Parapsühholoogia
4. Tehnilised abivahendid
Eelmises loengus käsitlesime kõrgemate seisundite saavutamise sisemisi abivahendeid ja kui te ka kaasnevad harjutused läbi tegite, olete kindlasti mõnd neist juba kasutanud.
Meie edasine enesearengu täiustumine ei toimu ikkagi veel puhtvaimselt, seepärast peame juttu tegema ka välistest abivahenditest, mis toetavad ja kiirendavad meie arengut.
Väliste abivahendite teema tähtsuse tõttu pühendame sellele kolm loengut – käesoleva, 5. ja 6. loengu. Neis kirjeldatakse üksikasjalikult kõiki enesearengu seisukohast tähtsaid abivahendeid, kuid need leiavad kasutust suuremas osas alles meie edasise edenemise käigus, seepärast on paratamatu, et harjutused ei lange alati teoreetilise materjaliga kokku. Sel põhjusel selgitame puhtvaimsete harjutuste tähtsust loengu viimases jaos pealkirjaga „Harjutused“.
Praktilises maagias kasutatakse veel tänapäevalgi väga mitmekesiseid abivahendeid alates maagilisest rõivastusest kuni sümbolite ja amulettideni. Vääriskivide, vanaheebrea- ja araabiakeelsete kirjade, sümbolitega kaunistatud ja värviliste metallidega inkrusteeritud maagilised riideesemed, võlusauad, mõõgad, tiiglid ja peekrid peavad olema abiks kõrgetele ja madalatele vaimudele loitsude lugemisel, kosmosest jõu ammutamisel või ümbritsevate inimeste ja maailma mõjutamisel.
Maagilised ained, millest kõige tuntumad on „võlusalvid“ ja väga erisugused suitsuained, peavad aitama kõrgemate jõudude ja maailmadega ühendust võtta, peeglid ja kristallkuulid näitavad meile tulevikku.
Maagiliste abivahendite valmistamine ja kasutamine on seotud niivõrd paljude erilaadsete rituaalide ja tseremooniatega, et mitte keegi ei suuda sellest saada täit ülevaadet. Maagiliste tegevuste jaoks tuleb valida teatud kindlad ajavahemikud, maha on vaja joonistada kaitseringid, lugeda loitsusid.
Meie „haritud“ sajandi inimene suhtub praktilise maagia niisugusesse „kelmusesse“ üpris skeptiliselt ja seda mitte ilmaasjata. Sest paljud maagia kultusesemed ja rituaalid on kõigest dekoratiivne lisand ümbritseva maailma mõjutamise maagilise (ja ühtlasi paranormaalse) olemusega protsessile ning sel põhjusel ka täiesti tarbetud.
Kuid – ja seda on vaieldamatult tunnistanud ka nüüdisaegne, teaduslikult põhjendatud parapsühholoogia – „normaalse“ inimese vaimne areng paranormaalsete võimetega inimeseks ei saa toimuda ilma teatud väliste abivahenditeta. Kuid need on vajalikud üksnes kuni teadvuse kõigist võimalikest seisundeist kõrgeima – kosmilise teadvuse saavutamiseni. Kui see hingeline seisund on juba saavutatud, ei vajata enam mitte mingeid materiaalseid abivahendeid või paranormaalsest seisukohast olulisi aineid, et esile kutsuda paranormaalseid võimeid.
Kosmilise teadvuse seisundis on võimalik mis tahes paranormaalne mõjutamine igal ajal ja ilma igasuguse ettevalmistuseta.
Kuid meie õppuse algfaasis on välised abivahendid tähtsad ja sellepärast oleme neile pühendanud kolm loengut.
Selle loengu jaos „Psii-värviõpetus“ käsitleme võimalusi, kuidas avaldada värvilise valgustuse abil sihipärast mõju meie organismi psühholoogilisele ja füsioloogilisele seisundile, toetades meie paranormaalset arengut.
5. loengu teema on eeskätt abivahendid, mis aitavad selgeltnägemise võime arendamisel keskenduda (näiteks peegel, kristallkuul ja must peegel). Edasi tuleb juttu helikandjate (kassettmagnetofon, pleier) kasutamise võimalustest enesesisendusel põhinevate eesmärkide saavutamiseks ja sümbolite kasutamisest funktsionaalsete ahelate ärritajatena.
6. peatükis vaadeldakse pendli ja nõiavitsa kasutamist optiliste tajuindikaatoritena, maagiliste ainete mõju ja nende kasutamise võimalusi, samuti niinimetatud tähekella, teisisõnu aega, mil meie Päikesesüsteemi planeetide astroloogilised asendid on paranormaalseks tegevuseks eriti soodsad.
November. Lahkume varahommikul kodust, et tööle minna. Pärast hommikueinet oli meie meeleolu veel suurepärane, ent nüüd, kui näeme pea kohal halli pilvedega kaetud taevast, langeb see kiiresti. Kaob meie hommikune reipus, kaob ka igasugune tahtmine tööle minna, pöörduksime meelsamini tagasi ja naudiksime kodust õdusust.
Suvepäev. Helesinine taevas, mis meie magamistoa aknast paistab, ahvatleb lausa maagilise jõuga voodist välja. Pulbitseme tegevusjanust, me lihtsalt peame sel imekaunil päeval midagi ette võtma. Mitte miski ei hoia meid toas ja kui meid ei oota töö, siis läheme randa, askeldame aias, tegeleme spordiga või võtame ette loodusretke.
Puhkus. Hispaania rannikul loojub päike aeglaselt merre, helesinine taevas muutub algul kollaseks ja siis punakasoranžiks. Seisame mere kaldal, kuulame lainete kohinat, vaatame võlutult merele – ja tajume, kuidas hingesopis tugevneb järjest seletamatu õnneaisting, mis tõstab meid argielust kõrgele välja. Kõik meie tundmused on sel hetkel palju erksamad kui tavaliselt ja meis tekib soov neid kellegagi jagada.
Lõpuks ometi kevad. Pärast pikka üksluist talve rohetavad aasad ja puud. Tunneme stressi elust suures linnas ja raskustest oma töös ning läheme loodusse jalutama. Juba mõnesaja meetri pärast adume selgelt, kuidas meist kaob viimasel ajal kogunenud pinge, lahtub kogu närvilisus. Ohkame kergendatult, tunneme ennast vabalt ja muretult. Argimured on unustatud, elu on taas meile väärtuslik.
