Parapsühholoogia
20. Regressioon
See loeng käsitleb hüpnoosiseisundis tekkivat regressiooni, mis viib tagasi eelmistesse eludesse ja minevikusündmustesse. Regressioon – mineviku hüpnootiline meenutamine – on viimasel ajal muutunud kõmuliseks moodsaks nähtuseks pärast seda, kui sellega asusid tegelema meie populaarsed ja mitte eriti populaarsed kaasaegsed: artistid, šõumeistrid ja edutud kirjanikud.
Lihtsustuste ja banaalsetele šõu-efektidele taandamise tõttu on regressioon (ja kõik sellega seonduvad olukorrad) omandanud halva kuulsuse. See on vanadele areenilt välja tõrjutud staaridele avanud eduka ja kõmulise tegevusvälja, mis on endaga kaasa toonud uute kuulekate austajate tekke ja kena kõliseva kopika.
Nii näiteks teatas „astraaltäht“ Elizabeth Teissier Bostonist, et ta vabastas Jeanne’i d’Arcina Prantsusmaa vaenlastest ja lõpetas oma elupäevad õnnetult kuninganna Maria Stewartina. Keegi Švaabi koduperenaine Baden-Würtenbergist väitis, et oli eelmises elus „Dallase“ staari Audrey Landersi õde.
Parapsühholoogia ja Piiriteaduste Instituudi meeskond on püüdnud vabastada regressiooni teema kõigest kõmulisest ja eksitavast ning panna üksikasjalikult ja analüütiliselt rääkima ainult faktid, seada populaarsele efektide naudiskelule vastu objektiivse, õige, põhjendatud, loodusteaduslikule põhjale tugineva argumentatsiooni.
Kui lähtuda Parapsühholoogia ja Piiriteaduste Instituudi psii-teadvuse määratlusest – on auto- või heterohüpnoosi seisundis võimalik eelmistest eludest ja eksistentsitasemetest välja kutsuda hämmastavalt täpset, sageli ka täielikult tõestatavat informatsiooni.
20. loeng on pühendatud selgeltnägemise olemusele, alateadlikule asjade seisu tajumisele olevikus, minevikus ja tulevikus.
„Olin nüüdisaegse USA idarannikul, nägin maapinnal kõrgumas kristalset püramiidi. See helkles päikese käes: õhk oli niiskem kui praegu … Võimalik, et nägin Atlantise loomulikku atmosfääri enne seda, kui see vee alla vajus. Püramiidi kohal kõmises kõu ja sähvisid välgud … Tormipilt kadus, selle asemel nägin kõrbe kohal hõljuvaid veidraid masinaid. Need olid nagu tohutu suured ja lillelised akendega tassid, nähtavasti kasutasid inimesed neid liikumiseks maa kohal. Ma ei ole päris kindel, kuid tundus, et need ei olnud kindlasti maist päritolu. Masinad ei kasutanud kütust ega tekitanud müra. Need hõljusid elektromagnetilistel teedel, mis just nagu energeetilised tänavad ületasid kogu taeva …
Seejärel nägin kõrbepildile eelnevaid pilte.
Aimasin kuidagi, et need on üksteisega seotud. Neil piltidel olid kujutatud lopsakaid rohelisi aedu roosade ja türkiissiniste purskkaevudega. Kristalsetel tänavatel jalutasid graatsilised sihvakad inimesed. Nad ei vestelnud üksteisega. Nad suhtlesid omavahel telepaatiliselt. Linnud ja loomad sarnanesid nüüdisaegsetega, need liikusid koos inimestega kristalsetel teedel ja näis, et nad elavad ühtses harmoonias. Tundsin, kuidas inimesed andsid loomadele telepaatilisi käsklusi midagi teha ja loomad reageerisid kohe. Inimene läks puu juurde ja rebis oksalt vilja, selle asemele materialiseerus uus vili.
Hooned olid tundmatust valgest ainest. Rõivad olid tundmatust, läbipaistvast ja kristalsest ainest …
Asusin lahinguväljal. Ma ei teadnud, kus ja millal toimus see lahing. Mul oli käes mõõk, õlgadel keep. Minu juurde tuli sõdur. Ta torkas oma relva mulle kõhtu. Ma langesin ja seejärel tekkis pilt teisest ajastust.
Nägin end kümneaastase lapsena, kellest sõitis üle vanker. Vankri rattad purustasid mu jalad. Need mõlemad tuli amputeerida. Õppisin üpris osavalt köntidel liikuma. Ma ei olnud oma saatusega rahulolematu …“
Need on katkendid ülemaailmselt tuntud staari Shirley MacLaine’i raamatust ”Dancing in the light”, mille avaldas Wilhelm Goldmani kirjastus (München) 1986. aastal. Need stseenid ei ole võetud paljudest filmidest, milles ta oma pika karjääri jooksul näitles, vaid need on „tõelised sündmused“ tema eelmistest eludest!
Kinonäitleja usub kindlalt, et ta on varemgi korduvalt sellel maal teistes kehades ja teistel aegadel elanud. Teisisõnu usub ta nähtust, mida nimetatakse taaskehastumiseks, reinkarnatsiooniks – pärast surma eraldunud hinge ümberasumist teise kehasse.
Kõik see meenus talle pärast seda, kui „spetsialist“ Chris Griscom, USA tuntud spiritistlik ravitseja, torkis kolme kuldse akupunktuurinõelaga („sest need tekitavad suuremat sagedust kui hõbedased“) tema „kolmanda silma“ piirkonda lauba keskel.
Niisugune taaskehastumine, mis on võimalik ka hetero- ja autohüpnoosi seisundis, kannab nime regressioon (ladina keeles regressio – tagasiminek). See ongi meie järjekordse loengu teema, ehkki teaduslikus parapsühholoogias hiilitakse sellest vaikides mööda.
Werner F. Bonini „Parapsühholoogia ja selle piirialade käsiraamatus“ on sõnale regressioon antud järgmine selgitus: „individuaalne mõistuslik vaimolend elab üle surma ja võib sündida uuesti inimese või loomana. Niisuguse „kehassemineku“ tõestuseks esitatakse „minevikumälestusi“, ehkki üksikjuhtudel võib see olla pettus, eksitus, võimaliku kollektiivse mõistuse tulemus, alateadlik taju, samuti võib seda seletada muude hüpoteesidega, näiteks kinnisideega … Viimasel ajal on hakanud levima suund pidada reinkarnatsiooni „transtsendentaalseks lootuseks“.
Tõepoolest: nagu näitas küsitlus, mille korraldas 1986. aastal Saksamaa telekanal ZDF, usuvad koos proua MacLaine’iga taassündi ja eelmiste elude mäletamise võimalust ligi 20% sakslastest, 25% inglastest ja 33% ameeriklastest.
Need inimesed ei teadvusta muidugi, et tegelikkuses (me näeme seda selle loengu teksti lugedes) on kõne all nende tunnete ja ettekujutuste maailmast, nende mälust ja alateadvusest (mis võib vastu võtta ka informatsiooni varem elanud inimestelt; kuidas see toimub, seda saame teada hiljem) pärinevad kujundid. Kuid nad peavad tunnistama, et nende teispoolsuse muljed on tihedas seoses tänapäevaeluga ja siis võib juhtuda, et samalaadseid isiklikke läbielamusi ning olukordi võib juba varem olla isegi korduvalt esinenud.
