse aga ära tervelt kolm kaarti ja viiendal katsel kõik. Pikemas perspekriivis see disproportsioon aga ühtlustub ja läheneb järjest arvutuslikule tõenäosusele. Juba pärast sadat viie kaardiga korraldatud katset on üldine tulemus (hälbega mitte rohkem kui 1-2 ühes või teises suunas) 20 õnnestumist ja 80 ebaõnnestumist. Mida suurem on katsete arv, seda rohkem läheneb tulemus matemaatilisele ootusele ja tuhande katse korral ei ületa hälve enam 0,1%.
Iga matemaatilisest tõenäosusest suurem tulemus on usaldusväärne ülitaju võimete omamise tunnus (samas võime väiksemate tulemuste korral rääkida katseisiku võimetusest selles valdkonnas).
Hälbe suurusjärk arvutuslikust tõenäosusest näitab meile katsealuse ülitaju võimete tugevust tegelikkuses, testi korraldusviisist lähtudes võib seejuures määrata, kas see iseloomustab selgeltnägemist või – nii nagu harjutuses 15.5 – telepaaatilisi võimeid. Katse korraldamise soovitus viimase variandi järgi on skemaatiliselt kujutatud joonisel 7.
Teeme lõpetuseks kokkuvõtte.
Me võime telepaatiliselt lugeda iga „saatja“ – nii parapsühholoogi kui ka tavainimese – mõtteid, mälu sisu ja muid neuroloogilisi ärritusi nii, et
– häälestume vaimselt tema alateadlike kosmoenergeetiliste signaalide lainepikkusele,
– püüame neid oma aktiveeritud kroontšakraga,
– edastame signaalid seejärel nadide kaudu prefrontaalsesse korteksisse ja
– muundame need seal demoduleerides (detekteerides) mõistetavateks neuroloogilisteks ärritusteks, mis jõuavad meie teadvusse.
Ettevalmistus harjutuseks
16.7: Taimede mõjutamine eemalt ja harjutuseks
16.8: Telepaatia taimedega
Järgmises loengus õpime looma telepaatilist sidet taimedega. Et see meil lihtsamalt õnnestuks, teeme oma esimesed vastavad katsed teadaolevalt kõige tundlikuma taimega – häbeliku mimoosiga (Mimosa pudica). Taim voldib oma sulgjad lehed kokku ka juba kõige kergemal puudutamisel (mõne aja pärast nende algne asend taastub), seepärast on see ideaalne treeningu abivahend telepaatilise mõju avaldamiseks eemalt ja kommunikatiivsete kontaktide loomiseks.
Aianditest ja lillekauplustest ei ole paraku mõtet täiskasvanud mimoosi otsida – taim on lihtsalt liiga tundlik selleks, et kasvukoha vahetust üle elada. Seepärast peame mimoosi ise üles kasvatama seemnetest, mida müüakse erialases kaubandusvõrgus.
Seemnete idanemisaeg on 14 päeva kuni 6 nädalat, seepärast peame need võimalikult kiiresti juhendi järgi maha külvama (juhend on seemnepakendi tagumisel küljel). Enne harjutuste 16.7 ja 16.8 alustamist peame kindlasti ära ootama, kuni tekivad esimesed rohelised lehed.
Joonis 7. Telepaatiliste võimete määramise kaarditest. Testitav (B) peab telepaatiliselt ära arvama, millise sümboliga kaardile testija (A) mõtleb. Alles pärast testitava märguannet, et ta on oletatava vastuse aruandelehel fikseerinud, salvestab testija oma valiku (nii on välistatud, et juba enne mõtte lugemise katset on olemas reaalne sihtobjekt, mida testitav võiks tajuda selgeltnägemise teel). Hilisemal võrdlusel loetakse kõik kokkulangevused testitava eduks, nende üldarvu põhjal võib seejärel kvalitatiivselt määrata tema telepaatiliste võimete tugevuse.
Joonis 8. Mõtete lugemine. Kõik „saatjad“, kes ei pea tingimata omama paranormaalseid võimeid, kiirgavad pidevalt ja alateadlikult (enamasti otsmikutšakra kaudu) kosmoenergeetilisi signaale teadvusest, mälust ja närvisüsteemist. „Vastuvõtja“, väljaõppinud parapsühholoog püüab neid kroontšakraga ja saadab nadide kaudu oma prefrontaalkorteksisse, kus need muundatakse mõistetavateks mõtteimpulssideks.
Toimetanud Ylar Lindepuu
Telepaatia inimestega
Eesmärk: Kroontšakra tundlikkuse arendamine mõtete paremaks vastuvõtuks.
Toime: Kroontšakra, meie peamine vastuvõtuantenn, mis püüab igat liiki kosmilise energia amplituudmoduleeritud kiirgust, lubab meil vastu võtta neid mõtteimpulsse, mida kiirgavad pidevalt ja alateadlikult (parapsühholoogid ka teadlikult) meid ümbritsevad inimesed, samuti loomad ja taimed.
