Parapsühholoogia
12. Vaimne enesetervendamine
Saime eelmistes õppetundides teada, et inimene kujutab endast teadvuse, alateadvuse ja materiaalse keha funktsionaalset ühtsust, milles ükski koostisosa ei tule toime ilma teisteta. Me teame juba, et meie kesknärvisüsteemi subkortikaalsed piirkonnad reguleerivad autonoomselt paljusid organismi funktsioone, me suudame avardatud teadvuse seisundites neid regulatsiooniprotsesse mõjutada, neid juhtida.
Paraku võivad autonoomseid funktsioone märgatavalt mõjutada mitte ainult prefrontaalsest korteksist saabuvad tahtlikud juhtimisimpulsid, vaid ka limbilisest süsteemist pärinevad emotsionaalse tekkega häireimpulsid ja ülitugevad retseptorite aferentsid. Kui need häirivad mõjud on ülekaalus ja kestavad kaua, põhjustab see orgaanilisi nähtusi, mida üldistatult nimetatakse psühhosomaatikaks: endokriinse ja vegetatiivse tasakaalu pikaajalised häired kutsuvad esile ainevahetuse väärtalitlust, hormonaalseid kõrvalekaldumisi, pidevalt tugevnenud lihasetoonust, allergiat, immuunsuskaitse nõrgenemist ja halvimal juhul elundite ägedaid kahjustusi.
Kuid subkortikaalsete töötlus- ja regulatsioonimehhanismide vastuvõtlikkusel võõrale mõjule on ka omad positiivsed küljed: see lubab meil autohüpnootilises psii-teadvuse seisundis mõjutada häiritud autonoomseid funktsioone ning sel viisil vaimselt ravida kõikvõimalikke haigusi, isegi vähki.
Käesolevas loengus tutvume vaimse eneseravitsemise mehhanismidega ja õpime neid kasutama, aga saame ka teada, kuidas ennetada sisemisi ja väliseid häirivaid mõjusid. Niiviisi väldime tulevikus psühhosomaatiliste nähtuste teket ja tagame endale suurepärase tervise kogu eluks.
Järgmises loengus, milles tutvume eneseravitsemise põhimõtete ülekandmisega kolmandale isikule (heterohüpnoosi ja heterosugestiooni abil), käsitleme lähemalt üksikuid psühhosomaatilisi nähtusi (sealhulgas mitmesuguseid maniakaalse käitumise vorme) ja nende ravimise võimalusi.
Kagu-Aasias elutsevad väikesed loomakesed – tupaiad, kes toituvad putukatest ja puuviljadest ning meenutavad meie oravat. Nad elavad paaridena alal, mida isasloom hoolikalt kutsumata külaliste eest kaitseb.
Isegi vangistuses valitsevad tupaiade vahel territoriaalsed suhted: sissetungijat rünnatakse silmapilkselt ja võit saavutatakse tavaliselt mõne minuti jooksul. Raskeid vigastusi esineb neil juhtudel harva ja võitja unustab kaotaja kiiresti, ometi sureb too kolme nädala pärast (vt joonist 1).
Kaotaja surm ei ole võitluse vahetu tagajärg, näiteks saadud haavade tõttu, vaid seda põhjustab võitja pidev kõrvalviibimine. Selle fakti tõestas vaieldamatult zoofüsioloog Dietrich von Holst Bayreuthi ülikoolist. Kui loomakesed eraldada pärast võitlust puust vaheseinaga nii, et kaotaja võitjat ei näe, siis toibuvad mõlemad ühtviisi kiiresti. Kui konkurendid eraldada aga tavalise traatvõrguga, läbi mille on alistatu pidevalt võitja silme all, siis hakkab ta järjest kõhnuma, kuni sureb. Inimlikke mõisteid kasutades võib öelda, et ta sureb kestvast hirmust.
Sellal kui võitnud tupaia kaotanu vastu enam mingit huvi ei tunne, on teise käitumine pärast võitlust täielikult muutunud ja sellel on kaks põhimõtteliselt uut iseloomulikku joont:
– aktiivsed kaotajad väldivad edaspidi igasugust konfrontatsiooni, hoidudes tugevamast liigikaaslasest eemale, ja nende käitumine sõltub täielikult võitja käitumisest;
– passiivsed kaotajad veedavad seevastu peaaegu terve päeva apaatselt puurinurgas ja taluvad võitja harvu rünnakuid, põgenemata ja end kaitsmata.
Kui võitnud isasloomade füsioloogia on samasugune nagu kontrollrühma loomadel, kes võitluses ei ole osalenud, siis võidetud loomad näitavad välja selgeid stressireaktsioone: väheneb sugu- ja kilpnäärme hormoonide kontsentratsioon veres ning hemoglobiinisisaldus, seevastu suureneb kolesterooli ja lämmastiku hulk uriinis.
Mõnel passiivsel kaotanud loomal tõuseb uriini lämmastikusisaldus nii kõrgele, et nad ei suuda seda taluda ja hukkuvad. Teised surevad nakkustesse või tursetesse. Steroidsete hormoonide kortisooni ja kortikosterooni liigse eritumise tõttu neerupealiste koorest nende immuunsüsteem praktiliselt hukkub: näiteks lümfotsüütide (need on leukotsüütide hulka kuuluvad vererakud – osa immuunsüsteemist) hulk veres langeb mõne päeva kestel 20 protsendini normaalsest tasemest.
Aktiivsetel kaotajatel toodab neerupealiste koor hormoone normaalselt, kuid neil suureneb liigselt vegetatiivse närvisüsteemi ja sellega seotud neerupealiste sisekoe sümpaatiliste harude aktiivsuse aeg. Stressihormoonide adrenaliini ja noradrenaliini liigne eritumine tõstab südamelöökide sagedust (vt 11. loengut), mis põhjustab varem või hiljem tõrkeid vereringe ja südame töös ning surma infarkti tagajärjel (vt joonist 2).
Alistatud looma pidev hirm võitja ees (ka siis, kui vahetut ohtu enam ei ole, kuid tema ettekujutuses see säilib) tekitab psüühilist koormust, mis olenevalt sellest, kuidas alistatud loom sellega toime tulla püüab, põhjustab mitmesuguseid füsioloogilisi tagajärgi koos väga erinevate haiguste sümptomitega.
Sellist nähtust täheldatakse mitte ainult tupaiade, vaid ka teiste imetajate, sealhulgas inimese juures. Hirmust põhjustatud ettekujutuse toime tugevust illustreerib järgmine usaldusväärne näide. Teadlase Sven Hedini uurimisreisi ajal Tiibetis vedas üks tema kolleegidest kihla Tiibeti erakuga, kes ennustas, et doktor H. sureb täpselt aasta pärast. Doktor H., kes oli selle reisi kestel korduvalt pidanud eraku tavatuid võimeid tunnistama, uskus ka seda ennustust.
Veidi enne ennustatud surmapäeva tuli ta tagasi Berliini, kuid tundis end juba nii halvasti, et pidi pöörduma arsti poole. Ta pandi haiglasse. Kuid arstid ei suutnud midagi kindlat avastada ja võisid vaid nentida, et patsient sureb aeglaselt. Kui peaarst ennustusest kuulis, oli talle selge, et tegemist on erakordselt ilmeka autohüpnoosi juhtumiga, mis viib vältimatult surmale, kui mitte …
Kaks päeva enne „määratud aega“ nägi doktor H. juba välja nagu laip. Raviarsti abiga viidi teadlane hüpnootilisse unne ja teda hoiti niisuguses seisundis neli päeva. Alles siis, kui ta äratati ja teatati, et saatuslikust hetkest on juba kaks päeva möödas ja „surmale määratu“ elas selle üle, lakkas sugestiooni toime ja veidi aja pärast sai ta täiesti terveks. Hirm viis doktor H. kestvasse stressiseisundisse, mis ennustatud surmapäeva lähenedes järjest tugevnes. Samasugused aktiivsed kaotajad nagu tema on ka kõik Lääne-India neegertohterdajate voodoo-nõiduste ohvrid. Nende nõidade hüpnootilised jõud pärinevad Austraalia aborigeenidelt, loomult samasugused on ka meie „halva silmaga kaetamine“ ja muud kodumaiste „nõidade“ musta maagia võtted.
Kui need ohvrid ei oleks niisugust võltsnõidust uskunud, oleksid nad kõik võinud säilitada terve mõistuse ja ellu jääda.
Veel üht eredat näidet hirmust põhjustatud füsioloogilise mõju kohta – seekord passiivsel kaotajal – kujutab Gerald Chapmani saatus. Aastatel 1920–1925 kogus paadunud bandiit ja pangaröövel mitme röövrünnakuga mitu miljonit dollarit. Pärast seda, kui kurjategija laskis maha ühe pangatöötaja, võeti ta kinni ja mõisteti surma elektritoolil. Ent iga kord, kui jõudis kätte määratud surmahuku päev, algas Chapmanil nii tugev palavik, et vanglaarstid lükkasid hukkamise edasi – USAs hukatakse vange vaid siis, kui need on täie tervise juures.
Kuid kõigel on oma piir, eriti kannatustel: pärast seda, kui enne kolmandat surmanuhtluse tähtaega tekkis Chapmanil taas see salapärane palavik, otsustas kohus ta halvast tervislikust seisundist hoolimata hukata.
Pärast seda, mida oleme teada saanud keha ja hinge vastastiksidemetest, ei ole meil raske leida Chapmani palavikule seletust: hirm olematuse ees käivitas – alateadlikult – temas need keha mehhanismid, mis osutusid elu säilitamiseks soodsaks (Chapman ju teadis, et hukkamisele võidakse viia ainult terve vang). Aju vegetatiivsed keskused stimuleerisid vegetatiivse närvisüsteemi sümpaatilise haru kaudu kaitsereaktsiooni infektsiooni vastu (infektsioon ei olnud tõeline, vaid kujuteldav) ja kohe tekkis ka palavik (tõelise infektsiooni puhul vältimatu). Sugestioonide füsioloogilist mõju, millel meie näidetes olid negatiivsed tagajärjed, võib mõistagi ära kasutada ka vastupidiselt: positiivse autosugestiooni või pideva sugestiooni abil võib positiivselt mõjutada materiaalset keha.
Autosugestiivse mõju võimalusi oma füsioloogilisele seisundile õpime tundma ja kasutama käesolevas loengus, kõrvalise sugestiivse mõju toimet järgmises. Kuid enne seda vaatame, millistest teguritest sõltub psühhosomaatiliste haiguste teke ja kuidas võib psüühika märkimisväärselt avaldada materiaalsele kehale positiivset või negatiivset mõju.
Me õppisime eelmises loengus, et keha kõiki füüsilisi protsesse reguleerivad ajutuumade motoorsed ja vegetatiivsed keskused kahe kommunikatiivse süsteemi kaudu, mis erinevad teineteisest nii informatsiooni edastamise viisi kui ka kiiruse poolest:
– vegetatiivne närvisüsteem reguleerib vööt- ja silelihaskonna toonust kiiresti edastatavate närviimpulsside abil, sellal kui
– endokriinne süsteem reguleerib keha rakkude ainevahetuse protsesse hormoonide abil, mida kannab vastavalt väiksemal kiirusel rakkudesse veri.
Mõlema süsteemi ülekande põhimõtetega tutvusime juba 11. loengus, nüüd jääb meil üle vaid vaadelda nende süsteemidega avaldatavaid füsioloogilisi mõjusid, et mõista, kuidas võivad psüühilised regulatsioonivead põhjustada orgaanilisi häireid ja haigestumisi.
Vegetatiivne närvisüsteem koosneb kahest alamsüsteemist, mis on osaliselt teineteisest sõltumatud, osaliselt ühised ja mis sageli antagonistlikult innerveerivad keha üksikuid elundeid:
– sümpaatiline ja
– parasümpaatiline närvisüsteem.
Mõlemad alamsüsteemid moodustuvad kaheastmelisest neuronahelast: üks aste on kesknärvisüsteemis (ajutüves või seljaajus) asuv neuron, teise astme neuroni rakukeha moodustab koos muude neuronitega perifeerse rakkude kogumi ehk ganglioni (närvisõlme), (vt 11. loengut). Neist esimesi nimetatakse preganglionaarseteks, teisi postganglionaarseteks neuroniteks. Kõik sümpaatilised preganglionaarsed neuronid asuvad selgroo rinna- ja nimmelülide piirkonnas, parasümpaatilised preganglionaarsed neuronid asuvad peaajus ja ristluulülide piirkonnas (vt joonist 3).
Kõigi sümpaatiliste ja parasümpaatiliste närvisõlmede preganglionaarsete aksonite ülekandesubstants (neurotransmitter) on atsetüülkoliin. Seda neurotransmitterit eritavad ka postganglionaarsed parasümpaatilised aksonid ja saadavad teostuselunditesse (efektoritesse), näiteks südamesse või silelihaste kiududesse, mis ahendavad silmade pupille ja teravustavad kujutist.
Sümpaatilise süsteemi postganglionaarsete aksonite ülekandesubstants efektoritele on peamiselt (väheste eranditega) noradrenaliin. Noradrenaliini eritub ka tavatus hormonaalses näärmes: neerupealiste sisekudedes. Selle endokriinsed rakud kujutavad endast sümpaatiliste närvisõlmede muundunud rakke, mis eritavad vereringesse – niipea kui neid innerveerivad Fasciculus longitudinalis dorsalise (vt joonist 21, 11. loeng) sümpaatilised ärritused – 20% noradrenaliini ja 80% adrenaliini.
Nagu juba 11. loengust teame, tagavad need substantsid ennekõike energiaallika (glükoosi või rasvhapete) kiire kohalejõudmise ja tugevdavad niiviisi neuroloogilisi sümpaatilisi toimeid, mis toetavad eeskätt väliseid elulisi funktsioone.