Eriti selgelt on seda näha proua MacLaine’i teatest tema viimase taassünni kohta, mille võtame ka kriitilise vaatluse alla.
„Viimane kehastumine, mille läbi elasin, oli kõige tähendusrikkam. See algas tsaari-Venemaal. Olin õukonnas tähtsal kohal ja elasin luksuslikku elu. Talupojad ja käsitöölised kannatasid kibedat puudust … Nad elasid armetutes onnides – poolenisti näljased, poolenisti külmunud.
Mina elasin muretult tsaaripalee vaikuses koos oma pojaga, keda meeletult armastasin … Ta oli umbes kuueaastane … tal olid kõrged põsesarnad ja kuldsed juuksed. Tundsin lapses ära Vasja. Vasja oli pelglik poisike, kes elas vaeste viletsusele väga kaasa. Ta lahkus sageli paleest, et sõpradega mängida, viis vaestele lastele kalleid kingitusi, mida nad võisid toidu vastu vahetada …
Üks mees külast palus luba minuga vestelda. Käskisin temal ilmuda. Ta tõi minu juurde rühma vaeseid ja kirjeldas armetuid olusid, milles ta elab koos perega. Mees oli Steve, minu endine abikaasa …
Lubasin tema probleemide üle tõsiselt mõelda. Võtsin mehega hiljem ühendust, et temaga kohtuda ja ise talupoegade halbades elutingimustes veenduda.
Vaesed said mulle lähedaseks. Viibisin meelsasti nende seltskonnas ja tahtsin neid aidata. Olin langetamas otsust võtta oma vaprus kokku ja teha midagi, mis nende raskusi leevendaks.
Tahtsin nõu pidada mehega, kellel oli õukonnas suur võim. Ma ei saanud aru, mis seisund tal oli. Teadsin vaid, et ta on mu praegune isa. Ta kuulas mu kaastundlikult ära, kuid ei näinud põhjust oma mainega riskida ega rahutusi tekitada.
Ta ütles, et see ongi kehvikute saatus, tema spiritistlik nõustaja on rääkinud, et teiste inimeste karmalisse saatusesse sekkumine on vaimne kuritegu. Tema nõustaja oli minu praeguse ema hing.
Hakkasin mõistma, kui keerulised on meie karmalised sidemed. Kui pöördusin nõustaja poole, ütles ta mulle, et see on saatanast, kui tsaari perekond kehvikute karmasse sekkub …
Mind vaevasid südametunnistuse piinad. Tänu oma vene õigeusklikule kasvatusele uskusin hea ja kurja vastasseisu ning olin veendunud, et saatan varjab end meie hulgas nagu hunt lambanahas.
Kui me saatanat ei usu, siis on ta meid peibutanud end mitte ära tundma.
Olin segaduses ega suutnud mitte midagi ette võtta. Tahtsin inimesi aidata, kuid … kartsin sattuda tsaari perekonna põlu alla. Mees, kes minult abi palus, kaotas kogu oma vapruse, kui minu argust nägi …
Küla tabas epideemia. See hirmutas mind nii, et uudis halvas mu. Inimesed surid tervete perede kaupa, kuni küla jäi täiesti tühjaks.
Mees ei suutnud minu kodanikujulguse puudumist mõista. Nende nimel, keda ma aitamast keeldusin, tõotas ta mulle kätte maksta. Ta teadis, kuidas toimib karma, kui selle vande andis. Ja polnud oluline, kas see saatus tabab mind selles elus või järgmises …“
Proua MacLaine ei ole ainuke, kes jutustab oma endistest eludest. Niipea kui teispoolsuse kogemused eriti šikiks muutusid, sööstsid massiteabevahendid (kõige ees igat värvi ajakirjandus ning isegi riiklik televisioon ja kirjastused) ilma igasuguse kriitikata laiale üldsusele tõepäraste lugude pähe müüma kõiki sellesse valdkonna kuuluvaid teateid, pööramata nende õigsusele tähelepanu.
Koos taevast ja põrgust, kõikemääravast karmast ja absoluutsest nirvaanast jutlustavate religioonidega, mille põhjusi hindame üksikasjalikumalt järgmistes jagudes, mõjutavad massiteabevahendid otsustavalt arvamuse kujunemist regressiooni võimalikkuse kohta, millest järelduvalt on olemas reinkarnatsioon ja meie materiaalse maailmaga paralleelselt eksisteeriv teispoolsus.
Seepärast vaadelgem mõnesid seda teemat käsitlevaid trükiseid, et nende õigsust ja usutavust punkt punkti kaupa hinnata.
„Me olime eelmises elus õed,“ väidab Baden-Würtenbergis Leonbergi linnas elav Rozi L. ning peab siin oma õena silmas Ameerika seebiooperite tähte, „Dallasest“ tuntud Landersit. „Kord avastasime me Audreyga, et meil on sama värvi juuksed, ühesugused silmad ja nina. Pealegi tunneme me juba esimesest kohtumisest alates end teineteisele väga lähedasena.“
Näitleja kinnitab: „Igaüks, kes meid koos näeb, tajub märgatavat hingesugulust minu ja Rozi vahel. Näiteks minu ema …“
Sama spontaanselt, kuid põhjalikumalt ja üksikasjalikumalt meenutab oma eelmist elu koduperenaine Brigitta M. Ta teatas ühe naisteajakirja reporterile: „Kui olin tüdruk, viisin ema ühes väikeses Šveitsi külas oma haua juurde.“
Koos sugulastega rändas ta koolivaheajal mööda Šveitsi kaugemat kanti ja muutus järjest ärevamaks. Ema pani seda tähele. „Mis juhtus, Brigitta?“ küsis ta. „Kas sulle ei meeldi miski, kullake?“ „Ei-ei, kõik on korras,“ tõttasin vastama. „Ainult et … kuidas siin küll kõik muutunud on!“ „Muutunud?“ sekkus isa. „Kust sa seda tead, tütreke? Sa ei ole ju siin kunagi olnud.“ „Oi ei, issi,“ pahvatasin ma. „Mulle on kõik tuttav. Olen siin juba korra elanud. See oli väga ammu …“
Nagu teatab üks esoteeriline ajakiri, on keegi Ameerika koduperenaine isegi eri sajanditel olnud ühte ja samasse mehesse armunud. See ajakiri tsiteerib „autorit-spetsialisti“: „Kolmekümneaastane koduperenaine armus maksuametnikku. Naine meenutas hüpnoosi all oma eelmist elu. Ta oli 18. sajandil Mehhikos kõrtsiperenaine ja armus ühte maaomanikku. See armastus kordus juba selles elus, kui naine maksuametnikku armus. See mees oli eelmises elus rikas maaomanik!“
Kui usume kõiki neid teateid spontaansete, aga ka hüpnoosi või akupunktuuriga esile kutsutud regressioonide (ladina keeles regressio – tagasiminek) kohta, tuleb olla veendunud ka selles, et elusolendi surm ei tähenda tema vaimu hukkumist. Tuleb ka uskuda, et (sest üksikute eksistentside vahele võib jääda sajandeid) surnu kehast vabanenud hing asub kusagil mittemateriaalses teispoolsuses ja ootab järgmist kehastumist, oma järgmist maist elu.