Sellised on mõned päevad, milliseid oleme kõik kindlasti läbi elanud, ja neil kõigil on üks ühine omadus – neis domineerib üks valgusspektri värvitoon:
hall vihmasel päeval,
helesinine päikselisel päeval,
punane päikseloojangu ajal ja
roheline kevadise jalutuskäigu ajal.
Neli erinevat värvust ja neli erinevat meeleolu. Tahtmatult jõuame järeldusele, et meie hingelised seisundid ja teod on seotud teatud kindlate värviaistingutega. Ja tõepoolest, värviõpetus on ammu vaieldamatult tõestanud, et värvitoonid annavad ühtedele tundmustele voli, kuid piiravad teisi. Ühed värvuselamused võivad inimese psüühikat ja liikumisfunktsioone ergutada, teised pärssida. Järgmises jaos käsitleme värvuste mõju lähemalt.
Füsioloogilisest ja psühholoogilisest seisukohast võime tähtsaimad värvitoonid liigitada viide põhirühma.
A. SÜMPAATILISE NÄRVISÜSTEEMI RÜHM (Ergutavad, stimuleerivad värvused, pinge tõstmise suunitlusega)
А.1. Intensiivistavad, liigutavad värvused („soojad“):
Punane – eneseväärikus, eneseteostus, domineerimine.
Punakasoranž – kirglikud tunded, ärrituvus, kalduvus agressiivsusele.
Kollakasoranž – auahnus, kaastundevajadus.
А.2. Tugevalt pinget tõstvad värvused:
Kuldkollane – eneseülistus, hiilgus, au
Sinakaskollane – liikuvus, mõjutamine, suhtlemine, määratlemata eesmärk (abstraktsus)
Rohekaskollane – tähelepanu, regeneratsioon.
B. VAGUSE (uitnärvi) rühm (Retseptiivsed, värvuse taju ettevalmistavad, pinge langetamise suunitlusega)
B.1 Eristavad, dünaamiliselt polaarsed värvused („külmad“):
Ultramariin – ratsionaalne juhtimine, desintegratsioon, side.
Rukkilillesinine – taandareng, ootus, vaibumine.
Rohekassinine – lahtipääsemine, muutumine, vabanemine.
B.2 Ärritust koguvad, staatiliselt bipolaarsed värvused:
Roheline – säilitamine, piiramine, tagamine.
Kollakasroheline – keskendumine, kogumine.
C. ÜHINEMISE RÜHM (Värvused, mis koondavad tähelepanu sisemistele läbielamustele või juhivad hingesügavusse, ühinemise suunitlusega)
C.1 Staatiliselt bipolaarsed värvused:
Purpurpunane – integreerumine kosmosega (kaemuslik).
Roosa – isoleeriv „mina“-tundmus (Üksindus iseendaga, mõtterahu).
C.2 Dünaamiliselt polaarsed värvused:
Lilla – meditatiivne integratsioon, müstilis-maagiline suunitlus kannatustes
Sirelililla – ümbritsevat maailma koormav, kaitstuse otsing iseseisvates tegevustes.
D. DIFERENTSEERIVAD SEGARÜHMAD (Esoteeriliselt stabiliseerivad värvused)
D.1 Stimuleerivalt stabiliseerivad värvused:
Ookerkollane – sotsiaalne stabiliseerimine
Pruun – juurdumine, esoteeriline turvamine ja juhtimine
Tumepruun – pedantne asukohatruudus
Oliivroheline – isiklike püüdluste vähenemine, toe vajadus
D.2 Reguleerivalt stabiliseerivad värvused:
Pastelsed toonid – innustavad (sublimeerivad)
E. ELUJÕUDU PÄRSSIVAD VÄRVUSED
E.1 Formaliseeriv, sundiv värvus:
Must – eitus, absoluuti tõstmine, elu skematiseerimine
E.2 Kustutav, kaotav värvus:
Valge – unustus, laostumine, katkemine (näiv maailm)
E.3 Asendav värvus:
Hall – rahuseisundisse viiv, kõrvalesurumine, varjamine
Eespool esitatud loendis kirjeldatud värvuste mõjud võivad meile pakkuda olulist abi isiksuse meditatiivsete harjutustega arendamisel, samuti paljudel paranormaalsetel katsetel – nimelt siis, kui valime oma treeninguruumi valgustuse värvust, mis toetab meie valitud eesmärgi suunas liikumist.
Kuid enne üksikasjalikku peatumist psii-katsetega seotud värviõpetusel püüame välja selgitada, kuidas värvused ning psüühika ja üldine motoorika vastastikku üksteist mõjutavad.
Alustame uuringut mõiste „värvus“ määratlemisega.
Füüsilises maailmas ei ole valgust ega värve, on vaid energia ja mateeria (vt 1. loengut). Aga me siiski näeme valgust ja värve ning seda sellepärast, et meie silmad suudavad tajuda teatud kindla lainepikkusega energeetilisi kiiri, mis moodustavad osa üldisest energeetilisest spektrist. Selle energeetilise spektri pikimate lainete pikkus on üks kilomeeter, lühimate lainete pikkus on üks triljondik millimeetrit.
Nagu näeme jooniselt 3, asuvad energeetilise spektri pikalainelises osas tehnilise vahelduvvoolu lained, neile järgnevad pikalainelise ringhäälingu lained. Järgneb kesk- ja lühilaineala ning raadio- ja televisioonilained ultralühilainealas. Ultralühilainete pikkust mõõdetakse juba sentimeetrites. Veel lühemad on raadiolokatsioonis kasutatavad lained.
Kuid kõik need lained on ikkagi nii pikad, et meie kehal ei ole elundeid, millega neid tajuda. Vaid teatud tingimustel, millest räägime hiljem õppetöö käigus, suudame osa neist vastu võtta. Alles siis, kui kiirguse umbkaudne lainepikkus on üks sajandik või isegi üks tuhandik millimeetrit, tajume seda soojusena, selliseid laineid kiirgavad näiteks kütteradiaatorid.
Kui elektromagnetilise kiirguse lainepikkus on umbes 800 miljondikku millimeetrit (800 nanomeetrit; 1 nm on 10-9 meetrit ehk 10-7 sentimeetrit ehk 1 miljondik millimeetrit), on see nähtav tumepunase värvusena. Seepärast nimetatakse kõige lühemaid soojuskiiri, mille lainepikkus on nähtava valguse lainepikkusest suurem, ka infrapunasteks kiirteks. „Optilise akna“ lainealas, mis jääb vahemikku 780 – 380 nanomeetrit, asuvad nähtava valguse kiired, millele reageerib meie silm.