Sümpaatiline süsteem loob niiviisi eeldused füüsiliseks pingeks ja jõuks. See tõstab südamelöökide tugevust ja pulssi, nii paraneb lihaste verevarustus ja nende reageerimise suutlikkus. Energiaga varustamiseks lagunevad suhkur ja rasvad, avardub trahhea (sissehingamisel), et saada rohkem hapnikku.
Samal ajal pidurduvad kõik ülejäänud organismi jaoks vähem tähtsad protsessid: seedimine, naha ja siseelundite verevarustus, seksuaalsed funktsioonid. Lisaks aktiveerib sümpaatiline süsteem (näiteks palavaga) higinäärmete tegevuse või tekitab (näiteks külma käes või hirmu korral) „kananaha“ (vt joonist 4).
Kui sümpaatiliste reaktsioonide tekkimise põhjus on ammendunud, tagab parasümpaatiline süsteem uuesti ühtlustumise: normaliseeruvad südametegevus ja vereringe – alaneb vererõhk –, trahhea aheneb (väljahingamisel). Samuti aktiveeruvad seedimine ja seksuaalsed funktsioonid: nii aitab parasümpaatiline süsteem kaasa siseelundi lihaskonna ja seedenäärmete aktiveerimisele ning stimuleerib nende tööd.
Kokkuvõtteks võime nentida, et parasümpaatilised impulsid soodustavad rahu ja lõdvestumist. Need koondavad inimkeha energiat peamiselt sisemistele elulistele funktsioonidele, näiteks seedimisele.
Seepärast nimetatakse neid trofotroopseteks ehk kudesid toitvateks funktsioonideks vastupidiselt aktiivse sümpaatilise süsteemi ergotroopsetele funktsioonidele, mille ülesanne on tagada sümpaatilise närvisüsteemi väline töövõime.
Alljärgnev tabel annab meile ülevaate vegetatiivsete alamsüsteemide vastandlikest toimetest.
| Elund | Sümpaatilise süsteemi ärritus | Parasümpaatilise süsteemi ärritus |
| süda | kiirenemine | aeglustumine |
| veresooned | ahenemine | laienemine |
| koronaarsed sooned | laienemine | ahenemine |
| pupillid | laienemine | ahenemine |
| bronhid | laienemine | ahenemine |
| söögitoru | lõdvestumine | kontraktsioon |
| magu (peristaltika ja näärmete tegevus) | pidurdamine | aktiveerimine |
| peen- ja jämesool (peristaltika) | pidurdamine | aktiveerimine |
| maks | soodustab glükogeenide lagunemist | — |
| kusepõis | uriini peetamine ja kusepõie lihaskonna pidurdamine | uriini eritamine ja kusepõie lihaskonna ärritus |
| suguelundid | veresoonte ahenemine | veresoonte laienemine ja erektsioon |
| neerupealised | adrenaliini sekretsiooni aktiveerimine | adrenaliini sekretsiooni pidurdamine |
| ainevahetus | dissimilatsiooni suurendamine | assimilatsiooni suurendamine |
| kõhunääre (insuliini sekretsioon) | pidurdamine | aktiveerimine |
| kilpnääre (sekretsioon) | aktiveerimine | pidurdamine |
Vegetatiivse närvisüsteemi kahe haru vastandlikud toimed ei tohi meid viia väärale järeldusele, et sümpaatiline ja parasümpaatiline süsteem võitlevad pidevalt omavahel ning kasutavad ainevahetuse elundeid võitlusväljana ülekaalu saavutamiseks. Vastupidi, see kahekordse innervatsiooni põhimõte optimeerib spetsiifiliselt ainevahetuse elundites toimuvaid regulatsiooniprotsesse. See kehtib energiat kandvate ainete valiku ja hindamisega seotud protsesside kohta. Teisalt reguleerib vegetatiivne närvisüsteem energia tekke protsesse (eelkõige sümpaatilise süsteemi abil). Toiduotsingute ja energia realiseerimise juhtimine on somaatilise närvisüsteemi funktsioon.
Üht erinevust parasümpaatilise vegetatiivse ja sümpaatilise vegetatiivse juhtimise vahel ei ole veel mainitud. Vegetatiivsed ärritusprotsessid, mis saavad alguse lähtetuumadest, jõuavad parasümpaatilises harus efektoriteni mööda pikki, vahetult närvisõlmedeni ulatuvaid aksoneid. Ärritus mõjub enamasti spetsiifiliselt elundile või kehaosale. Sümpaatilises harus kulgeb lähtetuumadest saabuv ärritus algul mööda perifeersete närvide kimpu.
Perifeersetes närvides edastatavad ärritused mõjutavad enamasti spetsiifiliselt üht üldist funktsiooni (nt kaitset külma eest). Need kaasavad sageli paljusid elundeid ja tekitavad kogu kehas täiendava mittespetsiifilise ärrituse.
Kuid on ka elundeid, mida innerveeritakse ainult sümpaatiliselt või parasümpaatiliselt. Nii näiteks juhib sümpaatiline süsteem lisaks mittespetsiifilisele energia kohaletoimetamisele veel tervet rida ainevahetuse funktsioonidega seotud ülesandeid: südame kokkutõmmete tugevust, veresoonte ahenemist (laienemine toimub, lihaskonna puhul välja arvatud, passiivselt, vererõhu surve mõjul), soojusregulatsiooni (higinäärmeid ja südame lihaskonda) ja glükogeenset mobilisatsiooni (maksa kude ja rasvkude).
Parasümpaatilisel süsteemil on samuti täiesti oma tegevussfäär: näiteks süljenäärmed (kui juba süljenäärmetest juttu tuli: emotsionaalsete reaktsioonide puhul, mida kutsuvad esile „parasümpaatilised“ pisarad, toimub ka „sümpaatiline“ südamelöökide sagenemine ja „sümpaatiline“ peopesade higistamine).
Niisiis võime teha järelduse, et sümpaatiline ja parasümpaatiline süsteem on organismi reguleerivates ja juhtivates protsessides teineteist funktsionaalselt täiendavad, st tegutsevad ühise eesmärgi saavutamise nimel.
Mõistagi osalevad regulatsiooniprotsessides ka endokriinsed näärmed oma informatsiooniliste transmitterite – hormoonidega. Nende enamasti aeglast, kuid see-eest ka kauakestvat mõju organismis vaatleme nüüd lähemalt.
Meie keharakkude ülesanne (vt 11. loengut) ei ole ainult informatsiooni elektrokeemiline ülekanne ning keha ja selle elundite fikseeritud asendi ja liikumise tagamine. Nende peamised funktsioonid on eeskätt enese taastootmine keha arenguks ja kasvuks (lapseeas) ning surevate rakkude asendamiseks (selle lause lugemise ajal hukkus meie kehas umbes pool miljonit rakku ja sama palju tekkis ka juurde: 70 eluaasta jooksul tekib kehas 7000 kg vere punaliblesid!), samuti sissehingatava hapniku ja söödud toidu muundamine energiaks ja valguühenditeks.
Lisaks tavalistele rakkudele on olemas ka eriotstarbelised rakud, näiteks vere punalibled (erütrotsüüdid), mis seovad kopsudesse hingatavast õhust hapnikku ja kannavad seda edasi rakkudele, või vere valgelibled (leukotsüüdid), mille ülesanne on kaitsta organismi sellesse sattunud viiruste ja bakterite eest ning mandunud rakkude (vähirakkude) hävitamine. On rakke, mis koguvad rasva (rasvarakud) või süsivesikuid (eeskätt maksa rakud) energeetilise reservina „mustadeks päevadeks“.
Et näide oleks ilmekas, kujutame endale ette inimese (või looma) rakku veetilgana (rakusisene vedelik), mida ümbritseb õhuke kelme – rakumembraan. See on teiste rakkudega seotud paljude „keevituspunktide“ – desmosoomide abil. Ühesuguste omadustega rakud rühmituvad suuremateks või väiksemateks moodustisteks, mida nimetatakse kudedeks.
Rakkudevahelist ruumi täidab vesine ollus – interstitiaalne vedelik (vt joonist 5).
Interstitiaalne vedelik imab endasse läbi veresoonte kapillaarseinte seedetraktist vereplasmas lahustatud toitaineid (glükoosi – veresuhkrut, aminohappeid, rasvhappeid) mineraale ja metallide ioone, samuti kopsudes absorbeeritud hapnikku. Sellest vedelikust saavad üksikrakud kõik, mida nad energia tootmiseks ja ainevahetuseks vajavad. Seepärast on rakumembraanidel omadus lasta teatud aineid läbi.
Rakusiseses vedelikus – rakuplasmas – ujuvad mitmesugused organellid, mida analoogselt keha elunditega nimetatakse rakuelunditeks (vt joonist 6). Need on nagu miniatuursed elektrijaamad ja keemiatehased, mis toodavad läbi rakumembraani pääsenud ainetest organismi elutegevuseks vajalikku energiat ja sünteesivad selleks aineid.
Mitokondrid – viinerisarnased organellid – on rakkude elektrijaamad. Need muudavad glükoosi, rasvhapped ja aminohapped energiaks, põletades neid hapnikuga. Jääksaadus on süsihappegaas (CO2), mis eraldub kopsude kaudu.
Lüsosoomid – väikesed seedefermentidega täidetud põiekesed – toimivad raku „maona“: neelavad toitaineid, mürke ja juhuslikult sinna sattunud aineid. Läbiseeditud saadusi saab rakk otsekohe toitainetena kasutada.
Endoplasmaatiline võrgustik – käänuline kanalite süsteem – on raku keemiatehas. Selles toimub enamik keemilistest sünteesireaktsioonidest – näiteks valkude ja rasvade sünteesimine läbi membraani tunginud ainetest. Niiviisi saadud aineid kasutatakse kas kogu raku või selle osade reprodutseerimiseks, kuid neid võidakse ka koguda ja läbi membraani teistele rakkudele taas edasi saata põhitoorainena energia saamiseks ja proteiinide sünteesiks.
Endoplasmaatilise võrgustiku välisseintele kinnituvad ribosoomid sisaldavad fermente, mis reguleerivad ning kiirendavad süsivesikute, valkude ja rasvade ainevahetust rakus.
Golgi aparaat koosneb kõrgetest lamedatest ketastest, mis on just nagu virna laotud taldrikud. See täidab raku „ekspeditsiooniettevõtte“ funktsiooni – kogub valkaineid ja hormoone ning transpordib neid rakust rakkudevahelisse vedelikku.
Tsentrioolid – ringikujuliselt paiknevad kepikesed – mängivad otsustavat rolli raku pooldumises.
Rakutuum on raku juhtimiskeskus. See sisaldab pärilikkuse kandjaid (kromosoome), mis koosnevad tuhandetest üksikgeenidest. Need geenid sisaldavad kogu organismi loomise projekte ja saadavad ka raku organellidele „tootmisülesandeid“. Neist sõltub niisiis mitte ainult see, millise nina või mis värvi juuksed oleme vanematelt pärinud, vaid ka see, millised rakud, millal ja kus peavad uuesti moodustuma ning milliseid aineid ja millal peab neis toimuma tootmine.
Seega peitub „elu saladus“ rakutuuma kromosoomides (joonis 7-3.) Kromosoomid moodustuvad pikkadest desoksüribonukleiinhappe (DNA) molekulidest. Need koosnevad kahest spiraalist: üks spiraal on süsivesiku (desoksüriboosi) molekulidega, teine spiraal on fosforhappe molekulidega. Spiraale seovad omavahel aluspaarid (vt joonist 7-1). Spiraalid on omavahel põimunud ja nende kuju meenutab teo koda (joonis 7-4). Nukleiinhappe koostisosi – fosforhapet, süsivesikut ja aluseid – nimetatakse nukleotiidideks.
Alused on päriliku informatsiooni faktilised kandjad, geneetilise koodi tähed, sellal kui külgsidemed täidavad üksnes tugifunktsiooni. Olenevalt asjaoludest moodustavad kolm aluspaari aluskolmiku ehk koodoni – omalaadse informatsiooniühiku valgu (proteiini) molekuli tekitamiseks aminohapetest (joonis 7-8).
Neljast alusest (adeniin – A, tsütosiin – C, guaniin – G ja tümiin – T) saab aluspaare ja aluskolmikuid erinevalt kombineerides moodustada 4 x 4 x 4 – kokku 64 „sõna“. Neist 61 „sõna“ kasutatakse juhistena valgu moodustamiseks kahekümnest kehas, sealhulgas ka rakusiseses vedelikus leiduvast aminohappest, ülejäänud kolm tähistavad valgu või geeni molekuli algust või lõppu.
Geen kujutab endast omakorda paljudest „sõnadest“ – kolmikutest moodustatud „lauset“. Näiteks hemoglobiini tootmise juhend koosneb rohkem kui 800 kolmikust. Ühe inimese kogu geneetiline materjal sisaldab umbes 6 x 109 ehk 6 miljardit aluspaari. Nii näiteks on üheainsa proteiini loomiseks vaja keskmiselt 200 kolmikut, niisiis on rakutuumas salvestatud 10 miljoni mitmesuguse proteiini tootmisprojekti.
Nagu me juba teame, sõltub geenidest nii rakkude pooldumine kui ka valkainete tootmine, seega täidavad nad kahekordset rolli. Seda kujutab ka joonis 8.