Enesestki mõista pööravad massiteabevahendid niisugusele „vahepealsele kuningriigile“ või vähemasti selle künnisele tähelepanu.
Ühes populaarses Saksa nädalalehes avaldati pealkirja all „Nägin omaenese surma“ teade, et Šveitsi apteegimüüja Ingrid H., kes jalutas 1961. aasta suvel koos abikaasaga Veneetsias, langes korraga infarktist rabatuna keset Markuse väljakut maha.
„Ma ei tundnud, kuidas mees minu üles tõstis. Korraga nägin oma keha valgel kanderaamil. Nägin ja kuulsin Itaalia arsti. Ta rääkis, et siin ei saa mitte midagi teha. Süda on seiskunud. Ja samal ajal alustas ta südamemassaaži. Sel hetkel nägin naisekuju. Ta võttis mul käest kinni. Me hõljusime läbi koopa lilleväravateni. Kui märkasin neid väravaid, kuulsin häält. See ütles: „Ei, veel mitte!“ Mind tõmbas miski tagasi, just nagu oleksid mu hing ja keha nähtamatu niidiga seotud.“
Läbi „ukse“ astus teispoolsusesse ka 22-aastane automehaanik Heiner P. Igatahes teatab sellest üks teine Saksa ajakiri pealkirja all „Minu elamused surnuna!“
Heiner P. kihutas 100-kilomeetrise tunnikiirusega sõites oma mootorrattal sisse poolhaagisega veoautole, lisaks koljule murdus tal ka palju teisi luid ja ta sai tõsiseid sisemisi vigastusi. Kui noormees oli poolelt teelt elule tagasi toodud, jutustas ta reporteritele oma muljetest kliinilise surma ajal, mille saabumist kinnitasid ka arstid.
„Nägin selgelt, kuidas lamasin purunenud auto all. Jäi mulje, et ma hõljun kaks meetrit avariikohast kõrgemal. Kuulsin, kuidas pealtnägijad rääkisid: „Jälle üks arutu kihutaja vähem.“ Seejärel saabus kiirabiauto, minu kohale kummardus kaks sanitari ja üks neist ütles: „Siin on kõik läbi!“ Veidi aja pärast nägi Heiner P. enda ümber eredat valgust. „Ma ei tundnud valu. Mind ei sidunud verise olevusega mitte miski peale hõbedase niidi, mis pidevalt lahustus. Hõljusin kitsas pimedas torus. Muutus järjest heledamaks. Nägin imekaunist kohta. Seal seisid inimesed ja viipasid mulle naerdes. Tundsin ära oma mullu surnud vanaema. Ta oli noor ja kena naine, ma nägin seal ainult noori inimesi …“
Kui kõik teispoolsuses viibivad surnud on tõesti nii noored ja kaunid, miks siis mitte nendega suhtlema hakata. Näiteks küsida lahkunud tädilt, miks ta testamenti koostades ühele teatud isikule ei mõelnud, või hiljuti surnud isalt, kuidas tal „seal“ läheb.
Paljude arvates piisab, kui lehitseda raamatuid ning sirvida artikleid ajakirjades ja ajalehtedes, et saada teada, milline peab selleks olema metoodika, millised peavad olema abivahendid.
„„Tuleviku ajakirjas“ on öeldud, et surnud vastavad küsimustele tulevikust ja minevikust kirjutava laua vahendusel,“ kui küsimusi esitatakse „siirate ja positiivselt mõtlevate inimeste ringist“, kes lauda sõrmeotstega puudutavad (vt harjutust XX/1: Kirjutav laud). Kolmejalgne oraaklilaud, mis on tehtud kuivast, vähemalt nelja-aastasest tammest ega sisalda metallosi, liigub mööda paberit. Lauajala sisse kinnitatud pliiats jätab paberile liikumisjäljed, need moodustavad nimesid, arve, väikseid joonistusi.
Lauale esitatud küsimused võivad olla väga erinevad (millal mu abikaasa terveks saab, millal tütar mehele läheb, kas alustatud ettevõtmine õnnestub jne), kuid mitte omakasupüüdlikud. Kes tahab teada saada loterii võidunumbreid, saab põikleva vastuse või ainult kaks arvu!
Samas ajakirjas teatatakse kellestki Mauritio B-st, kes jutustas, kuidas „surnu teatas pendli abil enda tapja nime“.
„Tänavu tapeti noahoopidega ühes väikeses Saksa linnas 75-aastane pensionär V. H. Tema laip leiti järgmisel päeval. Rosa Nüssler (autor on nime muutnud) sai sellest jubedast sündmusest teada hiljem kohaliku ajakirjanduse kaudu. Avaldatud oli tapetu nimi, kirjeldatud kuriteo kulgu – sedavõrd, kui see politseile teada oli – ja ohvri vanus. Proua Nüssler teadis tapetu aadressi, sest oli temaga põgusalt tuttav. Need andmed olid proua Nüsslerile piisavad, ta edastas need telefoni teel professor Müllerile Itaaliasse ja too asus samal õhtul juhtumit uurima. Kui professor tegi pendliga katse oma diagrammi kohal (koodtabel – PPI märkus), sai ta ootamatult vastuseks sõna „Vapo“. Ta ei osanud sellele seletust anda, kuni sai teada, et nii kutsuti V. T.-d sõprade ringis. Samal ajal õnnestus professor Mülleril välja selgitada V. T. elukoht (ta peeti hiljem mõrtsukana kinni – PPI märkus): ta elas otse ohvri korteri kohal.“
Autor räägib transtsendentaalsest radiesteesiast, mis ei eelda pendlilt mitte mingisuguseid meediumivõimeid! „Alati on olemas olnud võimalus luua ühendust vaimolenditega teisest maailmast,“ nii räägib valdkonna rajaja, eespool nimetatud professor Erich Müller.
Pendli asemel võib surnute küsitlemiseks kasutada sümbolite või tähtedega kaarte või täringut, samuti võib – seda teevad nüüdisaegsed okultistid – „sundida“ surnutel endil teispoolsusest saabunud teateid läbi mikrofoni või raadio teel magnetlindile salvestama. Nii istuvad sajad Jürgensoni jüngrid (rootslasel Friedrich Jürgensonil õnnestus 1959. aastal esimest korda surnute „hääli“ salvestada) päevade kaupa oma vabale sagedusele häälestatud raadiovastuvõtja ees ja kutsuvad välja teispoolsuse asukaid.