Lühema lainepikkusega elektromagnetilised lained on jälle nähtamatud. Need lained asuvad nähtava valguse spektri violetses servas ja seda kiirgust nimetatakse ultraviolettkiirguseks. Ultraviolettkiirgusele järgneb röntgenikiirgus, mille lainepikkus on nähtava valguse omast tuhat korda väiksem. Energeetilise spektri kõige lühema lainepikkusega osas asuvad gammakiired ja kosmilise energia kiired. Nende lainepikkus on isegi ühe triljondiku millimeetriga võrreldes tühiselt väike.
Kuid tulgem nüüd tagasi energeetilise spektri selle kitsa osa juurde, mida me tajume valgusena. Kuidas tekib see vikerkaarevärviline kiirgus, mida me silmadega tajume ja näeme summaarselt valge valgusena?
Tuletage meelde, mida me 1. loengus aatomite struktuurse ehituse kohta õppisime. Aatomi prootonitest ja neutronitest koosnevat positiivselt laetud tuuma ümbritsevad negatiivselt laetud elektronid. Elektromagnetiline vastastikmõju sunnib elektrone liikuma täpselt mööda teatud kindla läbimõõduga orbiiti, mille läbimõõt oleneb elektroni energiast.
Kui aatomituumaga seotud elektron põrkab nüüd kokku vaba elektroni või muu negatiivselt laetud osakesega (joonis 4.1), läheb see põrke tagajärjel üle kõrgemale orbiidile (joonis 4.2). Kuid elektroni enda energia on kõrgemal orbiidil püsimiseks selgelt ebapiisav, seepärast hüppab see tagasi oma algsele orbiidile – see ongi kvantüleminek – ja annab samal ajal ära kokkupõrke ajal saadud energia (joonis 4.3). See energia muutub elektromagnetilise kiirguse kvandiks, valguskvandiks (footoniks), mis levib laine kujul valguse kiirusega.
Siin kirjeldatud protsess toimub igas valgust kiirgavas kehas miljardeid kordi sekundis.
– Päikese sisemuses tekib ülikõrge temperatuuri toimel suurel hulgal vabu elektrone, mis sunnivad Päikese jahedamal pinnal asuvaid aatomeid helendama.
– Hõõglambi hõõgniidi aatomid pannakse heledama välise pingeallika vabade elektronide toimel (elektrivõrk, aku jne), seejuures ainult 5% tekkivast kiirgusest asub nähtavas spektris, ülejäänud 95% on soojuskiirgus.
– Gaaslahenduslambid (neoonlambid, luminestsentslambid, elavhõbelambid) on täidetud inertgaasiga, lambi elektroodide vahel voolavad vabad elektronid ergutavad inertgaasi aatomeid helendama. Valgusallikatest kiiratav valgus, mida me tajume valgena, on tegelikult erivärviliste valguste – spektrivärvuste kiirguste kogum. Need kiirgused tekivad järgmiselt.
Orbiitide läbimõõdud, millel saavad elektronid ümber aatomituuma tiirelda, on täpselt määratud elektromagnetilise vastastikmõju jõudude väärtusega. Teise põrkuva osakese löögienergiast olenevalt võib elektron tõusta järgmisele kõrgemale orbiidile, aga ka ühest või mitmest orbiidist üle hüpata. Kui elektron liigub tagasi oma algsele orbiidile, kiirgab see välja valguskvandi, mille energia on sõltuvalt ülehüpatud orbiitide arvust suurem või väiksem.
Mida tugevam on valguskvandi impulss (järelikult ka energia), seda lühem on tekkiva kiirguse lainepikkus.
Joonisel 5 näeme värvilise valguse tekke skemaatilist kujutist vesiniku aatomi näitel.
Kui elektron läheb üle kolmandalt orbiidilt teisele, kiirgab elektronpilv pikalainelist punast spektrivärvust. Kui hüpe toimub neljandalt teisele orbiidile, on energiate erinevus suurem, valguskvant võimsam ja lainepikkus lühem. Sel juhul tekib sinine värvus. Veel lühema lainepikkusega kiirgus, mida näeme lilla värvusena, tekib elektroni üleminekul viiendalt orbiidilt teisele.
Kogu nähtava valguse spekter hõlmab lainepikkuste vahemikku 380 kuni 780 nm.
780 kuni 627 nm – punane värvus
626 kuni 589 nm – oranž kuni oranžikaskollane värvus
588 kuni 570 nm – oranžikaskollane kuni sidrunikollane värvus
569 kuni 530 nm – kollakasroheline kuni roheline värvus
529 kuni 495 nm – roheline kuni sinakasroheline värvus
494 kuni 480 nm –sinakasroheline kuni sinine värvus
479 kuni 445 nm – sinine kuni ultramariinsinine värvus
44 kuni 380 nm – ultramariinsinine kuni sinililla värvus
Esemetele ja ainetele sattuvad energeetilised kiired osalt absorbeeruvad (neelduvad) neis, osalt peegelduvad või tungivad neist läbi. Äärmisel juhul võib kiirgus täielikult absorbeeruda ja sel juhul tekib musta värvuse aisting. Kui kiirgus täielikult peegeldub või läbi tungib, tekib valge värvuse aisting.
Igal ainel on oma spetsiifilised peegeldavad ja kiirguse peegeldumata osa energiat neelavad omadused. Näiteks liiv Itaalia randades muutub keskpäeval päikesekiirguse toimel nii kuumaks, et sellel on raske paljajalu käia. Siin muundub absorbeeritud kiirgus soojuseks.
Ained erinevad üksteisest oma molekulide ehituse, molekulaarse struktuuri poolest. Molekulaarse struktuuri omadustest sõltuvalt absorbeerub teatud sagedusvahemikus ainele langev kiirgus. Spektri ülejäänud lained, mida nimetatakse eseme värvuseks, peegelduvad ainelt või läbivad seda, see on niinimetatud jääkvalgus, need lained võivad sattuda vaatleja silma ning tekitada võrkkesta retseptorites värvusärrituse.
Värvus ei asu niisiis seal, kus me seda näeme. Roheline värvitoon ei ole salatilehe küljes, kollane värvitoon ei ole kardinatekstiili omadus. Salatilehel ja kardinatekstiilil on üksnes oma eripärane absorbeerimisvõime, mille abil nad püüavad üldisest valgusvoost teatud kindla sagedusvahemiku laineid.
Värvispektri absorbeerimata osa peegeldub jääkvalgusena. Selle peegelduse valguskiired ei ole värvus, need on lihtsalt informatsioonikandjad. Need teatavad, mil viisil erineb see värvusärritus üldise valguse spektraalsest koostisest.