Rakkude paljunemise (mütoosi) ajal harunevad DNA spiraalid – umbes samamoodi, nagu avaneb tõmblukk. Aluspaar jaguneb kaheks, kummagi keeru juurde jääb üks alus. See otsib vabade nukleotiidide hulgast endale automaatselt sobiva „partneri“, teisisõnu taastab algse seisundi (joonis 7-2). Algsesse rakku jääb üks kromosoom, teine kromosoom leiab endale koha uue moodustuva raku tuumas.
Rakufunktsioonide säilitamiseks, st ainevahetuseks ei kasutata kogu DNA informatsiooni varu. Oluline on siin ainult see osa, millesse on salvestatud valgu moodustamiseks vajaliku fermendi „tootmisjuhend“.
Fermendid ehk ensüümid on orgaanilised valguühendid (proteiinid), mis ise muutumata juhivad keemilisi reaktsioone ja kiirendavad neid. Neist sõltub, milliseid proteiine tuleb toota endoplasmaatilises võrgustikus ja millise kiirusega see protsess toimub. Sellist mõju nimetatakse katalüüsiks ja fermente seega biokatalüsaatoriteks (erinevalt tehnilistest katalüsaatoritest, nagu näiteks heitgaaside katalüsaator veokitel, milles samasugust funktsiooni nagu ferment täidab õhuke heitgaaside täielikku põlemist soodustav plaatinakiht).
Ensüümi ehitusplaani loomiseks avaneb DNA kaksikspiraal kohas, kus asub vastav informatsioon. Järgnevuse „kopeerib“ ribonukleiinhape (RNA), mille struktuur on analoogiline DNAga (erinevus on süsivesikutes – desoksüriboosi asemel on riboos). Seda protsessi nimetatakse transkriptsiooniks. RNA saadab selle info endoplasmaatilise võrgustiku ribosoomidele. Seepärast nimetatakse seda maatriks-RNA-ks. Joonistel 7-7 ja 7-9 on see protsess kujutatud skemaatiliselt.
Teised, suhteliselt lühikesed RNA molekulid, mis sünteesitakse samuti rakutuumas, seovad ühe raku 20 aminohappest ja toimetavad selle ribosoomidele. Neid RNA molekule nimetatakse transport-RNA-ks. Need on spetsialiseerunud ühele aminohappele ja maatriks-RNA vastavale koodonile. Seejärel toimub ribosoomis seal leiduvate ensüümide ja muude ribosomaalsete RNA molekulide mõjul valgu süntees nii, et maatriks-RNA liigub kaua ribosoomis ringi ja nii luuakse üks valgu molekuli koodon teise järel, sidudes transport-RNA molekulidega kohale toimetatud aminohappeid (joonis 7-9). Seda protsessi nimetatakse translatsiooniks. Valgud (proteiinid) on niisiis geenide lõppsaadus. Kõik muud ained moodustatakse ensüümide abil.
Joonisel 9 on veel kord kujutatud vastastikside päriliku informatsiooni, ensüümide ning muude biokatalüsaatorite (mitmesuguste proteiinide ja hormoonide) moodustumise vahel.
Nii on aminohapete ülesanne mitte ainult ensüümide ja proteiinide süntees, vaid ka hormoonide tootmine. 20 tuntud aminohappest saame vähemalt 8 koos toiduga (näiteks lihast, seepärast kaasneb taimetoitlusega vältimatult avitaminoos), millest kolme – trüptofaani, metioniini ja fenüülalaniini – peamine ülesanne on hormoonide süntees.
Aminohapete ümbertöötlemise teel saadud hormoone nimetatakse peptiidseteks hormoonideks. Lisaks neile on olemas ka kolesteriinist – rasvainete vahetuse lõppsaadusest moodustatud hormoonid. Neid nimetatakse steroidseteks hormoonideks.
Nagu me juba teame 11. loengust, moodustavad paljusid hormoone rakud, mis on spetsialiseerunud üksnes hormoonide tootmisele ja on sageli ühinenud eraldi elunditeks – endokriinseteks näärmeteks (vt 11. loengut). Neid hormoone kannab enamikul juhtudest kehasse laiali veri. Kui hormoonid tekivad rakkudes, mis täidavad ka muid funktsioone, või need hormoonid levivad difusiooni teel rakkudevahelisse ruumi, on tegemist koehormoonidega. Keha rakkudes moodustunud hormoonide ülesanne on vabastada teistesse rakkudesse kogutud „ehitusmaterjal“ või käivitada proteiinide sünteesi protsess – samamoodi nagu hüpotalamo-hüpofüsaarse süsteemi hormoonid ergutavad hormonaalsete näärmete rakke hormoone eritama (vt 11. loengut).
Et seda protsessi mõista, peame teadma, et valdaval enamusel juhtudest DNA teatud ajahetkel transkriptsiooni ei teosta, st maatriks-RNA moodustumist ei toimu (lõppude-lõpuks ei ole kõiki ensüüme vaja uuesti taastada). Tuuma proteiinid, mis mähivad endasse nagu kaitsepilve DNA kaksikspiraali (joonis 7-5), toimivad ühtlasi seda takistavate repressoritena. Ainult siis, kui repressorid on induktorainete abil eemaldatud, muutub võimalikuks ensüümide ja raku muude saaduste ainevahetuse süntees.
Niisugused induktorained on steroidsed hormoonid. Need pääsevad rakku ja ühinevad seal asuvate retseptormolekulidega niinimetatud induktoriteks. Induktorid tungivad rakutuuma, asendavad teatud DNA kohtades tuumaproteiinid ja soodustavad sel viisil maatriks-RNA moodustumist. Niisugused steroidsed hormoonid nagu aldosteroon ja muud mineralokortikoidid, glükokortikoidid, testosteroon, östrogeen, progesteroon, kolekaltsiferool ja selle saadused juhivad aeglaseid muutusi kehas.
Lisaks neile on olemas veel ka peptiidsed hormoonid, mis ei tungi rakku, vaid ladestuvad kihtidena spetsiaalsetele retseptormolekulidele rakumembraanil. Hormoonid ja retseptormolekulid peavad koostööks üksteisega sobima nagu võti ja lukk, iga hormoon ei saa igas rakus töötada.
Hormoon aktiveerib AMPst saadud aktiivse aine abil spetsiifilised rakuproteiinid. cAMP (tsükliline adenosiinmonofosfaat) tekib retseptormolekuli hormonaalse mõjutamise tagajärjel, see mõjutab kõiki sel hetkel rakku kogutud proteiine (vt joonist 10).
Peptiidsete hormoonide toime (nende hulka kuuluvad adiuretiin, vasopressiin, oksütotsiin ja kõik ülejäänud hüpotalamo-hüpofüsaarse süsteemi hormoonid, insuliin ja glükogeen, paratüriin, kaltsitoniin, koehormoonid, niisugused amiinid nagu türoksiin, trijoodtüroniin, adrenaliin ja noradrenaliin, samuti küllastamata rasvhapped – prostaglandiinid) vastavate rakkude ainevahetusele on küllaltki unifitseeritud: energia mobiliseerimine, spetsiifiliste rakuproteiinide aktiveerimine ja just nimelt nende spetsiifiliste rakuproteiinide sünteesi intensiivistamine. Peptiidsete hormoonide mõju on üldiselt kiire, kuid ka lühiaegne.
Ülevaade hormoonide tootmisest endokriinsetes näärmetes ja nende toimest näitab meile veel kord, kui tähtis on õige hormonaalne režiim optimaalse tervisliku seisundi säilitamiseks.
Hüpofüüs on ühendatud hüpotaalamusega hüpofüsaarse varre abil. See nääre eritab hüpotaalamuse toimel verre hormoone, mis omakorda regulereerivad muude hormonaalsete näärmete tööd. Niisiis on see keha kõige tähtsam hormonaalne nääre.
Hüpofüüs jaguneb esi- ja tagasagaraks (neurohüpofüüs).
- Hüpofüüsi esisagar toodab järgmisi hormoone:
a) kasvuhormoon, prolaktiin, melanotsüüte stimuleeriv hormoon;
b) teised hormonaalseid näärmeid reguleerivad hormoonid: kilpnääret stimuleeriv hormoon, neerupealiste koore tegevust stimuleeriv hormoon ja sugunäärmeid mõjutavad hormoonid: follikuliin, luteiniseeriv hormoon.
- Hüpofüüsi tagasagar hormoone ei tooda, kuid koondab vaheajus tekkivaid hormoone ja saadab neid läbi hüpofüsaarse sagara hüpofüüsi tagajalga:
a) oksütotsiin: ergutab silelihaskonda (tähtis emaka kontraktsioonide jaoks sünnituse ajal ja piima eritamiseks piimanäärmetest, kui neid puudutusega ärritada);
b) adiuretiin: omab olulist tähtsust vee ainevahetuse ja mineraalide tasakaalu seisukohast organismis (viivitus vee eritumisel organismist), kutsub esile hirmutunnet.
Epifüüsi hormonaalsete saaduste teket piirab biokatalüsaator melatoniin, mis juhib iga imetaja „sisemist kella“: kahekümne nelja tunnilist rütmi, kehatemperatuuri, lubab korrapäraselt varieerida organismi töövõimet ja näärmete aktiivsust. Melatoniin juhib kaudselt ka sugunäärme tegevust.
Käbinääre on närvikiudude kaudu ühendatud fotoretseptoritega pealae keskmes: see „kolmas silm“ reguleerib melatoniini tootmist (fotoretseptorid pealae keskmes vastavad energeetilise keha kroontšakrale, vt 1. loengut).
Kilpnääre asub trahhea ees ja mõlemal küljel (kilpnäärme suurenemine – eriti joodivaeguse korral – põhjustab struumat). Kilpnäärme hormoonid (türoksiin, trijoodtüroniin) intensiivistavad ainevahetust (hüperfunktsiooni korral pulsi sagenemine, kuumusetunne, kehakaalu kaotus ja närvilisus, hüpofunktsiooni korral üldine aeglustumine, külmavärinad, tursed). Lastel võib hüpofunktsioon põhjustada kääbuskasvu.
Parakilpnäärmed on neli hernesuurust elundit kilpnäärme tagumisel pinnal. Need juhivad kaltsiumi ainevahetust. Neist erituv paratüreoidne hormoon soodustab kaltsiumi omastamist toidust ja selle kasutamist luustikus. Nii tõstab hormoon vere kaltsiumisisaldust (kaltsiumivaeguse korral veres tekivad krambid – tetaania). Kaltsiumi ja fosfaatide ainevahetus organismis on omavahel tihedalt seotud.
Selles näärmes, mis asub kõhuõõne alumises osas, asub pool kuni poolteist miljonit hormoone moodustavate rakkude „saarekest“. Neis toodetav insuliin soodustab süsivesikute ainevahetust kudedes ning vähendab niiviisi vere suhkrusisaldust. Suhkruhaigus on insuliinivaeguse tagajärg. Teine kõhunäärmes toodetav hormoon on glükagoon, mis samuti osaleb süsivesikute ainevahetuses.
Neerupealised, mis katavad neere nagu kiiver, jagunevad siseehituse järgi kaheks alaks: neerupealiste kooreks ja sisekoeks (vt 11. loengu joonist 21).
- Neerupealiste koores toodetakse kolme hormoonirühma:
a) glükokortikoidid: mõjutavad süsivesikute ainevahetust (glükoos on veresuhkur). Üks selline hormoon on ravimina kasutatav kortisoon;
b) mineralokortikoidid: mõjutavad soolade ja vee tasakaalu organismis;
c) androgeenid: lähedased meessuguhormoonidele.
- Adrenaliin ja noradrenaliin, mida toodavad neerupealiste sisekoed, mõjuvad ärritavalt sümpaatilisele närvisüsteemile.
Sugunäärmetes (naistel munasarjad ja meestel munandid) toodetavad hormoonid on seotud teiseste sugutunnustega (näiteks naistel rinnad ja puusad, meestel habe) ja suguelundite tööga.
- Munandites toodetakse peamiselt testosterooni.
- Munasarjad toodavad follikuliini (östrogeeni) ja kollakeha hormooni. Need juhivad muu hulgas emaka limaskesta tsüklit, munarakkude küpsemist ja menstruatsiooni.
Kahest eelmisest jaost saime teada, kuivõrd tähtis on vegetatiivse ja endokriinse süsteemi kooskõlastatud töö organismi funktsioneerimise ja seega ühtlasi üldise tervisliku seisundi seisukohast. Inimene (nii nagu iga teinegi elusorganism) kujutab endast üksikute elundite funktsionaalset tervikut, elundite vastastikune koostöö peab olema hästi korraldatud.
Ka tehnikas on olemas samalaadsed isereguleeruvad süsteemid. Neid nimetatakse küberneetilisteks süsteemideks. Nende struktuur on oluliselt lihtsama korraldusega kui bioloogilistel süsteemidel, mida analoogia põhjal nimetatakse bioküberneetilisteks süsteemideks, kuid alluvad ikkagi samadele reguleerivatele tehnilistele seaduspärasustele. Seepärast on neid hea näitlikult võrrelda ja autoregulatsiooni põhimõtet niiviisi arusaadavalt ette kujutada. Valisime võrdluseks toatemperatuuri reguleerimise näite.
Küttekehaga toas on vaja säilitada püsivat temperatuuri – niisiis on reguleeritav suurus temperatuur. Tuba koos küttekehaga on tehniline keskkond, milles see toimub – reguleerimise objekt. Termomeeter on andur, mis mõõdab ruumi faktilist temperatuuri – tegelikku väärtust. Termostaat-regulaator võrdleb temperatuuri tegelikku väärtust etteantud väärtusega – reguleeritava parameetri nõutava suurusega.
