Parapsühholoogia
11. Autosugestioon
Selle loenguga alustame kolmest osast koosnevat tsüklit, mis õpetab meid ennast ja lähedasi teadvuse hüpnootilises seisundis mõjutama. Selle tsükli lõpuks suudame mitte ainult iseenda, vaid ka teiste inimeste psüühilisi ja füüsilisi funktsioone täielikult juhtida.
Kontroll oma isiksuse üle autosugestiooni teel on meie edasise paranormaalse arengu tähtis eeldus. (Alates neljateistkümnendast loengust hakkame autosugestiooniga tegelema pingelisemalt kui varem; teistele inimestele sisendatav enesekontroll pärast seda, kui oleme nad hüpnoosi viinud, avab meie professionaalsele tulevikule palju võimalusi. Nõudlus hüpnoterapeutide järele on tänapäeval ju suur.)
Seoses sellega, et hüpnoosi ja sugestiooni kohta levib sageli ebaõigeid arusaamu, mis on sattunud isegi erialasesse kirjandusse, pöörame selles loengus suurt tähelepanu valdkonna neurofüsioloogilistele alustele. „Udune teooria“, mis võib ehk algul mõnele näida keerulisena ning mille tundmine ei ole hüpnoosi ja sugestiooni praktilisel kasutamisel küll kohustuslik eeldus, kergendab paljuski nendega seonduvate protsesside sügavat mõistmist.
See loeng, mis tutvustab uusimaid teaduslikke teadmisi, on kasulik eeskätt neile õppuritele, kes kavatsevad teha parapsühholoogia endale elukutseks või asuvad tööle psühholoogidena, psühhoterapeutidena, hüpnoterapeutidena.
Uusimad teaduslikud teadmised ei tähenda tarkust selle ülimas astmes: üpris varsti pärast töö lõppu selle loenguga sai meie instituut teate Rockefelleri ülikoolist. Ülikoolis töötav uurijate rühm oli avastanud märke, et lindude ajus hukkub iga päev 200 000 vana neuronit ja sama palju tekib juurde uusi. Uurimisrühma juht Fernando Nottebom ütles: „Me peame kindlaks tegema, kas samasugused protsessid toimuvad ka täiskasvanud inimese ajus. Kui mitte, siis miks? Mis takistab närvirakkude kasvu? Kas seda saab indutseerida?“
„Jäine tuul torkis Dajarami just nagu noaga … Korraga seisatus kunstnik hämmastusest tardunult – kivisel neemel, mida kattis äsjasadanud lumi, seisis neli täiesti alasti inimest. Vesi pritsis neid üle, taevast langes neile lumehelbeid, kuid kõik neli olid täiesti liikumatud. Kui tuules ei oleks keerelnud hingeaur, oleks võinud neid pidada kollasest kivist kujudeks.
Kuid ei, nüüd kummardus üks neist, kastis märjaks kangatüki ja kattis sellega oma vastu lõikavat tuult pööratud selja …
… Dajaramile meenus, et ta oli näinud fotosid laamadest, kes seisid alasti püha Kailashi mäe lumes. Tiibeti müstikute õpetuse järgi oskasid niisugused inimesed vabastada kütkest tumo-energiat, mis liigub mööda arvutuid kanaleid kehas edasi ja soojendab seda … Hoolikalt välja valitud neofüüdid valmistavad ennast pikkamisi ja vähehaaval ette, algul õhukestes paberist rõivastes, hiljem täiesti alasti pakase käes võimeldes ja hingamisharjutusi tehes.
Et saada respa tiitel, tuleb läbi teha erilised katsed. Pakaselisel, tuulisel ja kuupaistelisel ööl istuvad kandidaadid järve või jõe kaldal maapinnale ja mähivad enda ümber väikesed vees niisutatud linad, et need kehasoojusega kuivatada. Endistel aegadel tuli niiviisi kuivatada vähemalt kolm lina. Respad suudavad pakase käes magada kakskümmend tundi kuni isegi terve ööpäeva… Respa keeldub soojast riietusest ja end tule ääres soojendamast, eriti askeetlikud nende seast veedavad talvi lumemägede koobastes, seljas üksnes puuvillased rõivad … Respa sisendab endale aistingu tulest või lämbest orust, mida kütavad päikese käes kuumenenud kaljud.“
Nii maalib kirjanik I. Jefremov (romaan „Лезвие бритвы“ – „Habemenoa tera“) tiibeti munkade pühitsusriitust kirjeldavas katkendis muljetavaldava pildi inimlikust suutlikkusest avardatud teadvuse seisundis autosugestiooni teel, teisisõnu puhtalt tahtepingutusega oma psühholoogilise aparaadi kaudu endas toimuvaid psüühilisi ja psühhovegetatiivseid protsesse mõjutada.
Samalaadseid võimeid on arendanud kõikide muistsete rahvaste teadjamehed ja müstikud. Mõnede rahvaste, näiteks Austraalia aborigeenide seas valdas igaüks autosugestiooni tehnikat. End kõige rohkem õigustanud oskusi anti edasi õpetajatelt õpilastele ja nii on need tänase päevani säilinud. Viimasel ajal tunnistavad autosugestiooni võtete (näiteks transtsendentaalse meditatsiooni või autogeense treeningu) toimivust isegi paljud skolastilise meditsiini ja psühholoogia esindajad – see on piiriteaduste valdkonnas uudis. See tunnistamine ei tähenda siiski, et meieni oleksid jõudnud tõendid, mis kinnitavad religioonide või salakoolide nõustumist vaieldamatu faktiga, et kehas toimuv sõltub vaimust. Kui alateadlikud emotsionaalsed või bioloogilised koormused (stress) võivad tekitada kehalisi vaevusi ja immuunsüsteemi tõhususe nõrgenemine võib soodustada nakkushaigustesse haigestumist, siis peab olema võimalik saavutada suunatud vaimse käskluse abil ka vastupidist. On rahvaid, kes on seda põhimõtet raviks kasutanud: traakialased, kes viimastel kristluse-eelsetel aastatuhandetel elutsesid nüüdisaegse Rumeenia, Bulgaaria ja Musta mere ranniku aladel, kasutasid kompleksses meditatsioonis sihipäraselt ja teadlikult psühhoterapeutilisi meetodeid.
Tuntuim Traakia arst oli legendaarne kuningas Zamolxis, kelle eluaastad jäid vahemikku 1500–1300 eKr (teatud Traakia hõimude valitsejad täitsid ühtaegu poliitilisi, religioosseid ja meditsiinilisi funktsioone). Üks kuninga järeltulijaist pidas Sokratesega tema vaadete kohta meditsiinile dialoogi, selle dialoogi jutustas ümber Platon.
Sokratese sõnutsi olid kreeka eskulaabid (niisiis tolleaegsed skolastilised meedikud) veendunud, et silmi ei saa ravida, kui ei ravita tervet keha. Traakialane möönis, et Kreeka arstidel on üldiselt õigus, kuid Zamolxis, meie kuningas ja jumal, ütleb nõnda: nii nagu ei saa ravida silmi, kui ei ravita pead, ja nagu ei saa ravida pead, kui ei ravita keha, nii ei saa ka ravida keha, kui ei ravita hinge … Selles peitubki põhjus, miks ei ravi Kreekas paljusid haigusi arstid. Sellepärast, et nad ei tunnista seda, millele peaks olema pööratud nende tähelepanu: tervikule, mille halb seisund ei luba selle üksikutel osadel ennast hästi tunda. Sest kõik hea ja halb, mis on kehas olemas – nii rääkis Zamolxis – saab alguse hingest, samamoodi nagu silmad saavad alguse peast. Järelikult tuleb esmajärjekorras ravida hinge ja seda tuleb teha ülima ettevaatusega, kui tahad, et keha ja pea ennast hästi tunneksid.
Mis puutub hinge, siis seda on vaja ravida spetsiaalsete epodai-sõnadega, mis kujutavad endast vestlusi ilust. Kui peetakse selliseid vestlusi, ärkab hinges rõõm või arukus. Ja kui hing on juba kas või korra ärganud ning on olemas, saab kergesti terveks ravida nii pea kui ka kogu muu keha.
Traakialaste psühhosomaatilise ravi kontseptsioon põhines heterosugestioonil hüpnoteraapia raames. Selle kontseptsiooni toime põhimõte ei erine autosugestioonist (ja sobib mitte ainult psühhosomaatiliste haiguste raviks, vaid ka igasuguseks muuks autosugestiooniga seotud tegevuseks), seepärast võime sellest lähtudes teha tähtsa järelduse, mis enamikus autosugestiooni puudutavates raamatutes ja soovitustes jäetakse lihtsalt kahe silma vahele või mida teadlikult varjatakse:
ainult hingelise rõõmu seisundis, mille kutsuvad esile „vestlused ilust“, on hetero- või autosugestiooni teostamine lihtne ja tõhus.
Peatume lühidalt mõistetel „vestlused ilust“ ja „hingeline rõõm“.
Vestlused ilust ei tähenda üksnes loitse ega manamist, mida kasutasid ja kasutavad primitiivsete rahvaste nõiad ning ravitsejad haigustest tervendamiseks, kaitseks igasuguste hädade eest või teistele inimestele kahju tekitamiseks. Tegemist on pigem sugestiooniväljenditega, mille eesmärk on patsiendi üldine harmoneerimine. Ta vabaneb kõigist psüühilistest häiretest, negatiivsetest emotsioonidest, hirmudest ja halbadest instinktidest sedavõrd, et tekib hingeline rõõm.
Kogu isiksust sel viisil harmoneerimata ei too autosugestiivsed toimingud edu. See seletab ka, miks on sageli juba eos määratud läbikukkumisele katsed midagi saavutada inimestel, kes on ekslikul arvamusel, nagu suudaksid nad endale midagi sisendada ilma asjakohase ettevalmistuseta – sugereeritavat teksti üksnes lausudes ja mõtteliselt vastu võttes või seda mingilt helikandjalt kuulates.
Meile on aga niisugused probleemid tundmatud: isiklik tasakaal, mille saavutame eelnevate harmoneerivate harjutuste abil, lubab meil hoiduda koormavatest sisemistest ja välistest konfliktidest ning asuda kohe tegelema autosugestiooniga. Siin oleme esimesi edusamme juba saavutanud. Meil on autosugestiooni abil õnnestunud:
– tekitada eideetilisi kujundeid (harjutused 3.2, 4.4, 6.3 ja 7.6);
– kontrollida hüpotaalamuse hormonaalseid eritisi (harjutus 4.2);
– kasutada ekso- ja endogeenseid väliseid mõjutamise tegureid (harjutus 10.1);
– luua side teadvuse ja alateadvuse vahel (harjutused 8.2, 8.4 ja 9.3);
– vastu võtta ja välja saata kosmilist energiat (harjutused 3.3, 4.3, 5.5, 7.1, 7.2 ja 7.3);
– ergastada tšakraid (harjutus 9.2);
– sensibiliseerida oma tundmusi (harjutused 7.11, 7.12 ja 7.13), samuti
– tajuda meditatiivselt ümbritsevat maailma (harjutused 7.7, 7.8, 7.9 ja 8.3).