Värvus tekib alles siis, kui see värvusärritus ergutab vaatleja nägemiselundit ja tekitab värvusaistingu. Kui vaatlejat ei ole või kui ta on pime, ei saa värvus tekkida. Kui seesama värvusärritus satub aga sellise inimese silma, kelle värvuste tajumises on anomaaliaid, tekib teistsugune aisting.
Inimese silm on kõrgelt arenenud energeetilise kiirguse vastuvõtja, mis tajub lainepikkuste vahemikku 780 nm kuni 380 nm. Silm suudab valgust tajuvate fotoretseptorite ühtlaselt jaotunud võrgustikus luua kujundi ning sel viisil saadud informatsiooni liigitada, kodeerida ja edasi saata.
Joonisel 5 kujutatud inimese silma läbilõiget vaadates näeme, et selle ehitus sarnaneb televisioonikaamera konstruktsiooniga.
Silma eesmine, valguskiiri murdev pind on sarvkest, mis on läbipaistev, et valguskiired sellest läbi pääseksid ja silma jõuaksid. Vikerkesta lihased muudavad silmaava – pupilli läbimõõtu, nii nagu teeb seda ka kaamera objektiivi ringdiafragma. Seejärel jõuavad valguskiired oma trajektooril silmaläätse, selle tööpõhimõte on sama kui optilisel koondaval läätsel. Läätse valgust murdvaid omadusi saab muuta, seda juhivad kaudselt tsiliaarlihased. Silmaläätse murdumistegur on seda ümbritseva keskkonna murdumistegurist suurem ja nii on võimalik silma fookuskaugust muuta (samamoodi nagu suumobjektiivis), nii saab silm end eri kaugusel asuvate esemete nägemiseks kohandada.
Vikerkesta ja tsiliaarlihaseid juhitakse närviimpulssidega, mis tekivad ajutüve eri närvikeskustes, kuid on funktsionaalselt üksteisega seotud.
Need ajukeskused saavad närviimpulsse ka silmast. Tagasisideahelad ja ahelad, mis juhivad silma liikuvust võimaldavaid lihaseid, on mittelineaarsete omadustega.
Silma ülejäänud osad on täidetud surve all oleva vedeliku ja ainetega, mille otstarve on säilitada silma kuju.
Silma optiline süsteem tekitab kujutise, mis langeb silmapõhjas asuvale võrkkestale. Kujutis on väga väike, sest ka silm ise on väike, silma fookuskaugus jääb vahemikku 19–23 mm.
Võrkkest, mille analoog on fotoelektriline kiht televisioonikaamera saatetorus, on ülimalt keerulise struktuuriga peen elund. Embrüoloogilisest seisukohast võib seda vaadelda peaaju koostisosana. Võrkkesta tagumisel, valgusest eemale jääval küljel asuvad valgusretseptorid – kolvikesed ja kepikesed. Need on vahetult seotud tumedapigmendilise kihiga silmapõhjas – soonkestaga, mis toidab retseptoreid ning takistab ühtlasi valguse peegeldumist ja hajumist.
Inimese kummaski silmas on umbes 118 miljonit suure valgustundlikkusega kepikest, mis tekitavad ainult mustvalgeid nägemisaistinguid, ja umbes 7 miljonit kolvikest, mille abil näeb inimene värvusi. Kolvikesed toimivad ainult suure valgustustugevuse korral. See selgitab, miks me näeme öösel kõike mustvalgena.
Värvilise nägemise tekitavad kolm fotopigmendi klassi. Kolvikesed saadavad välja elektrokeemilisi impulsse, kui neile langevad teatud kindla lainepikkuste vahemikuga valguskvandid. Osade kolvikeste impulss on tugevam, kui neile langevad valguskvandid lainepikkusega 422 nm (sinakaslilla värvus), teist tüüpi kolvikesed reageerivad optimaalselt lainepikkusele 521 nm (roheline värvus), kolmandad tüüpi kolvikesed reageerivad lainepikkusele 634 nim (oranžikaspunane värvus). Joonisel 7 on kujutatud nende kolme tüüpi kolvikeste absorbtsiooni maksimumid.
Kolvikesed ei näe niisiis valgust, nende ülesanne on üksnes püüda valguskvante. Kolvikesed on kvantide kogujad. Need muudavad informatsiooni edastava kiirguse elektromagnetilise energia elektrokeemilisteks impulssideks, mida alles peaaju nägemiskeskuses tajutakse kolme algvärvusena – sinakaslilla, rohelise ja oranžikaspunasena.
Kuid me ei tohi mitte mingil juhul kolvikeste erineva tundlikkuse alasid segamini ajada kolme põhivärvusega, sest eri tüüpi kolvikeste spektripiirkonnad on osaliselt vastastikku kattuvad. See tähendab, et värvuseärrituse spektri samale piirkonnale võivad korraga reageerida kaht tüüpi kolvikesed. Põhivärvused on aga üksteisest täielikult sõltumatud täpselt määratud lainepikkustega suurused.
Igal põhivärvusel on teatud potentsiaal, järelikult ka teatud energia. Ärritus on maksimaalne siis, kui kogu olemasolev potentsiaal on ammendatud, see tähendab, kui kiirguse tugevdamine ei tugevda enam selle tagajärjel tekkinud värvuseaistingut.
Värvusärritajast saabuv informatsioon ergutab silma looma kolmest osast koosnevaid koode. Nende koodide abil saab esitada mis tahes võimalikku värvuseaistingut, kõik värvuseaistingud luuakse kolmest algvärvusest!
Kolmeosaline elektrokeemiline impulss satub mööda nägemisnärvi kiude ajutüvesse, sealt suunatakse see edasi ajukoore nägemiskeskusse. Kirjeldatud vastastiksidemed on ilmekuse mõttes veel kord kujutatud joonisel 8.
Ergutusimpulsid, mis jõuavad mööda nägemisnärvi ajutüvesse, saadetakse edasi nägemiskeskusse närvikanalite kaudu, mis seovad aju eri osasid omavahel. Nägemiskeskuses, mis asub ajukoore kuklasagaras (vt 2. loengut), muudetakse ergutus tajutavaks kujutiseks. Kuid iga ergutust põhjustav impulss ei tekita veel nähtavat kujutist.
Nägemisnärv koosneb umbes 800 000 üksikkiust, millest igaüks suudab edastada 20 kuni 50 ärritust sekundis. Sellest suurest informatsioonivoost läheb edasisse töötlusse vaid osa. See osa sõltub juba kogutud informatsioonist, vaataja tähelepanust ja tema eripärast, enamik infovoost jäetakse kõrvale.