Harjutuse esimeses astmes päästame oma kroontšakrasse suurel hulgal kosmilist energiat, nii me aktiveerime ja sensibiliseerime tšakra ning valmistame selle ette kosmoenergeetiliste impulsside vastuvõtuks. Harjutuse teises astmes kanname kosmoenergeetilise kujutise vaheldumisi üle nägemiskeskusest kroontšakrasse ja vastupidi, nii moodustuvad teadvuse ja kroontšakra vahel kosmoenergeetilised engrammid: kaht piirkonda siduva nadi sidemahukus suureneb ja tugevneb sedavõrd, et viimaks kujuneb välja pidev side, mille kaudu pääsevad kroontšakrasse jõudnud mõtteimpulsid (ja muud kosmoenergeetilised impulsid) mis tahes ajal takistamatult teadvusse.
Harjutuse esimene aste…
Harjutuse teine aste…
Harjutuse kestus…
Harjutuste sagedus…
Harjutuste täpsemad selgitused leiame Harjutusvihikust
Eesmärk: Telepaatiliste võimete arendamine ja parendamine, meie materiaalse ja energeetilise keha eraldamine.
Toime: Me projekteerime oma teadvuse kosmoenergeetilise „duplikaadi“ kõritšakra kaudu (vt 1. loengut) algul keskendumise objekti kujutise tasapinnale ja võtame seejärel uuesti kroontšakra kaudu endasse. Nii arendame kroontšakra tundlikkust ja tugevdame samaaegselt sidet (nadit) tšakra ja oma teadvuse vahel. Selle harjutuse täiendav mõju, mida ei tohi meie edasises paranormaalses arengus alahinnata, on kõritšakra aktiveerimine ja tundlikkuse suurendamine. Kõritšakra kaudu on võimalik energeetilist keha materiaalsest eraldada ja väljutada (vt 23. loengut).
Abivahendid: Must peegel või kristallkuul, 2 musta küünalt, äratuskell harjutuse lõpust märkuandmiseks.
Harjutuse esimene aste…
Harjutuse teine aste…
Harjutuse kestus…
Tsükli kestus…
Harjutuste täpsemad selgitused leiame Harjutusvihikust
Eesmärk: Püüame selle harjutusega õppida mitte ainult lugema meid ümbritsevate inimeste mõtteid, vaid ka nende mälu sisule „külge ühenduma“.
Toime: Kui sisendame endale käsu võtta kroontšakraga vastu kujuteldava „saatja“ kosmoenergeetilisi mõtteimpulsse (või vastavaid signaale lühi- või pikaajalisest mälust), aktiveerime tšakra ja nii muutub see „vastuvõtuantenniks“. Vastu võetud signaalid jõuavad seejärel vastavate nadide kaudu meie teadvusse, seal demoduleeritakse (detekteeritakse) need mõistetavateks auditiivseteks aistinguteks.
Abivahend: Vajaduse korral meile hästi tuttava inimese foto, kelle mõtteid kavatseme lugeda.
Harjutuse kulg…
Harjutuse kestus…
Tsükli kestus…
Harjutuste täpsemad selgitused leiame Harjutusvihikust
Eesmärk: Tajumine, mida näeb või kuuleb meist suuremal või väiksemal ruumilisel kaugusel asuv inimene.
Toime: Nagu teame, kiirgab iga inimene mitte ainult pidevaid impulsse, vaid informatsiooni ka kõigi muude neuroloogiliste protsesside kohta. Kui keskendume ajukoore vastavatest projektsiooniväljadest lähtuvale kiirgusele, võime vastu võtta neid visuaalseid ja akustilisi signaale, mida „saatja“ saab teda ümbritsevast maailmast, ja töödelda need ümber nii, et meie teadvuses tekivad kvasisensoorsed aistingud, mis on „saatja“ sensoorsete aistingutega identsed. Kes soovib selles valdkonnas kaugemale minna, võib mõistagi vastu võtta ka „saatja“ teisi sensoorseid aistinguid – maitse-, lõhna- ja kompimisaistinguid ning muuta need endale tajutavaks.
Harjutuse kulg…
Harjutuse kestus…
Harjutuste sagedus…
Harjutuste täpsemad selgitused leiame Harjutusvihikust
Eesmärk: Mõtetelugemise võime kvalitatiivne määramine.
Abivahendid…
Katse korraldamine…
Katse kulg…
Saadud andmete töötlemine…
Harjutuste täpsemad selgitused leiame Harjutusvihikust
Toimetanud Ylar Lindepuu
Järgmine peatükk 16: Telepaatia loomade ja taimedega
Arvatavasti on igaüks meist 15. loengu harjutusi sooritades omandanud võime tungida teda ümbritsevate inimeste mõttemaailma. Nii oleme endale loonud ühe telepaatiliseks tajuks (ja suhtlemiseks) vajaliku oskuse, mis oligi 15. ja 16. loengu harjutuste peamine eesmärk.