Juba ainuüksi see loetelu annab tunnistust, et igal meie paranormaalsel tegevusel, ükskõik kas see on suunatud meie teadvusele või alateadvusele, meie materiaalsetele või energeetilistele kehadele, kosmose materiaalsele või ruumilis-energeetilisele tasandile, on õigupoolest autosugestiivne loomus.
Sellest hoolimata oleme autosugestioonile pühendanud eraldi loengu ja selleks on neli kaalukat põhjust.
- Oleme oma õppetöös küll juba autosugestiooni kasutanud, kuid vaid väga pealiskaudselt (kui silmas pidada selle täielikuks mõistmiseks vajalikke neuroloogilisi, psühholoogilisi, füsioloogilisi ja kosmoenergeetilisi protsesse käsitlevaid teadmisi). Ent praktiliselt toimuvat tuleb ka teoreetiliselt mõista, ainult nii võime saavutada absoluutse tõhususe ja jõuda selles loengus saadud teadmiste abil uute tähtsate saavutusteni autosugestiooni vallas.
- Me võime oma autosugestioonide tõhusust tõsta ka harjutustega, mida õpetatakse meile viimistletud, täiustatud ja parandatud juhiste abil, need aitavad meil kiiremini jõuda soovitud ettekujutusteni.
- Enamikul selle kursuse läbi teinud õpilastest on juba õnnestunud oma isiksust märkimisväärselt harmoneerida (ehkki mitte küll täies mahus, sellest annavad tunnistust instituuti saabuvad kirjad). Kuid mõnel neist esineb veel probleeme väära psüühilise regulatsiooni mõjude kõrvaldamisega ja psühhosomaatilistel põhjustel tekkinud haiguste raviga. Siin peavad abiks olema käesolevas ja järgmises loengus esitatud vaimse eneseravi harjutused.
- Kolmeteistkümnendas loengus õpime viima meid ümbritsevaid inimesi hüpnootilisse seisundisse ja avaldama neile sugestiivset mõju. Heterohüpnoosi ja heterosugestiooni mõjumehhanismid on samad, mis autohüpnoosil ja autosugestioonil, seepärast omandame selle valdkonna teoreetilised alused juba varem. Vaatame nüüd kõrvalolevat skeemi, mis näitab, kuidas jaotub meie juba tehtud ja eelseisev autosugestiooniga seonduv töö ning millist mõju võime selle abil esile kutsuda, et seejärel oma oskusi vaimse autosugestiooni eri etappide saavutamiseks veelgi süvendatumalt kasutada.
Skeemil on graafiliselt kujutatud arenguastmed, mille peame läbima paranormaalse vaimse kujunemise käigus selleks, et jõuda psii-teadvuse kaudu teadvuse ülima võimaliku seisundini – kosmilise teadvuseni.
Lähtepunkt on alati autohüpnoosi seisund, mille saavutame täieliku kehalise ja vaimse lõdvestumise teel, samuti absoluutse mõtterahu ja närvirakkude sünkroniseerimise abil.
Autohüpnootilises seisundis töötavad aju kõik närvirakud ühel ja samal sagedusel 4–7 hertsi (teeta-lained), nii saab võimalikuks takistusteta side teadvuse ja alateadvuse vahel.
Side loomist aju osade vahel, mis korraldavad meie teadlikku ja alateadlikku taju, nimetame ümberlülitumiseks ja selle sideme abil saavutatud kõrgemat teadvuse seisundit uneks ärkveloleku seisundis või uneajaks.
Kõik aju juhtimise neuronahelad, kogu alateadvuse ja mälu sisu ning kõik arhetüübid on nüüd täielikult meie käsutuses. Nii saame meditatiivse autosugestiooni abil tajuda ja töödelda kehast ning ümbritsevast maailmast saabuvaid retseptorite ergutusi paremini, kui oleme seda varem suutnud teha teadvuse tavaseisundis, mälusalvestitega ühendudes ja saadud infot mõtteprotsessi kaasates suudame leida vastuse mis tahes küsimusele või lahendada iga probleemi.
Lisaks sellele meditatiivsele tajule võime autohüpnootilises seisundis mõjutada keskendatud autosugestiooni abil iseenda aju närvikeskusi ja neid oma tahte järgi juhtida. Nii võime kontrollida mitte ainult oma psüühikat, vaid ka kõiki meie materiaalse keha vegetatiivseid ja motoorseid funktsioone. Posthüpnootilise sugestiooni abil võime oma paranormaalselt loodud informatsiooni- ja juhtimiskanaleid tugevdada sedavõrd, et need jäävad pidevalt meie käsutusse. Kui suudame täiuslikult vallata ärkveloleku une seisundit ja kõiki sugestioonivõtteid, nii et võime need mis tahes hetkel välkkiirelt kasutusele võtta, oleme saavutanud psii-teadvuse seisundi.
Psii-seisundis viibides võime nüüd kergesti meditatiivselt arendada oma meeltevälise tajumise võimet ja psühhokineetilisi oskusi, mis annavad meile lõplikult võimaluse tunnetada ja mõjutada kogu meid ümbritsevat materiaalset ning ruumilis-energeetilist keskkonda.
Kosmilise teadvuse seisund, mis tagab täiusliku ruumi ja aja valdamise, on meie õppeprotsessi eesmärk ja lõppetapp.
On kaheldamatu, et selle suudab saavutada igaüks meist. Kuid praegu oleme sellest veel kaugel. Et saaksime 14. kuni 19. loengus täiuslikkuseni arendada oma meeltevälise tajumise võimed ja 20. kuni 25. loengus psühhokineetilised võimed, tuleb enne läbi teha käesoleva loengu harjutused, ennekõike harjutus 11.1: PSII-TEADVUS, et luua eeldus järjest kiiremaks ja tõhusamalt toimivaks paranormaalseks vaimseks arenguks.
Kuid enne harjutustega alustamist tutvume psii-teadvuse saavutamise ajal toimuvate neuroloogiliste ja hormonaalsete protsessidega. Enne seda siiski veel üks kommentaar. Järgnevaid teoreetilisi selgitusi – vaatamata nende ilmekale, loogiliselt koostatud ja võimalikult lihtsale esitusele, millest on välja jäetud kõik liigne – ei ole kerge mõista. Seepärast võib vahel juhtuda, et õppur ei suuda mõnest teoreetilisest põhimõttest täielikult aru saada. Selle üle ei ole vaja muret tunda.
Praktiliseks tööks autosugestiooni vallas ja psii-teadvuse saavutamiseks on vaja teha üksnes asjakohaseid vaimseid harjutusi! Teoreetilise osa eesmärk on seevastu eelkõige harida õppureid, kes kavatsevad pärast kursuse lõpetamist hakata iseseisvalt töötama parapsühholoogina, psühhoterapeudina või hüpnoterapeudina ja peavad seetõttu omama vastavaid teadmisi.
Me nimetame autohüpnoosiks täielikku kehalise ja vaimse lõdvestumise seisundit. Selle seisundiga kaasnevad protsessid on peamiselt neuroloogilise ja vähemal määral hormonaalse loomusega, seepärast tutvume teema paremaks mõistmiseks algul materiaalse keha neuroloogiliste ja hormonaalsete regulatsioonimehhanismidega (seda küll lihtsustatud vormis), enne kui jätkame autohüpnoosi teooria ja praktikaga.
Meie keha koosneb umbes 75 triljonist elusast üksikrakust. See on peaaegu kujuteldamatu suurus, see on 75 kaheteistkümne nulliga.
Teatud põhiomadused on kõikidele rakkudele ühised: näiteks vajab iga rakk toitaineid, et käigus hoida oma normaalseid elulisi funktsioone, igaüks neist vajab hapnikku, mis rasvade, valkude või süsivesikutega ühinedes varustab rakku energiaga. Toitainete energiaks muundamisel toimuvad keemilised protsessid on samuti eri rakkudes sarnased ja viimaks annavad kõik rakud energia hankimisel tekkivaid jääkprodukte ära neid ümbritsevasse keskkonda. Kõigil rakkudel, närvirakud välja arvatud, on ka võime pooldumise teel paljuneda, et sel viisil tasakaalustada hävimisest põhjustatud kadusid.
Sellele põhimõttelisele sarnasusele vaatamata on rakkude funktsioonid erinevad: umbes 25 triljonit vere punaliblet, mida nimetatakse ka erütrotsüütideks, toimetavad sissehingamisel saadud hapnikku seda vajavatesse kudedesse, miljarditest luurakkudest moodustub skelett, teistsugustest rakkudest moodustuvad omakorda sidekoed. Suutlikkuse panna liikuma oma „biomasin“ saavutame me tänu 30 kuni 37 triljonile lihaserakule, mis moodustavad skeleti lihaskonna (meie keha kaks ülejäänud lihaskonna vormi – südamelihas ning veresoonte ja siseelundite silelihaskond – sisaldavad märgatavalt vähem rakke), ning 25 miljardile närvirakule pea- ja seljaajus ning kehas. Ning viimaks, retseptorrakkude abil tajume ümbritsevat maailma ja keha.
Kõigist rakkudest enim spetsialiseerunud ja elektriliselt kõige ärritatavamad on retseptorrakud, närvi- ja lihaserakud. Koos moodustavad need info- ja reguleeriva süsteemi ning infotöötlussüsteemi meie kehas.
Peamiste meeleelundite – silmade, kõrvade, nina ja keele – retseptorid tajuvad (tunnetavad) valgusärritust, (vt 4. loengut), rõhku (helilained) ja keemilisi aineid, sellal kui termoretseptorid nahas ja ajus mõõdavad vere temperatuuri, kemoretseptorid veresoonte seintes kontrollivad vere keemilist koostist, mehhanoretseptorid nahas ja lihastes registreerivad nende deformatsiooni (muide, kuulmisrakud kõrvas on samuti mehhanoretseptorid).