Eseme nägemine ei tähenda niisiis tingimata, et nähtav kujutis (tajutud elamus) vastab esemele endale. Esineb kõrvalekaldumisi, mida on informatsiooni kogumiseks ja korrastamiseks vaja, kuid mis võivad tekitada optilisi pettusi. Nii näiteks ei vasta tajutavate esemete mõõtmed geomeetrilise perspektiivi seaduspärasustele: kaugemad esemed näivad suuremana, kui nad vahemaad arvestades olema peaksid (suuruse püsivus). Selliseid püsivuse nähtusi täheldatakse ka liikumiste või värvuste heleduse liikumiste hindamisel ja mujal.
Samamoodi nagu on olemas „mittenägemine“, kui on olemas füüsilised ärritused ja füsioloogilised ergutused, on olemas nägemine ilma reaalsete objektide ja füüsiliste ärritusteta. Siin võib näitena nimetada eideetilist nägemist, mille puhul tekib subjektiivsete kujutiste nägemisaisting ilma reaalse objektita (kujutise tekitamiseks vajalik informatsioon saadakse kas alateadvusest või teadvusest).
Teine olematute asjade nägemise vorm on niinimetatud järelkujutiste nägemine, mis tekib siis, kui pilk langeb pärast värviliste pindade vaatlemist valgele pinnale. See pind ei tundu korraga enam olevat valge, vaid seda tajutakse varem vaadeldud värvilise pinna täiendvärvusena.
Seda nähtust põhjustab asjaolu, et ühe värvitooni pikemal vaatlemisel nõrgeneb värviaistingu tekitamises osalevate kolvikeste ergutuse intensiivsus. Kui valgelt pinnalt peegelduv valge valgus, mis koosneb kolmest põhivärvusest, langeb silma võrkkestale, siis annavad ühevärvilise pinna vaatlemisel aktiveerimata jäänud kolvikesed tugevama impulsi kui need, mida on juba valguskvantidega ergutatud.
Kui vaatlesime algul näiteks kollast pinda, siis pärast pilgu ümbersuunamist näeme sinakaslillat järelkujutist. Rohelisele ja oranžikaspunasele värvusele vastavad kolvikesed, mille ergutuse põhjustas kollase värvi tajumine, muutusid selle aja kestel „tuimemaks“, sellal kui sinakaslillale värvusele tundlikud kolvikesed (mis ei olnud kollase värvi tajumise ajal aktiveeritud) saadavad nägemiskeskusse veel täieliku ergutuse potentsiaali.
Nii eideetilisel nägemisel kui ka täiendvärvustel on parapsühholoogilises praktikas oma tähtsus.
3. loengus kirjeldatud eseme kujutlemist, mis õpetab meid kujundlikult mõtlema ja õppetöö hilisemas etapis ka omandama selgeltnägemise võime ajas ja ruumis tehnilisi abivahendeid kasutamata, on võimalik realiseerida ainult tänu meie ajule antud suutlikkusele eideetiliselt näha. Esimesi edusamme selles suunas astusime juba harjutust 3.2 tehes.
Täiendvärvustel, mida me muide suudame oma nägemiskeskuses „luua“, kui teeme harjutust 4.1: JÄRELKUJUNDI NÄGEMINE, on seevastu meie paranormaalse arengu seisukohast hoopis teistsugune tähtsus.
Värvusaistingud tekitavad ühest küljest meie nägemiskeskuses värvilise kujutise meist ümbritsevast maailmast, teisalt avaldavad mõju ka inimese psüühikale ja organismile. See mõju põhineb sellel, et kolvikestest saabuv värvuste informatsioon suunatakse lisaks nägemiskeskusele osalt ka teistesse peaaju piirkondadesse. Seal – hormoonide tootmise, eluliste protsesside ja teadvuse kujundamise juhtimiskeskustes – avaldavad põhivärvused (punane, kollane, sinine ja roheline) väga mitmekülgset mõju.
PURPURPUNANE VÄRVUS
B. Seljaaju, piklikaju
A. Tihedam side seljaaju, piklikaju, juur- ja kõritšakra vahel soodustab kosmilise energia vastuvõttu, nii saavutatakse suurem ühtsus energeetilise keha ja kosmilise teadvuse vahel
PURPURLILLA VÄRVUS
B. Piklikaju, keskaju
A. Energeetilise keha funktsioonide harmoneerimine
ROHELINE VÄRVUS
B. Seljaaju, piklikaju
A. Rahustab kõiki liikumisprotsesse kehas, ühendab psüühika, füüsilised funktsioonid ja biosfääri
KOLLAKASROHELINE VÄRVUS
B. Piklikaju, keskaju
A. Materiaalse keha funktsioonide harmoneerimine
Üldiselt mõjuvad punane ja kollane värvus ergutavalt, nende vastandvärvused – sinine ja roheline – mõjuvad rahustavalt.
Psühhofüüsiliselt tähtsad põhivärvused ja nende komponendid (tähistatud tähega A), mis avaldavad mõju aju eri piirkondadele (tähistatud tähega B), on näitlikult kujutatud ka joonistel 9, 10 ja 11.