„Ma kutsun sind, Grazia Patritzia, Monaco valitseja …“ nii alustas oma hingematvat eksperimenti selgeltnägija Alfred K. ühe värvilise naisteajakirja toimetuses kriitiliselt häälestatud reporteri ees mõni nädal pärast oma tütre teist pulma. „Meil on sulle küsimusi, Grazia Patritzia. Ja me palume sul meie küsimustele vastata … Keegi kirjutas: oli õnn, et sind selles pulmas ei olnud …“
Avaldatud artiklist loeme järgmist: „Alfred K. jäi keset esimest küsimust vait. Ta silmitses ainiti salvestusseadet laual. Kõrval asuvast valjuhääldist kostis krabinat, need helid ei pärinenud ruumist, kus toimus seanss. Alfred K. salvestas tõtlikult: „Ma nägin kõike. Olen nördinud. Ma ei mõista Carolinat. See itaallane ei ole tema partii …“
Nagu väidetakse veendunult veel ühes naisteajakirjas, võivad teispoolsusest meie maailma tungida muusikalised helikatked, krabin ja isegi pildid.
„Pensionär Klaus S. tunneb huvi häälte salvestamise vastu magnetlindile. Ükskord õnnestus tal lindistada häält, mis ütles vaevukuuldavalt: „Me näitame end. Televisioonis.“ Rõõmustav Klaus S. tormas kodust välja. Kas tõesti õnnestus temal esimese inimesena kutsuda surnute hinged teleekraanile? Ta suunas oma videokaamera tugitoolile, kus tavatses istuda tema ema, kui ta veel elas, ja lülitas aparaadi sisse. Kuid videosalvestust üle vaadates nägi ta ainult tühja tugitooli. Tundide kaupa. Kord tuli talle mõte salvestada öösel tühja teleekraani, kui see lihtsalt helendab. Järgmisel hommikul vaatas ta kassetid läbi. „Ma ei uskunud oma silmi. Nägin ootamatult ekraanil oma ema.“ Mõned kuud hiljem hakkasid S.-le end näitama ka teised surnud. Üks neist oli hiljuti siit ilmast lahkunud näitleja Wolfgang Kieling. Mustvalge kujutisena, ähmaselt, kuid ometi äratuntavalt ilmus ta matile ekraanile ja edastas mürasse mattuva sõnumi: „Võite rahus surra. Meil on siin hea.“ Miljonid televaatajat võisid näha seda teispoolsuse saadikut Rainer Holbe saates „Uskumatud lood“ 25. jaanuaril 1986.
Kogenud okultist ja spiritist ei hakka muidugi kasutama selliseid amatööride vahendeid nagu pendel või helisalvestusseadmed, kui ta suhtleb surnute hingedega meediumina (ladina keeles medium – vahendaja), et luua kontakti elavatega, sealhulgas seansil (prantsuse keeles séance – istung, koosolek) osalejatega, või pakkuma neile oma häält või kätt (automaatne kordamine või kirjutamine). Ta lihtsalt süüvib paranormaalsesse transiseisundisse.
Inglise „hingede piiskop“ Mervyn Stockwood Bathist, kes enda väitel meelsasti „surnutega vestleb“, kasutab nendega suhtlemiseks sellise meediumi abi. Ta jutustas ühele naisteajakirjale vestlusest oma isaga, kes langes 1916. aastal Somme’i lahingus: „Isa andis mulle teavet inimestest ja sündmustest enne minu sündi. Kõik leidis kinnitust.“
Teine naisteajakiri tsiteerib Müncheni parapsühholoogi Ina M.-i, kes töötab keelemeediumina aktiivsele heatahtlikult meelestatud surnule: „Minu vaimne juht teispoolsusest lubab igal surnul minu kaudu rääkida. Ükskõik kes ta ka olnud ei ole.“ Juba tsiteeritud „Tuleviku ajakirjast“ aga loeme, et skulptor, kunstnik ja fotograaf Hans-Joachim S. „saab alatasa nõuandeid sellistelt kuulsatelt surnutelt nagu Mesmer või Viini arst-neuropatoloog Karl Novotny.“ Viimane dikteeris talle teispoolsusest „viis raamatut närvihaigete ravimise kohta“, Hans-Joachim S. on niisiis kirjutav meedium.
Samuti saame teada, et „teispoolsuses on ka arste, kes opereerivad“. „Walesis (Suurbritannia) tuntud meedium George C. viibib kodus. Ta suhtleb surnud arsti Langiga. George C. langeb transsi ja opereerib või ravib doktor Lang K juhatuse järgi. Ta ei puuduta patsienti, operatsioon toimub astraalses kehas. Või teine juhtum. Noor inglise tööline John H. vigastas õnnetusjuhtumi tagajärjel selgroo vahelüli ja pidi isegi metallkorsetti kandes taluma tugevaid valusid. Ta sai suhelda ainult abikaasaga. Ta võttis oma mures ühendust George C-ga, et paluda doktor Langilt abi. C. sõitis Chesterisse, kus elas noor abielupaar … „Ma arvan, et see on hea otsus,“ teatas doktor Lang, kui tema meedium transsi langes. „Kui me lõpetame, ei ole teile korsetti enam vaja.“ „Oli veider, et ta ei puudutanud mind kätega,“ jutustas hiljem H. „Isegi operatsiooni ajal hõljusid nad minu kohal. Ühel hetkel tundsin seljas kohutavat raskust ja kahetsesin, et selle mõttega nõustusin. Korraga ütles arst aga mulle, et võin tõusta.“ John tõusis esimest korda pärast pikki aastaid valu tundmata jalule.“
Niisugune vaimne juht juhatas nähtavasti kätte Chris Griscomile, juba mainitud proua MacLaine’i terapeudile, kohad naha pinnal, kuhu tuleb torgata kuldsed akupunktuurinõelad, et esile kutsuda regressiooni …
Ring sulgub ja kelles veel võib pärast neid ja teisi samasuguseid usaldusväärselt kirjeldatud juhtumeid tekkida imestus, et paljud meie kaasaegsed usuvad kõhklusteta taassündi ja hauatagust elu?
Nähtavasti mitte kelleski, sest mitte keegi „normaalsetest“ inimestest ei valda piisavalt loodusteaduslikku, psühholoogilist, ajaloolis-religioosset, etnoloogilist, bioloogilist ja filosoofilist teavet, et sel teemal sügavalt arutleda ning mõtiskleda.
Meie, parapsühholoogid, ei saa olla nii kergeusklikud. Me peame oma kontseptsioonide raames ja olemasolevaid fakte silmas pidades kontrollima, kas teated reinkarnatsioonist ja hauatagusest elust on ikka kõik tõesed või levitavad neid asjast huvitatud isikud. Nende motiive asume uurima järgmistes jagudes.
Parapsühholoogia ja Piiriteaduste Instituudi laboris valitseb hauavaikus. Hämaras valguses istub ümber massiivse ja raske puidust laua kuus inimest, laual on suur paberileht. Seansil osalejad (üks ekstrasenss ja viis „normaalset“ ilma paranormaalsete võimeteta inimest) puudutavad paberilehele asetatud „kirjutavat lauda“ parema käe pöidla ja väikese sõrmega nii, et naabrite nimetis- ja väikesed sõrmed puutuvad kergelt kokku.
Katse korraldaja ei istu laua taga, vaid seisab eemal, ta palub ekstrasenssi välja kutsuda 5. mail 1821 Püha Helena saarel surnud Prantsuse imperaatori Napoleon I ning küsida temalt, mis aastal ta sai brigaadikindrali auastme ja kuidas näeb välja koht, kus ta viibib. Katse korraldaja süüvib otsekohe mõtete täieliku puudumise seisundisse, et ekstrasenss ei saaks tema mõtteid lugedes kuupäeva teada.