Kui faktiline temperatuur erineb etteantud väärtusest, tekib reguleerimisahelas ebakooskõla. Temperatuuride erinevusest lähtudes arvutatakse välja reguleeriv muutuja, mis täiturelemendi abil – meie juhtumil on see muudetava küttematerjali etteandega küttekeha – mõjutab toatemperatuuri reguleeritavat väärtust seni, kuni tegelik temperatuur langeb jälle kokku etteantud väärtusega. Igasugust reguleeritava suuruse mõjutamist, mis põhjustab hälbeid etteantud väärtusest (siin ennekõike mitmesugused soojuskaod) nimetatakse häireks.
Joonisel 11 on kujutatud äsjakirjeldatud termoregulatsiooniprotsessi formaalne struktuur. Regulatsiooni tähtis eripära on reguleeriva kontuuri suletus. See on koostatud (polariseeritud) nii, et iga reguleeritava suuruse häire korrigeeritakse automaatselt ja võimaluse korral täielikult.
Niisugust häirete mõju kompenseerivat protsessi nimetatakse tagasisideks. Käesoleval juhul toimib tagasiside häire mõjule vastu, sel juhul on see negatiivne tagasiside.
Kõik küberneetilised süsteemid püüavad saavutada tasakaalu – bioküberneetiline süsteem „inimene“ samuti. Tema neuroloogiline ja hormonaalne reguleeritav kontuur on (väga lihtsustatult) kujutatud joonisel 11.
Reguleeritavad suurused on siin kogu organismi ainevahetus ja motoorika, reguleerimise objekt – organism ise. Tundlike elementidena töötavad keemilised, termilised ja mehaanilised retseptorid mõõdavad pidevalt asjakohaseid faktilisi väärtusi ja edastavad neid koos muu informatsiooniga läbi tundlike lõpmete aju tähtsaimale regulaatorile – hüpotaalamusele, mis saab vereringe kaudu faktilist hormonaalset informatsiooni näärmete töö kohta (joonis 12 illustreerib, kuidas kilpnäärme hormoonid Т3 ja Ta edastavad tootmisjuhiseid rakkudele ja informatsiooni hüpotaalamusele). Hüpotaalamus võrdleb saadud väärtusi pidevalt etteantud väärtustega, mis on optimaalsete eluliste funktsioonide säilitamiseks vajalikud. Etteantud väärtused on salvestatud geneetilises informatsioonis.
Kui faktilised ja etteantud väärtused on erinevad, tähendab see häiret regulatsiooniahelas. Siis arvutab hüpotaalamus välja reguleerivate muutujate väärtused ja aktiveerib närviimpulsside (vegetatiivse närvisüsteemi kaudu) või hormoonide abil (hüpotalamo-hüpofüsaarse ja endokriinse süsteemiga) täiturelemendid – lihased (kontraktsioon) ja rakud (proteiinide aktiveerimine, proteiinide süntees, raku jagunemine) seni, kuni need väärtused muutuvad taas omavahel võrdseks.
Ja lõpuks, häired, mis bioküberneetilises süsteemis „inimene“ võimendavad reguleeritavaid suurusi, on halb toitumine, ümbritseva keskkonna ekstremaalne temperatuur, infektsioonhaigused, samuti füüsiline ja psüühiline ülekoormus.
Kui need häired on nii suured, et täiturelemendid (rakud ja lihased) ei suuda regulaatoris (hüpotaalamuses) välja arvutatud reguleerivate muutujate väärtusi ainevahetuslike protsesside ja lihaste kontraktsiooni vormis realiseerida, siis reguleeriv kontuur laguneb ja häire edasisel suurenemisel muutub järjest rohkem väärtusi ette andvaks ehk juhtkontuuriks: välised häired mõjutavad nüüd vahetult reguleeritavaid suurusi ning seega ühtlasi reguleeritava objekti, st kogu organismi funktsioone. Hüpotaalamuse mõju väheneb järjest, ainevahetus ja motoorika ei orienteeru etteantud suurusele. See viib organismi sisemisest tasakaalust välja. Kui niisugune seisund kestab kaua, põhjustab see mitmesuguseid haigusi. Ekstremaalsetel juhtudel võib esineda isegi vigu RNA transpordil ja transkriptsioonil, mis viib rakkude kontrollimatu vohamiseni (vähk).
Ülevaatlikus tabelis leheküljel 291 on näidatud peamised sümptomid, mida tuleb lugeda vegetatiivse ja hormonaalse tasakaalu psühhosomaatilisteks häireteks. Aga enne kui asume lähemalt tutvuma nimetatud haigustega ja nende ravivõimalustega autosugestiooni teel, vaatame, mispärast siis võivad väliskeskkonna mõjud organismis selliseid tagajärgi tekitada, miks võib ühesuguse tugevusega sugestioonide mõju erinevate inimeste jaoks olla erinev (või täiesti puududa) ja kuidas me võime sellele vastu tegutseda.
Välised häired võivad inimese eluliste funktsioonide regulatsiooni rikkuda, seda näitavad teatud inimrühmades mõned sageli, mõned harva esinevad psühhosomaatilised sümptomid. Näiteks fakti, et haavandtõved ja reumaatiline artriit on eskimodel väga haruldane nähtus, ehkki need haigused on levinud kogu maailmas, võib lugeda klimaatiliste tegurite ja toitumise füsioloogia mõju tagajärjeks. Ametnikud ja teenistujad kannatavad sageli kõhukinnisuse all. Madalamate sotsiaalsete rühmade esindajatel (välismaalt tulnud töölised, USA neegrid, LAV reservaatides elutsevad aafriklased) on enamasti omad eripärased psühhosomaatilised sümptomid, ennekõike kõrgenenud vererõhk ja reumaatiline artriit.
Stressihaigused on sageli personaalsete konfliktide tagajärg tööl, silmatorkavaid sõltuvushaigusi põhjustab tavaliselt monotoonne tööelu. Vahetustega töötavate elatanud inimeste haiguslugudes fikseeritakse statistiliselt rohkem seedetrakti ja mao talitlushäireid.
Eespool nimetatud sümptomaatikast ei tohi siiski teha ekslikku järeldust, et psühhosomaatilisi häireid põhjustab inimesele vältimatult välise keskkonna mõju.
Paljusid kahjulikke väliseid mõjutusi – näiteks väär toitumine, psüühilised ja füüsilised ülekoormused või uimastite tarbimine – võib vältida tahtejõu abil. Mitte alati kõigil, kuid siiski suhteliselt suurel osal võrdlusrühmade esindajatest esineb teatavaid psühhosomaatilisi sümptomeid. On inimesi, kelle võimed on haripunktis üksnes siis, kui nad on stressi mõju all: nende jaoks on iga hingeline või füüsiline koormus katsumus, millesse nad suhtuvad täiesti loomupäraselt. Nad reageerivad sellele töövõime tõstmisega, mitte psühhosomaatiliste sümptomitega.
Fakt, et ühesugused ärritused kutsuvad erinevatel inimestel esile erinevaid psühhosomaatilisi reaktsioone, viib meid järeldusele, et kusagil bioküberneetilises reguleeritavas kontuuris peab olema koht, milles mõjudele järgnevad reaktsioonid on individuaalsed. Mõjud, mida moonutavad faktilised väärtused (need peegeldavad ju väliskeskkonna ja keha seisundi täpset suhet) nii tugevalt, et regulaatori reaktsioonid ei vasta enam tegelikele vajadustele ja tekitavad regulatsioonihäireid.
Et protsessi paremini mõista, tuletame meelde 11. loengut, milles on öeldud aferentsete ärrituste neuroloogilise ümbertöötlemise kohta järgmist: teel ajukoorde läbivad need kesknärvisüsteemi kogu subkortikaalse osa (seljaaju, reptiilse kompleksi ja limbilise süsteemi), kus osa neist muutub juhtimiskäsklusteks. Taalamus – limbilise süsteemi „sekretär“ – sünkroniseerib ülejäänud ärritused ja edastab asjakohastesse „andmetöötluspunktidesse“: hüpotaalamusse, prefrontaalsesse korteksisse ja mäluvälja, ajukoore projektsioonilisse ja assotsiatiivsesse välja (vt 11. loengut). Aju kõigis neis piirkondades võivad aferentsed faktilised väärtused moonutuda. Vaatleme joonisel 13 kujutatud funktsionaalset skeemi.
Aferentsidega edastatud olukorra kujutisele antakse prefrontaalses korteksis – teadvuse asukohas – esmane hinnang. Selleks kasutatakse mällu kogutud isikupäraseid teadmisi. Paralleelselt töötlevad informatsiooni subkortikaalsed tuumad, kaasates näiteks reflektoorseid liikumisi või endokriinseid näärmeid hüpotaalamuse kaudu hormoone eritama ergutades.
Osa seejuures tekkinud ärritustest saadetakse tagasi prefrontaalsesse korteksisse, kus need teadvustatakse. Koos ajukoore assotsiatiivses väljas ja mäluväljas salvestatud oskustega võimaldavad need olukorda lõplikult hinnata ja sellele reageerida – kas sõnaliselt või liikumisega. Seejuures tekivad samuti ärritused, mis jõuavad hüpotaalamusse ning kutsuvad selle kaudu esile asjakohased vegetatiivse ja endokriinse süsteemi reaktsioonid.
Selline kahekordne infotöötlemise meetod näitab meile kätte mõlemad neuroloogilise juhtimise nõrgad kohad, kus võib esineda faktiliste väärtuste moonutusi:
– kortikaalses piirkonnas võivad ebapiisavad teadmised või teadmiste ja oskuste puudumine väga kergesti viia olukorra väärale hindamisele, mille tagajärjel töödeldakse neuroloogilisi aferentse valesti. Tulemus: sõnalised ja liigutuslikud reaktioonid ei ole optimaalselt suunatud olukorraga toimetulekule ja see muutub koormavaks;
– subkortikaalses piirkonnas võivad olukorda kujutavad faktilised suurused seguneda emotsioonide ja tundmustega (näiteks rahulolu, rahulolematuse või hirmuga). Sama võib öelda ka resulteerivate aferentside teisese hinnangu kohta liigutuslike reaktsioonide esilekutsumiseks. Nõnda saavad nii regulaator-hüpotaalamus kui ka kortikaalne piirkond ja kogu motoorika moonutatud ning ebatõhusaid aferentse. Tagajärg: vead teisese hinnangu andmisel, liigutuslikes, endokriinsetest ja vegetatiivsetes reaktsioonides.
Tugev, enesekindel ja tasakaalukas inimene, kellel on palju kogemusi, ulatuslikud teadmised ja oskused, on alati suuteline tekkivate olukordadega toime tulema, isegi kui need näivad rasketena. Ja lõpuks on teada, et olukorrast leidub alati väljapääs, kui seda rahulikult, emotsioonideta analüüsida, ei moonuta mitte mingid sisemised häired faktilisi väärtusi ka subkortikaalses piirkonnas. Täiesti teistmoodi on lood iseloomutute, ebakindlate ja/või tundlike ning emotsionaalsete inimeste puhul, kelle teadmised ja oskused ei ole piisavad ning kes tajuvad peaaegu iga olukorda koormavana. Olukorra väära hindamise tõttu kortikaalses piirkonnas ning liigsetest tundmustest ja emotsioonidest moonutatud faktiliste väärtuste hinnang subkortikaalses osas ei aita need reaktsioonid olukorraga toime tulla. Need inimesed on alati võidetute seisundis ja ilmutavad samasuguseid psühhosomaatilisi sümptomeid nagu jao alguses kirjeldatud tupaiad.
Kas nad kuuluvad aktiivsete või passiivsete võidetute hulka (koos vastavate psühhosomaatiliste sümptomitega), sõltub suurel määral sellest, kuhu on peamiselt suunatud nende psüühiline energia: välja või sisse. Sellest kriteeriumist lähtudes on kaks vastandlikku reaktsioonitüüpi olenevalt subjektiivsetest kogemustest, toimimisviisist ning informatsiooni töötlemisest ja kompenseerimisest alateadvuses: väljapoole suunatud ja sissepoole (tähelepanu koondamine sisemistele läbielamistele) suunatud reaktsioonid.
Sissepoole suunatud psüühilise energiaga inimesed on kinnised ja mõtlikud. Nad ei näita välja tugevaid emotsioone ega tundepuhanguid, nad jäävad peaaegu igas olukorras rahulikuks ja säilitavad enesevalitsuse. Pikameelsuse ja vaoshoituse tõttu on neid kerge kõrvale tõrjuda. Neurofüsioloogiliselt fikseeritakse neil aktiivsuse vähenemine retikulaarses süsteemis, mis saadab välja märgatavalt rohkem pidurdavaid kui ärritavaid impulsse. Väljapoole suunatud tüüpi reaktsiooniga inimesed on seevastu suhtlemisaltid, enesekindlad, energilised ja liikuvad. Nad annavad sageli oma tundmustele ja emotsioonidele voli. Nad kardavad harva tundmatuid olukordi – vastupidi, nad tegutsevad neis sageli liiga kergeusklikult ja muretult. Neurofüsioloogiliselt domineerivad neil retikulaarset süsteemi ärritavad impulsid, mistõttu on nende ärrituslävi tunduvalt kõrgem kui teisel tüübil.
Aktiivsed võidetud on esimest tüüpi reaktsiooniga inimesed, kelle võimalused välja näidata agressiooni, rivaalitsemist või vaenulikkust olid mingite asjaolude tõttu takistatud või alla surutud. Neil ei tule ilmsiks psüühilistest mõjudest tingitud valmisolek reageerida ja tegutseda (näiteks, rusikaga vastu lauda lüüa, nõusid lõhkuda jne) ning sümpaatiline süsteem satub kestva ärrituse seisundisse. Seepärast nimetatakse aktiivseid võidetuid veel ka sümpatoonikuteks. Nende reaktsioonitüüp põhjustab südamehaigusi, vereringe- ja veresoonkonna haigusi, näiteks migreeni, hüpertooniat, valusid rinnas ja lämbumisaistingut (stenokardia), südame rütmihäireid (arütmia), pidevalt kõrgenenud lihastoonus põhjustab artriiti ja kilpnäärme ületalitlust.