ORANŽ VÄRVUS
B. Hüpotaalamus
A. Tugevnenud suguinstinkt
B. Kogu limbiline süsteem
A. Aktiveerumine, evolutsioon
ORANŽIKASPUNANE VÄRVUS
B. Hüpotaalamus
A. Inimkeha liikumisfunktsioonide ergutamine
B. Taalamus
A. Emotsionaalsete aistingute tugevnemine
B. Amügdala
A. Kalduvus agressiivsusele
PUNANE VÄRVUS
B. Kogu limbiline süsteem, eriti hüpotaalamus.
A. Eluliste funktsioonide ergutamine
RUKKILILLESININE VÄRVUS
B. Hüpotaalamus
A. Pärsitud suguinstikt
B. Kogu limbiline süsteem
A. Leevenemine, taandareng
ROHEKASSININE VÄRVUS
B. Hüpotaalamus
A. Inimkeha liikumisfunktsioonide pärssimine
B. Taalamus
A. Liiga tugevate emotsionaalsete kõikumiste leevendamine
B. Amügdala
A. Agressiivsuse vähenemine
SINAKASROHELINE VÄRVUS
B. Kogu limbiline süsteem, eriti hüpofüüs.
A. Eluliste funktsioonide pärssimine
ROHEKASKOLLANE VÄRVUS
B. Kogu ajukoor
A. Taastamine
B. Kiirusagar
A. Tugevnenud võime tajuda välist maailma
KOLLANE VÄRVUS
B. Otsmikusagar
A. Paindlik mõtlemine, tugev side ümbritseva maailmaga
KOLLAKASORANŽ VÄRVUS
B. Otsmikusagar
A. Tugevnenud auahnus, püüd osaleda
LILLA VÄRVUS
B. Kogu ajukoor
A. Pärssimine
B. Kiirusagar
A. Nõrgenenud võime tajuda välist maailma
SINAKASLILLA VÄRVUS
B. Otsmikusagar
A. Emotsionaalsem mõtlemine, nõrgenenud side ümbritseva maailmaga, teadvuse ja alateadvuse side
ULTRAMARIINSININE VÄRVUS
B. Otsmikusagar
A. Mõtlemise, tundmuste ja arutluste diferentseerimine, kõikide elunähtuste ratsionaalsem juhtimine
Äsjastest värvuste füsioloogilise ja psühholoogilise mõju kirjeldustest järeldub, et me võime paranormaalse arengu staadiumis värvilise valgustuse sihipärase kasutamise abil tõsta vastavate vaimsete harjutuste tõhusust. Alljärgneva värvuste psii-õpetuse on empiiriliste kogemuste ja uusimate meditsiiniliste teadmiste põhjal välja töötanud Parapsühholoogia ja Piiriteaduste Instituut. Esitatud on värvuste tähtsaimad mõjud paranormaalsest seisukohast lähtudes.
Purpurpunane värvus
Purpurpunast peetakse juba ammustest aegadest tarkuse ja võimu värvuseks. Muistsetel juutidel oli see kuninglik värvus, õigeusukirikus sümboliseeris see jumalikkust, vanas Roomas kandsid keisrid purpurpunaseid toogasid. Esoteerikas ja maagias sümboliseerib purpur ülimat tarkust ja jõudu ning nagu varsti näeme, mitte ilma põhjuseta.
Nagu me juba teame, mõjub purpurpunane värvus selja- ja keskaju närvirakkudele ergutavalt. Seljaaju on õndraluu närvipõimiku kaudu seotud juurtšakraga, keskaju on seotud südame- ja kõritšakraga, niisiis ergutab purpurpunane värviärritus ka neid tšakraid. Nõnda tugevneb side materiaalse keha aju kahe osa vahel ja energeetilise keha kolme tšakra vahel. Samuti hakkavad paremini ja tõhusamalt funktsioneerima vastavad piirkonnad.
Niisiis, tööruumi valgustamine purpurpunase valgusega vastavate paranormaalsete harjutuste ajal annab meile palju eeliseid.
Kui juurtšakra on aktiveerunud, saab rohkem vastu võtta vaba kosmilist energiat (vt 1. loengut), millest osa võib seejärel peanadide – Sushumna, Ida ja Pingala – kaudu levida kõrgema taseme tšakratesse ning ülejääk „eluenergiana“ seljaaju kaudu materiaalse keha kogu organismi. Vaba kosmilise energia niiviisi võimendatud ammutamine on kogu meie paranormaalse tegevuse seisukohast väga tähtis.
Ergutatud südametšakra (vt 1. loengut) stimuleerib südame närvipõimiku kaudu materiaalse keha vereringet ja soodustab teadvuse avardamist. Vaimsed harjutused selgeltnägemise võime omandamiseks ruumis ja ajas, samuti psühhokineesi võime omandamiseks saavad südametšakra värvusergutusest positiivset tuge ja toovad kiiremini soovitud edu.
Roheline värvus
Roheline – purpurpunase värvuse kontrast- ehk vastandvärvus avaldab rahustavat mõju eeskätt keskajule, mis juhib ja koordineerib keha väga erinevaid liikumisfunktsioone.
Keskaju on seotud südame- ja kõritšakraga, seepärast rahustab roheline värvus samal ajal ka neid mõlemat energeetilise keha elundit ning loob sel moel eeldused ühtlaseks ja järjepidevaks vaba kosmilise energia vastuvõtuks koos sissehingatava õhuga. See on eluenergiana kasulik kogu materiaalsele kehale.
Järelikult soodustavad rohelised värvusärritused kogu meie materiaalse keha harmoneerimist. Nagu saime teada 3. loengust, on see harmoneerimine üks teadvuse kõrgemate astmete saavutamise tähtsaimaid tingimusi.
Lilla värvus
Lilla värvusega tekitatud ärritus piirab infomahtu, mis tavajuhul pidevalt teadvusse saabub, (vt 3. loengus esitatud graafikut) ja tagab selle edastamise alateadvusse. Nii kahaneb tugevalt meie võime tajuda ümbritseva maailma sündmusi, teadvus tühjeneb ja hakkab avarduma tingimustes, milles on kergem saavutada mõtterahu.
Lilla valgustus tugevdab niisiis meie meditatiivset vastuvõtlikkust. Lisaks aitab see luua teadvuses kujundeid, nagu me juba hakkasime tegema harjutust 3.2 sooritades. Enesestki mõista vabaneb ka nägemiskeskus silmadest saabuvatest ärritusimpulssidest.
Mida rohkem arendame oma kujutlusvõimet, seda kergemini õnnestub meil luua side oma alateadvusega. Alateadvuse abil võime moduleerida kosmilise energia impulsse, mida on vaja paranormaalse mõju avaldamiseks ümbritsevale maailmale. Kaheldamatult toetab lilla värvus tõhusalt ka kõiki katseid selles valdkonnas: psühhokineesi, telepaatiat, energeetilise keha eraldamist, levitatsiooni, materialiseerimist, telepaatilist kaugravitsemist ja muud.
Ultramariinsinine värvus
Sinine on purpurpunase värvuse kõrval üks tähtsamaid sümbolistlikke värvusi maagias. Sinine on vabamüürluse kolme esimese astme värvus ja neid astmeid nimetataksegi seetõttu sinisteks, sinine värvus sümboliseerib kuninglikku väärikust ja aadellikkust (siniverelisus). Üldises tähenduses sümboliseerib sinine värvus filosoofilist mõttemaailma, samuti intellekti (Swedenborg: „Sinisega tähistatakse intelligentsust.“).
Sinine värvus ei ole oma sümbolistlikku tähendust saanud juhuslikult, sellel on täiesti reaalne põhjendus: sinine ja eriti ultramariinsinine värvus mõjuvad otsmikusagaraid eristavalt ja avaldavad nii toimet ka teadvusele. Need värvused mõjuvad mõtete, aistingute ja tegevuste selgusele soodustavalt.