„Napoleon I, ma kutsun sind! Kui sa mind kuuled, kirjuta „Jah!““ Ekstrasenss kordab neid sõnu mitu korda nagu loitsu ja tõepoolest, kirjutav laud hakkab liikuma, et kirjutada selgelt loetav „Jah“. Seejärel küsimus ise: „Mis aastal sai sinust brigaadikindral?“ Vastus ei lase end kaua oodata: laud kirjutab paberile esimese hästiloetava arvu „1796“.
Järgneb küsimuse elu kohta teispoolsuses. „Palavus-töö-palavus-väsimus“, võime lugeda vastust.
Järgmine katse toimub teise ekstrasensiga. Seekord ilmub paberile aastaarv 1812 ja vastus elu kohta teispoolsuses kõlab: „noorus-heledad-kujundid-rõõm“. Kolmanda katse tulemus on uus aastaarv ja teistsugune surnuteriigi kirjeldus.
Viimaks võtab katse korraldaja ise laua taga istet. Seekord annab kirjutav laud õige vastuse: „1794. aastal ülendati Napoleon brigaadikindraliks.“ Küsimusele elu kohta teispoolsuses jäetakse seekord vastamata. Katse korraldaja ise ei usu hauatagusesse ellu.
Harjutuses 20.1: KIRJUTAV LAUD võime küsimuste esituslaadi valides tõestada, et kirjutava laua vastused sõltuvad alateadvusest (alateadlik informatsiooni tajumine või alateadlik nägemuste vastuvõtt minevikust, olevikust ja tulevikust – vt 21. loengut) ja küsimuste esitaja mõtteviisist (kirjutav laud ise pannakse toimima spontaanse psühhokineesi abil; sellest tuleb lähemalt juttu 21. loengus), mitte teispoolsuses asuvast surnust. Sama edutult on lõppenud kõik Parapsühholoogia ja Piiriteaduste Instituudi teadlaste katsed luua side teispoolse maailmaga raadio, mikrofoni, teleri või videokaamera abil. Mitte kordagi ei ole õnnestunud saada esitatud küsimustele vastust, parimal juhul on vabadel raadiosagedustel ja telekanalitel, mida kasutavad „häälteuurijad“, kuulnud nad lisaks sellistele tavapärastele helidele nagu atmosfäärihäired, üksnes katkendlikke muusikalõike ja helisid kaugete raadiojaamade saadetest või näinud väga häguseid pilte kaugel asuvatest televisioonisaatjatest. Midagi muud ei olekski saanud oodata, sest kokkuvõttes paljastab häälte magnetlindile salvestamise võtte „esmaleiutaja“ ise kõige selle taga peituva trikitamise (põhjus on enesepettuses, millele kalduvad tema poolehoidjad).
Nii näiteks õnnestub Friedrich Jürgensonil teispoolsuse häälte vastuvõtt kõige paremini kesklaine vabal sagedusel 1480 kHz ning seda kella 20 ja 22 vahel.
Ei ole juhus, et see on just nimelt nii. Nii nagu igasugune maa peal asuva saatja kiirgus, levib kesklaine raadiosageduste kiirgus nii pinnalainetena mööda maapinda kui ka ruumilainetena maapinnast ja ionosfäärist peegeldudes ning igas suunas hajudes. Erinevalt pikk- ja lühilainealast võivad ruumilised lained kesklainealas päeval mitte tekkida, mistõttu on kesklainesaatjate levikaugus päeval palju väiksem kui öösel. Nii näiteks levib 100 kW võimsusega raadiosaatja kiirgus päeval kõigest kuni 100 km kaugusele (pinnalaine levikaugus), sellal kui öösel võib levikaugus olla tuhandeid kilomeetreid (ruumilainete levikaugus, vt joonist 1).
Kesklainete sagedusala, kus päeval kostavad peamiselt atmosfäärihäired, öösel aga võib, ehkki küll läbi müra ja häirete, kuulda ka kaugel asuvaid raadiojaamu, on praegu kogu maailmas enam-vähem hõivatud.
Nii nagu ka teispoolsuse maailmale omistatud häälte puhul, võib niisuguste saadete vastuvõtu helitugevus ja kvaliteet olla muutlik.
Kui kaugel asuva saatja ruumilained jõuavad vastuvõtjani erinevaid teid pidi (peegeldumine mägedelt jne), võivad kiirgusvälja tugevust nõrgendada destruktiivsed häired (vaikuseala).
Ionosfääri peegeldavate F-kihtide kõrguse muutused põhjustavad väljatugevuse kiiremat või aeglasemat võnkumist, selle tagajärjel võib tekkida perioodiline polarisatsiooni vähenemine, kui lainete polarisatsiooni suund ionosfääris muutub.
Ionosfääri elektronide kõrgus ja tihedus üksikutes kihtides ning sellest tulenevalt ka nende juhtivus muutuvad sõltuvalt Päikese asendist ja on Päikese korpuskulaarse kiirguse võnkumiste vastu väga tundlikud. Öösel kaovad päikesekiirguse puudumise tõttu ionosfääri D- ja E-kiht, seepärast võivad kesklained levida ruumilainetena alles pärast Päikese loojumist, kui kiirgus F-kihilt ja maapinnalt hakkab korduvalt peegelduma.
Jürgensoni soovitatud sagedusel töötab näiteks Dubai raadio ja see, mida öösel võidakse pidada sõnumiks teispoolsusest, on tegelikult sosin „tuhande ja ühe öö muinasjuttudest“, mis jõuab meieni tänu Dubai raadiosaatja kiirguse kauglevile. Kui vastuvõtja ei ole täpselt välja häälestatud, võib kuulda ka saksa- ja venekeelset kõnet – sagedust 1480 kHz katavad Viini (kesksagedus 1476 kHz) ja Moskva raadio (kesksagedused 1476 ja 1494 kHz) kiirgussageduste vahemik.
Joonis 1. Raadiolainete levi ruumis
Atmosfääri kõrgemates kihtides ioniseerib päikesekiirgus õhuosakesi, seepärast nimetatakse seda piirkonda ionosfääriks. Ionisatsiooniaste sõltub kõrgusest ja võib kasvada väga suureks, seepärast tekivad ionosfääris erineva elektronide tiheduse ja juhtivusega kihid.
D-kiht kõrgusel 80 kuni 100 km ja elektronide tihedusega umbes 109 1/m3 tekib lämmastikhappe (NO) ioniseerimise tagajärjel Päikese ultraviolettkiirguse mõjul, E-kiht kõrgusel 100 kuni 140 km tekib hapniku (O2) lagunemise tagajärjel Päikese röntgenikiirguse mõjul (elektronide tihedus umbes 1011 1/m3). F-kiht (kõrgus 250 kuni 400 km) tekib E-kihis laguneva atomaarse hapniku ionisatsiooni tagajärjel (elektronide tihedus F-kihtides on 1012 kuni 1013 1/m3)
Neil kihtidel on omadus raadiolaineid nende pikkusest olenevalt summutada või peegeldada.