Passiivseteks võidetuteks nimetatakse teist tüüpi reaktsiooniga inimesi. Olukordades, kus on vaja end pingutada, et sellele vastu seista ja elu säilitada, reageerivad need inimesed emotsionaalse enesevälistamisega tegevusest, minnes üle sõltuvusseisundisse. Selle asemel, et karmile tegelikkusele otse silma vaadata, taganevad nad abi otsides, samamoodi nagu varases lapseeas, kui nad olid abitud põngerjad. Sellist tegutsemise vältimist võib pidada vegetatiivseks taandumiseks. Siin on heaks näiteks inimene, kes ohtlikus olukorras „teeb püksid täis“ selle asemel, et kainelt tegutseda. Ta ei võitle ega pista ka jooksu – ta käitub nagu lepatriinu: teeskleb surnut. Kui vegetatiivse taandumisega kaasnevad veel tahtmatud abiotsimise või toe otsimise püüded – seda põhjustavad soov olla hoitud, hellitatud, kiidetud, toidetud, kuni soovini mis tahes hinna eest saada kõrvalist abi – on mingil viisil blokeeritud, siis tekib vegetatiivse närvisüsteemi parasümpaatilise haru kestev ärritus. Seepärast nimetatakse passiivseid võidetuid veel ka vagotoonikuteks (vagus – uitnärv). Neil esineb kalduvus hüpotooniale, bronhiaalsele astmale ja eriti seedetrakti haigustele, näiteks kõhukinnisusele, kõhulahtisusele või mao ja soolestiku haavanditele.
Kuidas siis juhtub (inimloomusele on ju omane, harvad erandid välja arvatud, olla elu peremees), et ühest inimesest saab võidetu ja teine on samas alati särav võitja. Kuidas võiks kurikuulsast hädavaresest saada saatuse pailaps? Ja alalõpmata haigetest terved inimesed? Neile küsimustele leiame vastused järgmistes jagudes.
Kui inimene sünnib, määrab rangelt kaasasündinud käitumine ette reaktsioonid, mis on talle pärast sündi ellujäämiseks vajalikud. Nende geneetiliste tegurite hulka kuulub näiteks äsjasündinud imikute toitumine: kui nad peaksid hakkama õppima nii keerulist imemist, neelamist ja hingamist alles pärast sündi, sureksid paljud neist alatoitlusse või kopsupõletikku (piima sattumise tõttu kopsudesse sissehingamisel). Sama võib öelda hingamise ja paljude muude keha vegetatiivsete käitumiste kohta (vereringe regulatsioon, termoregulatsioon, seedimine, eritamine), mida imik kohe pärast sündi hästi „valdab“.
Imiku teadvuse protsess on õigupoolest osa üldisest käitumisest, nimelt toitumiskäitumisest, mis tagab elu kestel piisavas koguses toitaineid ja vedelikku. Me kõik teame, et selles käitumises esinevad lisaks veel ka tundmuslikud nüansid (janu, nälg, isu, vastikustunne, küllastus).
Käitumise need ja teised tundmuslikud ning emotsionaalsed ilmingud, mida juhib autonoomselt limbiline süsteem, on esiteks sisemine stiimul (soov) või sisemine pidur (soovimatus) inimese (toitumine) või liigi (paljunemine) eluspüsimiseks vajaliku käitumise reguleerimiseks. Teiseks annavad need – täpsemalt kaasnevad käitumise ilmingud (miimika, žestid) – edasi tähtsat informatsiooni ümbritsevatele inimestele. Emotsioonidel on niisiis olemuselt välja- ja sissepoole suunatud signaalide loomus.
Lapseeas õppides kohanduvad peamiselt päritud käitumismaneerid ümbritseva maailma individuaalsete tingimustega – iga inimene peab end kehtestama ümbritsevas maailmas, mis inimliku keskkonna, sotsiaalses, klimaatilises, toitumis-füsioloogilises ja kultuurilises mõttes erineb tingimustest, millesse satuvad teised sündivad inimesed.
Kohanemine ümbritseva maailma individuaalsete tingimustega tähendab niisiis ärrituste optimaalset töötlemist ja seega ühtlasi õiget reageerimist lähteolukordadele. Sel eesmärgil ühinevad kesk- ja vegetatiivse närvisüsteemi neuroloogilised struktuurid, mille ülesanne on ärrituste töötlemine, uuel viisil veelgi tihedamalt (neuronite tugeva ühinemise põhimõte on meile 11. loengust tuttav). Seejuures osutuvad närvisüsteemis kõige püsivamaks varase lapseea muljed, sest selles arengufaasis avaldab küpseva aju struktuuride füsioloogilisele moodustumisele suurimat mõju vaimne alge.
Nende struktuuride moodustumise sügavust ja laiahaardelisust näitavad Nobeli meditsiinipreemia laureaatide Hubeli ja Wieseli uurimistöö tulemused. Nad avastasid, et optilise tajumise võime kujuneb välja peamiselt visuaalse kogemuse abil pärast sündimist. Kui selles kriitilises faasis puudub vajalik stimulatsioon, hukkuvad vastavad kortikaalsed neuronid ja see võib viia nägemise täieliku kaoni.
Varased elukogemused toovad endaga kaasa kardinaalseid muutusi närvirakkude füsioloogilises ehituses ja aju anatoomias. Seda kinnitab fakt, et lastel, kes on üles kasvanud nende arengut stimuleerivas keskkonnas, on närvirakkude hulk palju suurem kui lastel, kelle areng on toimunud monotoonselt ja ilmetult. Lisaks on esimestel rakukehad suuremad, neil on pikemad, tugevalt harunenud dendriidid ja kollateraalid, seepärast on nende ajus rohkem sünapse ja need on tugevamad.
Varane negatiivne kogemus võib rikkuda ka mitmesuguste transmitterite tasakaalu (isegi üsasisesed mõjutused – kui ema tarvitab uimasteid või toitub valesti – võivad loote aju biokeemilise tasakaalu kauaks rivist välja viia). On ilmnenud, et teatud närvirakud võivad juba varases arenguastmes „otsustada“, millise transmitteriga nad edaspidi koos tahavad töötada. Ja see otsus on orienteeritud ümbritsevale keskkonnale, millesse satub elusolend.
Nii annab struktuuride neuroloogiline moodustumine varases lapseeas ette orientiirid, mis näitavad, kas inimesest saab võitja või võidetu.
Kui varase lapseea elukogemus, mis on eeskätt lapse vastastikmõju tulemus ema, isa ja teiste tema kasvatamises osalevate isikutega, kuid mida mõjutavad ka ümbritsevas maailmas valitsevad sotsiaalsed, toitumisfüsioloogilised, kultuurilised ja klimaatilised tingimused, juhib teda kõrvalekaldumatult oskuse poole olukordi vallata, kasvab lapsest edukas võitja. Seda suunitlust ei suuda muuta ka võimalikud geneetilised nõrkused: terve keskkond korrigeerib neid alatasa nii, et ka kergesti haavatav laps võib areneda stabiilseks intellektuaalsete võimetega isiksuseks.
Kui laps kasvab aga tuimas ja värvitus keskkonnas, milles esinevad lisaks veel sageli sotsiaalsed konfliktid ja materiaalsed raskused, siis arenevad tema olukorda vallata suutvad struktuurid ajus nõrgalt. Peale selle tekib arvukalt vigaseid sünaptilisi ühendusi ja olukorda iseloomustavate ärritajate õige töötlemine muutub võimatuks. See võib võimalikke positiivseid geneetilisi eeldusi rikkuda ja negatiivseid tugevdada.
Näide: kui ema ei ole suuteline oma lapsele pakkuma algset usaldustunnet, soojust ja turvalisust, suleb ta sellega lapse tee sisepingete lahendamise oskustele. Negatiivsed emotsioonid ja tundmused võivad nüüd täie jõuga mõjutada ärrituste subkortikaalset töötlemist, kohtamata tahtlikku vastupanu.
Tagajärjed on fataalsed: tugev vastikustunne pidurdab neuroloogilist sidet, see põhjustab keskendumise ja vaba assotsiatiivse voo häireid kesknärvisüsteemi piirkonnas ja vegetatiivse närvisüsteemi sümpaatilise haru aktiivsuse langust. Pealegi rikub vastikustunne hormoonide eritumist hüpotalamo-hüpofüsaarses süsteemis.
Kui lisaks toimub ka emotsionaalseid sündmusi, näiteks vanema surm, raske haigus või karm karistus – neid võib nimetada võtmeelamusteks – võivad ekstremaalselt ja kestvalt tekkida väärad ühendused närvisüsteemi alateadvuslikes osades, mis muudavad olukorra tõepärase hindamise võimatuks. Laps jääb lõplikult võidetuks ja on täiskasvanuks saanult igavene kaotaja (kui ei toimu korrektsiooni, mis on täiesti võimalik!).
Kui on kas või üks kord tekkinud individuaalne spetsiifiline reaktsioonisündroom, siis võimendavad seda psühhosomaatilised protsessid ja lisaks veel tugevdab ennast ka reaktsioon ise: toimub pidev ärrituste ekslik töötlemine kuni sile- ja vöötlihaskonna ning endokriinsete näärmete üleärrituseni ja nii tekib pidev vastikustunne. Me teame, et see vastikustunne rikub veelgi rohkem vegetatiivset ja endokriinset tasakaalu, tekivad uued vastikustunded. Saatanlik ring on sulgunud. Selle saab purustada vaid siis, kui teatakse selle põhjuseid ja osatakse kasutada asjakohaseid lõdvestumismeetodeid (vt joonist 14).
Individuaalne spetsiifiline reaktsioonisündroom on peamine psühhosomaatiliste sümptomite ärritaja. Need sümptomid arenevad sageli tõsiseks haiguseks vaid siis, kui neile lisandub faktilisi stressoreid. Nende stressorite hulka kuuluvad juba eespool mainitud välised häired (pidevad psüühilised ja füüsilised ülekoormused, ebaõige või ühekülgne toitumine, uimastite tarvitamine, ümbritseva keskkonna ekstremaalsed klimaatilised tingimused, infektsioonid ja vigastused), samuti psühhosotsiaalsed konfliktolukorrad (soovimatu laps, puudulikud laste kasvatamise ja eluliste olukordade lahendamise üldised oskused, perekondlike suhete häired, finantsraskused, ebarahuldavad töötingimused – näiteks rutiinne tegevus, töö suures ruumis või vahetustega töö, üksindus, isolatsioon ja pidevad alandamised).
Nii nagu ka individuaalse spetsiifilise reaktsioonisündroomi puhul, võivad psühhosomaatilised sümptomid ennast ise võimendada, seda nimetatakse somatisatsiooniks. Kui inimene haigestub ja saab nüüd haigena ümbruskondsetelt (sugulased, sõbrad, tuttavad, kaastöötajad, arstid ja meditsiiniline personal) hoolitsust, mida ta enne ei saanud ja mille puudumine põhjustas muu hulgas tema haiguse, siis takistab tema alateadlik soov seda hoolitsust võimalikult kaua ära kasutada (teisene patoloogiline saamine) sümptomitest vabanemist ja isegi võimendab neid. On sulgunud teine nõiaring. Selle – ja ka esimese – lõhkumine on inimese tervenemine eeldus, siit algab tema muutumine võidetust võitjaks.
Esitatud arutlused näitasid meile selgelt, et sünnipäraseid võidetuid ei ole olemas, et inimene võib muutuda selliseks ökoloogiliste tegurite mõju all (ökoloogia all peetakse silmas teadust, mis käsitleb taimede ja loomade seoseid ümbritseva keskkonnaga, üldised kliimatilised, geograafilised või elamistingimused mängivad siin samasugust rolli nagu isiksuse suhe teisesse
Samuti on meile teada, et iga funktsionaalne orgaaniline häire või haigestumine tekib siis, kui on rikutud inimese suhted ümbritseva keskkonnaga: inimorganismis tervikuna on väga vähe funktsioone, mis ei allu kesknärvisüsteemile, vegetatiivsele närvisüsteemile või hüpotalamo-hüpofüsaarsele endokriinsele süsteemile.
Laias mõttes tuleb enamikku õnnetusjuhtumeid – olgu need linnatranspordis, tööl või spordis – pidada psühhosomaatiliselt ettemääratuks: ebapiisav keskendumisvõime, tähelepanematus, hajameelsus või oma võimete ülehindamine, samuti sageli õnnetusjuhtumitega lõppev alkoholi ja muude mõnuainete tarvitamine on üldkokkuvõttes ärrituste ekslike töötlemise põhjus.
Asjaolu, et ümbritseva keskkonna, psüühika ja inimorganismi vastastikmõjus on psüühikal keskne koht (ümbritsev keskkond – psüühika – organism), ja võimalus närvisüsteemi alateadlikke osi teadlike osadega juhtida lubavad inimesel tahtejõu pingutusega psühhosomaatilise tsükli lõhkuda.
Nii on inimesel täielik võimalus muuta algselt bioloogiliselt ratsionaalset, kuid nüüdisaja tegelikkusele sobimatut pärilike koormusreaktsioonide skeemi, et niiviisi tänapäevaste eluolukordadega optimaalselt toime tulla. Sest algselt on päriliku töötlusprogrammi ülesanne – nii nagu loomadelgi – leida reserve esmajoones füüsiliseks aktiivsuseks, kes aga suudab tänapäeval elada kogu oma elu ainult lihaste jõul?