Kõik retseptorid on umbes 6000 sünaptilise lõpme kaudu seotud rakukehaga ja ühe või mitme närviraku dendriidiga. Kuid see ei ole kindel side. Enamgi veel, sünaptilisi lõpmeid eraldab raku pinnast – rakumembraanist – väga kitsas (üks miljondik millimeetrit) pilu – sünaptiline pilu.
Jooniste 1–4 abil teeme endale selgeks, kuidas toimub elektrilise ärrituse edastamine närvirakule (ning samaviisi ka retseptorrakult närvirakule ja närvirakult lihaserakule, sest põhimõte on sama).
Joonisel 1 on kujutatud neuron – närvirakk – läbilõikes. Vasakul on rakukeha koos paljude dendriitidega, mis võtavad signaale vastu kõrvalasuvatelt retseptor- või närvirakkudelt, keskel puutuvad omavahel kokku aksonikoonus ja juhtmena toimiv akson (aksonit ümbritseb isolaatorina müeliin). Paremal jaguneb akson mitmeks külgjätkeks, mis lähevad jaotusteedena teiste närvirakkude rakukehade ja dendriitide juurde. Iga külgjätke lõpeb sünaptilise lõpmega, mis kannab ärritust edasi.
Joonisel 2 on kujutatud rakukeha läbi mikroskoobi nähtuna. Keskel on rakutuum, vasakul, vasakul üleval ja paremal on hargnevad dendriidid, all paremal – hele jätke – on akson.
Joonisel 3 näeme arvukaid sünaptilisi sidemeid sünaptiliste lõpmete ning naaberraku rakukeha ja dendriitide vahel.
Joonis 4 on suurendatud fragment joonisest 1 ja see näitab meile sünaptilise lõpme sisemust, sünaptilist pilu ning osa naaberraku rakumembraanist. Iga sünaptiline lõpe on täidetud väikeste vesiikulitega. Igaüks neist sisaldab umbes 10 000 molekuli keemiliselt aktiivset ainet – neurotransmitterit ehk ülekandeainet.
Kui retseptorrakk saab ärrituse mõnest eespool nimetatud allikast (või üks närvirakk teiselt), paikneb teatud arv sünaptilisi vesiikuleid eelsünaptilises membraanis ümber ja saadab oma sisu sünaptilissse pilusse. Naaberraku postsünaptilise membraanini jõudes hakkab see sisu membraanis leiduvate retseptormolekulidega reageerima. See põhjustab rakumembraani depolariseerumise, membraan paisub sekundi murdosa kestel ja puudutab sünaptilisi lõpmeid.
Seejuures algab närviraku pidev elektriline ärritus. Puhkeseisundis on rakul negatiivne elektriline potentsiaal väärtusega umbes -70 millivolti, st 70 tuhandikku volti (niinimetatud puhkepotentsiaal), sest rakuvedelikus on väga palju negatiivselt laetud valguosakesi (valguioonid A” ehk anioonid). Sünaptilise ärrituse tekkides avanevad – alates rakukeha poolt ja suunaga sünaptiliste lõpmete poole – poorid rakumembraanis, millest pääsevad läbi positiivselt laetud naatriumi ioonid (katioonid) rakkudevahelisest vedelikust. Nii tekib raku sisemuses mõneks sekundi tuhandikosaks positiivse laengu ülekaal pingega +30 kuni +40 millivolti, niinimetatud tegutsemispotentsiaal.
Tegutsemispotentsiaal kutsub sünaptilistes lõpmetes uuesti esile neurotransmitterite eritumise ja ärritus levib järgmiste rakkudeni. (Joonisel 5 on lihtsustatud kujul näidatud tee, mille läbib neuroloogiline ärritus alates retseptorrakust neuronite ja motoneuronite kaudu kuni teostuselundite – lihasteni.)
Närvikiudude (aksonite) pikkus on väga erinev. Need võivad olla väga lühikesed – mõned millimeetri tuhandikosad, aga ka üpris pikad (mõned neist ulatuvad kuklapiirkonnast kuni seljaaju lõpuni, teised sealt edasi kuni varvasteni). Need on enamasti ühendunud jämedateks kimpudeks – perifeerseteks närvideks – ja tervikuna moodustavad need perifeerse närvisüsteemi. Üksteisega ühendunud rakukehad on jaotunud tihedalt paiknevatesse rühmadesse. Neid rühmi nimetatakse ganglionideks (närvisõlmedeks), vt joonist 6.
Reptiilses kompleksis ja limbilises süsteemis töödeldakse enamus
– naha ja lihaste retseptoritest saabuvatest somaatilistest aferentsidest ning
– siseelundite retseptoritest saabuvatest vistseraalsetest aferentsidest
neis olemasolevate, närvirakkudest koosnevate reguleerivate süsteemide abil (nende tööpõhimõtet käsitlesime põhjalikult 2. loengus) ümber keha kõiki protsesse juhtivateks impulssideks (lihtsaid neuroloogilisi reaktsioone niinimetatud refleksikaarte kujul leiame juba seljaaju hallollusest; seal soodustab ülekandeteede lühidus kiireid, näiteks reaktiivseid reaktsioone).
Taalamuse tuumade kaudu, mis kujutavad endast omalaadset ajukoore „sekretariaati“ kui limbilise süsteemi reguleerimise peabaasi, projekteeritakse põhilistest meeleelunditest saabuvad aferentsid, samuti teatud somaatilised aferentsid, ajukoore asjaomastesse piirkondadesse (muide, taalamuses asuvad närvirakud, mis spontaanselt ärritudes tekitavad alfa-laineid. Need mängivad autohüpnootilise seisundi saavutamisel tähtsat rolli, seepärast on taalamus parapsühholoogilisest seisukohast võtmetähtsusega elund ja me käsitleme seda teemat hiljem põhjalikumalt).
Ajukoore kuulmis- ja nägemiskeskuses töödeldakse ümber audio- ja visuaalseid aferentse, somatosensoorses keskuses somaatilisi aferentse (joonisel 10 on näidatud somaatilise projektsiooni suuruste suhe ajukoorel.)
Väike osa töödeldud informatsioonist saadetakse teadvusse ümbritseva maailma ja keha tunnetamiseks. Siin tekkivad tegevusimpulsid jõuavad seejärel mööda püramiidset teed (vt joonist 7) – mööda eferentseid närvikiude – skeleti lihaskonna vastavatesse osadesse ja põhjustavad seal sundimatuid liigutusi.
Peamiste meeleelundite retseptoritest saabuvad ärritused kulgevad mööda kolmiknärvi otse ajutüvve, sellal kui naha, lihaste ja siseelundite retseptorid saadavad oma ärritusimpulsse mööda perifeerse närvisüsteemi (PNS, joonis 8) aferentseid kiude edasi seljaaju hallolluse närvidele (joonised 9 ja 10). Mööda seljaaju selgmist juurt jõuavad need ka ajutüvve ning sealt ülemise ajutüve (keskaju) sensoorsete rakupiirkondade kaudu limbilisse süsteemi.
Liikumiste tekitamine püramiidse tee kaudu on muide mitte-parapsühholoogide ainus võimalus kutsuda tahtejõu pingutuse abil kehas esile protsesse, kuid sellega seotud kaasnevaid liigutusi juhib alateadlikult tundlik ajukoor ja sellele alluvad ajupiirkonnad.
Enamik ajukoorde jõudvaid aferentse töödeldakse selle assotsiatiivsetes väljades salvestunud programmide ja mälu abil ümber juhtimpulssideks ning suunatakse otsmikusagara, hüpotaalamuse ja ajutüve ülemise osa tuumade motoorsete piirkondade kaudu seljaaju külgmisse ja eesmisse sambasse.
Mõistagi toimub ümbertöötlemine ka ajukoorele alluvates aju piirkondades, sest üksikute rakutuumade vahel on aferentsete ja eferentsete närvide kujul olemas vahetud sidemed. Nende tundmine ei anna autogeensete protsesside mõistmiseks mitte midagi juurde, seepärast võime selle teema põhjalikumast käsitlemisest loobuda.
Kuid limbilise süsteemi ühest osast – hüpotaalamusest – peame hiljem veel rääkima. See kõigest 5 grammi kaaluv ajukude on eluliselt tähtsaim kõigi vegetatiivsete funktsioonide reguleerimise ja selle vegetatiivse regulatsiooni organismi muude tegevusliikide koordineerimise keskus.
Vastastikuses toimes hüpofüüsiga on see lisaks veel ühendav lüli kesknärvisüsteemi ja endokriinse süsteemi vahel. Hormonaalsete reguleerimisprotsesside olulisuse tõttu teeme sellest juttu järgmises jaos.
Seljaajust lähtuvad eferentsed närvikiud, mida nimetatakse ka motoorseteks närvideks, kulgevad mööda perifeerset närvisüsteemi edasi kuni teostuselundite – efektoriteni. Olenevalt funktsioonist jaotatakse need kolme rühma:
– somaatilis-motoorsed närvid, mis edastavad kesknärvisüsteemi käsklusi keha motoorikale, st lihastele, mille ülesanne on tagada keha vastutoime raskusjõule ja keha liikumine (vöötlihased ehk skeletilihased – vt joonist 17);
– vistseraal-motoorsed närvid, mis edastavad juhtimpulsse aju vegetatiivsetest keskustest kudede silelihastele, elunditele (maks, magu, soolestik, sapipõis ja neerud) ning veresoontele (nende ahendamiseks või laiendamiseks), samuti südamelihasele;
– ja viimaks, sekretsiooni reguleerivad motoorsed närvid, mis saadavad aju vegetatiivsetest keskusest saabuvaid hormoonide eritamise käsklusi endokriinse süsteemi näärmetele.
Vistseraalsed ja sekretsiooni reguleerivad motoorsed närvisüsteemi osad moodustavad vegetatiivse närvisüsteemi (vt 1. loengut). Siia kuulub nii kesknärvisüsteemi kui ka perifeerse närvisüsteemi osi. Kõiki ülejäänuid närvisüsteemi osi, eeskätt aferentseid ja somaatilis-motoorseid, nimetatakse üldiselt somaatiliseks närvisüsteemiks.
Somaatilise närvisüsteemi efektorid ehk teostuselundid on skeletilihased. Vegetatiivse või autonoomse närvisüsteemi teostuselundid on kõik siseelundid, kogu vereringesüsteem (süda ja veresooned), hingamiselundid ja kõik näärmed.
Niisiis, vegetatiivne närvisüsteem juhib eeskätt siseelundite silelihaskonda, vereringet, hingamiselundeid ja paljusid näärmeid, sellal kui somaatiline närvisüsteem edastab ja töötleb kõigi meeleelundite infot ja juhib skeletilihaste tööd.