Lühilained (3–30 MHz) peegelduvad osaliselt E-kihilt ja täielikult F1-kihilt, kesklained (0,3–3 MHz) seevastu sumbuvad D- ja E-kihis ning peegelduvad F2-kihilt.
Sageli on tsiteeritud teateid surnutest, keda on arstide jõupingutusega suudetud teisest ilmast tagasi tuua.
Meedikud doktor Raymond A. Moody Ameerikast ja Elizabeth Kübler-Ross Šveitsist selgitavad, et neile nähtustele on vaja leida suurem tõendav jõud kui kirjutava laua ja salvestatud häälte juhtumid. Oleks vaja küll, kuid paraku on isehakanud „surijate uurijad“ kahe silma vahele jätnud väikese, kuid tähtsa üksikasja: „korrespondendid teisest ilmast“ olid tegelikkuses vaid kliiniliselt surnud ja erinevalt bioloogilistest surnutest ei olnud nad hüvasti jätnud oma maise eksistentsiga (kuidas nad muidu oleksid saanud taas ellu ärgata ja jutustada oma teispoolsuse muljetest?)!
Pöördumatult (bioloogiliselt) on inimene surnud ainult siis, kui on lakanud aju tähtsad funktsioonid. Kliinilisest surmast räägime juhul, kui õnnetusjuhtumist või operatsioonist tingitud suure verekaotuse või eluliselt tähtsate keskuste paralüüsi puhul ajus (vt 11. loengut), samuti pärast valuvaigistavate uimastite manustamist peatuvad hingamine ja vereringe.
Temperatuuril 37°C on ajavahemik surma nende kahe faasi vahel 4–6 minutit. See on aeg, pärast mille möödumist on hapnikunälja mõju ja kogunenud süsihappegaas lõplikult hävitanud ajurakud, selle aja kestel on veel võimalik patsient ilma pöördumatute ajukahjustusteta elule tagasi tuua.
Mõistagi jätab kliiniliselt surnu neuroloogilistele funktsioonidele ja teadvusele oma jälje ka hapnikunälg. Neli sekundit pärast südame ja hingamise seiskumist hakkavad keha funktsioonid järsult peatuma, 8–12 sekundi pärast algab elundite täielik halvatus ja teadvusekaotus. Samal ajal näitab EEG 4–6 sekundi pärast esimesi muutusi, 20–30 sekundi pärast hääbub elektrilise pinge aktiivsus aju kudedes.
Hapnikunäljast ja uimastite mõjust põhjustatud teadvusekaotus ei tähenda siiski ümbritseva maailma tajumise ega kõigi sisemiste läbielamuste katkemist. Vastupidi. Kõik elustatud patsiendid on küsitluste käigus nagu ühest suust teatanud, et pärast kliinilise surma saabumist kuulsid nad tüüpilises järjestuses:
– kuidas arst nad surnuks kuulutas. Seejärel kuulsid nad ebameeldivat müra, enamikul juhtudest läbitungivat heli või pominat.
– Samal ajal tundsid nad kukkumist läbi pika pimeda tunneli ja seejärel olid nad kehast väljunud.
– Nad vaatlesid väikeselt kauguselt omaenda keha, enamikul juhtudest olid nad sellega seotud helendava niidi abil, ja jälgisid arstide katseid seda elustada.
– Varsti lähenesid neile hiljuti surnud sugulaste ja sõprade hinged, kes tervitasid neid ja pakkusid abi.
– Seejärel ilmus armastust ja soojust kiirgav hele olevus ning esitas sõnatu küsimuse, mis sundis neid oma elule hinnangut andma. Olevus toetas neid ja samal ajal jooksid välgukiirusel nende silme eest läbi elu tähtsaimad etapid.
– Viimaks lähenesid nad omalaadsele väravale, künnisele, piirile, see oli nähtavasti elu ja surma eraldav joon. Kuid selleks ajaks oli neile paraku selgunud, et peavad maale tagasi pöörduma, sest bioloogilise surma aeg ei olnud veel käes.
– Ehkki nad olid tulvil rõõmu, armastust, maailma- ja turvalisusetunnet, sõdisid nad sellele kõigest jõust vastu, ometi ühinesid nad mõistetamatul viisil oma füüsilise kehaga, et elu jätkata.
Niisuguseid kirjeldusi lugedes torkab kohe silma, et meditsiinilised, psüühilised ja paranormaalsed nähtused segunevad neis sensoorsete aistingutega, on näiteks täiesti tavaline, et kliinilise surma seisundis surijad on kuulnud elusate inimeste hääli; me teame 11. loengust, et akustilist informatsiooni ümbritsevast maailmast võetakse alateadlikult vastu ka siis, kui selge mõistus (näiteks une ajal) on välja lülitatud.
Iseenda füüsilise keha jälgimine on võimalik tänu spontaansele kehavälisele projektsioonile energeetilisest kehast. Psii-nähtus, surijate teadvuse eriline teadvuse seisund, mida tekitavad spontaanselt hapnikupuudus ja uimasti toime, võib ilmneda ka puhtvaimses teadvuse kõrgemas seisundis (nii näiteks on paljud instituudi õpilased enne seda nähtust uurivate 24. loengu harjutuste sooritamist suutnud esile kutsuda kehavälist kogemust).
Samuti toetab seda arusaama surnutele nähtav füüsilist ja vaimset (energeetilist) keha siduv helendav niit, mida märkasid ka kõik katsekorraldajad oma kehaväliste projektsioonide ajal.
Surijate „vaimseid nägemusi“ põhjustavad uimastite mõjul ja ägeda hapnikupuuduse tõttu tekkivad mõtteliste kujundite hallutsinatsioonid (ladina keeles alucinatio – sonimine). Meditsiiniliste standardmõistete käsiraamatus „Pschyrembel“ loeme selle märksõna alt: „Tajumine ilma objektita esineb kõigis sensitiivsetes valdkondades. Sageli on hallutsinatsioonide sisu seotud läbielamustega või tekitavad hallutsinatsioone südametunnistuse piinad süüdistava hääle kujul.“
Nüüd me teame, kust pärineb süüdistav hele olevus – surija oma alateadvusest, mis näitabki stseene „elufilmist“.
Kahetsustunne ellu naasmise üle saab alguse raskelt vigastatud, raske haige või opereeritu mõistetavast alateadlikust soovist jääda võimalikult kauaks meeldivasse eufoorilisse ja kaalutusse, täielikult valuvabasse seisundisse, mille kutsuvad esile uimastid ja hapnikupuudus.
Need faktid on meedikutele mõistagi teada ning iga esimese semestri meditsiiniüliõpilane on võimeline kliinilist ja bioloogilist surma eristama. Tõsised arstid, nagu näiteks Ameerika kardioloogiaspetsialist professor Michael Sabom, kes on intervjueerinud 116 kliiniliselt surnut, tunnistavad: „Surnuid ei saa küsitleda, ja uuritavad patsiendid viibisid kliinilise surma seisundis. Nad puutusid surmaga lähedalt kokku ja teatavad nüüd oma tundmustest suremisprotsessi ajal, mida oli võimalik peatada. Neil muljetel ei ole mitte midagi ühist eluga pärast surma, kuid võib arvata, et hing elab edasi, kui see, nagu räägivad patsiendid, kehast eraldub. Kuid see on spekulatsioon!“ Seda väidab professor Sabom Gero von Boehmi saates „Teaduse pildid“ 1982. aasta oktoobris.