Individuaalsete spetsiifiliste reaktsioonisündroomide ja psühhosomaatiliste sümptomite vältimiseks on niisiis vaja ümber programmeerida ärritusi töötlevad struktuurid, et need ei mobiliseeriks edaspidi kogu organismi, vaid käivitaksid vastavalt olukorrale sõnalisi ja tahtlike liigutuste reaktsioone. Kaasnevad vegetatiivsed ja endokriinsed aktiveerimisimpulsid peavad olema parasjagu nii tugevad, kui see on olukorraga toimetulemiseks vajalik. Niiviisi taastub ajapikku jälle orgaaniline tasakaal ja jääb sellisena püsima kogu eluks.
Niisugusele ümberprogrammeerimisele viivad mehhanismid ja teed on meile kui parapsühholoogia õppuritele tuntud, oleme neid korduvalt kasutanud.
– Väärad ühendused, mis on põhjustatud lapseea tunnetuslikest protsessidest, võib täielikult kõrvaldada, kui arendame harjutustega keskendumist, kujutlusvõimet ja meditatsiooni, et sensibiliseerida tundmused, avardada teadvuse mahtu, teadvustada maailma ja asendada need ühendused niiviisi tõhusatega.
– Nende harjutuste abil saab kompenseerida ka teatud geneetilisi puudusi (kuid mitte tõsiseid defekte!), et need ei saaks ärrituste töötlust enam negatiivselt mõjutada.
– Samuti võib psüühhilise stabiliseerimise ja reaalsuse tajumise harjutuste abil parandada ning kõrvaldada võtmeelamuste toimet, mis viib ülitundlikel, äärmiselt emotsionaalsetel või psüühiliselt ebakindlatel inimestel maailmapildi subjektiviseerimiseni ja sellest tuleneva jooksvate olukordade eksliku hindamiseni.
Psühhosomaatiliste protsesside nõiaringi saame katkestada rahustavate, mõtterahu arendavate ja lõõgastavate harjutustega, samuti enda meelestamisega positiivsetele emotsioonidele.
Üldiste rahustavate harjutustega vabastame hüpotalamo-hüpofüsaarse süsteemi välistest ärritustest, mõtterahu saavutamise harjutustega sisemistest ärritustest. Niiviisi langeb ära ülitugevate väliste ärritajate (stressorite) ja somaatiliste aferentside (valu, liigne lihastoonus, üldine nõrkus) segav mõju ning meie sisemine tasakaal hakkab aeglaselt, kuid kindlalt taastuma.
Lõõgastavate harjutustega (nagu näiteks harjutus 6.2) matkime parasümpaatilist tegevust, mis ideaaljuhul järgneb füüsilistele (sümpaatilistele) koormusreaktsioonidele. Ja see kogu närvisüsteemi parasümpaatiliselt toonitud seisund soodustab püsivalt meie vegetatiivset ning endokriinset stabiliseerumist. (Soojusaisting, mida lõdvestudes tunneme, annab muu hulgas tunnistust parasümpaatilise süsteemi aktiveerumisest: nagu juba teada, põhjustab sümpaatilise süsteemi aktiivsus naha veresoonte ahenemist. Ja vastupidi, naha veresooned laienevad, kui sümpaatiline aktiivsus väheneb parasümpaatilise tegevuse kasuks. Niiviisi jõuab rohkem verd, mis muidu suunatakse peamiselt skeleti lihaskonna arteritesse, naha veresoontesse ja tekitab meis soojusaistingu).
Positiivsete emotsioonide – enesekindluse, rahulolu, rõõmu, armastuse ja sümpaatia – abil lülitame välja negatiivsete emotsioonide mõju ja soodustame neuroloogilise sideme loomist, selle tagajärjel paranevad meie töö-, keskendumis- ja õppimisvõime. Enamgi veel, tänu olukordade positiivsele hindamisele ja lootusele need edukalt lahendada tagame vajaliku ärrituste töötlemise, nende peatamise või ümberlülitamise väsitavate lahendusreaktsioonide ajal (näiteks huumoriga) või ülemineku regeneratsiooni faasi (rõõmu abil). Ja viimaks, endokriinses piirkonnas harmoneerivad positiivsed emotsioonid ja tundmused hüpotalamo-hüpofüsaarse süsteemi ja hüpofüüs hakkab eritama endorfiine (endorfiinid on opioidsed hormoonid, mis tekivad närvisüsteemi vastavatel retseptoritel. Väikestes annustes suruvad need maha hirmu, suurtes annustes on neil valuvaigistav toime).
Paljudel meist on oma reaktsioonisündroomi kõrvaldamise teel õnnestunud esinevaid psühhosomaatilisi sümptomeid leevendada või neist isegi täielikult vabaneda. Veelgi edukamad on olnud need, kellel on õnnestunud kõrvaldada ka ülejäänud stressorid.
– Elulaadi võib muuta näiteks nii, et ümbritseva maailmaga seotud probleemid kaovad peaaegu täielikult (need meie hulgast, kes on harjutanud elu mõtte otsimist, õiget planeerimist ja probleemide lahendamist ning järeldusi, milleni nad niiviisi jõudnud on, elus ka realiseerivad, võivad seda kinnitada), seega kaovad peaaegu kõik stressorid. Inimorganismi seisukohast korrastatud toitumine (ilma selliste äärmusteta nagu taimetoitlus – inimene on ikkagi kõigesööja olevus –, ravinälgimine või arsti heakskiiduta „ravidieet“), loobumine alkoholist, nikotiinist ja muudest uimastitest ning võimalustele ja inimese kalduvustele vastav elukutse (parem teenida vähem meeldivat tööd tehes kui olla pidevalt ülepinges ja rahulolematu!) aitavad edaspidi ka muid stressoreid vältida.
– Psühhosotsiaalsed konfliktolukorrad ei ole mitte mingil juhul vääramatu saatus, need on stressorite kõrvaldamisega välditavad. Nii näiteks võib sobiva elukaaslase valikuga (parem lahutus kui pidev ärritusseisund!) paljudest stressoritest vabaneda. Abitust, pidevat alandamist ümbritsevate inimeste poolt või sotsiaalset isolatsiooni ei tohi samuti pidada vältimatuks: oma haridustaset tõstes (mitte ainult teaduslikus mõttes, vaid ka isikupäraselt), suhtlemisoskust arendades või suurelisust vähendades saab ka siin kõik paremuse poole pöörata.
– Põhjendamatud hirmud kuuluvad samuti psühhosotsiaalsete konfliktolukordade hulka. Seda sellepärast, et need tekivad peamiselt siis, kui olukorraga toimetulekuks ei jätku teadmisi ega oskusi, neist hirmudest aitab vabaneda piisav üldiste teadmiste tõstmine. Enesekindluse puudumisest põhjustatud hirmu saab vähendada autosugestiooni teel (harjutus 6.5). Seoses hirmu suure psühhosomaatilise tähtsusega vaatleme käesoleva loengu viimases peatükis selle tekkemehhanisme, mõju orgaanilisele tervisele ja hirmu ületamise võimalusi.
Enne aga püüame harjutusega 12.1: „NOORUSE ALLIKAS“ harmoneerida oma vegetatiivsed ja endokriinsed funktsioonid ning – tänu rakkude forsseeritud regeneratsioonile – noorendada kogu oma organismi (muidugi mõista paranevad rakkude paljunemise kiirenemise korral rutem ka vigastused ja luumurrud). Sisemiste ja väliste häirete talumise võime, mille saavutame harjutusega 12.1, on väga tähtis samm teel meie optimaalse tervise suunas. Selle harjutusega ei saa me küll jagu ägedatest ja rasketest haigustest. Vähem tõsised tõved (kui see ei ole juhtunud juba eelmiseid harjutusi tehes) võime aga „päriselt kaotada“.
Selles kohas on vaja anda kõikide eneseravitsemise protsesside kohta kehtiv hoiatus.
Organismi kõigi ägedate haigestumiste, kestva haiglase seisundi, infektsioonide või tõsiste vigastuste, samuti raskete psüühiliste häirete korral tuleb alati pöörduda arsti poole. Ravimine autosugestiooniga võib toimuda ainult paralleelselt meditsiinilise raviga!
Kuid me ei ole veel selleni jõudnud, sest sümptomite loetelu ja nende ravimist autosugestiooniga hakkame põhjalikumalt käsitlema järgmises loengus (13. loeng tutvustab meid ka heterohüpnoosi ja heterosugestiooni kasutamisega praktikas).
Juba täna võime aga hakata valmistuma eneseravitsemiseks, tehes harjutust 12.2: FÜÜSILINE ELUJÕUD, mis tõstab märgatavalt meie loomupärast taluvust. Tänu sellele vastame paremini kui varem meid ümbritseva keskkonna nõuetele ja taas langeb ära üks välistest häiretest – füüsiline ülekoormus.
Massiteabevahendites pidevalt edastatavad teated ümbritseva keskkonna saastamisest, kemikaale sisaldavatest toiduainetest, kosmeetikavahenditest ja tööstuskaupadest, nitraatidest joogivees, aatomielektrijaamade kiirgusest, aga ka geenitehnoloogia ja loodusteadusliku arengu ohtlikkusest üldse, maailma hävitamise ohust aatomipommidega superriikide poolt või võimalikest kosmilistest katastroofidest on viinud selleni, et nüüdisajal elavad paljud inimesed lakkamatus ja segases määramatuse, erutuse ja hirmu tundes: hirm levib, rikub ja moonutab ärrituste kortikaalset ja subkortikaalset töötlust.
| Psühhosomaatika | |
| Vegetatiivse tasakaalu häired | Immuunsüsteemi häired |
| Immuunsüsteemi ebapiisavad reaktsioonid kasvajate teke (vähk) infektsioonhaigused seenhaigused mürgistused | Südame- ja vereringe talitlushäired kõrge vererõhk arterioskleroos südame neuroos südame koronaarsoonte haigused kuulmise järsk halvenemine liigutuste koordinatsiooni ja tasakaaluhäired migreen |
| Naha allergiline ülitundlikkus lööbed ja kihelus allergilise astma hood akne käsnjad tursed (ekseemid) | Mao (soolestiku) talitlushäired mao haavandid soolestiku haavandid |
| Hingamisteede ägenenud allergilised reaktsioonid bronhiaalastma vasomotoorne nohu | Lihastoonuse häired lihasevalu lendva kaelalihaste liikumatus pingevalud peas |
| Allergilised valud liigestes krooniline polüartriit reumaatiline artrii reumaatiline palavik | Sõltuvushaigused (kuritarvitamine) rasvumine suitsetamine alkoholism medikamentomaania narkomaania |
– Hormonaalse tasakaalu häired
– Koehormoonide tasakaalu häired
– Südame koronaarsoonte haigused (stenokardia või infarkt)
– Kõrge vererõhk
– Mao ja kaksteistsõrmiksoole haavandid
– Kõhukinnisus
– Menstruaaltsükli ja munarakkude küpsemise ebakorrapärasus
– Suguhormoonide tasakaalu häire
– Võltsrasedus
– Osaline rasvumine puusadel
– Menstruaaltsükli häired
Tagajärjed võivad olla väga erinevad.
– Vegetatiivses närvisüsteemis tekivad peamiselt sümpaatilised reaktsioonid (näiteks hingamissageduse ja pulsi suurenemine, vererõhu tõus, peopesade higistamine, pupillide laienemine, kuivus suus), esineb ka parasümpaatilisi reaktsioone (kõhulahtisus, oksendamine, urineerimise sagenemine). Lisaks tekivad lihastoonuse tugevnemise tagajärjel liigutuste koordinatsioonihäired.
– Kortikaalses piirkonnas vähenevad keskendumisvõime, vaba assotsiatsioonide voog ja tajumisvõime. Niisugune olukordadega toimetuleku suutlikkuse nõrgenemine võib põhjustada sotsiaalseid konflikte või häireid seksuaalses käitumises (see avaldub meestel impotentsina, naistel frigiidsusena).
– Hirmu mõjul toimuvad inimese elulaadis samuti negatiivsed muutused: mõõduka toitumise asemel hakkab ta kas õgima või ostma ainult mahekasvatatud toiduaineid. Ta ei kasuta elektrit, sest see on „aatomijaamade elektrienergia“, ei sünnita lapse „hukule määratud“ maailma jaoks ja on ebareaalsete eesmärkide toetuseks valmis toime panema isegi kuritegusid.
Niisiis, hirm ja sellega kaasnevad mitmesugused ilmingud mõjutavad oluliselt mitte ainult individuaalse spetsiifilise reaktsioonisündroomi kujunemist, vaid ka olemasolevate psühhosomaatiliste sümptomite võimendumist.
Seepärast on sündroomi mõju vähendamine või sellest üldse vabanemine püha kohus igaühele, kes tahab saada võidetust võitjaks, haigest terveks. Tekkepõhjuste järgi jaotatakse hirm kolme avaldumise vormi.
1) psühhopatoloogiline hirm,
2) hirm olukordade ees,
3) asjatu hirm elu ees.
– Pidev hirmuaisting, millel puuduvad reaalsed põhjused, võib tekkida siis, kui suure B1-vitamiini vaeguse tagajärjel langeb sümpaatiliste sünapside ärrituspiir. See avitaminoos, mis kannab ka nime beribeeri, esineb ainult neis maailma riikides, kus inimesed toituvad eranditult mehaaniliselt puhastatud ja poleeritud riisist (varem esines beribeerit talviti ka Euroopas, kui toiduks kasutati ainult valget jahu). Tserebraalset beribeerit, mis kroonilise alkoholismi puhul kutsub esile raskeid hirmuseisundeid, esineb Euroopas samuti (kogu tõe alkoholi kahjulikkusest saame teada 13. loengust).