Sile- ja skeletilihaste töö toimub juba kirjeldatud viisil:
sünaptiline ärritus kandub närviraku sünaptilistelt lõpmetelt üle motoneuronile, mis moodustab koos motoorsete lõpp-plaatide abil (need vastavad närvirakkude sünaptilistele lõpmetele) omavahel seotud lihaskiududega motoorse ühiku (joonis 12).
Elektriline ärritus kulgeb motoneuroni aksoni kaudu lihaskiudu ja kutsub motoorsetes lõpp-plaatides esile transmitteri molekulite eritumise. Need põhjustavad lihaskoe kokkutõmbumise ja nii toimub liikumine. Iga kiud koosneb paljudest üksikutest lihaskäävidest. Joonisel 13 on tugevalt lihtsustatuna kujutatud lihaskääv lõdvestunud seisundis. Lihaskääv on eferentse motoaksoni kaudu seotud seljaaju allolluse närvisõlmi (ganglioniga).
Motoorsete lõpp-plaatide peal näeme spiraalset venitusretseptorit, mis on oma aferentse närvikiu sünapside kaudu (1a närvikiud) seotud vastava motoneuroniga ja eferentse närvi kaudu ajuga. Esimese sideme, niinimetatud refleksikaare (vt ka joonist 9) ülesanne on säilitada lihase toonus (pingeseisund: sirgelt seistes on jalaliigeste ja keha painutajalihaste toonus nii tugev, et tasakaalustab täpselt raskusjõu mõju. Näiteks nokauteerivast hoobist põhjustatud toonuse ootamatu kadumise korral kukume järsult maha).
Joonisel 14 on kujutatud närviärrituse tagajärjel kontraheerunud lihaskääv. Venitusretseptor edastab nüüd lihase pingeseisundi somaatilis-motoorse aferentsina ajutüve reguleerivatele tuumadele ja ajukoorde, kus selle töötlemine jätkub.
Nii sulgub taas neuroloogilise regulatsiooni ring. Enne kui asuda käsitlema hormonaalseid regulatsiooniprotsesse, vaatleme viimaks näitlikkuse mõttes veel kord närvisüsteemi ja skeleti lihaskonna jaotust, samuti närvikiudude ja autonoomsete regulatsioonikeskuste skeemi.
Lisaks vegetatiivsele närvisüsteemile korraldab infovahetust keha elundite vahel ka teine kommunikatiivne süsteem: endokriinne süsteem.
Nagu me juba teame, innerveerib (saadab elunditele edasi kesknärvisüsteemist saabuvaid ärritusi) vegetatiivne närvisüsteem elektriliste impulssidega peamiselt kõigi elundite ja elundisüsteemide silelihaseid, südant ja näärmeid. See reguleerib eluliselt tähtsaid funktsioone: hingamist, vereringet, ainevahetust, näärmete sekretsiooni, kehatemperatuuri ja sigivust tihedas koostöös närvisüsteemi sensoorse-motoorse osaga.
Endokriinse süsteemi ülesanded on ligilähedased: koos närvisüsteemiga reguleerib ja koordineerib see keha elundite tööd. Süsteemid erinevad teineteisest informatsiooni edastamise viisi ja kiiruse poolest.
Kui närvisüsteem saadab oma elektrilisteks impulssideks kodeeritud signaalid mööda närvikiude üksikute elunditeni, siis endokriinne süsteem kasutab teostuselunditega suhtlemiseks keemilist „molekulide keelt“. Närvisüsteemi eelis on suur kiirus. Keemiline süsteem toimib küll aeglaselt, kuid mõjub ühtlaselt ja kestvalt.
Endokriinse süsteemi keemilisi saadusi nimetatakse hormoonideks. Neid toodavad ainuüksi sellele spetsialiseerunud rakud, mis on sageli ühendunud elunditeks – endokriinseteks näärmeteks (teatud hormoone toodavad ka rakud, millel on mingi muu funktsioon – nende rakkude saadusi nimetatakse koehormoonideks). Joonisel 19 on näidatud endokriinsete näärmete asukohad inimkehas. Toodetud hormoonid satuvad verre, mis kannab need edasi kogu kehasse. Sihtkohtadesse jõudnud hormoonid põhjustavad spetsiifilist toimet – sellist, mida ei saa esile kutsuda ükski muu aine.
Täiskasvanud inimese kehas toodetakse üle 50 liigi hormoone. Need reguleerivad rakkude rõhku ja ainevahetust, organismi varustatust energia ja mineraalsete sooladega, kaltsiumi ja suhkru sisaldust veres, samugi suguelundite funktsioone (teatud hormonaalse protsessi saadused erituvad kehast lõhnaainetena, et tekitada vastav retseptorrakkude ärritus sama bioloogilise liigi teisest soost organismis).
Kilpnääre, parakilpnäärmed, munasarjad ja neerupealiste koor (neid kõiki koos nimetatakse üldiselt ka efektornäärmeteks) saavad hormoonide eritamise impulsse niinimetatud glandotroopsetelt (ühele näärmele toimivatelt) hormoonidelt, mida toodetakse hüpofüüsi eesmise sagara näärmetes ja eritatakse verre (teised hüpofüüsi eesmises sagaras toodetavad hormoonid – somatotroopsed hormoonid – mõjutavad vahetult ainevahetust keha eri piirkondades).
Hormoonide tootmist hüpofüüsi eesmises osas reguleerib omakorda kolmas hormoonide rühm:
paljudes hüpotaalamuse osades tekivad stimuleeriva ja pärssiva toimega hormoonid, mis satuvad hüpotaalamusest hüpofüüsi eesmisesse sagarasse ja kutsuvad seal esile vastavaid reaktsioone.
Lisaks neile hormoonidele, mis stimuleerivad või pärsivad hüpofüüsi eesmises sagaras hormoonide tootmist, toodavad hüpotaalamuse närvirakud ka selliseid hormoone nagu adiuretiin ja oksütotsiin. Need mõlemad liiguvad neuroloogilise eritisena mööda aksoneid hüpofüüsi tagumisse sagarasse (või neurohüpofüüsi). Sealt satuvad need verre (adiuretiin vähendab vee eritumist ja tõstab märgatavalt vererõhku; see hormoon võib esile kutsuda hirmust vabanemist ja soodustada nii keskendumist ning parandada mälu; oksitotsiin kutsub esile rinnapiima eritumise, kui rinnanibusid ärritatakse).
Kuid lisaks stimuleeriva ja pärssiva toimega hormoonidele ergutab hüpotaalamus teisi näärmeid hormoone tootma ja eritama ka neuroloogilise ärrituse abil. See on närvitee (Fasciculus longitudinalis dorsalis) abil seotud vegetatiivse närvisüsteemi tuumadega seljaajus ning reguleerib nende kaudu kõhunäärme ja neerupealiste sisekudede tööd.
Niisiis, kokkuvõttes kujutab väga mitmekesiste juhtimis- ja reguleerivate funktsioonidega süsteem hüpofüüs-hüpotaalamus, mida meile veel kord on ilmekalt näidatud joonisel 22, kogu närvisüsteemi tähtsaimat juhtimiskeskust.
Hüpotaalamus on taalamuse kaudu seotud limbilise süsteemiga, prefrontaalse korteksi kaudu suurajuga. Mõlemad ajupiirkonnad saadavad hüpotaalamusele pidevalt aferentset teavet ümbritseva maailma ja keha seisundist (faktilised väärtused), mida see võrdleb salvestatud etteantud väärtustega.
Kui tuvastatakse mingi hälve, käivituvad neuroloogilised ja hormonaalsed vastureaktsioonid (osa hüpotaalamuse sisemuses paiknevaid reguleerimiskeskusi on kujutatud joonisel 20).
Nii tagab hüpotaalamus koostöös ülejäänud närvisüsteemiga keha pideva kohandumise ümbritseva maailma muutuvate tingimustega. Ere näide nendest kohandumismehhanismidest on somaatilised reaktsioonid stressile. Stressi all peetakse silmas rasket välist koormust organismile:
vigastused, väga madal või kõrge temperatuur, raske füüsiline töö või liikumise piiratus, samuti meeleelundite (heli) ärrituspiiri järsk kasvamine või kahanemine, sisemised häired (nakkushaigused, väga tugevad emotsioonid: raev, rõõm, mure ja vihkamine).
Sisemise tasakaalu niisuguse tugeva rikkumise (šoki) esimeses faasis ärritab hüpotaalamus läbi limbilise süsteemi kesknärvisüsteemi, mis oma vegetatiivse osa kaudu käivitab esimesed neuroloogilised reaktsioonid – tõstab pulssi ja lihaste toonust (hingamise stimuleerimiseks ja perifeersete veresoonte ahendamiseks).
Paralleelselt vegetatiivsele närvisüsteemile saadetud impulsside sarjaga ärritab hüpotaalamus ka endokriinset süsteemi: saadab Fasciculus longitudinalis dorsalise kaudu neerupealiste sisekudedele hormoonide – adrenaliini ja noradrenaliini – eritamise käsklusimpulsi. Adrenaliin stimuleerib energia muundamist, mobiliseerib suhkruvarud, tõstab pulssi ja suurendab südamelöökide tugevust. Noradrenaliin põhjustab pindmiste veresoonte ahenemist (nii surutakse veri keha perifeeriast välja, eriti tähtis on see vigastuste korral, et eluliselt tähtsad elundid – süda, aju ja maks – oleksid selle arvel paremini varustatud).
Kui šokifaasi ülesanne on säilitada elu ulatuslike vigastuste korral, siis sellele järgnevas antišokifaasis valmistub organism enesekaitseks ja taastumiseks. Selleks käivitab vegetatiivne regulatsioonisüsteem energia lisandumist tagavad protsessid. Muu hulgas käivitab hüpotaalamus (lisaks adrenaliini ja noradrenaliini eritumisele) kortikotropiini vabastava hormooni CRH eritumise (vt joonist 21). Viimane põhjustab hüpofüüsis adrenokortikotroopse hormooni (ACTH) eritumist, see satub verre ning ergutab neerupealiste koore tootma ja eritama hormoone – kortisooli ja trijoodtüroniini (T3).
T3 toetab kiirenenud ainevahetust, adrenaliini mõjul toodab kortisool aminohapetest suhkrut, toetab südametegevust ergutava adrenaliini mõju ja noradrenaliini üldist veresooni ahendavat toimet, soodustab maomahla eritumist ja avaldab põletikuvastast toimet.