Otsmikusagarad on seotud aju kõigi teiste osadega (järelikult saadavad need edasi ergutusi ja võtavad neid ka vastu), seepärast mõjub ultramariinsinine värvus hästi kogu meie paranormaalsele vaimsele arengule. Sest teame juba, et võime ümbritsevat maailma paranormaalselt mõjutada vaid siis, kui meie teadvuse ja alateadvuse vahel on tugev side. Ultramariinsinised värvusärritused tugevdavad seda sidet, takistades – pärssides – tahtmatute ergutuste teket mälus või hüpotaalamuses.
Selle värvusega mõjutamist kasutatakse hüpnoosipraktikas juba ammu, hüpnotiseeritavas tekitatakse sinise sügaviku aisting, et ta uinutada või viia illusoorsesse (uimastatud) seisundisse. Sellistes seisundites on juurdepääs alateadvusele lihtne ja vahetu.
Rohekassinine värvus
Põhimõtteliselt ei ole rohekassinine parapsühholoogilisest seisukohast eriti tähtis värvus, sest see ei mõjuta peaaju neid piirkondi, mis peavad psii-nähtuste teostamiseks tavatul viisil toimima.
Kuid rohekassinine värvitoon mõjub rahustavalt üldisele liikumisaparaadile, leevendab ägenenud emotsionaalseid kõikumisi ja vähendab agressiivsust, seepärast on sellevärvilise valgustuse kasutamine meditatiivsete lõdvestavate või rahustavate harjutuste ajal kasulik. Seda tüüpi harjutusi nagu käesoleva loengu praktilises osas esitatud harjutus 4.2: ÜLDINE RAHUSTAV HARJUTUS, võib alati soovitada ettevalmistava harjutusena enne põhiharjutust, kui oleme ärritatud või stressiseisundis. Kõigi meditatiivsete ja kujutlusvõimega seotud teadvuse avardamise ja paranormaalse mõjutamise harjutuse edu sõltub suurel määral sellest, kas oleme rahulikud, tasakaalukad ja häirimatus vaimses seisundis või mitte.
Äsja saadud teoreetiliste teadmiste kasutamiseks parapsühholoogilises praktikas vajame värvilisi hõõglampe, nimelt purpurpunast, rohelist, lillat, ultramariinsinist ja rohekassinist lampi. Kasutame neid tavalises lauavalgustis, millelt eemaldame varju (et värvusmoonutuste teket vältida). Värvilised hõõglambid võime valmistada ise, värvides standardseid mati sisepinnaga 25 W lampe kuumuskindlate värvidega.
Teave, millist värvi lampe milliseid harjutusi tehes kasutada, on esitatud harjutuse kirjelduse alguses pealkirja all „Valgustus“. Omal soovil valitud psii-harjutusi ja -katseid võime teha õppematerjali läbitöötamise kõrval vastavalt seatud eesmärgile, õppetöö hilisemal etapil on need juba isegi kohustuslikud. Esitame nimistu, millest nähtub, millised värvused sobivad harjutusteks kõige paremini, et saavutada valitud eesmärk.
| Värvus | Eesmärk, mille saavutamist soodustab |
| Purpurpunane | Vaba kosmilise energia vastuvõtmine |
| Punane | Vereringesüsteemi stimuleerimine Teadvuse avardamine Selgeltnägemise võime omandamine Psühhokineetilised mõjud |
| Roheline | Vaba kosmilise energia katkematu vastuvõtmine Enesesisendusel põhinev lõõgastus Materiaalse keha harmoneerimine Materiaalse keha ja biosfääri ühendamine |
| Lilla | Igat tüüpi meditatsioonid Teadvuse avardamine Mõtterahu saavutamine Kujutluspildi loomine mõtetes Energeetilise keha eraldamine Telepaatilised kontaktid Levitatsioon Materialiseerimine Telepaatiline mõjutamine ja kaugravitsemine |
| Ultramariinsinine | Mitmesugused enesesisenduse liigid Hüpnoos |
| Rohekassinine | Rahunemine |
| Helesinine | Lõdvestumine |
Toimetanud Ylar Lindepuu
Tehnilised
abivahendid
Teoreetiline materjal ei lange alati kokku harjutustega, mis on meie järjepidevaks vaimseks arenguks vajalikud, seepärast käsitleme praktilises osas esitatud harjutuste mõtet ja eesmärke eraldi.
Harjutus 4.1 on abistav harjutus, mis demonstreerib meile lihtsalt juba õpitut teemat – värvilise järelkujutise või täiendvärvuste nägemist.
Harjutused 4.2 ja 4.3, mida teeme iga päev vaheldumisi, on seotud harjutuse 2.2 abil saavutatud arengutasemega – teadvuse teise astmega, mille abil oleme juba õppinud oluliselt lõdvestama oma materiaalset keha ja seda kohandama vaba kosmilise energia võnkumistega.
Seda lõdvestumise ja kohanemise toimet, millega kaasneb alati kosmilise energia vastuvõtu võimendumine, tugevdame käesoleva loengu asjakohaste harjutuste abil. Me teeme seda kahel viisil. Harjutusega 4.2: Üldine rahustav harjutus ergutame oma juurtšakrat, saame selle energeetilise keha tähtsaima energiat vastuvõtva elundi kaudu palju vaba kosmilist energiat, suuname selle läbi seljaaju ning Ida ja Pingala nadide limbilisse süsteemi ning sealt edasi kroontšakrasse. Lõpuks jõuab energia samasse kohta tagasi.
Harjutuse toimel rahustub meie limbiline süsteem, milles tekivad emotsioonid, aistingud ja agressiivsus, ning hakkab harmooniliselt toimima. Seepärast tunneme end pärast seda harjutust teojõuliste, õnnelike ja tervetena – suudaksime sõna otseses mõttes „puid juurtega välja kiskuda“.
Harjutus 4.3: Kosmilise energia vastuvõtmine (1) annab meile koos sissehingatava õhuga suure hulga vaba kosmilist energiat. Vastupidiselt eelmisele harjutusele, mida me koos selle harjutusega kordamööda iga päev teeme, ei lase me saadud kosmilist energiat tagasi ringlusse, vaid saadame selle elu energiana kogu meie materiaalsele kehale.
Roheliste puude või aasade nägemine soodustab kosmilise energia vastuvõttu. Kui teil ei ole võimalust teha harjutust looduses või lahtise akna all, millest avaneb vaade rohelusele, toetab harjutust ka roheline valgustus treeninguruumis.