Ja kui populaarsust otsivad arstid avaldavad olemasolevate teadmiste kiuste surijate läbielamisi eksitavate pealkirjade all „Elu pärast surma“, mis tõotavad raamatute muretutele ostjatele mitte ainult teise sündimise võimalust, vaid ka teispoolsuse olemasolu, teevad nad seda vaid ühel põhjusel: et tõsta oma kitši tiraažid miljonitesse. Sellised nimetused nagu „Surijate hallutsinatsioonid“ vaevalt küll bestsellerite nimistusse satuvad …
On isegi autoreid, kes ei karda oma raamatute käibe suurendamiseks avaldada pööraseid ulmelisi lugusid tõepäraste sündmuste pähe, ja saavad nii kõikide naerualuseks. Meenutagem alpinist Reinhold Messnerit, massiteabevahendite lemmikut, kes kohtas Himaalajas nii legendaarset lumeinimest jetit kui ka inimeste hingi. Pärast üksiktõusu Everesti tippu, kõrgusele 8847,5 meetrit, jutustas ta ajakirjanikele: „Ma ei ole mäetipus kunagi üksi. Satun seal kokku inimestega, kes seisavad seal ja ajavad minuga juttu sama loomulikult, nagu kohtaksin ma neid Münchenis.“
Igale alpinistile ja meedikule on teada, et õigupoolest on siin tegemist hapnikupuuduse tagajärjel (8000 m kõrgusel on õhurõhk 267 mm Hg (35,51 kPa), st üks kolmandik õhurõhu väärtusest merepinnal) tekkinud mägihaigusega, mille tagajärjel nõrgeneb tahtejõud, tekivad unisus ja apaatia ning isegi alkoholijoobele või hallutsinatsioonidele lähedane eufooriline seisund, mis põhjustavad ilmseid ekslikke hinnanguid ja otsuseid. Messner sellest muidugi ei räägi ja näitab meile niiviisi selgelt, kuidas peaksime nendesse hapnikupuudusest tingitud „kohtumistesse teispoolsusega“ suhtuma.
Keha ja hinge spontaanne eraldumine surma ajal ei tõesta uuestisündi ega ka seda, et oleme maa peal juba korra elanud!
See tõestab kõikidele šamaanlikele kultuuridele tuntud fakti, et inimese vaim, hing võib tavatus olukorras lahkuda materiaalsest kehast (kui osutub võimalikuks kehaväline kogemus, me õpime seda saavutama 24. loengu harjutuste abil) ja et inimajus salvestunud informatsioon säilib pärast tema surma.
Jääme lootma, et leiame „tõepärastest“ regressiivsetest teadetest ka tõendeid tegelikult toimunud taassünnist ja sellega seonduvast viibimisest teispoolsuses.
Regressiooni esilekutsumiseks levinud meetod viib akupunktuuri ja hüpnoosi mõju all oleva isiku algul ta varasesse lapsepõlve ja seejärel sünniaja hetke ületades eelmisse ellu. Kui soovime regressiivseid teateid kriitiliselt hinnata, tuleb alustada osast, mida on võimalik kontrollida – varase lapsepõlve meenutustest.
Müncheni ülikooli ja parapsühholoogia instituudi teadlased on läinud seda teed. Nad esitasid mitmesajale hüpnotiseeritud inimesele küsimusi sündmuste kohta, mis jäid neile meelde kolme esimese eluaasta kestel, ja jõudsid hämmastavale järeldusele: peaaegu 35% küsitletutest suutsid meenutada sündmusi, mida ei olnud tõestatult (lapsevanemate, vanemate õdede-vendade, vanaisade ja vanaemade või sugulaste tunnistused) kunagi toimunud!
Tahtmatult jõuame järeldusele: kui selle elu kaugeid sündmusi taastatakse vääralt, kuivõrd ebatõepärased võivad siis olla meenutused eelmistest eludest?
Ja tõepoolest: kui seada inkarnatsioonilised läbielamused vastavusse isiksuse struktuuri, elu ja soovidega, reaalsete eluliste ja ümbritseva maailma sedastustega, „tagasi pöördunud“ inimeste uskumustega, saab isegi võhikule selgeks, et enamikul juhtudest (eranditest teeme juttu selle loengu teises põhiosas) on neid põhjustanud automaatselt ja teadvustamata tekkivate ettekujutuste elavnemine, mis hõlmab endas
– isiklikke kiindumusi, kalduvusi ja käitumist,
– täitumata jäänud soove,
– teadvustamata hirme,
– süütundeid ja koormavaid elamusi minevikust,
– perekondlikke konfliktolukordi,
– õpitud ajalooteadmisi,
– kirjanduslikke kujundeid,
– religioosseid ja maailmavaatelisi ettekujutusi (sealhulgas tuleviku kohta) ja
– spontaanset selgeltnägemist,
mis mitte mingil juhul ei kirjelda reaalseid minevikusündmusi. Mõnikord mängivad möödunuid elusid meenutades otsustavat tähtust üksnes nurjatud omakasupüüdlikud huvid ja sellistel juhtudel on siin erinevalt teistest kirjeldustest, mille tõepärasust „tagasivaatajad“ kindlalt usuvad, varjul teadlik hämamine või lihtsalt pettus.
Seda võib illustreerida mõne näitega. Alguses tsiteeritud proua MacLaine’i Atnantise ilmutusel on tihedad paralleelid sellega, mida on tolle fiktiivse kontinendi kohta avaldanud autorid, kes on kasutanud kasinaid arheoloogilisi leide või ajaloolisi kirjeldusi. Proua MacLaine’i väljamõeldud ettekujutusi töötas ümber tema võimuiha (tema enese „kõrgem mina“ hävitas Atlantise: „selles inkarnatsioonis olid mul ilma muutmise oskused, kuid ma kasutasin oma võimu enda kahjuks ega teadnud oma manipulatsioonide tagajärge“) ja tema armastus loodusstiihiate vastu: „Mulle meeldis viibida piksesähvatuste ja kõuekärgatuste keskmes ning paduvihmas.“ Proua MacLaine ise seab oma positiivse suhtumise pikse ja kõue vastu vastavusse asjade seisuga oma eelmises elus: „Kas need tundmused, tundmuste jäänused pärinesid eelmistest olelustest?“
Ajakirja „Stern“ reporter Hans Konrad Zander oli juba lapsena vaimustatud mitte hämarasse minevikku kadunud hüpoteetilisest maast, vaid suure Kristuse piiblikujust. Ja kui õpetatud teoloog heitis Saksa guru, uuestisündi uskuva hüpnoterapeudi Torwald Detlefseni diivanile, et meenutada oma eelmisi elusid, tundis ta end tõepoolest Ristija Johannesena! Kuid ta oli siiski aus ja tunnistas „Sternis“ avaldatud reinkarnatsiooni käsitlevas artiklis, et nähtud pildid pärinevad tema enda ettekujutuste maailmast, mitte Uuest Testamendist.