Vegetatiivse ja hormonaalse tasakaalu häired elundites korduva või pideva stressi puhul võivad esile kutsuda eriilmelisi orgaanilisi haigusi või vastuvõtlikkust nakkushaigustele. Niisuguste niinimetatud psühhosomaatiliste haiguste olemust ja nende ravivõimalusi autosugestiooni (vaimse eneseravitsemise) abil käsitleme aga alles järgmises loengus. Kuid esialgu veel üks märkus.
Ainult tänu kehalisele ja vaimsele lõdvestumisele, mis avaldab rahustavat mõju kogu närvisüsteemile ja niisiis ka hüpotaalamusele, leevenevad järk-järgult või kaovad täielikult paljud psühhosomaatilised häired ja haigused. Kõige paremini tõendavad seda paljud teated, mida saadavad PPI-le kõigest mõne kuu parapsühholoogiaga tegelenud õppurid.
Näiteks proua Gudrun A. Itaaliast kirjutab:
„ … Erakordselt sisukad loengud aitasid muuta mu vaateid elule ja taastada hingelise tasakaalu, mille kaotasin ülimalt rasket haigust põdedes. Ja vähe sellest: ma suutsin vabaneda oma tõvest, nii et praegu tunnen end nagu vastsündinuna.“
Seljaaju on kogu oma pikkuses läbi põimunud vertikaalsest närvide võrgustikust, mis seob tundlikke (aferentseid) närve somaatilis- ja vistseraal-motoorsete närvituumadega ajus – see on retikulaarne (võrk-)süsteem. Paljulüliliste neuronahelate abil on see üleval seotud ka limbilise süsteemiga, taga keskajuga ja all seljaaju eesmise juure motoorsete rakkudega.
Joonisel 23a on ristlõikes kujutatud retikulaarse süsteemi paiknemine ajus, skeem joonisel 23b näitab ristsidemeid aju teiste piirkondadega (tugevalt lihtsustatud kujul).
Retikulaarne süsteem reguleerib kogu närvisüsteemi reipust ja vastutab sel viisil kõigi neuroloogiliste erutusseisundite tugevuse eest. Funktsioonidest lähtudes on süsteemi kõige lihtsam võrrelda raadiovastuvõtjaga, milles antenni kaudu sisenevad nõrgad elektrilised impulsid muutuvad heliregulaatori asendist olenevalt kas vaiksemalt või valjemalt kuuldavateks akustilisteks signaalideks.
Retikulaarse närvisüsteemi „antenniimpulsid“ on retseptorite ärritused, mis saadetakse süsteeemile edasi hargnevate aferentsete närvikiudude kaudu keskajus, samuti jõuavad sinna limbilisest süsteemist, hüpotaalamusest ja prefrontaalsest korteksist saabuvad ärritused.
Retikulaarne süsteem võimendab saabuvaid ärritusimpulsse vastavalt vajadusele ja saadab mittespetsiifiliste (täpselt määratlemata) aktiveerivate impulssidena ajutüve ülemise osa tuumade motoorsetesse piirkondadesse (vegetatiivsete funktsioonide aktiveerimiseks), seljaaju eesmisse juurde (seal toimuva reflekside ja liikumisprotsesside koordineerimise aktiveerimiseks), samuti ajukoorele (ärritajate teadvustatud tajumiseks ja ärrituste töötlemiseks).
Kujutame näite abil, kuidas toimub ajukoore aktiveerimine: mööda spetsiifilisi närviteid satub väline meeleelundite ärritaja – äratuskella helin – kõrvadest ajukoore erilisse piirkonda, mis registreerib ja töötleb selle informatsiooni ümber vormiks „äratuskell heliseb“. Samal ajal stimuleerib see akustiline ärritus mööda teisi harusid retikulaarset süsteemi, mis aktiveerib seejärel iseseisvalt mööda mittespetsiifilisi teid kogu ajukoore. Tulemus on see, et me ärkame ja hakkame teadvustatult mõtlema: „Ma pean tõusma.“
Niisiis on igaks ajukoore teadlikuks tegevuseks ning kõigi motoorsete ja vegetatiivsete funktsioonide tugevdamiseks vajalik teatav aktiveerimine retikulaarse süsteemi kaudu!
Elektroentsefalograafia abil (EEG, vt 1. loengut) saab ajukoore aktiivsuse elektroentsefalogrammil nähtavaks muuta. Selleks kinnitatakse kolju ja kõrvanibude külge elektroodid, mis saadavad osa närvivooludest võimendisse. Võimendi on omakorda ühendatud meerikuga, mis kujutab impulsside järgnevust ja potentsiaali (elektrilist pinget) paberirullil kõverjoonena.
Kui viibime normaalses (või isegi erutatud, närvilises või hirmunud) ärkveloleku seisundis, pingutame tähelepanu ja oleme liikumatud, näitab meie EEG peamiselt beeta-laineid. Nende sagedus ei ületa enamasti 20–25 võnget sekundis, amplituud jääb vahemikku 2 kuni 20 mikrovolti.
Visuaalne või kuulmisärritus muudab niisugust aju taustaaktiivsuse lainepilti täielikult. Mõnede ülemiste tippude amplituud võib ulatuda 200 mikrovoldini.
Kui retikulaarsest süsteemist saabuvad aktiveerimisimpulsid aga vaibuvad, väheneb märgatavalt taustaaktiivsus ja asendub teist tüüpi lainetega, mis on viimasel ajal muutunud moodsaks nähtuseks: alfa-lainetega, mille sagedus on 8 kuni 12 hertsi ja amplituud 5 kuni 100 mikrovolti.
Peaaegu kõigi lõdvestumise meetodeid, autogeenseid treeninguid, transtsendentaalset meditatsiooni, joogat või alfa-treeninguid käsitlevate raamatute ja õppematerjalide autorid nimetavad edukaks autosugestiooniks vajaliku seisundi eelduseks alfa-lainete „tootmist“ ajus. Seejuures ei pööra nad – kas siis teadlikult või asjatundmatuse tõttu – tähelepanu tähtsatele neuroloogilistele tingimustele.
Alfa-laineid ei „toodeta“ ajus. Need tekivad pigem taalamuse niinimetatud liider-rakkudes ja sünkroniseerivad aju neuroloogilist tegevust, niipea kui see pärast ärritajate silmade sulgemise abil kõrvaldamist (visuaalsete ärritajate osakaal kõigis ajukooreni jõudvates ärritustes on umbes 90%!) limbilise süsteemi rahustab ja retikulaarse süsteemi aktiivsuse vähenemine ei saa enam ärritusi põhjustada.
Niiviisi saavutatud naudisklev-unistaval lõdvestumisel, aga ka looval ärkveloleku seisundil ei ole mitte midagi ühist autohüpnootilise seisundiga: prefrontaalne korteks on jätkuvalt oma tüüpilises beeta-aktiivsuse seisundis ja kui silmad avada, kaovad alfalained ajukoore projektsioonide, meenutuste ja assotsiatsioonide väljades uuesti, loovutades oma koha beeta-lainetele.
Isegi mõttetühjuse seisundis, kui alfa-lained võivad prefrontaalses korteksis – teadvuse asukohas – levida, ei ole veel võimalik tõhus side aju alateadlike piirkondadega. Seda sellepärast, et nende „suhtlemiskeel“ on valdavas osas teistsugune – 4 kuni 7 sarjaimpulssi sekundis ja amplituud 5 kuni 150 mikrovolti, need on niinimetatud teeta-lained.
Alles siis, kui avaneb võimalus teadlikult tekitada teeta-laineid prefrontaalses korteksis, saavutame autohüpnootilise une seisundi ja avaneb juurdepääs kesknärvisüsteemi alateadlikele osadele.
Parima ja kõige ilmekama tõestuse sellele järeldusele saame siis, kui ärkame keset ööd pärast eredat, elavat, rõhutatult tundelist ja iseäralikku unenägu, mille sisu ei pea tingimata olema reaalses maailmas võimalik.
Nende unenägude ajal, mis tekivad niinimetatud kiires unes (silmade kiire liikumise – unenägude staadiumi tunnuse tõttu) ja mis selgelt erinevad teist tüüpi unenägudest, mida näeme aeglase une ajal ning mille sisu on pigem ratsionaalne, realistlik ja mõtetega kokkulangev, toimub infovahetus teadvuse ja alateadvuse vahel: arhetüübid, st alateadvuse kollektiivne sisu töödetakse koos mälu isikupärase sisuga ümber unenäoks – ja kogu selle aja kestel registreerib EEG teeta-laineid!
Et mõista autohüpnootilise une seisundi (see on identne kiire unega selles mõttes, et tekitab samasuguse EEG lainekuju ning lubab pidada sidet teadvuse ja alateadvuse vahel – seejuures ei toimu see aga juhuslikult, vaid on teadlikult juhitav) saavutamise neuroloogilisi protsesse kesknärvisüsteemis, vaatleme, mis toimub meie une ajal.
Uneseisundisse viib meid närvikeskus ajutüves – Raphe tuum (vt joonist 23a), mis – kui tagasi tulla meie süsteemi algse võrdluse juurde raadiovastuvõtjaga – mängib retikulaarse süsteemi jaoks helitugevuse regulaatori rolli. Vastavate käsklusimpulsside kaudu vähendab Raphe tuum süsteemi aktiivsust sedavõrd, et igasuguste aktiveerivate impulsside edastamine kesknärvisüsteemile lakkab täielikult ja aferentsed retseptorite ärritused summutatakse minimaalsete eluprotsesside rahulikeks kulgemiseks vajalike väärtusteni.
Seepärast väheneb uinumise ajal ajukoore ärkveloleku seisundi aste, lõdveneb lihaste toonus, rahuneb hingamine, aeglustub pulss.
Umbes ühe tunni kestel pärast uinumist väheneb pidevalt ajulainete sagedus: domineerivad sagedused, mida EEG seejuures registreerib, muutuvad jadamisi alfa-, teeta- ja siis delta-laineteks. Aeglase une seisund on saavutatud, kui esinevad ainult aeglased (0,3 kuni 4 võnget sekundis) ja suured (amplituud 20–200 mikrovolti) delta-lained.
Umbes 1,5 tundi pärast uinumist asub tegutsema teine närvikeskus: sinine tuum, mis asub reflektoorsete regulatsioonikeskuste läheduses keskajus (vt joonis 23a), see ergutab teeta-lainete liiderrakke, mis asuvad eesaju kaht poolt siduvas õhukeses vaheseinas (parema ja vasaku prefrontaalse korteksi, taalamuse ja hüpotaalamuse vahel). Selles vaheseinas tekkinud teeta-lained sünkroniseerivad ülejäänud aju närvirakkude ärritusi ja nii ergastub ühtselt terve aju (retikulaarse süsteemi pärssiv mõju on siin osaliselt kõrvaldatud: selle asemel säilitavad toimuvat tegevust nüüd impulsid, mis satuvad närvikimbu kaudu sinisest tuumast limbilisse süsteemi.