Harjutus 4.4: Värvilise kujundi loomine kujutluses (1) on eesmärgilt seotud harjutusega 3.3. Kuid nüüd püüame luua värvilisi aistinguid otse meie nägemiskeskuses. Värviliste kujundite loomine kujutluses on meie paranormaalseks arenguks vajalik kahel põhjusel.
Esiteks sisaldavad värvilised kujundid tavaliste mõttekujunditega võrreldes rohkem informatsiooni. Mida rohkem on meie mõttekujundites informatsiooni, seda tõhusama sideme suudame luua alateadvusega ja nii on tulemuslikumad ka meie paranormaalsed katsed mõjutada ümbritsevat maailma.
Teiseks arendab värviliste kujundite loomine kujutluses eideetilise nägemise võimet, mis on vajalik abivahenditeta selgeltnägemiseks ajas ja ruumis. Eideetilise selgeltnägemise korral tekivad selgeltnägemise kujundid otse nägemiskeskuses, jättes vahele keskendumise abivahendite – peegli või kristallkuuli, aga ka silma – kasutamise etapi.
Järgmises loengus tutvume nende keskendumise abivahenditega põhjalikumalt ja jätkame selgeltnägemise võime arendamise harjutusi.
Eesmärk: Silm töötleb valguskvantide abil edastatud informatsiooni ümber vastavaks värviliseks aistinguks. Lisaks on silmas reguleerimismehhanism, mis kohandab nägemist teatud kindlal viisil. Niisugust kohandamist võime tundma õppida järelkujutiste värvuste abil.
Toime: Kui fikseerida pilk mingile värvitoonile, hakkavad sellele värvusele reageerivad kolvikesed järk-järgult harjuma. Meie värvusaistingu intensiivsus väheneb pidevalt. Jälgime, kuidas üks ja sama füüsiline valgusärritus tekitab järjestikuseid muutuvaid värvusaistinguid. Kui pöörata mõne aja pärast pilk kõrvale värviliselt pinnalt, mida pingeliselt vaatasime, näeme valgele pinnale vaadates vastandvärvides järelkujutist.
Abivahendid: Standardses suuruses, võimalikult puhastes ja eredates toonides värviline paber, sama suur valge paberileht.
Harjutuse kulg: Harjutuste täpsemad selgitused leiame Harjutusvihikust
Põhiharjutus
Eesmärk: Juurtšakra ergutamine, limbilise süsteemi üldine rahustamine ja harmoneerimine, vastuvõetud kosmilise energia tagasisaatmine kroontšakra kaudu.
Toime: Suuname aktiveeritud juurtšakra kaudu vastu võetud vaba kosmilise energia limbilisse süsteemi, kus see stabiliseerib ja harmoneerib ajuvoolusid. Nii tugevneb hormoonide eritumine, mis leevendavad emotsioonid, agressiivsuse ja teadvuse aistingud normaalse tasemeni. Selle harjutuse abil võime niisiis vähendada stressi, pinget, agressiivsust ja emotsioone.
Harjutuskoht: Soovitatavalt looduses või lahtise akna all, millest avaneb vaade rohelusele. Kinnises ruumis on abiks roheline valgustus.
Valgustus: Rohekassinine.
Ettevalmistav harjutus: Enne rahustavat põhiharjutust süüvime, nagu kirjeldatud harjutuses 2.2, teadvuse teise astmesse. Selle teadvuse tavaseisundiga võrreldes kõrgema taseme saavutamine õnnestub meil kindlasti juba väga kiiresti.
Põhiharjutus: Harjutuste täpsemad selgitused leiame Harjutusvihikust
Harjutuse kestus: Rahustame oma limbilist süsteemi selle harjutuse abil igal õhtul 10–15 minuti kestel. Seda harjutust on soovitatav teha ka alati pärast tugevat erutust.
Tsükli kestus: Teeme harjutust ülepäeviti vähemalt nelja nädala kestel (vaheldumisi harjutusega 4.3), hiljem vajaduse korral, näiteks enne paranormaalset tegevust.
Põhiharjutus
Eesmärk: Vaba kosmilise energia vastuvõtmine koos sissehingatava õhuga ja edasisaatmine materiaalsele kehale.
Toime: Me teeme seda harjutust teadvuse teises astmes, seepärast võtame vastu rohkem vaba kosmilist energiat, kui tehes sama harjutust teadvuse tavaseisundis. Saadud energia saadame väljahingamise ajal eluenergiana edasi meie materiaalsele kehale.
Harjutust on soovitatav teha looduses või lahtise akna all. Kui see ei ole võimalik, soodustab kosmilise energia vastuvõtmist roheline valgus.
Valgustus: Kui teeme harjutust suletud ruumis, süütame rohelise valgustuse.
Ettevalmistav harjutus: Harjutuse jaoks valime soojal aastaajal loodusliku koha. Võime harjutust teha ka lahtise akna all, millest avaneb vaade aasale ja puudele. Kui elame suures linnas ja selline võimalus puudub või on parajasti sügis või talv, võime teha harjutust hämaras ruumis, mida valgustab roheline lamp.
Enne põhiharjutust süüvime, nagu kirjeldatud harjutuses 2.2, teadvuse teise astmesse.
Põhiharjutus: Harjutuste täpsemad selgitused leiame Harjutusvihikust
Harjutuse kestus: Varustame seda harjutust tehes oma materiaalset keha eluenergiaga igal hommikul (pärast ärkamist, enne hommikusööki) 10–15 minuti kestel.
Tsükli kestus: Ülepäeviti vähemalt nelja nädala kestel (vaheldumisi harjutusega 4.2), hiljem vajaduse korral.
Põhiharjutus
Eesmärk: Värvilise kujutise loomine mõtteliselt kujutlusvõime abil.
Toime: Eideetilise nägemise parandamine selgeltnägemise võime arendamiseks.
Harjutuse kulg: Harjutuste täpsemad selgitused leiame Harjutusvihikust
Harjutuse kestus: Värviliste kujundite loomise harjutust on kõige parem teha õhtuti, kella 20–22 paiku. Harjutuse kogupikkus, see tähendab kolme värvilise kujundi järjestikune ettekujutamine ärgu ületagu poolt tundi.
Tsükli kestus: Teeme harjutust vähemalt kolme nädala kestel iga päev, kuni oleme selle laitmatult omandanud.
Toimetanud Ylar Lindepuu
Järgmine peatükk 5: Keskendumine
Käesolevas loengus jätkame väliste abivahendite teemat, käsitledes keskendumise objekte ja tehnilisi abivahendeid.
Keskendumise objektid iseenesest ei oma paranormaalset jõudu, kuid neil on selgeltnägemise võime arendamisel otsustav tähtsus.