– Hirm olukordade ees tekib alati, kui teadmiste ja oskuste puudulikkuse tõttu ei ole olukorra õige hindamine võimalik. Siin töötlevad ärritusi peamiselt subkortikaalsed töötlevad ja reguleerivad mehhanismid, seepärast saavad kõik reaktsioonid lisaks ka tugeva emotsionaalse tonaalsuse, mistõttu ei saa need anda usaldusväärseid tulemusi, ei sisemisi ega väliseid.
– Üldist hirmu elu ees, mille põhjused on ainult näiliselt reaalsed, kutsuvad esile vastutustundetud uudised massiteabevahendites, mis pakuvad „rahvavalgustajate“ ja „apostel-ökoloogidele“ nende levitamiseks tohutu suurt foorumit – enamasti on need vasturääkivad hoiatused näiliste ohtude eest inimelu kõikides sfäärides (häid uudiseid seevastu võime kuulda ja lugeda harva!). Üksikisik – isegi kui ta on teadlane – ei suuda alati kontrollida ümbritseva keskkonna, toiduainete, vee, aatomienergia ja relvastuse kohta öeldu õigsust, toetudes oma isiklikele teadmistele (selleks on nüüdisaegse teaduse tase liiga kõrge), seepärast tekib temas ähmane hirmu ja ebakindluse aisting: toit võib olla mürgitatud raskmetallide ja kemikaalidega, joogivesi nitraatidega, väljahingatav õhk võib tekitada väära kõridifteeriat, lähima aatomielektrijaama kiirgus võib rikkuda geene. Ja homme võib ka tema isiklik elu vesinikupommi hõõguvas plahvatuskeras aurustuda.
Hirmude põhjused on väga eriilmelised ja sama eriilmelised on nendest võitusaamise võimalused:
– kroonilise alkoholismi tagajärjel tekkinud hirmust võib lahti saada alkoholitarbimist piirates, veel parem – sellest täielikult loobudes (kui lihtne on seda teha autosugestiooni teel, saame teada järgmises loengus);
– hirmu olukordade ees väldime autosugestiivsete harjutustega, mis tugevdavad meie eneseusku oma jõusse, üldiste teadmiste taseme tõstmisega ja spetsiaalsete meie ellujäämise tagamiseks vajalike oskuste õppimisega (parapsühholoogia õpingud on selles mõttes meile andnud juba suure edu);
– üldise hirmu vastu elu ees, mida põhjustab vastutustundetu paniköörlus, on üksainus tõhus vahend: ei ole vaja uskuda kõike järjest, mida keegi (sageli raha saamise eesmärgil, mitte armastusest ligimese vastu!) räägib või kirjutab; teema kohta on vaja koguda mitmekülgset informatsiooni ja lõppude-lõpuks kasutada ka oma tervet mõistust.
Käesoleva loengu viimases osas vaatleme mõningaid näiteid (neid võib leida lugematul hulgal) sellest, kuidas massiteabevahendid meie tervise ja ümbritseva keskkonna kohta päevast päeva väärinfot annavad (õigemini petavad). Niiviisi taipame paremini, kui ettevaatlikult ja kriitiliselt tuleb suhtuda sellistesse teadetesse ajakirjanduses, raadios ja televisioonis, me saame aru, et neid on vaja osata õigesti hinnata. Väga palju sellest, mis meis hirmu ja õudust tekitab, ei vasta kaugeltki tegelikkusele.
Vastutustundetutest ajakirjanikest, populaarsetest „teadlastest“, isehakanud keskkonnakaitsjatest, ravitsejatest, struktuuribioloogidest ja igat masti ennustajatest koosnev tuhandepäine hüdra hoiab end suurepäraselt elus hirmu ja õuduse arvel, mida ta päevast päeva elanikkonna laiadesse ringidesse sisendab. Nagu me teame, toob hirm kaasa haigusi, ja elukutselised paniköörid teevad oma mõtlematute teadetega inimeste tervisele rohkem kahju kui ohud, mille eest nad meid näiliselt hoiatavad.
Üks nende armastatud teemadest on vähki põhjustavad ained, ükski teine haigus ei hirmuta ju inimest rohkem kui see. Seda peetakse eriti salakavalaks õudu tekitavaks ohuks, ebainimlikuks ja enamasti ravimatuks. Keemiliste ainete loend, mis rakkude kontrollimatu vohamisega väidetavalt meie tervist kahjustavad, on suur: „vähiohtu“, nagu meile meenutatakse, põhjustavad õlles ja mineraalvees sisalduvad nitraadid, kemikaalid emapiimas ja siputuspükstes, kohvis ja kanamunades ning päevavalguslampide ultraviolettkiirgus. Kuid pärast niisuguseid teateid selgub alati imetlusväärse järjekindlusega, et „häire“ oli väär, et selliseid tulemusi saadi loomkatsetes, milles „kahjulikke aineid“ tugevalt üle doseeriti. Sedalaadi uuringute tulemusi võib mõistagi inimestele üle kanda, aga kes siis joob päevas 100 liitrit mineraalvett, suitsetab 1000 sigaretti või sööb 10 kilo suitsuliha?
Asjaolu, et teatud ainete mürgisus sõltub nende kogusest (nii näiteks vajab inimese ainevahetus biokatalüsaatoriteks üliväikeses koguses koobaltit, molübdeeni, kaadmiumi, baariumi, kroomi, strontsiumi, elavhõbedat, rubiidiumi, tina, alumiiniumi ja kulda, suurte annustena on need aga toksilised), teab iga meedik, kuid tendentslikes teadetes vaikitakse sellest sageli.
Kaks Oxfordi ülikooli epidemioloogi Inglismaal – Richard Doll ja Richard Pito võrdlesid pikkade aastate kestel ümbritseva keskkonna tingimusi vähi mitmesuguste vormidega. Nende järeldus kõlab nii: keemilised ained, mida peetakse vähki tekitavaks, olid vähem kui 8% puhul kõigist juhtudest selle haiguse tegelikuks põhjuseks. Ameerika geneetik, Nobeli preemia laureaat Joshua Liderberg arvab samuti, et vähk ei ole keemiliste mõjude tagajärg. „Mitte ühtki päeva ei möödu ilma „vähihäireta“ seoses mingi keemilise aine kontsentratsiooni minimaalse tõusuga meid ümbritsevas maailmas,“ väitis ta 1984. aasta kevadel. „Alates DDT-st kuni juuksevärvini, konservantidest kuni kõrge toksilisusega dioksiinini – see on see lõputu ahel, mis olevat paljude inimeste arvates süüdi vähi tekkes,“ rääkis teadlane. Ta peab paljude ainete vähiohtu põhjendamatult ülehinnatuks.
Nüüdisaja nutmapanev ümbritseva keskkonna saastamine ei ole vähki haigestumise sagedust suurendanud. 1950. aastal korraldatud võrdlevad uurimused Lääne-Saksamaa elanikkonna hulgas näitasid vähki haigestumise osakaalu muutumatust eri vanuserühmades (ja on vasturääkivad „vähiatlase“ andmetele, mis põhineb mittetäielikul statistilisel materjalil).
Vähki haigestumise juhtumite üldine arv küll kasvas, aga vaid sellepärast, et need sagenevad märkimisväärselt koos vanuse tõusuga: kui 1880. aastal oli sakslase keskmine eluiga 47 aastat, siis praegu elavad mehed Saksamaal 72 aastaseks ja naised 78 aastaseks (kui vähk ei põhjustaks surma, ei tõuseks keskmine eluiga isegi ühe aasta võrra).
Muide, eluea pikenemise peamise põhjus on – võiks naerda, kui see ei oleks nii kurb – just nimelt see keemiline aine, mille professionaalsed paniköörid selle loengu trükkimise ajal 1984. aasta sügisel „vähiohtlikuks“ kuulutasid – formaldehüüd! See on teravalõhnaline puupiiritusest toodetav gaas, mis koosneb vesinikust, hapnikust ja süsinikust. Vesilahusena nimetatakse seda formaliiniks ja see oli esimene tõhus antiseptik. Riiete, elamispindade ja haiglaruumide desinfitseerimiseks, meditsiiniinstrumentide steriliseerimiseks, haavade desinfekteerimiseks ja aseptiliste sidemete tootmiseks laialt kasutatav aine on tänu oma bakteritsiidsetele ja antiviraalsetele omadustele päästnud miljonite inimeste elu. Formaldehüüd on osutunud hästi sobivaks kosmeetiliste vahendite ja toiduainete konservandiks: see kemikaal takistab näiteks konserve riknemast ja tagab inimese varustamise vitamiinidega ka talvel.
Formaldehüüdi on küll juba üle 90 aasta tohutu suurtes kogustes toodetud ja töödeldud (nii toorainena kui ka sünteesvaikude saamiseks), kuid selle ohtlikkust vähihaiguste põhjustajana ei ole veel kunagi teaduslikult tõestatud. Kuidas aga ilmusid siis sensatsioonilised teated?
Ühes Ameerika uurimisinstituudis lasti 1979. aastal rottidel (kes erinevalt teistest närilistest ja inimesest hingavad ainult nina kaudu) kolmveerandi eluea, st kahe aasta kestel iga päev kuue tunni jooksul viis korda sisse hingata mitmesugustes kontsentratsioonides formaldehüüdi. Tulemus: ekstremaalne üledoos 15 osa ainet miljoni osa õhu kohta rikkus rottide nina limaskesta ja pooltel neist tekkis ninavähk.
„Need olid kontsentratsioonid, mida inimene ei pea mitte kunagi taluma,“ teatas professor Dietrich Schmel, Saksamaa vähikeskuse toksikoloogiainstituudi direktor Heidelbergis üht telediskussiooni kommenteerides, „juba üksnes sellepärast, et aine terav lõhn on hoiatav.“
„Tänast ajalehte lugedes jääb üle vaid hämmastuda, kuidas elanikkond ei ole mõistust kaotanud ja suudab veel öösiti magada,“ imestas professor Schmel.„Ilmselt on inimesed vähi näilise ohtlikkuse küsimuses täielikult segadusse aetud.“ (Muide, see ei ole tänapäevane juhtum, sest juba 50 aastat tagasi peeti näiteks baktereid tomatitel vähitekitajateks). Ja Kasseli linnakliiniku röntgenoloogia keskinstituudi direktor Ernst Krakovski nendib samuti: „Vähk ei ole nüüdisajal enam ainult ihutõbi, see on ka hinge haigus – nimelt neil inimestel, kes ei haigestu kunagi vähki orgaaniliselt.“
Niisiis on hirm vähi ees põhjendamatu ja liigne. Enamgi veel: hirm võib soodustada rakkude kontrollimatut vohamist, nõrgendades organismi immuunsüsteemi (põhjalikumalt on sellest juttu 13. loengus). Kõik vähiga seotud ettevaatusabinõud toimivad just vastupidiselt: hirm vähi ees aitab haigestumisele üksnes kaasa.
Üldise paniköörluse mõttetust võib illustreerida teise aine näitel, mida peetakse samuti vähitekitajaks – nitraat koos nitritite ja mitmesuguste nitrosamiinidega.
Nitraat on lämmastikhappe sool, mida leidub põhjavees ja kõikides taimedes. Ehkki põhjus võib olla pinnase üleväetamine, on nitraat juba elu algusest saadik Maal moodustunud peamiselt loomupärasel teel: enamik sügavaid geoloogilisi kihte on postvulkaanilist päritolu. See jääkvulkanism avaldub eeskätt väikese ammoniaagisisaldusega (NH3) gaaside eritumises. Ammoniaak muutub kiiresti ammooniumiks (NH4). Ammoonium, nii nagu ka looduslik süsihappegaas (CO2) tungib läbi pragude ja lõhede kivimite ülemistesse kihtidesse ning pääseb lõpuks atmosfääri. NH4 võib oksüdeeruda NO3-ks. Tagajärg: 1 mg ammooniumist võib loomulikul teel tekkida 3,5 mg nitraate (NO3 molekulmass on 3,5 korda suurem kui NH4-l). Vesi on kogu elu algus Maal – ja järsku peab see põhjustama midagi täiesti vastupidist? Nitraatide sisaldus vees ja toiduainetes on nüüdisajal pingsa tähelepanu all, sest see aine võib organismis bakterite toimel muutuda uuesti nitritiks NO2 (ennekõike suuõõnes). Nitrit on annustes üle 350–700 mg/l toksiline ja põhjustab methemoglobiini teket. See aine pärsib hapniku toimetamist organismi (tsüanoos, mineraalveemürgitus). Eriti ohtlik on see imikutele.
Saksamaa administratiivseadusnormidega oli kuni 15.07.1980 nitraatide sisalduse ülempiiriks joogivees kehtestatud 90 mg/l. Seejärel hakkas kehtima Ühisturu joogiveele esitatavaid nõudeid reguleeriv määrus ja piirnorm langes väärtusele 50 mg/l, mis on toksilisest ja järelikult ohtlikust doosis märgatavalt väiksem. Viimane tsüanoosist põhjustatud surmajuhtum oli Saksamaal 1960. aastatel.Sellest hoolimata protestivad massiteabevahendid kadestamisväärse järjekindlusega silmatorkavate pealkirjadega artiklites „Surm joogiveest“ või „Nitraat salatis“ näiliselt tervisele ohtlike nitraatide vastu joogivees, köögiviljades või mineraalvees.