Teadvus ja alateadvus „räägivad“ nüüd sama keelt, takistusteta infovahetus nende vahel on võimalik.
Aju kasutab kiires unes tekkinud „ajudevahelise side“ võimalust eelkõige iseenda programmeerimiseks: geneetilise informatsiooni ja alateadvuse sisu (arhetüübid) vahel tekib side, programm töötleb need ümber koos mällu kogutud kogemuslike isikupäraste andmetega. Need programmid on vajalikud vegetatiivsete funktsioonide tõrgeteta tööks, kindlate geneetiliste käitumisviiside (näiteks instinktiivsete tegevuste) arendamiseks ja säilitamiseks, samuti sideks „inimene – ümbritsev keskkond“.
Ajukoor on une ajal oma sisendkanalitest eraldatud. Retseptorite kaudu ümbritsevast keskkonnast ja kehast saabuvate ärrituste asemel võtab see kiire une seisundis vastu kohapeal välja töötatud programme ning töötleb need ümber eredateks, värvilisteks ja elulisteks unenägudeks. Need omakorda kutsuvad esile efektorite ärritusi, mis – vastupidiselt ärkveloleku seisundile – võivad mõjutada ka vegetatiivseid protsesse: kiirenevad pulss ja hingamine, tekib peenise või kliitori erektsioon.
Algul näitab välja aktiivsust ka skeleti lihaskond (tänu pidurdavatele impulssidele, mida saadab sinine tuum limbilisse süsteemi; see ei avaldu siiski aga nähtava käitumisena), kuid mõne aja pärast langeb lihaste toonus minimaalsele tasemele. Seejärel tekivad silmade kiired liikumised, mis on andnud nime une mõlemale faasile. 15–30 minuti pärast lakkavad silmade liikumised ja skeleti lihaskond muutub lühikeseks ajaks aktiivseks. Seejärel rahunevad pulss ja hingamine, EEG sünkroniseerub uuesti rohkem teeta-lainetega.
Me läbime öö kestel 4–5 kiire une faasi, mille vahele jäävad aeglase une faasid. Juuresolev graafik näitab meile une kulgu tugevalt lihtsustatud diagrammi kujul.
Tavaliselt toimub meie ärkamine mõne pindmise faasi ajal, mis jäävad kiire ja sügava une vahele. See on ühtlasi põhjus, miks suudame sageli meenutada teatavaid unenägusid une kiirest faasist, millel puudub näiliselt sisuline mõte või mis ei ole mitte kuidagi seotud reaalse eluga.
„Kiired“ unenäod on vastuolus reaalsusega esiteks sellepärast, et unenäo süžee sõltub suurel määral alateadvuse sisust (selle reaalsus on seotud ammu möödunud aegadega) ja geneetilisest informatsioonist, mis ei pääse mitte kunagi ärkveloleku seisundisse, aga ka sellepärast, et meisse tungib alateadlikult vastu võetud kosmoenergeetiline informatsioon (selgeltnägemise abil või telepaatiliselt tajutavad kujundid).
Seepärast peeti piibli tegevusaegadel unenägusid prohvetlikeks teadeteks eelseisvate sündmuste kohta, indiaanlased aga suhtuvad neisse praegugi kui nägemustesse teisest tegelikkusest, mis eksisteerib paralleelselt ärkveloleku maailmaga.
Unenäod on kõigi põlisrahvaste jaoks olnud võimalus pääseda teise reaalsusesse ja nad on aegade jooksul asjakohaste vaimsete harjutuste abil õppinud teeta-unenägude seisundit saavutama. Niisuguste unenägude kestel on neil õnnestunud luua side esivanemate hingedega, tajuda kosmilist jõudu ja meelteväliseid aistinguid, samuti mõjutada vaimselt oma ja teiste inimeste keha või esile kutsuda psühhokineetilisi nähtusi.
Üleminekut ärkveloleku seisundist unenägude aega nimetatakse ümberlülitumiseks: pärast seda ei mõtle me enam sõnadega, vaid nägemustega – alateadvuse „keeles“.
Võimalused ise niiviisi ümber lülituda peaksid meile saama enam-vähem selgeks, kui õpime tundma inimorganismi psühholoogilisi ja füsioloogilisi funktsionaalseid mehhanisme:
– lihaskonna lõdvestamine;
– emotsioonidest ja hirmutunnetest vabanemine;
– limbilise süsteemi rahustamine;
– teadvuse tühjendamine;
– teeta-sünkronisatsiooni saavutamine.
Lihaserakkude lõdvestamine, neuroloogiliste aktiviseerimisimpulsside väljalülitamine ja retikulaarse süsteemi desaktiveerimine on üleüldse võimalik tänu teist tüüpi, ärritavatele vastupidise toimega sünapsidele, mida tekitavad pärssivad (pidurdavad) transmitterid.
Niisuguste pidurdavate sünapside tööpõhimõtet on graafiliselt kujutatud joonisel 28.
Ilma pidurdavate sünapsideta ei oleks närvisüsteem suuteline oma informatsiooni edastamise ja töötlemise ülesannetega toime tulema: kõik närvirakud on omavahel seotud sünaptiliste sidemetega ja kohe tekiks lühis, kui kas või üht neist ärritataks. Üksikute närvirakkude ärrituse energia, mis tavaliselt ei ületa mõnd sajandikosa vatti, kasvaks sekundi murdosa kestel lumepalli põhimõttel surmava väärtuseni – mitme tuhande vatini! (Näiteks mürk strühniin blokeerib pidurdavaid signaale ja inimene sureb piinarikastes krampides – tema „sisemist voolu“ ei saa enam välja lülitada.)
Niisiis piiravad pidurdavad sünapsid vähese neuronite hulga poolt kehas indutseeritud ärritusi, mis on vajalikud informatsiooni edasisaatmiseks või aju närvikeskuses selle ümbertöötlemiseks. Seda selgitavat näidet näeme joonistelt 29 ja 30.
Lihaskonna lõdvestumise, mida harjutasime juba 2. loengus (harjutus 2.2) teadvuse teisele astmele jõudmiseks, saavutame nii, et saadame pidurdavaid impulsse mis tahes korteksist ajukoore, limbilise süsteemi ja ajutüve motoorsetesse piirkondadesse. Selle tagajärjel vähenevad eferentsed ärritusimpulsid nendele lihaskäävidele ja lihaserühmadele, millele oleme parajasti keskendunud.
Lihaste langenud toonus põhjustab muu hulgas venitusretseptorite nõrgemaid aferentse aju, eriti retikulaarse süsteemi suhtes, seepärast rahustame lihaskonda lõdvestades ühtlasi motoorseid keskusi, kogu vegetatiivset süsteemi ja retikulaarse süsteemi aktiivsust.
Tajutavat soojus- või raskustunnet, mis tekib kehalise lõdvestumise algstaadiumis, põhjustab lihaspinge nõrgenemine raskusjõu suhtes, samuti veresoonte laienemine oma lihaste lõdvenemise tagajärjel (siin ei peeta silmas teist, tugevamat kuumaaistingut, mida tekitab kosmilise energia vastuvõtmine). Keha täieliku lõdvestumise korral kaovad ka aferentsid, mis annavad märku raskus- või soojusaistingust, ja saabub „keha mittetajumise aisting“.
Hirmutunnetest ja depressioonidest vabanemine on teine samm niisuguse täieliku lõdvestumise suunas, mis lubab sünkroniseerida ajurakke algul alfa- ning seejärel ka teeta-liiderrakkudega. Me ju teame juba, et hirm, rahutus ja erutus levivad oma tekkekohast – limbilisest süsteemist – edasi kogu ajju. Seejärel võivad need hüpotaalamuses häirida vegetatiivset tasakaalu ja retikulaarse süsteemi kaudu tõsta lihaste toonust.
Asjakohaste harjutuste abil oleme õppinud oma tundmusi laias plaanis ohjeldama. Kui aga keegi meist kaldub siiski veel tajuma maailma süngetes värvides või ei suuda pideva hirmu tõttu kainelt mõelda, soovitame harjutust 11.5: HIRMU JA DEPRESSIOONI VASTU.
Mis tahes stress kutsub esile tsentraalse ärrituse, tõstab lihaste toonust ja rikub vegetatiivset tasakaalu, mis takistab alfa- ja teeta-sünkronisatsiooni saavutamist. Stressi põhjuseid – niinimetatud stressoreid – ei ole küll alati võimalik kõrvaldada, kuid näiteks harjutus 11.6: STRESSI VASTU aitab märgatavalt parandada koormuste talumist nii, et neile ei järgne vaimseid ega kehalisi reaktsioone. Paljud aktiivsed ja agarad inimesed elavad ning töötavad pidevalt sellises stressiseisundis, mis kurnaks teised inimesed ühe päevaga täielikult välja, kuid nad tunnevad end seejuures kogu elu kestel hästi.
Ja sagedased unehäired rikuvad vegetatiivset regulatsiooni, tekitavad närvilisust, depressiivseid häireid, hirmutunnet. Seepärast on limbilise süsteemi rahustamiseks vaja see välja lülitada näiteks harjutuse 11.7: UNE PARANDAMINE abil.
Teadvuse tühjendamine mõtterahu abil lubab saavutada närvirakkude alfa- ja teeta-sünkronisatsiooni prefrontaalses korteksis (neis ei teki mõtterahu seisundis ärritusi) ja soodustab kujundliku mõtlemise võimet, mis – ja mitte miski muu – annab võimaluse juurde pääseda aju alateadlikele kihtidele. Oleme teinud juba palju mõtterahu saavutamise harjutusi, seepärast puudub vajadus täiendavateks sellelaadseteks harjutusteks.
Kuid teeta-sünkronisatsiooni kiireks saavutamiseks ja järelikult ka mis tahes hetkel viivitamatult autohüpnootilisse seisundisse süüvimiseks on tähtis harjutus 11.1: PSII-TEADVUS.
Selle harjutusega võtame kokku kõik seni omandatud ja edukalt kätteõpitud kehalise ja vaimse lõdvestumise võtted, täiendame neid teeta-sünkronisatsiooni meetoditega ja ühendame kõik ühe mantra all (vt harjutusi 2.3 ja 11.2). Hiljem tekib juba ainuüksi sellele võlu- või võtmesõnale mõeldes automaatselt autohüpnootiline seisund, mis lubab meil teostada neid autosugestioonilisi mõjusid, mida asume käsitlema järgmises jaos.