Inkarnatsioonid, milles proua MacLaine elab läbi haavatasaamisi ja vigastusi, leiavad selgituse tema alateadlikus kõikehaaravas hirmus – lõppude-lõpuks sõltub ta tantsijatarina täielikult oma keha terviklikkusest.
Rozi L. kohta on meil vaid vaja teada, et ta on oma „õe“ Audrey Landersi Saksa fänniklubi juht, see aitab meil mõista, et mõlema daami jaoks on otsustav tähtsus reklaamiva loomusega omakasupüüdlikel ärihuvidel.
Romantilised unistused mängisid nähtavasti rolli Ameerika koduperenaise regressioonis, kes nägi oma mehes meelsamini rikast maaomanikku kui armetut maksuametnikku.
Spontaanne selgeltnägemine tekitas koduperenaises Brigitta M.-s tunde, et ta on kunagi varem näinud kohta, millest ta koos oma vanematega reisi ajal läbi sõitis. Küllap teame kõik seda aimdust, just nagu oleksime üht või teist kohta juba näinud, kuid ei ole seda sidunud oma viibimisega selles kohas eelmises elus!
Proua MacLaine’i viimase „inkarnatsiooni“ moodustavad minevikku projitseeritud perekonnakonfliktide, süütunnete, eksituste, emakomplekside, õpitud ajalooteadmiste ja religioossete ettekujutuste korratu segu elemendid, milles ta taas ajab omavahel segamini eeldused ja tegelikkuse: „Minu vanemate karma oli selge. Nad keeldusid vaestele talupoegadele raha andmast ja neid aitamast ning uskusid, et sellepärast tuleb neil selles elus rahaga probleeme, ehkki see oli rumal jutt. Vasja roll oli samuti selge: ta on vähemalt neljas elus olnud minu poeg.“
Selles proua MacLaine oleluses mängis venelane teist rolli – nooremat armukest (Vasja on mõni aasta noorem kui mitte eriti „värske“ lavakunstnik).
Kõige pikema seletuse andis talle inimene külast: „Minu vanemad tõid rahamured endaga siia kaasa tollest ajast, kuid nende probleemid olid minu omadega võrreldes tühised. Mees, kes vandus, et maksab mulle kätte, oli mu endine abikaasa Steve. Meie abielu ajal võttis ta kontolt suuri rahasummasid ja kui pärast lahutust kehtestati rahalised piirangud, nõudis veelgi rohkem. Mul oli põhjust tema eelnenud ahnust mitte mõista. Ta vandus minu isale kättemaksu mongolite ajal, mulle vene ajal. Vene inkarnatsioonis olin ma hirmust halvatud, vastu oma veendumusi olin passiivne ja keeldusin teda abistamast, see tõi mulle ja perekonnale kohutavaid tagajärgi. Praeguses elus olen tunda saanud karma seadust, maitsnud oma minevikunõrkuste vilju. Kõik otsad on kokku jooksnud.“
Kõik otsad on tõepoolest kokku jooksnud ja proua MacLaine’i viimane tsiteeritud lause räägib sellest, mis peitub niisuguse usu taga teispoolsusesse, kogu tema lootuse taga taassündi.
„Ma küsin, kas need veendumused aitavad miljoneid inimesi, keda on alandatud sellega, et neilt on kõik ära võetud, et neid on reedetud ja ilma igasuguse põhjuseta traumeeritud. Kõigel on põhjus. Me osaleme oma karmalises draamas, mis kestab ühest eluperioodist teise. See on õppimine ja kui me suudame ennast veenda, sellest niiviisi mõelda, talume kõiki saatuse hoope kergemini.“
Proua MacLaine’i viimane inkarnatsioon võib meile selgitada vähemasti seda, millistele motiividele usk taassündi ja teispoolsusesse kõige sagedamini tugineb, miks emotsioonid, tundepuhangud ja soovid, mis saavad alguse meie alateadvusest ja mõistusest, muutuvad kvasi-läbielamusteks minevikust:
– psüühilised ja füüsilised nõrkused ei ole praeguse vääralt elatud elu tagajärg, nende juured saavad alguste eelmistest olelustest;
– väära käitumist või valesti langetatud otsuseid praeguses elus võib välja vabandada eelmises elus tehtud vigadega;
– igavuse ja oleluse tühjuse praeguses elus on kompenseerinud sündmusterikas ja seikluslik (või võimukam) eelmine elu;
– praegu täitumatuna tunduvad eesmärgid ja soovid võivad realiseeruda pärast taassündi kunagi hiljem;
– seejuures tahavad alaväärsuskompleksiga inimesed anda oma, nagu neile tundub, tähtsusetule isikule tähendusrikka rolli möödunud elu ajaloolistes sündmustes või loodavad selle saada tulevikus, sellal kui
– end selles maailmas alandatuna ja solvatuna tundvad inimesed projitseerivad oma võrdsuse ja õigluse soovi tulevasse ellu, hauatagusesse maailma või õiglasesse maailma pärast ihulikku ülestõusmist. Ja viimaks
– paljud hellitavad ettekujutust võimalikust taassünnist või ülestõusmisest selleks, et leevendada sisemist hirmu surma ees.
Kõik need on loomulikult mõistetavad ja väga inimlikud motiivid, kuid see on kõike muud kui tõestus, et need inimesed on varem juba Maal elanud või kogevad korduvat sündimist. Ja mõistagi ei tõesta see, et teispoolsuses on olemas koht, mida asustavad inimhinged.
Seepärast võime siin jätta regressiooni kõrvale kui võimatu, ainult kujutlusvõimes eksisteeriva psüühilise nähtuse.
Toimetanud Ylar Lindepuu
Regressioon
Eesmärk: Tõestada, et kirjutava laua vastused ei pärine teispoolsuses asuvalt surnult, vaid need on dikteerinud küsimuse esitaja mõistus või alateadvus.
Toime: Informatsioon, mille küsimuse esitaja on seansi ajal mõistusesse kogunud või mis on saanud talle kättesaadavaks spontaanse telepaatia või selgeltnägemise kaudu, kutsub esile spontaanseid psühhokineetilisi impulsse, mis sunnivad kirjutavat lauda paberil liikuma ja vastuseid üles kirjutama.
Abivahendid: Kirjutav laud, suur paberileht (selleks võib hästi sobida tavalise plakati tagumine külg) ja mõned inimesed meie tutvusringkonnast (kes ei pea valdama paranormaalseid võimeid).
Katse korraldamine…
Kirjutava laua valmistamise juhend…
Töövahendid…
Harjutuse kulg: Harjutuste täpsemad selgitused leiame Harjutusvihikust
Toimetanud Ylar Lindepuu
Järgmine peatükk 21: Selgelt- nägemine
Selles loengus asume käsitlema selgeltnägemist. Selgeltnägemine on tajumise hetkel toimuvate ja meile tundmatute protsesside ülitaju.
Me eristame siin kolme liiki olukordi: kognitsioon, mis hõlmab tegelikke protsesse sõltumata meie olemise ajast, retrokognitsioon – mineviku tunnetamine ja prekognitsioon – teatud tulevikusündmuste ettenägemine.