Näiteks fakti, et Müncheni ajakiri Die Natur analüüsis 108 Saksamaal saadaolevat mineraalvee liiki ja avastas neist ühes nitraadisisalduse 57,53 mg/l (kõikide ülejäänud mineraalvete nitraadisisaldus oli väiksem Euroopas kehtestatud üldisest piirnormist 50 mg/l), kasutati selle ajakirja 1984. aasta 9. numbris hoiatusena mineraalvee tarbimise eest. Samasisuline oli ka ajakirjas Die Natur avaldatud lugeja kiri, kes soovitab imikutele toidu valmistamiseks kasutada destilleeritud vett, sest mineraalvesi sisaldab palju nitraate, fluorvesinikhappe sooli, sulfaate või keedusoola (kolme viimast ainet vajab organism mikroskoopilistes annustes).
Emad, kes lasevad endal niiviisi kärbseid pähe ajada, topivad seejärel oma lapsed kurguni spinatit täis, sest see sisaldab väidetavalt rauda ja on tervisele kasulik.
Tegelikkuses on „spinati suur rauasisaldus“ kirjavea tulemus: ühes XIX sajandi lõpust pärinevas teaduslikus ettekandes unustas sekretär panna õigesse kohta koma, mistõttu tagasihoidlikust 1,6 mg rauasisaldusest spinati 100 g taimemassi kohta sai 16 mg. 1930. aastal viga küll parandati (nüüdisajal lähtutakse väärtusest 4,1 g rauda 100 g taimemassi kohta), kuid raudsed müüdid nii kiiresti ei roosteta.
Kuid raua asemel sisaldab spinat (muide, nii nagu ka „tervislik“ punapeet) tohutu suures koguses nitraate: kuni 5000 mg/kg ehk 0,5%. Nitraat muutub suuõõnes nitritiks, see aga omakorda organismis juba nitrosamiinideks. Osa neist nitrosamiinidest võivad suurtes annustes tõepoolest tekitada vähki, sage toitumine spinatist on üks väheseid selle haiguse teadliku forsseerimise võimalusi.
Normaalse kasutuse korral ei ole ükski toiduaine toksiline.
Professor Johann Friedrich Dill Karlsruhe föderaalsest toiduaineteametist ütleb: „Ei ole mingit alust arvata, et me tarbime aeglaselt mõjuvat mürki. Aruka ja mitmekesise toitumise korral, mida lubab nüüdisaegne toiduainete sortiment, ei ole tervisele ohtu. Viimastes uurimustes täheldatav toitainete saastumise ülehindamine on täiesti põhjendamatu.“
Mõistagi on vaja ka edaspidi toiduainete kvaliteeti parandada, näiteks loobuda keemiliste säilitusainete kasutamisest ja asendada need ioniseeriva gammakiirguse toimega. Radioaktiivse koobalt-60 või tseesiumi energiaga küllastatud kiirgus satub selle meetodi puhul toiduainetele ja läbib neid. Seejuures laguneb vesi ja moodustuvad niinimetatud vabad radikaalid (näiteks vesinikülihapend, mida kasutati varem laialt juuste pleegitamiseks), need tapavad hallitusseeni, viiruseid ja baktereid ning väldivad toitainete riknemist.
Meetod on täiesti ohutu: Maailma Terviseorganisatsioon, Rahvusvaheline Aatomienergia Agentuur ja Saksamaa Föderaalne Toiduaineteamet on tutvunud kümme aastat kestnud uurimustega ja pooldavad toiduainete kiiritamist. Nende ametlikus hinnangus öeldakse, et ohtlikkus tarbijate tervisele on seejuures välistatud: „Katsetel laboriloomadel ja nõrgenenud immuunsüsteemiga haigete toitmisel kiiritatud toodetega ei ilmnenud ühtegi negatiivset tagajärge.“
Pärast seda, kui paljudes riikides lubati toiduaineid kiiritada ja Saksamaa valmistus selleks samuti ette, otsustasid teatud toiduainete tootjad 1984. aasta sügisel varuks toodetavaid maitseaineid kiiritada. Maitseained, mis olid puhtad igasugustest keemilistest lisanditest, vastasid sel moel ideaalselt ajakirjanduse panikööride nõuetele.
Need aga, kes jäid nüüd positiivseid reportaaže ootama, pidid pettuma. Sensatsioonihimulised ajakirjad elatavad ennast skandaalidest ja üks neist kasutas elanikkonna hirmu igat liiki radioaktiivsuse vastu väga hästi ära. „Värskelt kiiritatuna lauale?“ kõlas miljonilise tiraažiga ajakirja Bunte reaktsioon Saksamaa esimeste toiduainete näidiste kohta, mis ei olnud keemiliselt töödeldud.
Miks on toiduainete kiiritamine alati tingimata ohtlik, seda vastutav toimetaja oma kolmeleheküljelises kirjutises selgitada ei suutnud („ … sest mitte keegi ei tea, kui ohtlik see on“, nagu ta artikli pealkirjas märkis) ega osanud ka öelda, mida radioaktiivsed kiired üldse põhjustavad.
Objektiivne selgitus anti meditsiinilise ajakirja Medizin Heute novembrinumbris. Kokkuvõte kõlas nii: „Kiired tapavad seeni ja baktereid. Kuid kiiritust ei ole vaja karta.“
Ükskõik milline hirm radioaktiivsuse vastu on täiesti põhjendamatu: maakoores sisalduvate ainete ja kosmose loomulik radioaktiivsus on tunduvalt tugevamad kui kunstlikult tekitatud radioaktiivsus (vt joonist 16).
Asjaolu, et niisuguse pideva radioaktiivse mõju all (mis varem oli veelgi tugevam) võis üldse tekkida elu ja elusolevuste hulk ei ole miljonite aastate kestel vähenenud, vaid vastupidi – nii kvaliteedilt kui ka kvantiteedilt kasvanud, näitab, et kõik bioloogilised süsteemid mitte ainult ei suuda kompenseerida selle kiirguse väikeste dooside mõju, vaid ka vajavad seda kui stiimulit.
Radioaktiivne koormus (doos) inimese kohta on arvestatud 1985. aasta kohta, mõõtühik on siivert, lühendatult Sv (varem kasutatud mõõtühik on rem: 100 rem = 7 Sv).
Saksamaal on inimestele pidevalt mõjuva loomuliku radioaktiivse koormuse keskmine väärtus (arvestades looduslikku maist ja kosmilist kiirgust) umbes 0,0011 Sv/aastas. Kosmilise kiirguse tugevus sõltub kõrgusest. Kõrgusel 1500 m on kosmiline kiirgus kolm korda tugevam kui merepinna kõrgusel, keskmäestikes (kõrgus umbes 800 m) saavad inimesed peaaegu 0,0003 Sv/aastas rohkem kui mererannikute elanikud. Samaviisi on muutuv ka Maa kiirgus. Radioaktiivse koormuse erinevusi põhjustavad ka ehitusmaterjalid, milles esineb sageli looduslikku radioaktiivsust rikastatud kujul. Ehitusmaterjalide radioaktiivsust tekitavad neis sisalduvad aktiivne kaalium, raadium ja toorium.
Vaatleme võrdluseks ka kunstlikult tekitatud kiirgusest põhjustatud radioaktiivset koormust. Seejuures ilmneb, et elanikkond satub radioaktiivse kiirguse mõju alla ennekõike röntgendiagnostikas. Meditsiiniliste diagnostikaseadmetega võrreldes esineb mujal märgatavalt vähem radioaktiivset kiirgust. Näiteks televisiooni ja radioaktiivsete luminestsentsvärvide ning muude väikeste kiirgusallikate põhjustatud kiirgus moodustab keskmiselt 0,00002 Sv/aastas. Aatomielektrijaamade jäätmete kiirgus on nüüdisajal alla 0,00001 Sv/aastas ja seepärast ei ole neil praktilist tähtsust.
Kiirguse positiivne mõju, mis räägib vastu üldlevinud arvamusele igasuguse kiirguse kahjulikkuse kohta, põhineb tervete keharakkude suutlikkusel ilmnevate defektide korral käivitada oma „remondimehhanism“: niipea kui defektsed, ioniseerivas kiirguses lagunenud DNA-ga rakud hakkavad surema, asenduvad need tervete rakkudega, moodustades spetsiaalseid „remontivaid“ fermente. Niiviisi mõjub tervetele rakkudele ärrituse kaudu omalaadne massaaž.
Ärritavad impulsid ei sunni neid mitte ainult kahjustatud rakke „remontima“, vaid stimuleerivad ka rakkude üldist kasvu. Sellistel juhtudel räägitakse eluliste rakkude treeninguefektist.
Sama põhjendamatu kui hirm radioaktiivsuse ees, on ka hirm pandeemiate – laustaudide ees. Kõmuajakirjanduse kirjatsurad kirjeldavad eriti dramaatilises värvides AIDSi ohtlikkust, mille puhul, nagu nimest näha – Acquired Immune Deficiency Syndrom (omandatud immuunpuudulikkuse sündroom) – ei saa juttugi olla infektsioonhaigestumisest selle mõiste tegelikus mõttes, see on viirustest põhjustatud immuniteedi nõrgenemine (mille tõttu organism ei ole enam suuteline end haigusetekitajate vastu kaitsma; vt 13. loengut).
AIDSi põhjustavate viiruste korral on tegemist retroviirustega, mille pärilikku informatsiooni kannab RNA, mitte DNA, nagu enamiku muude organismide puhul. Geneetikud töötavad niisuguste viirustega juba ammu ja kultiveerivad neid suurtes kogustes, peamiselt vähiuuringuteks.
Geenilaborite tööohutuse juhendid on ülimalt ebatäiuslikud ja täiesti võis juhtuda nii, et nende laborite töötajad nakatusid ja andsid selle viiruse suguliselt või vere kaudu teistele edasi. Kuid oht ähvardab eelkõige niinimetatud ohurühmade esindajaid: homoseksualiste, narkomaane, prostituute ja hemofiilikuid, keda pidevalt ravitakse vereplasmaga.
Tavatingimustes ei levi retroviirused piisknakkusega, tavaliste suguliste kontaktide kaudu ega ühiskondlike tualette, transpordi või toidu- ja jooginõude kasutamisel, teisisõnu ei ole ühiskonnal vähimatki põhjust muret tunda. Saksamaal haigestus 1988. aasta märtsis AIDSi 1760 inimest ja sellesse haigusse suri 769 inimest, need arvud räägivad ise enda eest.
Samasuguse kahtluseivaga nagu AIDSi nakatumise oht, tuleb suhtuda ka teisesse paanilistesse teadetesse, mis ennustavad kosmilisi katastroofe, eluohtlikke klimaatilisi muutusi või Maa pooluste nihkeid. Neil kõigil puudub igasugune teaduslik alus ja need on kokku plätserdatud eranditult üksnes selleks, et televaatajate või lehelugejate arv tõuseks, see on aga otseselt seotud massiteabevahendite finantsseisundiga.
Toimetanud Ylar Lindepuu
Elujõud
Eesmärk: Kogu meie organismi noorendamine, naha pinguldamine, elundite funktsioonide harmoneerimine, rasvaladestuste kõrvaldamine, rindade suurendamine (naistel) ja skeletilihaskonna tugevdamine (meestel).
Toime: Nagu me juba teame, võime teadvuse autohüpnootilises psii-seisundis autosugestiooni teel oma vegetatiivseid ja endokriinseid funktsioone mõjutada. Need funktsioonid reguleerivad ainevahetust ja keharakkude paljunemise suutlikkust, seepärast avanevad meile mitmekülgsed võimalused.
Me võime näiteks kõrvaldada endal rasvaladestusi, taastada rakkude funktsioonihäireid, rakkude paljunemist forsseerides noorendada kogu organismi, pinguldada nahka, „kasvatada“ lihaseid, suurendada rindu või isegi kiirendada juuste kasvu.
Kokkuvõttes on see harjutus meile tõeline „nooruse allikas“.
Abivahendid: Helisalvesti.
Harjutuse kulg…
Tsükli kestus…
Harjutuse kulg: Harjutuste täpsemad selgitused leiame Harjutusvihikust
Eesmärk: Meie üldise füüsilise töövõime parandamine.
Toime: Eriti tugevalt saame oma skeleti lihaskonna töövõimet tõsta nii, et korraldame kortikaalses piirkonnas enesekindlust võimendades tõhusamalt tahtlikke motoorseid impulsse ja samal ajal kõrvaldame subkortikaalses töötlevas osas pidurduse. Nii avaneb meile võimalus paremini lahendada füüsilise jõu kasutamisega seotud olukordi.
See harjutus avab eriti sportlastele palju uusi võimalusi. Seda on kaheldamatult tõestanud vastavad katsed.
Nii näiteks mõõdeti real katsealustel parema käe lihasejõudu. See oli keskmiselt 50 kg. Seejärel sugereeriti katseisikutele väsimuse ja nõrkuse aistingut – nende füüsiline jõud vähenes 15 kg võrra. Aga pärast sugestiooni, et nad hakkavad tundma end paremini kui kunagi varem, suutsid eranditult kõik katsealused parema käega tõsta kuni 75 kg kaaluva raskuse.
Abivahendid: Helikandja.
Harjutuse kulg…
Tsükli kestus…
Harjutuse kulg: Harjutuste täpsemad selgitused leiame Harjutusvihikust
Toimetanud Ylar Lindepuu
Järgmine peatükk 13: Hüpnoos
Õpime tundma psüühiliste koormuste, orgaaniliste häirete ja vegetatiivsete ja endokriinsete funktsioonide haiguste seost, saame teada, kui kergesti võivad üksikelundite ainevahetusprotsesside häired negatiivselt mõjutada teiste elundite funktsioone, ja viimaks tutvume, millised on meie võimalused oma organismi kaitsmiseks või selle funktsioonide normaliseerimiseks, kui häire või kahjustus on juba kõrvaldatud.