Muide, teeta-sünkronisatsiooni saavutamist kergendab nähtus, millele ei ole siiani leitud selgitust: niipea kui silmamunad on pööratud võimalikult üles (just nagu oma juuksejuuri näha püüdes) tekib ajus – mitte küll täielik – teeta-sünkronisatsioon.
Me saame seda kontrollida lihtsa katsega: kui püüame silmamunasid mõneks sekundiks võimalikult üles pöörata (ei ole oluline, kas suletud või avatud silmadega) ja vaatame seejärel uuesti otse, paneme tähele, et meie pea hakkab kergelt pööritama.
Harjutuses 11.1 aitab silmamunade üles pööramine saavutada kerget ja kiiret teeta-sünkronisatsiooni, et minna otsekohe autohüpnootilisse seisundisse.
Kui viibime autohüpnnootilises ärkveloleku une seisundis, avaneb meile kaks põhimõttelist autohüpnootilist autosugestiooni võimalust.
Esiteks võime meditatiivselt mõista iseenda alateadvuse sisu, kaasata mõtteprotsessi alateadvuslikud aju piirkonnad või retseptorite abil paremini vastu võtta informatsiooni keha seisundist ümbritsevas maailmas (hiljem võtame tšakratega vastu kosmoenergeetilise päritoluga informatsiooni).
Teiseks on keskendudes võimalik oma soovi järgi mõjutada materiaalset keha, juhtida selle motoorseid ja vegetatiivseid funktsioone (hiljem võime endale allutada ka oma energeetilise keha kosmoenergeetilised funktsioonid).
Nende kahe autosugestiivse mõju erinevus on järelikult eeskätt see, et meditatiivse sugestiooni puhul töödeldakse peamiselt aferentseid ärritajaid, keskendunud sugestiooni puhul on tegemist hoopis eferentsidega.
Teine kaht sugestiooni liiki eristav tunnus on teeta-lainete sagedus: meditatiivse sugestiooni ajal tekivad aeglased lained sagedusega 4 hertsi, keskendunud sugestiooni puhul on lainete sagedus 7 hertsi.
Neist erinevustest hoolimata on sugestioonivõtted mõlemal juhul identsed. Me võime niisiis anda endale kas mis tahes autosugestiivseid käsklusi või teha seda vaimselt harjutuse 11.2: VAIMNE AUTOSUGESTIOON näite järgi, kujutades oodatavat tulemust võimalikult eredalt ette, samuti võime kuulata nende käskluste helisalvestusi, juhindudes harjutusest 11.3: AUDITIIVNE AUTOSUGESTIOON.
Teine võimalus on olemas sellepärast, et ka autohüpnootilises seisundis jääb kuulmiskanal avatuks, teisisõnu saavad kuulmisärritused ajukoorde sattuda (kuid neid ei teadvustata seal).
Muuseas, see suutlikkus tajuda kuulmisärritusi säilib ka sügava narkoosi korral. Selle kohta esitas hiljuti tõestuse psühholoog ja tajude spetsialist Henry Bennett, California ülikooli meditsiiniteaduskonna assistent-uurija.
Bennett andis narkoosi all olevatele patsientidele magnetofonilindile salvestatud korralduse: nad peavad pärast narkoosist ärkamist kõrvu hõõruma. Üheksa patsienti üheteistkümnest tegid täpselt seda, mida neile sisendati, ehkki ei suutnud seda käsklust meenutada. Ja kui Bennett ütles narkoosi all olevatele kirurgilistele patsientidele, et neil muutub üks käelaba teisest soojemaks, siis nad seda tõesti ka tajusid.
Milliseid võimalusi mõlemad autosugestiooni meetodid meie ees avavad ja mis toimub seejuures meie ajus, seda hakkame nüüd põhjalikumalt vaatlema.
Tänapäeval loetakse kaheldamatult tõestatuks, et autohüpnoosi ja hüpnoosi puhul avarduvad märgatavalt inimese vaimsed võimed ning tõuseb tema intellektuaalne tase. Nii näiteks demonstreerisid 200 katseisikut, keda testis professor V. Raikov Moskva psühhoneuroloogia kliinikus, hüpnoosiseisundis ootamatult imetlusväärseid loomingulisi võimeid näiteks joonistamises, savi voolimises või klaasipuhumises. Kõigil katseisikutel täheldati ka mälu võimaluste avardumist: nad suutsid hüpnootilises seisundis sama aja kestel ära õppida kuus korda rohkem võõrkeelseid sõnu kui normaalses ärkveloleku seisundis.
Raikovi katsed kestsid üle aasta, selle aja jooksul korraldati katseisikutele igas kuus kuni viis hüpnoosiseanssi. Katsesarja lõpus fikseeriti nende intellektuaalsuse kasv 1,5–2,5 korda.
On täiesti selge, et niisugust tajumisvõime ja informatsiooni töötlemise paranemise efekti soodustavad meditatiivsed autosugestioonid, mis on oma olemuselt teadvustamine ja mõtiskelu.
Hüpnootilises ilmsioleku une seisundis on teadvus ja alateadvus teineteisega tihedalt seotud, niisiis on mõttetööks inimese käsutuses ka kõik aju alateadlikud piirkonnad.
Ennekõike kehtib see hippokampuse kohta, milles asub lühiajaline mälu (vt 2. loengut) ning mis on seotud alateadvuse ja pikaajalise mäluga. Seda kasutades võime meditatiivseks mõttetööks kaasata kõik kunagi talletatud mälestused, samuti alateadvuse sisu, arhetüübid ja kosmoenergeetilise informatsiooni, me võime näiteks probleeme lahendada ärkveloleku une seisundis või lihtsalt unes, nagu kirjeldatud harjutuses 11.8: PROBLEEMIDE LAHENDAMINE.
Lisaks mälu funktsioonile on hippokampusel ka osalise koordinaatori roll organismi motivatsioonilise ja emotsioonilise seisundi juhtijana. Need on tegurid, mille tähtsus on õppetööks valmistudes suur.
Harjutuses 11.9: UNES ÕPPIMINE kasutame neid omadusi informatsiooni alateadlikuks vastuvõtmiseks ja kogumiseks (posthüpnootilise „informatsiooni fikseerimise“ protsesse engrammide kujul käsitleme järgmises jaos).
Vastupidiselt meditatiivsele autosugestioonile on keskendunud autosugestioon peamiselt eferentse loomusega. Tõsi küll, ka siin leiavad aset neuroloogilised töötlusprotsessid, näiteks muundatakse sugestioonid ettekujutuste kujunditeks (see on just nagu sõnalise sugestiooni „tõlkimine“ alateadvuse kujundite keelde), kuid ennekõike antakse ikkagi suunatud käsklusi kindlatele närvikeskustele ajus ja kehas, samuti üksikutele teostuselunditele.
Keskendunud autosugestioonile on pühendatud näiteks selle loengu harjutused 5 kuni 7, järgmises loengus hakkame neid harjutusi kasutama vaimse enesetervendamise otstarbel (hiljem aitavad need meil realiseerida psühhokineetilisi nähtusi kosmoenergeetilisel tasandil).
Sugestioone, mis peavad kohale jõudma väljaspool „uneaega“ või kohe pärast seda normaalses ärkveloleku seisundis, nimetatakse posthüpnootilisteks sugestioonideks. Me eristame neid järgmiselt:
– posthüpnootiline informatsiooni kogumine pikaajalisse mällu, mida võime mäletada veel aastaid hiljem (näiteks unes õppides),
….> (vt edasi)
- Sünaptiline side puhkeseisundis.
- Neuroloogiline ärritus põhjustab neuroloogiliste transmitterite eraldumise ja gangliosiidse koe keemilise moodustumise.
- Kui neuroloogiline ärritus oli piisavalt tugev või sageli korduv, siis informeerivad mõlemad osalevad närvirakud oma rakutuumi sünapside piirkonnast lähtuvate keemiliste signaalidega (valged nooled), see tugevdab kontakti (sidet) ning tekitab vajaduse pika aja kestel toota ja kohale toimetada ehitusmaterjali. Seejärel algab keeruline sünteesiprotsess mõlemas rakus, et valmistada kõike vajalikku.
- Sünaptiline side on suletud. On tekkinud tihe gangliosiidne kude, mis – samamoodi nagu spetsiifiliselt kujunenud pistikühendus – sunnib initsieeritud neuroloogilist ärritust sellest hetkest alates mööda närvisüsteemi püsivaid teid kaua tiirlema.
….>
– posthüpnootilised aju närvituumade lakkamatu mõjutamise käsklused (psüühiliseks ja vegetatiivseks stabiliseerumiseks või keskendumise ja tähelepanu pikaajaliseks tugevdamiseks) ning
– posthüpnootilised käsklused, mille mõju algab alles teatud ajavahemiku pärast. Selle ajavahemiku saab samuti sugestiooni teel ette anda: veidi aega enne sugestiooni realiseerumist tekib meis või mõnes meie poolt hüpnotiseeritavas isikus (sellest tuleb 13. loengus lähemalt juttu) ähmane soov teha tingimata midagi tähtsat – ja soovitud tegevus toimub iseenesest, automaatselt.
Posthüpnootiline informatsiooni kogumine või keha funktsioonide normaliseerimine saab võimalikuks tänu sünaptiliste sidemete suutlikkusele tihedalt ühineda (samasuguse põhimõtte järgi oleme ka võimelised midagi meelde jätma).
Selleks täidetakse sünaptiline pilu suhkru makromolekulidega – peamiselt gangliosiididega, mis moodustavad viltja koe (joonis 32). Koe tihedusest sõltub, kui kergesti kandub ärritus edasi: mida tihedam kude, seda kergemini.
Tavajuhul on molekulaarne kude, järelikult ka sünaptiline side kahe närviraku vahel nõrgalt väljendunud ja see katkeb kohe pärast ärrituse lõppemist.
Kuid tugevate või üksteisele järgnevate korduvate ärrituste puhul muutub kude tihedamaks. Seda seisundit säilitatakse suhkru molekulide pideva sünteesiga rakus ja nende saatmisega koesse. Nii muutub see omalaadseks joodiseks (joonistel 33 ja 34 on see protsess üksikasjalikult kujutatud).
Tänu paljude närvirakkude tihedale ühendumisele omavahel moodustavad need funktsionaalseid elemente, mida nimetatakse engrammideks. Ajus võivad niisugused tugevalt seotud neuroloogilised võrgud endasse salvestada mälu sisu. Ka psüühiliste ja vegetatiivsete protsesside juhtimise programme võib salvestada samaviisi: niipea kui tekib injitseeriv ärritus, käivitub kogu programm automaatselt.
Engrammid moodustuvad automaatselt, kui meie autohüpnootilises seisundis loodud sugestioonid on võimalikult intensiivsed ja eredad. Samamoodi võime selliseid informatsioonilisi jälgi ja mällu jäetud jälgi ka uuesti kustutada: selleks kujutame lihtsalt endale ette, et mälestus või programm on kadunud ja seda enam ei ole.
Engrammide moodustamise ja kustutamisega seotud efekte võime kasutada erinevatel viisidel. Näiteks nii, et seome ühe mantra ettekujutuse kompleksse kujundiga (st täieliku juhtimisprogrammiga): nõnda hakkab see mantra käivitama kogu programmi.
Posthüpnootiliste käskluste täitmisteks vajalikud ärritused salvestame gangliosiidse koe abil protsessis osalevate neuronite sünaptilistes piludes. Seejärel võivad need tavalises ärkveloleku seisundis mis tahes ajal (või varem sugestiivselt määratud ajal) esile kutsuda vastavaid tegevusi.
Posthüpnootiliste programmide „salvestamist“ õpime harjutuses 11.4: POSTHÜPNOOTILISED SUGESTIOONID.
See ja kolm järgnevat harjutust annavad meile kadestusväärse võimaluse juhtida oma psüühilisi ning füüsilisi funktsioone tervikuna. Järgmises loengus kirjeldatud vegetatiivse stabiliseerimise harjutused aitavad meil neid võimeid veelgi tugevdada.
Toimetanud Ylar Lindepuu
Sugestioon
Eesmärk: Autohüpnootilise seisundi viivitamatu saavutamise oskus mis tahes ajal.
Toime: Kõiki seniõpitud lõdvestumise meetodeid teeta-sünkroniseerimise võttega ühendades saavutame järjest lühema ajaga autohüpnootilise seisundi. Autohüpnootilise vaimse seisundi sidumine mantraga lubab meil mantrale mõeldes saavutada viivitamatu teeta-sünkronisatsiooni.
Eelnev märkus: Meditatiivse autosugestiooni ajal on ülekaalus aeglased teeta-lained sagedusega 4 hertsi, keskendunud autosugestiooni ajal on ülekaalus kiired lained sagedusega 7 hertsi. Seepärast harjutame vaheldumisi sagedustele 4 ja 7 hertsi põhinevat meditatsiooni.
Abivahend: Mediteerimise ja keskendumise lainekujund.
Harjutuse esimene aste…
Harjutuse teine aste…
Harjutuse kolmas aste…
Harjutuse kestus ja sagedus…
Harjutuste täpsemad selgitused leiame Harjutusvihikust
Eelnev märkus: Selle küllaltki üldise vaimse autosugestiooni puhul puudub vajadus konkreetse eesmärgi järele, sest võime teha millise tahes mõeldava isikupärase sugestiooni, kui järgime allpool esitatud juhiseid. Kuid üht peame siiski silmas pidama: me võime autohüpnoosi seisundis teha endale ainult positiivseid sugestioone. Jätke niisiis kõrvale sellised sugestioonid nagu „Mul ei ole rohkem depressiivseid seisundeid“, sest niiviisi anname alateadvusele kinnituse, et need on meil praegu olemas. Parem on endale sugereerida järgmist: „Minu pea on vaba ja selge, tunnen endas täielikku tasakaalu ja kergust, olen terve ja rõõmus!“
Sugestiooni kulg…
Harjutuste täpsemad selgitused leiame Harjutusvihikust
Eelnev märkus: Autohüpnootilises ärkveloleku une seisundis on kuulmisärritused ainsad aferentsid. Prefrontaalne korteks, mis on aju kuulmispiirkondadega vahetult seotud, ei teadvusta neid, välised kuulmisärritused tekitavad samasuguseid kujuteldavaid kujundeid nagu puhtmõtteliselt tekitatud kujundid vaimse autosugestiooni puhul.
Nii võivad auditiivsed autosugestioonid paljudel juhtudel vaimseid sugestioone asendada, vähemasti alguses, ja see toob õppuritele autosugestiooni protsessis sageli teatavat kergendust. Ja mõnede tegevuste – näiteks unes õppimise puhul – on need ainus võimalus.
Abivahend: Mp3 mängija.
Sugestiooni kulg…
Harjutuste täpsemad selgitused leiame Harjutusvihikust
Eesmärk: Sugereeritavate käskluste kestev ja ajas hajutatud fikseerimine või alateadliku informatsiooni kogumine mälus.
Toime: Asjakohaste tugevate kujutluste abil võime autohüpnootilises seisundis luua tugevad sünaptilised sidemed.
Selline engrammide moodustamine võimaldab meil ajas hajutada sugereeritavate käskluste täitmist, kestvaid sugestioone väljaspool ärkveloleku une seisundit või koguda teadmisi, mis on saadud meditatiivsete sugestioonide ajal pikaajalisest mälust.
Sugestiooni kulg…
Harjutuste täpsemad selgitused leiame Harjutusvihikust
Eesmärk: Limbilise süsteemi rahustamine hirmu ja depressioonide kõrvaldamise teel.
Toime: Kehalise lõdvestumisega teadvuse teises astmes vähendame aferentse, mis tavaseisundis tungivad läbi kõigi vegetatiivsete keskuste ja taalamuse limbilisse süsteemi ning tekitavad selles emotsionaalseid erutusi. Lõdvestumise efekti tugevdab vaimse seisundi muutmine autosugestiooni teel: kujutame endale ette soovitud vaimset seisundit ja saadame vastavaid käsklusimpulsse prefrontaalsest korteksist – meie teadvuse asukohast – olemasoleva neuroloogilise sideme kaudu limbilisse süsteemi.
Kui meid varem valdasid tugevad hirmud või muud tundmused, siis nüüd võime selle harjutuse abil hirmust ja muudest negatiivsetest aistingutest vabaneda.
Harjutuse kulg…
Harjutuste täpsemad selgitused leiame Harjutusvihikust
Eesmärk: Omandada oskus toime tulla stressiolukordadega, et need ei tekitaks enam liigset neuroloogilist ega füsioloogilist koormust, mis häirivad üldist rahunemist ja seega ka autohüpnootilise seisundi saavutamist.
Toime: Stressiolukordade vaimse „läbimängimise“ ja nende kujuteldava ületamise teel õpime harjutuse esimeses astmes iseseisvalt toime tulema reaalse elu stressiolukordadega nii, et need meid enam ei koorma.
Sugestiivse tekstiga programmeerime harjutuse teises astmes oma alateadvuse automaatselt stressi ületama. Seejuures vähenevad liigsed aferentsid automaatselt tavalisele tasemele ega suuda motoorsetes ja vegetatiivsetes keskustes esile kutsuda ülereageerimist.
Harjutuse esimene aste…
Harjutuse teine aste…
Harjutuste sagedus…
Harjutuste täpsemad selgitused leiame Harjutusvihikust
Eesmärk: Katkematu ja rahulik ööuni 4–5 kiire une faasiga.
Eelnevad märkused: „Jumal õnnistagu seda, kes leiutas une,“ kirjutas Cervantes oma „Don Quijotes“, kuid paljudel inimestel see kasulik leiutis enam ei toimi (Saksamaal kannatab iga viies unehäirete all). Piisav häirimatu uni on tähtis mitte ainult keha regenereerimiseks ja vegetatiivse tasakaalu taastamiseks, vaid ka (alateadlikuks) infovahetuseks teadvuse ja alateadvuse vahel kiire une ajal.
Me tahame seda sidet ka teadlikult ära kasutada, näiteks unes õppimiseks (harjutus 11.9) või meditatiivseks probleemide lahendamiseks une ajal (harjutus 9.8), seepärast on häirimatu kiire uni meile eriti tähtis.
Kuid unerohtudega ei saa kiire une häireid kõrvaldada, sest need pikendavad üksnes aeglast und ilma kiire faasita. Niisiis, kui esineb unehäireid, kasutame järgmist sugestiooniteksti (abiks on ka kehaline reipus – enne magamaminekut tasub teha väike jalutuskäik või juua tassike kohvi, õlut või pokaal šampust, vajaduse korral süüa ka šokolaadi).
Harjutuse kulg…
Harjutuste täpsemad selgitused leiame Harjutusvihikust
Eesmärk: Kõikvõimalike probleemide lahendamine ja küsimustele vastuste leidmine ilma prefrontaalse korteksi teadvustatud osaluseta.
Toime: Psii-teadvuse autohüpnootilises seisundis käsitletava probleemi lahendavad automaatselt aju neuroloogilised süsteemid, kasutades alateadvuse ja mälu sisu.
Autohüpnootilises seisundis või kiires unes on informatsiooni töötlevate ajukoore kihtide käsutuses kogu ajju kogutud informatsioon (juurdepääs hippokampuse kaudu) ning neuroloogilisi võimeid aitab märgatavalt avardada aju teadlike ja alateadlike piirkondade suhtlemine omavahel, seepärast on leitud lahendused tunduvalt tõhusamad kui need, milleni jõuame „normaalselt“ mõeldes.
Harjutuse kulg…
Harjutuste täpsemad selgitused leiame Harjutusvihikust
Eesmärk: Mis tahes teadmiste alateadlik vastuvõtmine ja kestev kogumine unes või ärkveloleku une seisundis.
Toime: Me võtame autohüpnootilises seisundis või kiires unes alateadlikult vastu helikandjalt esitatud auditiivset informatsiooni, kuulmistaju seejuures säilib. Seejärel jõuavad informatsiooni impulsid hippokampuse kaudu otse pikaajalisse mällu, kuhu neid kogutakse engrammidena. Normaalses ärkveloleku seisundis on see informatsioon igal ajal meie käsutuses ja seda on kergem kätte saada kui „tavalise“ õppetöö käigus kogutud infot.
Abivahendid: Helikandja, äratuskell.
Harjutuse kulg…
Harjutuste täpsemad selgitused leiame Harjutusvihikust
Toimetanud Ylar Lindepuu
Järgmine peatükk 12:
Saime eelmistes õppetundides teada, et inimene kujutab endast teadvuse, alateadvuse ja materiaalse keha funktsionaalset ühtsust, milles ükski koostisosa ei tule toime ilma teisteta. Me teame juba, et meie kesknärvisüsteemi subkortikaalsed piirkonnad reguleerivad autonoomselt paljusid organismi funktsioone, me suudame avardatud teadvuse seisundites neid regulatsiooniprotsesse mõjutada, neid juhtida.
